Suviseid pildikesi Setomaalt I. Reet Palusalu aed ja Räpina

Olen paaril korral siin blogis ennegi kirjutanud meie suvistest reisidest kursusekaaslaste sõpruskonnaga, näiteks 2016 Tartust lõunasse ja 2011 Läänemaale. Seekord läheme kolmel autol kümnekesi Setomaale, marsruudi põhilised kokkupanijad Merike ja Eha.

Et mul on niigi üks pikem Stockholmi reisikiri juba pool aastat kirjutamisel, siis püüan seekord ehk veidi kriitilisemalt pilte valida ja veel kitsimalt fotode juurde teksti otsida: piirdun valikuga sellest, mida jõudsin reisi käigus märkmikku kritseldada, nii saan ehk aina kasinamaks muutuva sõnaseadmisoskuse ja veel kiiremini kahaneva näpuosavuse kiuste selle päevikuga mõistliku ajaga hakkama.

Kohtumispaigaks on 10. juulil määratud Räpina hotelli parkla ja kohtumisajaks 9.30. Pildistan sel reisil põhiliselt jälle oma suure Nikoniga, mida eelmisel aastal enam ei viitsinud kaasa tassida; paraku on väikese ixuse pildid ikka kehvemad küll. Aga meie lähtepunkti unustan pildistamata, nii et laenan just ixuse foto oma 2014. aasta reisi piltidest, kui olin Comtouri Peipsimaa-reisil giid ja selles võõrastemajas koos rühmaga öömajal.

Meiegi seekordsel saabumisel kehtib tuntud reegel, et mida kaugemalt tullakse, seda varem kohal ollakse: kui meie, neli tartlast – Andrus roolis, tema kaasa Ann ja meie Erikaga reisijatena – saabume enamvähem õigel ajal, siis Jõgevamaalt tulnud Meeli ja Helgi on olnud väidetavalt juba pool tundi kohal, seevastu Otepää lähedal Nüplil, poja suvekodus öömajal olnud tallinlased Eha ja Ülo ning nende kaaslannad Merike ja Maret hilinevad ning saabuvad umbes veerand tundi pärast meid; GPS olevat alt vedanud. See nende GPS tuleb reisi jooksul veel korduvalt päevakorrale…

Natuke eksleme kohe esimesse „põhi-päevakorrapunkti“ jõudmisel. See on Reet Palusalu aed, mõni kilomeeter Tartu poole tagasi, Nulga külas Köstrimäe bussipeatuse juures peateelt vasakule; 9.50 oleme kohal. Külastus maksab 6.50 näo peale.

 Kohe eesõues saab selgeks, kuidas aed on põhiliselt kujundatud: lopsaka taimestikuga lapid ja käänudega peenrad ning nende vahel madalmurused käigurajad.

Sissesõidutee ääres on roniroosidega kuurisein, …

… mille all hakkavad silma minu suured lemmikud laugud, üks uhkem kui teine.

Perenaine Reet Palusalu (fotol keskel, lilla kampsuni, vesti ja roheliste pükstega) satub otsemaid mu jutukate kaaslannade küsimusterahe alla (hetkel on küsija Maret), valdavalt on meie naisterahvad ise suured lille- ja aiasõbrad. Mina, kes ma alati tikun otsima (ja leidma) inimeste sarnasust, arvan kohe esimesest hetkest, et perenaine ja pildil esiplaanil näha Helgi võiksid välimuse poolest vabalt olla õed. Miks Ülo (ehk Arturovitš, nagu mina teda kutsuma tikun) juba haigutab, ei oska mina arvata. Helgi selja tagant paistab Erika.

Reet Palusalu räägib, et tulid siia Nulga külla Räpinast ja sinna omakorda Vastseliinast, nii et päris kohalik ta pole. Aiaga olid nad alus-

tanud tõelisest naadiväljast 2004. aastal. Nüüd on aedade kahel hektaril üle 2600 taksoni ehk liigi, vormi ja sordi.

Ei jäta ma küsimata, kas perel on seoseid meie kuulsaima matimehega. Jah, Kristjan Palusalu olnud lausa peremehe vanaonu.

Kui kenasti kõik korda on seatud, seda kinnitab ka nimesildiga koerakuut!

Hoolikalt laotud kivid olevat pärit krundil olnud vanast laudast.

