Suviseid pildikesi Setomaalt III. Värska

On igati loogiline, et Värska, mida tohib ju küll nimetada Setomaa pealinnaks, saab selle reisi sihtkohtadest neis postitustes selgelt kõige suurema tähelepanu: veedame siin ka kõige kauem aega.

Spikerdan algusteksti jälle Setomaa Külävüü siinselt stendilt kalmistu juures:

Värska (Verska) asub Pihkva järvesuu idapoolsel kõrgemal kaldal, on /../valla keskus ja /../ Eesti-poolse Setomaa suurim asula. Siin on inimesed elanud ligikaudu 5000 aastat. Ürikutes on asulat esimest korda mainitud 1585. aastal. Värska nime saamisloo kohta on arvatud, et see tuleneb vene päritolu nimest Verhoustje („kõrgsuue“), mille panid kaubalotjadega maabumispaika otsivad Pihkva kaupmehed. Pihkva järve sügavas lahesopis paiknev Värska on olnud tähtis sadamakoht kuni teise maailmasõjani.

Esimese peatuskoha leiame jälle lippudega väljakul, …

… vallamaja ees. Kaaslased ruttavad kohe majas asuvasse infopunkti teabematerjale otsima. Minagi ostan lõpuks ühe raamatukese („Setu toidud“, koostaja seesama Inara Luigas, kelle Vanavalgõ Kohvitarõga me Mikitamäel väljast tuttavaks saime).

Enne seda teen aga paar fotot. Viidapostil osutatud seitsmest vaatamisväärsusest kuus vaatame me tänase ja homse jooksul üle, ainult laululaval jääb käimata. Tagaplaanil hakkab silma kiigeplats, kus tavapärase külakiige kõrval ka vahendid Eesti uue „rahvuspordi“ kiikingu harrastamiseks.

Teiseks klõpsan pildile ka Setomaa Külävüü kaardi, et oleks silma ees, kus me oleme ja mis veel ees ootab. Meie seekordseks lõpp-punktiks jääb homme õhtuhakul Vastseliina, nii et paras jupp sellest vööst jääb ka reisi lõpuks üle kerimata.

Õige pea sõidame ühe põhilise siinse vaatamisväärsuse, kalmistu ja õigeusukiriku juurde.

Meie hakkajad naised on kohale kutsunud ka preestri. Kuni teda ootame, …

… on jälle aega Setomaa Külävüü stendilt infot hankida; ikka nii, et teen sellest fotod, et kodus vajalik tükk teksti maha kirjutada:

Õigeusu kogudus rajati Värskasse 1759. aastal. Samal aastal ehitasid mungad siia uue puukiriku (25 x 7 m), mille kloostriülem Josif pühitses suurmärter Gregoriuse auks. See kirik lammutati 1907. aastal, …

… kui valmis uus kivist kirik (25 x 10 m). Uus põllukiviseinte ja telliskarniisidega historitsistlikus stiilis kirik püstitati aastail 1904–1907 rahva enda rahadega.

Vana kiriku altarikoht, mis paikneb uuest kirikust mõne meetri kaugusel, on tähistatud väikese ristiga tornikesega.

Ülejäänud osundused stendilt jäävad pärastiseks, kui oleme juba pühakojas sees.

Märkan, et preester juba tulebki hoogsal sammul külakeskme poolt.

Võtan siingi kõiketeadja Vikipeedia appi ja saan teada, et ülempreester Andreas Põllu kodanikunimi on Kaupo Põld ja ta on meist just 20 aastat noorem, sündinud 30. jaanuaril 1967 Kuressaares (Kingissepas). Lõpetanud kodulinnas keskkooli, asus mees õppima EELK usuteaduste instituuti, hiljem jätkus haridustee Leningradi vaimulikus seminaris ja Püha Platoni seminaris.

13. aprillil 1991 pühitses piiskop Kornelius mehe Tallinna Püha Neeva Aleksandri katedraalkirikus diakoniks ja nädal hiljem preestriks. Mehe teenistusleht Eesti apostlik-õigeusu kirikus on tähelepanuväärselt pikk; esimesena, juba enne pühitsemisi on kirjas köstri ja lugeja töö alates 1988. aastast Saaremaa kogudustes. Ka esimesed kogudused olid mehel kodusaarel; nagu maapreestrite puhul tavaline, tuli ennast jagada mitme koguduse vahel. 1996–2004 oli Põld preester ja ülempreester Värskas ja Saatses, 2011–2014 jälle Saare- ja Muhumaal ning alates 1. septembrist Värska Püha Georgiose, Saatse Paraskeva, Ilmjärve Jumalailmumise ja Priipalu Vassilius Suure koguduse ning ka Suure-Jaani Peetruse ja Pauluse koguduse ülempreester.

