Tõsi mis tõsi: Tartu Supilinna päevad toimusid tänavu kümendat korda! Esimesed olid 2002. Nii et üsna pea peale esimesi päevi asutatud Supilinna selts saab tuleva aasta mais kümneseks. Eks just see selts neid päevi usinalt korraldagi. Nagu paljut muudki selles küllap kõige tartulikumas linnaosas. Panin siia esimesks pildiks Supilinna lipu. Mõelge, miks on tal sellised värvid? Õige vastuse leiate järgmise postituse lõpust.
Mis on nende päevade juures vähemalt kõrvalt piilujale eriti vahva, on see, et ikka leitakse midagi uut, millega välja tulla. Kolmapäeval koristati Supilinna, neljapäeval jagati Raekoja platsil suppi – harjumuspärane, eks ole!
Aga reedel! Reedel oli avatud hoovide päev. Vaimustav idee, isegi väike vihma ei seganud! Kokku pakutud tosinast kohast jõudsin suuremal või vähemal määral läbi koperdada üheksa.
Kes oli välja toonud oma aiasaadused, ...
... kellel oli põhjust näidata liigi- ja sordirohkeid lillepeenraid.
Ühes hoovis, teadagi, on kuulus munakivikuhi – üks supilinlaste miljöökaitsevõitluse tummi tunnistajaid.
Kel asi meelest läinud, sai väikeselt väljapanekult meelde tuletada.
Ühes õues oli aga lausa mitu näitust korraga.
Kõige põnevam oli muidugi piiluda inimeste kodusid.
Näiteks selles Lepiku tänava korteris taastavad elanikud hoolikalt vanu seinakaunistusi.
Mullu tunnistati Supilinna parimaks majaks see kenasti korda tehtud vana elamu Kroonuaia tänaval.
Sealgi lubasid kaks peret lahkesti vaadata, kuidas näeb noorendatud maja välja seestpoolt.
Ja uurida sai ka kaht päris uut, õigemini veel lausa pooleli maja.
Ehk veelgi rohkem omamoodi sündmus toimus laupäeva, muidu üldiselt supilinlastelgi „Raamatu ja roosi päevaks“ kuulutatud 23. aprilli keskpäeval Tähtvere ja Marja tänava ristil. Juba paarkümmend minutit varem oli sündmuspaigas ootusärevaid ootajaid.
Alguseks kogunes paras rahvasumm, ...
... mille vahel toimetas oma toimetamisi üllatavalt sõbralik koerapere, ...
... igas võimalikus värvitoonis ja suuruses.
Juba tegeldi buffeega, ...
... muidugi oli kohal Supilontrus.
Isegi üks kass jälgis ohutust kaugusest toimuvat.
Ja siis see algas: mälestuskivi avamise tseremoonia. Sellele pildile on jäänud mitu tähtsat tegelast: endisest supilinlasest raadiomees Arp Müller, mälestusmärgi autor Taavi Tiidor ja idee algataja, Supilinna seltsi asutajaliige Heiki Valk. Küll jäi mul paraku üle küsimata pildi tähtsaima tegelase ja tema peremehe nimi. See taks pidas nimelt erakordselt sisuka, hoogsa ja sütitava kõne, mida publik kviteeris kestvate ovatsioonidega.
Aga siis oli aeg katteriie eemaldada.
„Ah selline ta oligi!“ saavad noored supilinlased imestada. Vanadele on ta veel tuttav: 2007. aastal paraku autorataste all hukkunud Riku, kõigi möödaruttajate lemmikkoer, kes tavatsenud just siin maja veelaual istuda ning ilma ja inimesi vaadelda.
Muidu kulus pärast pikka tseremooniat kinnitada keha buffee-laua juures, ...
... sest ees ootas veel koerte paraad: veterankoera Riku mälestuskivi eest mööda.
Muide, aadressil http://www.youtube.com/watch?v=3-xX9tk3eBA saab vaadata sündmuse videosalvestust.
No comments:
Post a Comment