Olemegi Kunoy ja Kalsoy saarte
vahelt väljas: vasakut kätt on nüüd aina lõputu avameri. Nii et põhjust vaadata
on põhiliselt ainult paremale, ent samas võivad konkreetsesse, kindlate
kohanimedega juttu lüngad sisse tulla. Kaugeltki mitte iga saarenuki või
kaljuseina kohta ei oska ma enam kindlalt öelda, millise saare küljes see just
on. Ja paraku ei mahu need kõige uhkemad seinad enam fotodele ära, sest oleme
liiga lähedal. Teisalt – kui oleksime kaugemal, ei näeks jälle detaile.
Selle kaadriga on kõik
selge: poeg Rein tegi õnneks uhke lainurkvaate Kunoy saare
põhjaotsast. Kui panna siia kõrvale seitsme pildi tagune Thorbjoerni foto
Kunoyarnakkurist, siis on ühist päris raske leida. Nagu mitu korda kinnitatud,
oleneb siin kõik tohutul määral täpsest vaatenurgast. Kas kõrge harja kõrgeim
koht pildil on ka tegelik kõrgeim punkt Havnartindur (818 m), ei oska ma
muidugi öelda. Küll olen kindel, et Havnartindurist veel vähemalt meetri võrra
kõrgem Kunoyarnakkur jääb jälle „nurga taha“. Mõnda selle foto detaili näeb ka
järgmistel tavaformaadis fotodel, mille ma hulga kaadrite seast välja olen
valinud.
Näiteks selle pildi
keskel on amfiteatri moodi lohu sisse püstitatud majake, temast paremal näeb
teise majakese katust. Ei usu, et need võiks olla küünid: kes seal
kõrgel ikka heina teeb; ent mine neid fäärlasi tea… Pigem pean neid siiski näiteks
linnupüüdjate varjeteks või öömajaks. Silma hakkavad ka vägevad uhteorud ja
natuke „Noa laeva plangutust“.
Sama koht suumimata (Reinu foto).
Mingi osa on ka Kunoy
põhjaotsa kaljudest kinnitatud IBA -ks
ehk BirdLife Internationali tähtsaks linnualaks. Esmajoones on see paik oluline
atlandi tormipääsudele ja krüüslitele. Paraku tõid inimesed 1914. aastal
Klaksvíkist saarele rändroti (Rattus norvegicus), kes on sellest alates
linnuasurkondadele, eriti urgudes pesitsevale lunnile palju kahju teinud.
Mitmes kohas on näha,
kuidas on töötanud looduse killustikuvabrik.
Oleme pisut rohkem saare
külje pealt otsa poole nihkunud. Kalju on siin märksa rohkem
püstloodis, lähenedes ehk sellele, kuidas Kunoy põhjaots fotodel
tavaliselt välja näeb.
Aga meelde tasub jätta sellel …
… ja sellel pildil
(Reinu foto) kõrge kalju jalamil näha kolmnurkne moodustis, …
… mis tegelikult on osa
ühest suuremast kaljurahnust. Kõrge kaljuseina all tundub ta üsna
väheldane.
… ei tea muidugi, kui
paks siin see mulla- või turbakiht on, aga sellesse võiksid ju vist lunnid
suuta küll oma pesakoopaid kaevata. Sel laevasõidul mina vist küll
ühtegi lunni ei märka.
Nüüd on meie ketš Dragin
nii palju edasi popsutanud, et oleme minut-paar tagasi väheldasena tundunud
kaljurahnule tublisti lähemale jõudnud. Ja selgub, et see on meie
laevukesest ikka mitu korda kõrgem.
… tundus eemalt vaadates
tagasihoidliku kaljutükikesena.
Aga nüüd (kell 14.26)
on tähtis moment: nähtavale on ilmunud järgmine, tegelikult ülejärgmine
(sest Borðoy põhjaots on veel varjus) saar: Viðoy (Reinu foto).
Minut hiljem on korraga
pildil lausa neli saart: paremal mustendab Kunoy, tema kõrval hoopis
heledam Borðoy, vasakul on Viðoy ning selle ja Borðoy
vahel kumerdub Fugloy. Kes hoolega vaatab, näeb Viðoy nõlva alaosas
maju: see on Viðareiði küla (vt 27. postitust).
Nüüd on paras koht pista
siia jälle tuttav lõigend kaardist https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Map_of_the_Faroe_Islands_af.svg,
et saaks piltidel vaatamisnurki hinnata.
Valin neid fotosid
sedapidi ja teistpidi – ikka leian, et, näe, sellel on see detail ja tollel
jälle too – ja nii jääb neid ikka liiga palju. Ehk on olulisemgi, et saaksin
vähemalt iseenda jaoks selgeks, mis täpselt neist ühel või teisel on.
Siin on esiteks see osa
Viðoy saarest, mis jääb Viðareiði külast põhja poole; just selle
põhjasein, 754 meetri kõrgune Ennibergi neeme vertikaalkalju, on meie
retke sihtkoht.
Ka on pildil Borðoy
saare põhjaosa ja nende vahel jälle Fugloy saare platoo.