Ülempreestri seisuse andis Põllule 6. detsembril 2002 Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus; Stefanuselt sai ülempreester 31. jaanuaril 2012 ka Püha Piiskop Platoni ordeni.

Ülempreester osutub sõbralikuks ja suhtlusaltiks, laia silmaringi ja mitmekesiste huvidega sõnaosavaks meheks nagu vaimulikule kohane. Oleme tublid kuulajad ja varmad küsijad ning nii, nagu öeldakse, jätkub juttu kauemaks. Vist ütleb keegi pärast välja sama mõtte, mida minagi mõtlen: jutt olnuks väärt salvestada, et seda pärast siis uuesti ja suurema keskendumisega üle kuulata. Minu praeguseks väga hõredaks kulunud mälumahutis pole enam suurt midagi alles ja vestluse ajal ei tundu päris kohane olema ka kogu aega üleskirjutusi teha. Nii saan ainult öelda, et oli väga huvitav ja läbi sai põigatud õige mitmesugustest ainevaldadest.

Aga siis ütleb ülempreester, et küllap te tahate kirikut ikka ka seestpoolt vaadata. Muidugi tahame! Kirikumees tõmbab taskust välja nii uhke võtme, et palun seda eraldi ka pildistamiseks õieli hoida.

Uksesildil on kogu vajalik info. Olen siiani kasutanud kiriku kaht nimevarianti: Georgios ja Georgius, just nii, nagu kasutatud allikas on seisnud. Sestap oleks eestlasel ehk hoopis õigem öelda, et arhimandriit Josif pühitses kiriku pühale Jürile 2. juulil 1907. Templipüha tähistatakse vana kalendri jüripäeval ehk 6. mail.

Eeskojas näeme midagi, mille kohta õigeusukiriku veebis seisab, et 1926 valmistati Tartus Teguri tehases Värska kiriku jaoks Jüri kell, mida kahjuks tänapäeval pragude tõttu enam kasutada ei saa (Vikipeedias on kella valamise aastana märgitud 1924).

Kiriku sisutuses väärib tähelepanu algupärane, 20. sajandi algusest pärit ikonostaas, mille pühapiltidel kujutatakse teiste seas ka kiriku nimipühakut püha Jüri. See puule maalitud ikoon pärineb 17. sajandist. Usun, et jutt on ikooniseina kõige parempoolsest pühapildist: sellel on ju üldtuntud stseen püha Jüri võitlusest lohega.

Vikipeediast: Püha Jüri (Georgios; ka Georgius; hukati 303) oli Kapadookiast pärit ohvitser ja kristlik märter. Ta on sõjameeste, rüütlite ning talupoegade kaitsepühak. Veel on tema kaitse all talusulased, püttsepad, turvisevalmistajad ja sadulsepad. Siin on paras koht esile tuua, mida ka isa Andreas rõhutab (osundan jälle õigeusukiriku veebilehelt): Värska piirkonna talupojad pole olnud orjad, siin pole olnud mõisaid ega mõisnikke. Maa ja järv, mida kohalikud elanikud teatud rendi eest kasutasid, kuulusid Petseri kloostrile. /../ Misjonitööd tegid seto rahva seas rahumeelsed Petseri kloostri mungad. Pikapeale hakkas õigeusuliste arv kirikuga harjudes kasvama ja usk rahva südamesse kinnistuma.

18. sajandi keskel oli Värska piirkonnas juba niipalju õigeusulisi, et võis koguduse asutamisele mõelda.

Eraldi pildistan paraku küll just kõige vasakpoolse-
mat pühapilti.

Saan teada midagi, mis on mind ammu huvitanud: sellised õhukesest lehthõbedast katted ikoonidel, mis jätavad nähtavale ainult näo ja käed, on riisad. Isa Andrease sõnul olid need olnud moes 19. sajandi lõpus, Vikipeedia kinnitab, et neid hakati kasutama juba 13. sajandil.

Veel üks sisevaade. Preester räägib, et setud kutsusid ikoone esiotsa puuslikeks.

Reisikaaslane Meeli on hommiku jooksul juba paar korda arutanud selle üle, kuidas ühe või teise konfessiooni esindajad risti ette löövad: õigeusklikud enne vasakule, katoliiklased paremale (või oli see vastupidi?!) – et miks nii?! Nüüd on paras koht asjatundjalt küsida. Isa Andreas seletab, et see kujunes välja sõltuvalt sellest, kas vaimulik seisab teenistuse aegu näoga või seljaga rahva poole – kogudus jäljendas teda peegelpildis.

