Eelmises postituses jäime öömajale Koidu Kodusse Värskast mõni
kilomeeter eemal teisel pool Õrsava järve Lobotka
külas.
Öö vastu 11. juulit ei
kuulge mul just päris loodetud ladususega une rüpes: kaaslanna(d) teeb/teevad
nina/kurguhääli ja eks ase ole ka võõras. Aga kui veidi enne seitset
põhjustavad lõpliku ja põhjaliku ärkamise köögist kostuvad endiste õpetajannad
valjud kõlavad hääled, tunnen ennast siiski üsnagi puhanuna.
Hommikused kemmerguretked
teen majast välja, kämpingu väga korralikku välikempsu. Maja ees hakkab silma puuslik,
mida eile ei märganud.
Hommikusöök on meie
retkedele omaselt rohke ja rikkalik, menüüs muu hulgas lausa kolme sorti moos:
alõtša, pirni ja aedmaasika.
Vanainimeste jõugus on
ikka ka hädade käes vaevlejaid, täna kurdab üks kaasreisija näiteks
istmikunärvi üle. Nojah, ja mõnel on tavapärane pakitsus ristluudes.
Aga või sa saad sellest
küsida, veidi enne poolt üheksat
tassime koli autodesse ja läheme sõitu; sajab kerget uduvihma, mis õnneks peagi
lakkab.
Sõidame jälle Värskasse.
Üks viit teatab, et Tartusse on siit 85 km, teine, et üle silla sõites oleme
taas Tsätski nulgas, ja kolmas, et Värska sanatooriumini on 3 km.
Just Värska sanatooriumi, mis ei asu küll üldse mitte Värskas, vaid Väike-Rõsna
külas, nüüd vaatama lähemegi; seame autod parklasse, kust raviasutus paistab
läbi puuderivi.
Parkla servas kõrguva
künka kohta teab keegi öelda, et see on mudahoidla.
On ju mudaravi üks selle sanatooriumi trumpe.
Koht on mulle tuttav:
korra olen sattunud siia seose mingi seltskonna ühise käiguga 300 meetrit eemal
paiknevasse toredasse veekeskusesse, 2008. aasta jaanuaris olin aga terve
nädala tervist juurde nõudlemas, saades mitut laadi raviprotseduure, ent paraku
mitte mudaravi: väidetavasti oli muda parajasti otsa saanud…
Parklas on bussike toredate kohalikus keeles kirjadega.
Hakkame tasapisi ümber
kompleksi kõndima; selles tiivas, mäletan, on pikk koridor, millest viivad
mõlemalt poolt uksed raviprotseduure
pakkuvatesse kabinettidesse.
Sama tiib teisest küljest ja väike katlamaja.
Sanatooriumi keskosa: galerii viib hotellist
protseduuride tiiba.
Hotell. Tube olevat selles sada.
Peipsi järve edelanurgas
pikalt maasse lõikuv Värska laht on
kohe sanatooriumi kõrval.
Enne mainitud 2008. aasta
jaanuaris sadas minu siin viibimise ajal korra ka veidi lund, aga üldiselt olid
lumeta nii maa kui ka lahejää, nii et seal võinuks uisutada. Kuna uiske polnud,
siis lasksin niisama liugu.
Järve ja sanatooriumi
vahele jääval alal on üht-teist, mis aitab väljaski keha kosutada; näiteks terviserada. Kui pikkade jalgadega
inimese jaoks sammude arv kehtib,
pole paraku öeldud.
Aga teabetahvlil leiduvast on hea jälle siiagi andmestikku korjata,
ilma et peaks dr Google’it tülitama. Natuke siiski ka Vikipeedia andmeid: Eeldused sanatooriumi rajamiseks loodi 1971,
kui /../ piirkond sai kohaliku tähtsusega kuurordi staatuse. 1972 toimus
sanatooriumi asutamiskoosolek. Sanatoorium ehitati arhitektide Vilen Künnapu ja
Ülevi Eljandi ning insener Henn Karitsa projekti järgi. Sanatooriumi ehitus
algas 6. oktoobril 1976. Patsientide ravimine algas 3. mail 1980.