Mina olen paraku täielik botaaniline idioot: nii loodusretkedel kui ka aedades tüütan teejuhte küsimusega „Kes see on?“, vastust kuuldes noogutan agaralt ja kirjutan kuuldu võimaluse korral ka üles, näiteks botaanikaaias loen aga püüdlikult liiginimetusi siltidelt, ent järgmisel kohtumisel ei oska lillele sugugi öelda „Tere, see ja see!“, vaid pean jälle küsima või lugema. Ahsoo, see „kes“ või „mis“; ühe kaaslannaga läheb sel teemal väikeseks aruteluks, mille lõpetan resoluutse kinnitusega „Olen mituteist aastat töötanud Eesti Looduses ja keeldun seepärast ütlemast taime kohta „mis“!“

Aga sel fotol olevat taime arvan tundvat: see peaks olema hortensia.

Nii ma püüan ka siin aias aina liike küsida ja neid üles kirjutada. Et pärast pilt ja nimetus vastavusse viia, püüan üles märkida ka lühikirjeldusi, aga praegu seda postitust kirjutades jään ikka hätta: nii mõnelegi kirjeldusele vastavat lille ma piltidelt ei leia. Samuti võib karta, et mõne liigi või sordiga panen siin kirjatöös mööda ja loodan niisiis, et näiteks keegi kaaslastest viitsib mind lugeda ja vigadest teada anda, et saaksin teha parandusi.

Sel pildil näha eriti uhke taevasinine lauk kandvatki nime taevasinine lauk. Teise siin domineeriva lille kohta teab Eha pärast postituse lugemist öelda, et see on naistenõges.

Selle valge kelluka liigigi jätan pigem lahtiseks (ehkki salamisi arvan, et see võiks olla kurekellukas).

Siin on ühed olulised osalised toredad väiksed õunapuud, kust ju imemõnus vilju noppida.

Selle lille nime küsin kolm korda üle, sest arvan, et kuulsin valesti: täpitud kellukas.

Pildile jäänud peenraosa pikimaid lilli julgen ise teadusnimega nimetada: „Kas see on digitalis?“

„Jah, on küll digitalis!“ saan oma tarkuse üle uhkust tunda; eestikeelne nimi on sõrmkübar. Aga eelmise pildi väheldasemate lillede nime jään jälle võlgu.

Need siin on vist hosta ja astilbe.

Kõrgete päevalillede ees on hoopis väheldasemad kosmosed.

Järjekordne laukude kooslus; tundub, et aia perenaiselegi on need taimed meelepärased.

Need uhkesti püsti sabad kuuluvat männasmaila-

sele.

Juba on keegi jõudnud mult küsida, kas ümmargune asi pildi keskel on mingi sellise kujuga taim või näiteks samblamätas. Vastata pole ma osanud.

Ogaputke nimetuse oleksin peaaegu ise välja mõelnud, aga ütlen siiski miskit muud.

Mitut karva kukekannused …

… uhkelt suurte õitega.

Perenaise kutsa on suur maasikasõber.

Punane tamm paneb alati kursa- ja reisikaaslase Helgi silmad särama.

Miks see silmatorkavalt leekivpunaste õitega taim kannab nimetust hall käokann, on mulle mõistatus.

Kui lillade kobaratega koonuslauk poleks nende säravaõieliste käokannide vahel, hakkaks ta kindlasti rohkem silma.

Ei osanud mina arvata, et selline tumepunane taim võiks olla kukehari.

Veel harjumatutes värvides tuttavaid taime: harilik vaher ning …

… punaste  ja…

… roosade õitega raudrohi.

„Pihlakas juba punane – sügis käes!“ hädaldab keegi kaaslannadest. Protestin: „Pole ta veel nii punane ühti!“

Selline enelas, mis vohab ka meie Aegviidu suvekodu aia nurgas, olevat jaapani enelas.

Selle floksiliigi õied rohkem ei avanevatki.

Veel üks isemoodi lehtedega vaher.

Väga tume liiliasort.

Õied väga pika varre otsas: see on siilikübar.

Küsisin ka selle pildi keskel näha toreda lille nimetust, aga paistab, et jäi kirja panemata. Tahaksin teada küll, sest lille ennast tean muidu väga hästi.

Nii me kõnnime.