Ka ütleb vaimulik, et luterlane ei tohiks üldse risti ette lüüa ja et Eesti luterlus ongi natuke „rikutud“, muudest konfessioonidest ülemäära mõjutatud.

Ja veel üks fakt meie võõrustaja jutust: kuked pandi Liivimaa kirikute tornidesse protestiks õigeusu ristide vastu. Teema on mulle väga tuttav, sest olen oma giidielu ajal juhatanud kümneid venekeelseid ekskursioone kodulinnas Tartus ja ikka on seda küsimust küsitud. Minu seletused olid toona teistsugused, usun, et ka mitte valed, aga nüüd kasutaksin kindlasti sedagi versiooni.

Kirikut ümbritseval kalmistul pole meil enam aega ringi käia; muidu pannakse Seto muuseum enne kinni, kui kohale jõuame. Vaadata muidugi oleks siin – ja eemalgi – küllalt, osundan jälle veebilehelt:

Siin puhkavad lauluema, setode vaimse kultuuri suurim kandja, Anne Vabarna (1877–1964); temalt on kirja pandud 150 000 värssi, ja luuletaja „Peipsi laulik“ Paul Haavaoks (1924 – 1983). Teine surnuaed asub kirikust 0,5 km põhja suunas, sinna on maetud Värska koguduse esimesed preestrid, neist kuulsaim on Anikita Jakovlev, endine luterlane, kes teenis kogudust 1774–1805. Tema sulest pärineb ka vanim teadaolev eestikeelne pihtimiskord (1776) ja mõned Piibli ja kiriku liturgilised tekstid. Sellel kalmistul on omapäraste sisseraiutud ristidega kivid 15.–16. sajandist, mida peale Setomaa mujalt Eestist ei teata.

Tore viidapost: kui kaugel on naabrid.

 Värskast peale hakkame alatihti märkama selle seebipoe reklaamsilte. Homme läheme sealt läbi.

Aga meie praegune siht on hoopis teistsugune asutus.

Selline ongi Seto talumuuseumi värav, ...

... ega muud, kui astume sisse.

1. jaanuaril 2019 liitusid kolm Setomaal asuvat muuseumi Värskas, Saatses ja Obinitsas Setomaa vallavalitsuse hallatavaks asutuseks Setomaa muuseumid. Kahes esimeses käime sel reisil ka meie, viimast vaatame väljast (et „Mis sealgi teist moodi saab olla!“).

Värska talumuuseumi ehitamisega alustati 1. novembril 1994 talumuuseumi fondi eestvedamisel ja see avati 17. juulil 1998.

Osundan Setomaa muuseumide kodulehelt (http://www.setomuuseum.ee/varska-talumuuseum/) (lisades puuduvaid kirjavahemärke ja parandades muid vigu …):

Kodu rajamine algas ennemuiste juba sobiva maatüki väljavalimisest. Hea, kui mets oli lähedal, kust metsaande leida, hea, kui vesi lähedal, kust kala ja vähki püüda, hea oli muust maapinnast veidi kõrgem tasane plats, kuhu elamine ja põllulapp sisse seada. Järgmiseks tuli ehitada kaks kõige olulisemat – saun ja …

… kaev. Nii algas ka Värska Talumuuseumi lugu – päris traditsioonilist vana talukompleksi, kuhu end sisse seada, ei leitudki, aga silma jäi tasane maa Värska aleviku äärel – mets oli lähedal ja ega vesigi kaugele jäänud. Vastavalt vanale ehitusloogikale kerkis esimese hoonena just suitsusaun.

Muuseumis on võimalik tutvuda XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse taluarhitektuuri, vanade tööriistade ja rikkaliku käsitööga. Ekspositsioonis on pool-kinnine hoov, elumaja, riide-, vilja-, söögiait, …

… laut heinaküüniga, töötuba, varjualused (millel toredad sammaldunud katused), …

… suitsusaun (rajatud nüüd teisel pool piiri asuvas Lädina külas olnud sauna koopiana), …

… potivabrik, …

… sepikoda, …

… rehi ja tsäimaja (kuhu läheme meie muuseumikäigu järel)

Enamus hooneid on originaalid, pärit Põhja-Setomaalt. Lisaks saab näha vahetuvaid temaatilisi näitusi vanast uueni, käsitööst kunstini, arheoloogiast ja ajaloost. Võimalik on osa võtta talsipühast, seto pitsipäevadest, folklooriõhtutest, rahvakalendritähtpäevade tähistamisest, talutöödest.

Sisse astume esmalt elumajja. Seinal vinnutatakse kala, setud ütlevad vast ka „vobla“, …

… eeskojas kuivavad vihad.