Aga nüüd siis fakte
teabetahvlilt:
praeguses asukohas
tegutseb sanatoorium 14. jaanuarist 1985;
1987 ehitati endine
katlamajahoone ümber spordi-ja kinosaaliks; praegu asub seal veekeskus;
1989 valmis ravikorpus ja
alustati hotellikorpuse järgmise osas ehitust, 1992 jäi see töö pooleli;
1996–1997 ehitati edasi
pooleli jäänud hotellikorpust, nii et juurde tuli 39 voodikohta;
2000 tehti kapitaalremont
1985 käiku antud hotellikorpuse kolmekorruselises osas;
2004–2005 ehitati
hotellikorpus lõpuni;
2006–2007 rajati Värska
veekeskus;
2015–2016 muudeti
ravikorpus balneoteraapiakeskuseks;
2016 ehitati
kontoriruumid ümber hotellitubadeks.
Üks sõnaseletus siia
juurde: balneoteraapia on kümblusravi,
milles kasutatakse mineraalvett.
Tüüpiline Eestimaa muru: nagu pardliga silendatud.
Natuke loodust siiski ka!
Selles hotelli viiekorruselises osas on vist
ravikabinette ka: mäletan, et käisin viiendal korrusel mingis erilises posimisvõimlemises.
Sanatooriumi järvest kaugem külg.
Kusagil selles keerulisema arhitektuuriga osas peaks
minu mäletamist mööda olema ka näiteks söögisaal; süüa anti korralikult.
Sanatooriumile sel moel
tiir peale tehtud, jätkame päevaprogrammi. Paarilt viimaselt pildilt on näha,
et on päris korralikult sadanud. Aga
meie jaoks on see päeva viimane vihm.
9.20 jõuame kohta, mis kannab minu kõrva jaoks natuke naljakat nime: Podmotsa, kaldun küll arvama, et pole
sellest enne midagi kuulnud.
Üks meie auto vuhiseb parklast mööda, kaks jäävad pidama.
Teest vasakul on üsna avar plats, millel külakiik ja kollane aken.
Kollased aknad said paika 2012. aastal Tartumaa arendusseltsi veetud projektiga „Elu kahe
maailma piiril“, milles lõid kaasa Lõuna-Eesti Leader-grupid. Idee oli pärit
Hollandist, Ida-Groningeni Leader-grupilt. Kollane raam sümboliseerib ajakirja
National Geographic kollast kaaneraami, nii et näiteks läbi akna pildistades
võib tekitada oma isikliku National Geographicu kaane. Tagamõte on muidugi
meelitada turiste mööda akendega kohti rändama.
Mulle tundus idee jabur
ja loodust visuaalselt saastav, võtsin toona sel teemal ka avalikult sõna (näiteks
mu tööandja Loodusajakirja 2013. aasta 18. jaanuari veebikirjas Uudistaja: www.loodusajakiri.ee/uudistaja-18-01-2013;
hiljem ka ajakirja Loodusesõber 2013. aasta neljandas numbris: http://www.loodusesober.ee/arhiiv/Loodusesober04_2013.pdf,
lk 10). Nüüd, kui leian veebist mitu
vaimustunud kirjatööd reisidest just kollaste akende marsruudil, olen ehk
mõneti leebem: järelikult on arenduskeskuse soov turismi edendada vähemalt
mingil määral tõesti täitunud. Aga samas olen endiselt arvamusel, et
looduskaunitesse kohtadesse ei maksaks selliseid kobakaid üles seada.
Nagu teistegi kollaste
akende juures, nii on ka Podmotsas selgitav teabetahvel, millel kolmes keeles tekst eesti/setokeelse
pealkirjaga Podmotsa – katõ ilma veere
pääl. Osalt on see tekst vormistatud nii, et jääb mulje, nagu oleks autor
pannud kirja mõned märksõnad, et need hiljem lahti kirjutada, aga unustanud
selle tegemata… Nii et siingi võtan oma tekstide aluseks ikka Külävüü stendi,
mis oli esimesel Podmotsa fotol juba näha.
Lõikan kollase akna teabetahvli
fotost välja kaardi, kus näha, kuhu esialgsed 21 akent on paigutatud.