Maret kiidab Meelile oma aeda. Olen seekord mulle mitte omaselt pildistanud palju ka inimesi …

Vist pune? Panen igaks juhuks küsimärgi nimetuse taha.

Erika ja perenaine Reet. Ei tea, miks nad nii kavala näoga on?!

Vahvasti kirev peenar, tooniandjateks hosta, kirbu- ja raudrohi.

Mõni hosta õitseb vägevalt.

Peaaegu kogu seltskond, ainult Eha ja pilditegija on puudu. Esimest korda on mu pildil ka Ann (parempoolseim), kahjuks seljaga. Ees aga rõõmsate nägudega Andrus ja Arturovitš.

Jälle kirevust kui palju!

Millegipärast on selline oranž liilia üks mulle kõige vastu-

meelsemaid lilli. Valge või sellise enne nähtud tumepunase liilia vastu pole mul midagi – kui neid just mu tuppa ei tooda. Esiplaanil jälle ka ogaputk.

Floksid. Tänu Tartu ülikooli botaanikaaiale olen harjunud neid viimastel aastatel küll pigem leeklilledeks kutsuma. Flokside vahel sinetab …

… kassinaeris, kui ma ikka nimetuse õigesti üles olen kirjutanud.

„Võta natuke sinnapoole!“ kamandab Reet …

… ja teeb meist sellise foto. Taga (vasakult) Andrus, Erika, Ann, Helgi, Merike, Toomas ja Ülo, ees Maret, Eha ja Meeli.

Just läbi nende lillede Reet meid pildistas.

Rõõmus Helgi ja tõsine Merike.

Kuningakepp. Aga pean jälle lisama: „Kui mu ülestähendused klapivad“.

Minu lemmikud on ikka kellukad, olgu nad siin pealegi häbelikult kummargil.

Ja peaaegu samasuured lemmikud on laugud: …

… no on ju toredad!

Kas ka need on kukekannused? Peavad ikka suure kuked olema!

Seda lille ma tunnen: kurereha; täpsemalt ehk aas-kurereha (vaatan selle väite jaoks Kukeaabitsat, võib-olla panen siiski võsasse?).

Paradiisiõuna-
puu on pabulaid täis.

Meie aiatiiruke hakkab lõppema.

Veel üks vägev kirburohu-
puhmas.

Ülo ärritab pererahva hanesid.

Andrus räägib samal ajal, paistab, naljajuttu.

Selle toreda lille nimetus on minu arvates kurekatel.

Ja lõpuks läheb äriks ka: perenaine kaevab soovijatele välja mingi laugu, …

… vist selle sama sibulaid.

Oli imetore käik, ütlen ka mina, pigem „teoreetiline“ aiasõber, mis siis aiafännidest rääkida! Reet Palusalu on ära teinud uskumatult vägeva töö ja, vähe sellest, on ka suurepärane valgustustöö tegija. Aitäh!

10.55 istume jälle autodesse ja sõidame Räpinasse tagasi.

GPS-auto eksib ka järgmisse punkti sõites. Oleks mina ses autos olnud, oleksin võib-olla ka õige ärapööramise kohaga raskustes olnud, igatahes viita ma ei märganud.

Aga ajakaotus pole suur, veidi pärast 11.15 pöörame Räpina mõisa tall-tõllekuuri ette ja …

… giid Toivo Lees juba ootab. Tema ütlebki, et see hoone on tall-tõllakuur, …

… see asukohaskeem teisel pool teed ütleb ära ka hoone kaasaegse funktsiooni: loomemaja.

Suurte puude tagant paistab mõisa peahoone ehk Sillapää loss …

… ning selle poole giidi sabas kõnnimegi. Maja ots näitab otsemaid kätte selle, millest giid Toivo ka kohe räägib: et hoone on rajatud kahes järgus. Von Richterite ajal 1850tel aastatel püstitatud härrastemaja on hilisklassitsistlikus stiilis, 1936. aastal ehitati sellele hoopis lihtsamas maneeris ligikaudu sama suur maht juurde. Miks nimetatakse lossi just Sillapää lossiks, seda giid minu arvates ei selgitanud; vist on lähikonnas mingi teine loss veel.

Küll on jutu Räpina nime päritolust: see tulenevat vene pihlakast, rjabiinast. Räpinas elavat praegu umbes 2200 inimest.