Eeskojast põikame vasakule, kummalise ümmargustest, liikuvatest palkidest põrandaga „külma tuppa“ ehk sahvrisse.

Aga praegu pole sahvris toit, vaid näitus „Vaidu kinkis Zojale…“.

Võimalik, et muuseumi giid rääkis näituse saamisest pikemalt, minu kuulsin küll ainult, et see on ühe udmurditari väljapanek. Kodus loen näitusega seotud romantilise loo folkloorinõukogu kodulehelt:

Zoja Lebedeva (1957) on sündinud Buraanovas, Udmurtias. Suur armastus viis ta Moskvasse õppima. Sealt põgenes ta tagasi oma sünnikohta, kus tema loominguenergia leidis väljapääsu omapärases disainis õmblemise, kudumise, joonistamise ja sotsiaalsete projektide kaudu.

Eestisse saabus ta esimest korda 2015. aastal, kui Obinitsa oli soome-ugri pealinn ja ta leidis siit rohkem kui armastuse.

Setomaal kohtus ta Eesti dokumentaalfil-
mide operaatori Vaidu Vidiliga, kes uskus temasse rohkem kui ta ise endasse.

Vaidu kinkis Zojale värvid, lõuendi, molberti, armastuse ja mõistmise.

2017. aastal lahkus Vaidu siit ilmast ja Zoja jäi üksinda.

Alles nüüd tuleb Zoja vaikselt kaheaastasest leinast tagasi elu ja loomingu juurde. Praegu on tema looming muutumises, ta otsib uusi väljendusvorme.

Näitus tuli Eestisse UNESCO põliskeelte aasta raames. Enne Värskat oli näitus avatud Laeva kultuurimajas ja Valga muuseumis, siit läheb aga TÜ Pärnu kolledžisse, edasi Räpina loomemajja, Tori rahvamajja ja detsembris Rannu rahvamajja.

Aga siis kutsub giid (vasakul) meid elutuppa, …

… kus otsemaid hakkab silma pirakas ahi.

Ukse vastas on nn puhas nurk, kus aukohal ikoon.

Kohe ukse kõrval …

… on omaette voodi. Giid laseb meil mõistatada, kes seal magas. Õige vastus: mehelemineku-
eas tütar.

Põhiline „magamistuba“ oli kitsuke nurgake ahjutaguses, …

… sinna pidi kogu ülejäänud perekond ära mahtuma.

Ettevaatust, ärge keldrisse kukkuge!

Elumaja vastas laiutava aitade rea keskel on nagu värav või läbipääs, tegelikult küll katusealune, kus sai halva ilma eest varju all hoida töövahendeid ja materjale.

Ka usteesisele on katus peale ehitatud, hoone ise on aga maapinnast kõrgemal, et vara paremini säiliks.

Riideait oli soojal aastapoolel ka peretütarde magamistuba. Aida ees on praegu küll väiksemate laste varandus.

Viljaaidas hoiti söögi-, sööda- ja seemnevilja varusid. Katusealuses on hea meelde tuletada (või teada saada), kuidas üks või teine teravili välja näeb.

Samas olid hoiul ka viljatöötlus- ja -säilitus-

vahendid.

Talumaad ümbritsev punutud aed …

… ja väike puhkenurk.

Kogu muuseumikülastuseks planeeritud aega me päris ära ei kuluta ja oleme juba kümmekond minutit enne 18 õhtusöögipaiga tsäimaja juures.

Toredasti lopsakad ja värvikirevad lilled kõrtsi ees peenral.

Lastele on püsti pandud kiiged.

Setokeelne silt ukse kõrval. Meeli uurib …

… menüüd, mis samuti meile võõras keeles. Nõua või keeleinspektsiooni sekkumist! ☺

Kui muuseumi koha pealt olen veidi kahtlev, et kas olin siin varem käinud või mitte, siis tsäimaja kohta tean kindlalt, et olen: kunagi olin siin ajakirjanikuna Tartumaa turismihooaja lõpetamisel.

Kui uksest sisse astun ja ringi vaatan, tuleb kõik väga tuttav ette.

Ehkki tulime varem kui 18, on laud meile juba kaetud: astu ainult ligi ja kuku toitu sisse kühveldama! See peakski olema menüüst loetud valgõ suulliim. Portaalist https://omamaitse.delfi.ee leian selgituse:

Suulliim (sool ja leem) on üks setu traditsioonilisi suviseid toite – külm supp. Hapupiimasse segatakse tindikala, hapukapsast, sinki, muna, suvel ka tomatit ja kurki. Seda toitu võib teha ka kalja sisse. Igal perel oli oma suulliimi retsept.