Pole kuulnud, et mõni oleks ka maha võetud, küll on lugeda, et vähemalt kaks on
veel juurde pandud: Kuremaa veski juurde ja Mandri-Eesti keskpunkti (vt http://tiuxxiasjad.blogspot.com/2016/08/eesti-kollased-aknad_3.html).
Kui vaadata teelt idakaarde, siis kohtadest, kus
puud-põõsad ei takista, paistab päris lähedalt, üle lahesopi, Venemaa.
Aga vaatame jah parem
Külävüü stendi. Tekst on siin põhjalik ja mahukas, nii teen oma postitusse
ainult välja- ja kokkuvõtteid:
Sõjaeelses Eestis oli Podmotsa üks tollase
Järvesuu valla suurimaid külasid. Siin elas üle 200 inimese umbes 40 talus. Sellest, et küla on iidne, annavad tunnistust tekstiilkeraamika leiud I aastatuhande esimesest
poolest.
Enne nähtud parklapildil
paistab üsna pildi paremas servas üks ehitis: see on Podmotsa bussipeatuse paviljon. Oleks kõik bussipaviljonid nii
kenasti kaunistatud!
Aga suurte puude taga ja
vahel bussipeatuse taga ja kõrval on vana
kalmistu, mille hauatähiste mitmekesisus on omamoodi tunnistus kalmistu
kirevast ajaloost.
Külakalmistule on maetud peale Podmotsa veel
mitmest ümbruskonna seto külast (Velnäst, Saarõpäält jm).
Mida ütleb
tark-mees-taskus Merikesele? Miks Ülo juba ei pildista?
Ristide, puude ja
põõsaste vahelt paistab roheline väikeehitis.
Kalmistu keskel seisab väike suvistõpühi (nelipühi) tsässon. Ukse kohale on kirjutatud
aastaarvud: 1760 tähistab hoone ehitusaega, teised selle remontimist. Nagu paljud teisedki Setomaa tsässonad, jäi
seegi pärast II maailmasõda kasutusest kõrvale; uuesti äratati kabel ellu 1995.
2013. aastal pühitses restaureeritud
tsässona sisse EAÕK metropoliit Stefanos.
Suvistõpühi on Podmotsa külapüha. Sel päeval
peetakse tsässona juures jumalateenistus, nüüdsel ajal peab selle Värska
preester. /../ Palvuse ajal viiakse kabelisse kollaseks värvitud mune, mida
hiljem haudadel süüakse. Palvusele järgneb ristikäik
ümber tsässona. /../
Setode jaoks kinnitab haudadel söömine pere ja
suguvõsa, sh surnud esivanemate ja sugulaste ühtekuuluvust. Osa toitu jäetakse pärast kalmistule.
Tsässona lähedal seisab suur keskaegne kivirist,
mille põikharude all on kaks väiksemat risti – „suure risti pojad“. Legendid pajatavad, et sõjameeste hauatähiseks
peetav rist olevat oma asukohta ise
tulnud või pärast Kuuljasse viimist sealt üle lahe ise tagasi ujunud. Kivil on
usutud olevat imettegev ravijõud. Tõenäoliselt on rist püstitatud kalmistu
tähistamiseks ja sobitamiseks õigeusuga.
See kalmistul kasvav pihlakas paneb reisikaaslannad halama:
„Oi-oi-oi, juba punased, ongi sügis käes!“.
Aga siis istub ka
kalmistu juurde jäänud osa seltskonnast autodesse ja sõidab „maailma lõppu“,
täpsemalt küll selle maanteeharu lõppu,
kus kolmas autokond juba ees.
Regio kaardil näeb see kant välja niiviisi. Podmotsa on lausa kolmest küljest Venemaaga piiratud.
Vaade lahesuudme poole, vasakule ehk põhjakaarde.
Vaade üle Kuulja (Kulje) lahe.
Sama suumitult. Vaid paarisaja meetri kaugusel paeluvad
pilku Kuulja (Kulje) kiriku kuplid. Podmotsa on olnud Kuuljaga aastasadu
tihedalt seotud: Podmotsa kuulus Kuulja kogudusse, 1869 asutatud Kuulja
semstvokoolis on õppinud ka Podmotsa poisse. Kuulja kirikupüha – iljapäiv –
on olnud püha ka Podmotsa rahvale, kes püüdis sel päeval ikka kodukirikus käia.
