Eelmine postitus tikkus lihtsalt jälle mulle omaselt liiga pikaks; seepärast tegingi kaks volüümi. Aga jutt on ikka samadest 10. Tartu Supilinna päevadest.
Jõudsin kirjutada reedest ehk Avatud hoovide päevast ning laupäevasest vaimustavast mälestusmärgi avamisest supilinlaste kunagisele lemmikkoerale Rikule. Kohe selle järel tuli veel üks tore, ehkki hoopis traditsioonilisem üritus: parima maja sildi naelutamine selle aasta võitja seinale. Parimaid maju on valitud aastast 2004, seekord pärjati tiitliga Marja 1.
Selline see majake on.
Ja siis jälle üks tavapärane ettevõtmine: Supilinna seltsi juhatuse esimees Mart Hiob viis ...
... huvilised ringkäigule. Nagu ikka, täiendasid Mardi juttu mitmed supilinlased ja Supinna sõbrad.
Oleme jõudnud tänasesse. Ei hakka salgama: olin traditsioonilisel jõeäärsel peoplatsil vaid poolteist tundi, siis sai lihtsalt aeg otsa. Tegelikult käib pidu küllap edasi ka praegu, kui neid ridu arvutisse toksin.
Jõudsin kohale siis, kui esimene esineja oli juba laval – Mäksa noorteansambel.
Muusika saatel oli hää laadal ringi vaadata. Pakkumised olid tõesti mitmekesised.
Erinevalt mõnest teisest taolisest ostu-müügi-üritusest oli kauba seirajaid ehk siis võimalikke ostjaid täna päris kindlasti rohkem kui kaubitsejaid.
Ehkki viimaseidki oli küllaga – ja igas eas.
Mõnigi meister laskis ka müügiteki juures näppudel nobedasti liikuda, et kaubale tuleks lisa.
Nagu Supilinnas ikka, oli laadalgi au sees taaskasutusidee.
Muidugi ka raamatute taaskasutus – raamatuna.
Aga pakkumata ei jäänud ka uued raamatud, sealhulgas Supilinna enda kirjameeste omad.
Loomulikult oli programmis tähelepanu pälvinud ka jõgi: sõita sai nii viikingipaadiga Emma ...
... kui ka haabjatega. Ning hommikul vara olid linnast eemal virgutussõidud lodjal.
Noorimad laadalised pidasid rohkem lugu hoopis sellest, et jõgi on nii suur ja nii lähedal: väga lihtne on niiviisi kive hästi kaugele visata!
Kõige selle taustaks oli aga imekena, lausa uskumatult kena ilm.
Üks atraktsioon jäänuks ilusa ilmata vist olemata – või oleks olnud natuke liiga teoreetiline. Nimelt olid Kalev Koppel (jagab pildil selgitusi mikrofonimehele) ja Tambet Leenurm (seisab) valmis meisterdanud väidetavasti Eesti suurima tõeliselt ja õigesti töötava päikesekella.
Siin on Kalev ise osutiks – ja tõsi ta on, et kell oli sel hetkel tõesti viis minutit üle poole kahe.
Väike reklaam ka asjakohasele kirjasõnale, ikka Kalev Koppeli suu läbi.
Siis on aga kell kolmveerand kaks ja olukord tikub pidulikuks. Laval on Supilinna seltsi juhatuse esimees Mart Hiob (paremal) ning seltsi lihtliige Toomas Hendrik Ilves (vasakul); nende vahel ka Tartu abilinnapea Raimond Tamm. Lausutakse tervitussõnu ning ...
... antakse üle parima maja võistluse tunnustused. Peale enne juba mainitud võitja Marja 1 rahva hinnati kõrgelt ka Herne 63, Kartuli 12 ja Piiri 1 elanike pingutusi.
Siis saavad esinemisjärje Musaklubi mudilased ...
... ja Tähtvere tantsukeskuse neiud.
Ning viimane, kellest platsilt kahetsustundega lahkudes möödun, on sepp.
Aga eelmises postituses jäin võlgu Supilinna lipu värvide seletuse. Osundan Supilinna seltsi ikka Supilinna päevadeks ilmuva häälekandja Supilinna Tirin viimasest, üheksandast numbrist: „Helepruun on Emajõe vesi, hele õlu, kruusateed, küttepuud. Tumepruun on Emajõe vesi, tume õlu, brikett ja pori ning roheline jällegi Emajõe vesi, aiamaad-tillid-petersellid.“
Tirinaid võib muide pdf-formaadis Supilinna veebist vaadata, aadress on http://www.supilinn.ee/supilinna-tirin.
No comments:
Post a Comment