Foto paremas servas on taldrik sõiraga.

See võiks vast olla savvutõt liha leevägä ehk suitsuliha; leib on omaette taldrikul.

Ja siin kausis esiplaanil muidugi seto paks pudõr. Mis on liim’i, mida Helgi parajasti ammutab, ja mis pudõr’i koostisosad, selle üle asuvad naised kohe arutlema. Mind huvitab rohkem see, et kõik on väga maitsev; natuke palju saab ainult, küpsetis ja mingi salapärane tee ka veel peale.

Sel fotol on söömine küll veel pooleli, aga Ann ja Andrus on mõlemad juba rõõmsate nägudega; Merike seevastu millelegi väga keskendunud.

18.40 paiku jätame tsäimaja …

… selja taha.

Parkla juures saab taas uurida Seto Külävüü kaarti.

Ja siis öömajale. Koidu Kodusse Lobotka külla on muuseumi juurest vaid paar kilomeetrit. Kodumajutuse perenaise perekonnanimi on Koit, küllap sellest ka turistipesakese nimi. Pärast saame teada, et mõni samm majast Värska poole tagasi on ka pirakas kämpinguplats, kus saab teha lõket ja grillida; seal on ka välikemmerg, mida meil soovitatakse vee kokkuhoiuks kasutada. Portaal Puhka Eestis annab veel teada, et

Paikneme ajaloolisel Põhjalaagri territooriumil. Meid ümbritsevad liigirohked seene- ja marjametsad. Lähedal asub Õrsava järv ja ümber järve kulgev 5,2 km pikkune Õrsava matkarada. Meist möödub ka 43 km pikkune RMK Laskevälja rattarada. Kalapüügiks ja romantilisteks hetkedeks järvel on võimalus laenutada paati.

Autod jäävad öörahule maja ette, …

… ise lähme maja uurima. Rändurite jaoks on pererahvas jätnud kolm tuba, kuhu kümnekesi parajasti ära mahume, ja köögi. Maksame selle eest 150 eurot.

Kahman selles toas endal seinaäärse voodi, toanaabrid on Erika ja Meeli.

Aga kell on alles veerand kaheksa, nii arvavad naised, et tuleb veel midagi ette võtta. Tegelikult on meie programmis lausa lakooniliselt kirjas, et Õrsava (Värska) järve matkarada (vabatahtlik). Viimane sulgudes sõna sobib hästi Ülole ja minule: kuna oleme mõlemad (loodetavasti ajutiselt) kehva liikumisvõimega, jääme seltskonnast maha. Ülejäänud lähevad teele, aga mõned tulevad poolelt teelt tagasi, nii et viiekilomeetrise matka teevad tervenisti läbi neli, omaaegsed tudengiühiselamu toakaaslased ja sõbrad siiani Eha, Erika, Helgi ja Merike.

Sel pildil on veel arutlusel, et kuidas see rada õigupoolest kulgeb: vasakult alates Merike, Ann, Maret, Erika, Helgi, Eha ja Meeli.

Ei jää meiegi Üloga tuppa konutama, vaid kõnnime maja vastast algavat rada mööda päris lähedal asuva 22-hektarise Õrsava järveni. See on suurim neljast Värska lahe lõunaosas asuvast Värska järvede nime kandvast järvestikust: veel kuuluvad sinna Saarõpää järv (3 ha), Hilibiniidü järv ja Umbjärv (3,8 ha).

Õrsava järve paralleelnimed on Ersava, Värska ja Ozerka järv. Peipsi järv teatavasti tõuseb tasapisi põhjaotsast ja langeb lõunas. Seetõttu ongi 600 m pikk ja ligi 500 m lai Õrsava järv Värska oja oru laiendisse tekkinud. Kaldajoon on kääruline, kallas kohati liivane, sügavus ulatub kolme meetrini.

Küllap on fotol näha paat just see, mida Koidu Kodust laenutada saab. Teiselt poolt järve paistavad Värska majad.

Vaade paadisillalt vasakule. Kusagilt sealt lõuna poolt suubub järve Mustoja.

Nii nagu Värska lahes, leidub ka Õrsava järves väärtuslikku ravimuda. Just selle järve kaldal asub Värska mineraalvett andev puurkaev. Värska järved on kantud Eesti ürglooduse raamatu andmebaasi.

Järv tundub olema üsna taimestikurohke.

Päeva lõpus ei saa kuidagi vaatamata jätta Rootsi seriaali „On meie aeg“ järjekordset osa; õnneks pole ma ainuke huviline. Magama saan 23.25.