II maailmasõja eel oli
Podmotsa oluline koht Värska-Kuulja maanteel; Kuulja oli toona suur vene küla
ja vallakeskus. Ühendust peeti paatide ja trossiga tõmmatava parve abil,
viimane liikunud ka veel nõukogude ajal. 1970.
aastate keskel rajati Podmotsa lähedalt üle Kuulja lahe tugev tamm, millele
ehitati sild. Sild oli käigus kuni 1990. aastate alguseni, mil Eesti
iseseisvus. Tamm on lahel siiani hästi näha. Mina paraku seda tammi märgata
ei oska.
Veelgi olulisem siinse rahva jaoks oli paiknemine
Tartu–Pihkva veetee ääres. Rannakülade
elanikud olid ju peaaegu eranditult kalurid. 1945. aastal läks Podmotsa Vene NFSV kuuluvusse, aga 1957. aastal
määrati küla ühe maadevahetuse käigus taas Eestile.
Vesikupud.
Siin lahe ääres on natuke
näha ka Podmotsa maju, osa üsna vanakesed, …
… mõned hoopis uuemad. Vikipeedia kinnitab, et
Podmotsas elas selle aasta 1. jaanuaril 13
inimest.
Muidugi teeme tagasiteel bussipeatuse juures uue peatuse, et ka
meie kolmas autotäis kõik huviväärse üle vaataks. Ma ei saa kuidagi vastu panna
soovile pildistada kaunilt poseerivaid kaaslannasid (vasakult Meeli, Helgi ja Eha), samuti vaatan üle peatuse teadetetahvlile kinnitatu. Aukiri teatab,
et Podmotsa valiti 2014. aasta külaks, küla ajaloo tekstist leian aga
täienduseks varem loetule, et traditsioonilise tänavkülana ehitatud Podmotsa on
tunnistatud Värska valla miljööväärtuslikuks alaks, et kevadel räästa all
kuivatatud kalad on seto keeles keldokala
ning et Podmotsa ja Kulje piirkonna luhtadel võib kohata pesitsemas kõikjal haruldaseks
jäänud rohuneppi, kelle käekäiku ohustab luhtade võsastumine.
Kümmekond minutit enne kümmet asume teele, järgmine sihtkoht on Saatse. Jälle Google Maps’ist võetud kaardilt on
kenasti näha, et sinna jõudmiseks peame esiteks uuesti Värskast läbi põikama ja
teiseks jääb meie teele ka kuulus Saatse
saabas, killuke Eestisse tunginud Venemaad.
Nii palju räägitud kohast
läbisõit tuleb ju kuidagi fikseerida, ikka seaduse piires: peatumata, läbi esiakna. Ei kontrollinud, kui õige
ma ixus’e kell on, aga selle foto klõpsamise ajaks näitab ta 10.02.
Lutepää bussipeatus, 10.04.
10.05 tulevad keelumärgid – …
… sõida, ära kõnni! – …
… ja 10.06 märkan piiriposte.
Venemaad ei pildista, 10.11 on kindlasti jälle Eesti: viit osutab Matsuri küla,
Poogandi järve ja Mustoja maastikukaitse-
ala.
ala.
Sama minuti sees on veel sündmusi: teeremont …
… pealesunnitud vajadus sõita valel teepoolel …
… ja sõit üle Piusa jõe.
10.20 paiku oleme Saatse kiriku
juures platsil. Meie tublidel naistel on jälle tehtud tõhus eeltöö ja nii jääme
ootama kalmistuvahti. Foto kiriku poole on tehtud kalmistu värava juurest.
Olen nüüd kirjutamisega
natuke hädas, sest märkmed on lünklikud ja vähemalt üks oluline foto tegemata:
et milline see plats kirikuaia kõrval üldvaates välja näeb. Üksikuid maju selle platsi servas
pildistan küll, näiteks kalmistu servas seisvat pigem suurt …
… ning selle ja kalmistu
värava vahel paiknevat pigem väikest
maja.
Kalmistult pildistatuna
on suurem maja selline.