Olen lossis asuvas muuseumis suhteliselt laisk kuulama ja märkmeid tegema, sest mulle tundub, et varasematest käikudest on mul küllalt pilte ja üleskirjutusi. Kodus aga ei leia muud, kui lihtsasti kätte tuleva siiasamasse blogisse postitatud loo 2011. aastast http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/06/unustatud-moisad-2011-vaatus-1-pilt-2.html; paraku on seegi õige napp…

Giid räägib parajalt palju mõisa ja lossi ajaloost, mõni pude Vikipeedia abil ka siia. Mõis asutati kui riigimõis Poola võimu ajal 1582. aastal. 1625. aastal annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa Bengt Oxenstiernale, 1717 Peeter I Venemaa peaprokurör Pavel Jegužinskile, 1728. aastal ostis mõisa Peeter I õukondlane Gustav von Löwenwolde. Jelizaveta I konfiskeeris mõisa ja saatis selle omaniku Siberisse asumisele, Katariina II aga tagastas valduse tema pärijatele. 19. sajandi keskel olid järjestikku omanikud Gustav Schultz, Gustav Eberhard von Richter ja Peter Anton von Sivers. 1919. aasta maareformiga läks mõis riigi omandusse; viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander von Sivers. Peatselt asus lossis tegutsema Räpina aianduskool, mis jäi Sillapää lossi kuni uue õppehoone valmimiseni 1984. aastal.

Nojah, nii palju siis lubadusest kõrvalt materjali mitte juurde otsida… Aga tõepoolest: olles selles majas mitu korda ringi vaadanud, oli ehk viimane aeg midagi ka leitavasse kohta kirja panna; vanades märkmikes on juttu kindlasti veel.

Vist kõigist nendest omanikest on väikeses muuseumis pildid ja faktid olemas, samuti mõisa juurde rajatud veskitest, jahu-, sae- ja paberiveskist ning viimase baasil tekkinud Räpina paberivabrikust. Esimene paber oli sealt tulnud aastal 1734 ja see keedetud kaltsudest.

Pisut on juttu ka Räpinas tegutsenud vanausulistest; fedossejevlased, kes peavad nüüd Rajal nn kloostrit, olid Venemaalt tulles asunud esmalt just Räpina kanti, kust nad küll hiljem minema peletati.

Ainus eksponaat, mida ajalootoas pildistan, on makett, mis meenutab 15. juulil 1784 Räpinas aset leidnud pearaharahutus-

te kokkupõrget talurahva ja kohale toodud sõjaväeosade vahel ehk nn Puuaiasõda.

Makett on klaaskastis, läbi klaasi klõpsatud pildid on mõistagi udusemad kui teised.

Kõige suurema muuseumitoa uksel jõuan mõelda, et ei tea miks küll see USAst tulnud eestlane siia on pandud – ja kohe ütleb giid „Ei, see ei ole Rein Taagepera!“ On hoopis kunagine Räpina aianduskooli õpetaja, 1946. aastal Eesti dekoratiiv-

taimede sordiaretuse algatanud Adolf Vaigla, kelle arvel olevat hulk sireli- ja elulõngasorte.

Mõisahoonel on mõlemal küljel ka rõdud ja muidugi viiakse meid neile vaateid imetlema. Läänerõdu avaneb lipuväljakule, tagaplaanil näha veekogu on Võhandu jõgi või õigemini selle paisutus, Räpina paisjärv.

Vaade sealtsamast paremale …

… ja vasakule.

Idarõdul hakkab kohe silma selle võrestik: pole raske leida tagurpidi svastikaid ehk haakriste. Giid kinnitab, et selline „nõukogudevas-

tane“ sümbol jäi ka sovjetiajal alles tänu kooli legendaarsele kauaaegsele direktorile kommunist Bernhard Kärbisele, kes polevat lubanud vana rinnatist millegagi asendada. Läbi selle „fašistliku jubeduse“ …

…paistavad mõlemal pool seinal akantus- ehk karusõraorna-

mentidena kujundatud kaunistused.

Majaesine park on kenasti kavandatud ja ilusasti korras, sõrestikväravate, …

… lilleklumpide ja pügatud põõsastega. Ka sellest küljest piirneb park Räpina paisjärvega: mõisa peahoone koos pargiga asubki Võhandu käärus poolsaarel.

