Vaatasin täna üsna põhjalikult riigitelevisooni hommikukava. Ja mind ajas lausa naerma, kui Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino kes teab mitu korda teatasid superuudist: Tartus olevat keegi näinud lumi-, oi vabandust, lausa märtsikellukesi!
Oh teid vaesekesi! Mina nägin oma kodugetos nimega Annelinn esimesi lumi- ja märtsikellukesi üsna täpselt kaks nädalat tagasi. Ja vaevalt ma kohe esimest õiepäeva suutsin tabada. Ning hiljemalt eile oli ninad lillaks ja valgeks saanud ka krookused.
Lumi kaob linnast uskumatu kiiruga. Olgu siin võrdluseks pildid mu kodumajaesisest, kuhu päike praegu veel ei küündigi, eile...
... ja täna ennelõunal.
Eks sulaga tule välja ka „kingitusi“. Oma viimaste kuude sunnitud põhiteemast koerasitast ma siin parem ei kirjuta. Küll on külma- ja sulatsüklitele uskumatult hästi vastu seisnud ka aastavahetuse ilutulestiku kassetid.
Kui nende lõbujääkidega on vaja vaid üleskorjevaeva – ja mõnegi maja ümber olid tänagi rehitsejad platsis –, siis natuke rohkem tuleb pingutusi selle pahandusega, mida lumelükkehoos on teinud liigrasked sahad.
Aga küllap saavad needki plaanivälised reljeefimuutused silutud.
Tulgu soe, ilus ja lilleline see kevad!
No comments:
Post a Comment