Paraku jääb pildistamata
platsi vastasservas paiknev hoone, mille kohta hiljem leian, et see olevat vana
koolimaja. Küll püüan pildile maja ees postil trooniva valge-toonekure pesa koos asukaga.
Teine toonekurg, arvatavasti tolle esimese paariline, püsib teisel kõrgel vaatekohal:
kalmistul kiriku vastas asuva poolelijäänud
kiriku …
… korstnal. Väidetavasti oli see hoone plaanitud venelaste pühakojaks, aga ehitus jäi seoses II maailmasõja
puhkemise, küllap ka riigikorra muutusega pooleli.
Asun jälle uurima
kalmistu ette paigutatud Külävüü stendi.
Nimekuju Saatse on tänapäevane, vanasti kutsuti
seda kohta Saatserinna (ka Satserinna, vn Zatšerenje. /../ Saatse Püha
Paraskeva kogudus on algusest peale olnud segakogudus, kuhu on kuulunud nii
setod kui ka venelased. Esimene kirjalik
märge koguduse ja kiriku on teada aastast 1763; esimene puukirik püha Paraskeva
auks asus veidi eemal, sellest on pärit 1679. aastal valatud kirikukell.
Huvitav, kas just see
sama kell on ka praegu tornis? Ei tahaks hästi uskuda!
Praegune kirik valmis
1801. aastal. 1839. a ehitati kiriku külge puust kellatorn, /../ 1884. aastal
pikendati kirikuhoonet ja ehitati terava
tipuga kellatorn.
1880. aastal oli Saatse koguduses 2209 inimest,
aga Saatse kirikukülas oli 1870. aastal vaid 4 maja, külas elas 18 meest ja 24
naist.
Mees, kelle nimi ja telefoninumber sildilgi kirjas, on küll parajasti kalmistul, aga kiriku võtit pole tal kaasas. Nii käib ta Eha autol võtit kodust ära toomas.
Meil tuleb seetõttu veel oma paarkümmend
minutit oodata.
Vaatan selle aja jooksul hauaplatse, millest mõned on üsna
rohkesse rohtu kasvanud.
Hoolitsetud kalmude
juures leian tähelepanuväärseid erinevusi
eestlaste (setode) …
… ja venelaste hauakujunduse vahel. Olgu viimased siis sellised
lihtsamakoelised …
… või hoopis uhkemad, pigem katoliiklaste kalmistuid
meenutavad, …
… on neile enamasti ikka
omased rohked kunstlilled.
Aga siis on kalmistuvaht
Taali Linnumets kohal ja me saame pühakotta
sisse. Nagu õigeusukiriku puhul enamasti ikka, on vaade kirev, uhke ja
detailirohke.
Püüan härra Linnumetsa ka korduvalt
pildistada, aga suhteliselt väikest kasvu mees kaob ikka mu kaaslaste vahele
nii ära, et jääb vaid ühele fotole, pealgi seljaga (vasakult esimene).
Pühakoja silmatorkavaim
osa on muidugi altarit koguduseruumist eraldav kolmekorruseli-
ne ikonostaas. Külävüü stendi andmetel on see kirikusse paigutatud 1870. aasta paiku.
ne ikonostaas. Külävüü stendi andmetel on see kirikusse paigutatud 1870. aasta paiku.
Õigeusukiriku pildiseina
keskel on teadagi nn kuninglikud uksed.
Kirevaks on võõbatud ka pühakoja lagi.
Mõni tegelane maalitutest
on mulle rohkete käikude tõttu vanausuliste pühakodadesse selgeks saanud.
Mäletan, kuidas tükk aega ei leidnud eestikeelset vastet vanausuliste terminile
selle kuue tiivaga tegelase Serafim Šestikrõlõi jaoks. Lõpuks
selgus, et see on seerav, taevases
hierarhias ühel kõrgeimal kohal paiknev ingel.
Nelja illustratsiooniga
pole probleemi, sest evangelistidele
Luukale, Johannesele, …
… Matteusele ja Markusele
on nimed kenasti juurde maalitud.
Sellel pühapildil arvan
ära tundvat Püha Jüri.
Aga edasi jälle osundusi
Külävüü stendilt.