Giid juhib tähelepanu maja portikust toetavatele neljale joonia sambale: selliste rippuvate kaunistus-

elementidega kapiteel polevat sellele stiilile tegelikult üldse omane.

Maja sedaviisi üle vaadatud – giid räägiks küll ilmselt veel ja veel, aga meie kibeleme ikka rohkem välja –, läheme parki. Kokku olevat sel suurust lausa kaheksa hektarit, millel kasvavat üle 600 liigi; seda kõike üle vaadata pole muidugi aega. Mõisapargi omaaegne kavandaja oli Tartus sündinud baltisaksa aednik Moritz Alexander Walter von Engelhardt (1864–1940).

Giid viib meid esmalt puu juurde, mis on ta jutust enne juba läbi käinud: see olevat mandžuuria aprikoosipuu, …

… viljad küljes ja puha.

Veel üks eksoot, mis vaid tükkhaaval fotole mahub: amuuri korgipuu. Pildistan ka puu lehestikku, aga vastu valgust tuleb pilt liiga tume ja üsna arusaamatu.

Pirakas, suurte lehtedega (kui neid asjandusi ikka nimetatakse lehtedeks…) elupuu kannabki nime hiigel-elupuu.

Kõnnime mööda …

… paberikasest.

Väga tore, et puudel-põõsastel on enamasti nimesildid juures; see aitab vähendada üleskirjutusvaeva.

Üks pilk ka mõisahoonele. Sellest kaugusest on näha, et fassaad vajaks remonti.

Silt ütleb selle rodo nimetuseks suur rododendron.

Peale liiginimetuste on kenasti paigas ka suunaviidad.

See peaks olema alumise viidaga osutatud praktikamaja.

Aianduskooli praegune peamaja on siinsamas kõrval.

Kuulus Ginko biloba ehk hõlmikpuu.

Jalaka omapärane vorm.

Pargis on mitu vägevat tamme.

Need suured lehed kuuluvat kannale; tunneksin kanna ära küll, kui oleks ka õisi!

Aianduskoolis kutsutavat seda põõsakest „Netšajeva seelikuks“, tegelik nimetus on roomav kadakas, sort ’Wiltonii’.

Värvirõõmus kirevus.

Kollase puhma juures on silt „Thunbergi kukerpuu ’Tiny gold’“. Ilmselt on teist karva põõsakesed ka kukerpuud.

Veel üks eriline elupuu, harilik elupuu ’Danica’.

Deutsia on ära õitsenud, aga Erika arvab, et just samasuguse põõsa juures murdsime hiljaaegu Aegviidus pead, et ei tea, mis liigist see küll olla võiks.

See laiali roomanud puhmastaim on sildi kinnitusel võnk-pärgenelas ’Crispa’. Laiuvale rohelisele annab väikese aktsendi tema keskel kasvav Palusalu aiast tuttav jaapani enelas.

Aednikumaja seina ehib viinapuu.

Kui kahtlevalt ütlen „Ei tea, kas marjad ka valmis saavad?“, vastab keegi kaaslannadest „Mujal ju saavad, miks nad siin ei peaks!“. Küllap nii ongi.

Olemegi taas parklas.

Toivo Lees küsib hüvastijätul minu üllatuseks, et kas ma olen see ja see: tal olevat meeles, kui me siin koos Andrusega 2012. aastal vanausuliste jälgi ajasime, ja lisab, et siis teadis ta neist väga vähe. Nii tõesti oligi.

Tagasipilk pargile veenab, kui palju uhkeid puid siin on, mõnest küll ainult könt alles.

Teeme pisipeatuse Räpina puuaiasõja mälestusmärgi juures. See püstitati Räpina paberivabriku endise peasissekäigu esisele haljasalale talurahvaüles-
tõusu 200. aastapäevaks 1984. aastal. Rahvasuus Raudmeheks kutsutava mälestusmärgi autor on Riho Kuld.

Arturovitš pildistab keskendunult.

Veel üks pilk paisjärvele ja mõisahoonele. Nii kaugelt paistab ta kenam kui lähedalt.

12.40 paiku oleme jälle autodes, pöörame Tartu-Värska maanteele ja võtame suuna Värska peale.