Kirikus on mitu Paraskevat kujutavat ikooni ehk
pühast, nende seas kuulus puust pühane „Paraskeva
Pjatnitsa lugu“, mida peetakse imettegevaks.
Surmkindel ma pole, et
fotol on just see pühane.
Saatse külas on olnud kaks kirmasepäeva: teine
pühapäev pärast lihavõtteid (ollõtuspühi) ja päätnitsapäiv, kiriku nimepüha. Paraskeva tähendab kreeka keeles reedet, setokeelse
nimekuju on see saanud vene keele vahendusel (vn пятница– reede). Üks kiriku nimepäev on ka 10. novembril peetav rämmänipäiv – püha Paraskeva mälestuspäev.
/../
Päätnitsapäiv’a tähistatakse 2. augustil peetavale
iljapäiv’ale eelneval reedel ja selle päeva tähistamine Saatses on ainulaadne. Püha
Paraskeva on põldude ja karjade kaitsja. Tema mälestuspäeval tuuakse kirikusse
õnnistamiseks põlluvilja ja piimasaadusi. Püha Paraskevat peetakse hingeliste
ja ihulike haiguste ravijaks, pere heaolu ja õnne hoidjaks. Ikoonidel
kujutatakse teda pikakasvulise ja karmina, peas valgust kiirgav pärg.
Põnev ajalooline detail on vanast puukirikust
pärineva ikonostaasi järgi restaureeritud „kuninglikud
väravad“, barokse ehituskunsti näidis.
Kirikus on metallraami sees ka 15. sajandi kivirist, mida peetakse
samuti imettegevaks. Legendi järgi olevat rist kolm korda ära viidud, kuid iga
kord ilmunud see uuesti tagasi.
Päätnitsapäiv on Saatse nulga ja siit
pärit inimeste jaoks aasta tippsündmus. Päev algab jumalateenistusega kirikus.
Sel päeval on kirikusse õnnistamiseks toodud /../ eriti palju kohupiima.
Pärimuse järgi kutsutigi Saatserinna nulka Kohopiimänulgaks. Pärast teenistust toimub ristikäik, mille
käigus kantakse nii kivirist kui ka Paraskeva Päätnista pühane kirikust välja.
Seejärel peetakse seto kommete kohaselt omaste kalmudel söömaaega, sellele
järgneb traditsiooniline külapidu ehk kirmas.
Mõned pildid kirikust veel. Selle ja …
Küllap on see ristimisnõu.
Huvitav, kas see mudel võiks kujutada pooleli jäänud
vene kirikust? Pigem siiski mitte.
Hõbekate ikoonil on riisa, selle ma olen sel reisil selgeks
saanud. Kuna mehi pühapildil on tosin, siis küllap on need Kristuse jüngrid.
Kiriku kõrval on vana kalmistu, mille keskaegset päritolust annavad tunnistust kaks
14.–16. sajandist pärit paekivist risti.
Kalmistule on maetud ka pikka aega Saatses
teeninud preester Vassili Solovski (1870–1919). /../ Just tema
eestvedamisel rajati Saatsesse kool, remonditi kirik ja ümbritseti surnuaed
kivimüüriga. Kaheksa lapse isa preester Vassili hukkas 1919. aastal
punavõim. Ta kuulutati 2004. a koos
kaaskannataja kirikuvanem Stefaniga pühakuks.
Merike loeb oma targast Setomaa raamatust, et kiriku juures on laudsimänd.
Võib-olla see ongi?
Ainsa viite laudsimännile
leian Mart Variku „Setomaa arheoloogiateatmikust“ (https://issuu.com/martvarik/docs/setomaa): Mitmeid
teede ääres kasvavaid mände /../ on Setomaal kasutatud lautsipuudeks. Nende ääres
peatus surnuaiale minev matuserongkäik ning põletas siin lautsi – puust /../
aluse, millel surnut kodus hoiti. Igal külal oli oma laudsipuu.
11.15 paiku asutame lahkuma.
Pildistan veel paari kirikuesise platsi …
… ääres seisvat elamut.
Siis jälle autodesse. Sõita pole kuigi kaugele: jääme samasse külla.
No comments:
Post a Comment