Viðoy saare kõrgeim
koht on Villingadalsfjall
(841 m); usutavasti on see muhk sel pildil olemas. Just sellele tipule viis
matk, mille kirjeldusega saksakeelset blogipostitust (http://www.hikr.org/tour/post80242.html)
ma eelmises osas viitasin, kirjutades, et pärast selle lugemist on mul tunne,
nagu polekski ma Fääridel käinud.
Ei suuda kuidagi vastu
panna ahvatlusele võtta sealt üks panoraamvaade: teeb ikka kadedaks
küll!
Ja teine pilt samast: nii
tihedalt on Viðareiði külast alanud matkarada tähistatud. Matkajad
ise on selle üle väheke muianud, kommentaatorid arvavad aga, et selline vaev
võib mõnel juhul olla vägagi tänuväärne: näiteks kui laskudes satute ootamatult
peale tulnud udulaama sisse (2 x foto: http://www.hikr.org/tour/post80242.html).
Siin on ehk huvitavaim
uurimisobjekt Borðoy saare põhjaotsa triibulisus. Aga näha on ka Fugloy
saar, mis taustaks Viðareiði külale.
Kõik need on ka sellel väiksema suumiga pildil, aga
minu jaoks on kõige olulisem paremas serva näha Kunoy saare kirdenurka
moodustunud kaljust sarv: see aitab mul mõnel teisel fotol Kunoy ära
tunda.
Siin sama sarv suumitult.
Viðareiði küla Viðoy saarel ja Fugloy saar. Imestan, kui
madalal Viðareiði paikneb: kui olime külas endas (vt 27. postitus), tundus see
olema ookeanist ikka üsna palju kõrgemal. Eks kõik olene ikka sellest, mis
kõrval ja mis taustal, mastaabid muutuvad!
Oleme lendu peletanud parve
jää-tormilinde. Ehk on siit mõni kalatöötluslaev läbi sõitnud: sel linnul
on kombeks noppida merre heidetud kalarappeid.
Sellisena pildistan Haraldsundi
lahte kell 14.36, …
… sellisena aga 14.42.
Vasakul Borðoy, paremal Kunoy.
Kunoy kirdekülg.
Lõpuks ometi on Borðoy
tagant välja pääsenud Viðareiði küla lõunanaaber, kooniline Malinsfjall
(754 m). Ei seda ega küla põhjast varjavat Villingadalsfjalli (841 m) me
2015. aastal külas viibides ei näinud: udu oli ees.
Üksildane jää-tormilind,
Viðareiði küla ja Fugloy saar.
Tuleme ümber Kunoy.
Kuidas Fugloy kaob
…
… ja tuleb tagasi.
Suumitud fotol on Viðareiði
kirik ja majad päris kenasti näha. Just selles kirikus juhtus 27.
osas kirja pandud anekdootlik juhtum, kui musta nahaga vapper merehädaline
kirikuteenri surmani ära ehmatas. Ärge öelge, et selline jutt oli rassistlik!
Hvannasundi lahe algus: vasakul Viðoy, paremal Borðoy.
Ongi Viðoy ots,
erisugused kaljuformeeringud: kihiline sein, …
… vägev sammas, …
… omamoodi looduslikud
skulptuurid, …
… salapärased läbikäigud,
…
… kuulus vertikaalne
sein, mis hakkab jääma udutupsude embusse. Oleme Fääride kõige põhjapoolsema
maismaatüki juures.
Mastaape on raske tajuda;
kapteni sõnul on esimene roheline kaldus pind umbes 60–70 meetri
kõrgusel; seda vaatame peagi lähemalt.
Kui edasi sõidame,
ilmuvad taas välja kirdepoolseimad saared Fugloy …
… ja Svínoy.
Päike on taas kadunud ja ookeani pinnal hakkab roomama
udu.
Aga nüüd tagasi mainitud rohelise
kaldus ala juurde: …
… kui hoolega vaadata, märkame
sellel väikest onnikest.
Kui kipper teeb ühe
telefonikõne, avaneb uks, välja astub mees ja lehvitab meile.
Kapten oli enne maininud, et hommikul vara sõitsid siia kaljudele
linnupüüdjad.
Kisub tuuliseks, niiskeks ja jahedaks, …
Mööda sõidab rannavalvelaev.
16.07 pöörame tagasiteele. Sestap on viimane aeg
kirjutada ka Fääride saarestiku kirdepoolsematest saartest Fugloyst ja Svínoyst,
mis on nüüd ju ära nähtud.
Meie sõidu loogika järgi
peaksime esmalt käima varem nähtud Fugloyl, ent ma lähtun pigem Fääride
loogikast: kui just ei tehta lihtinimese jaoks küllap pigem liiga luksulikku
helikopterireisi, sõidetakse neile saartele enamasti ikka postipaadiga
Hvannasundist ja nagu reisimarsruudi kaart (kaart: Anker Eli
Petersen, Postverk Føroya, http://www.faroestamps.fo
/ Wikimedia, 2005) kinnitab…
Siin on küll kohe vajalik
üks õiend või täpsustus. Erik Christensen, mees, kes Vikipeediale andnud päratu
hulga fotosid Fääride kohta (pärit on ta tegelikult Taanist Jüütimaalt
Sonderburgist ja elab nüüd uuesti Taanis, Ærø saarel, aga oli aastail 2001–2013
Fääride lõunapoolseima saare Suðuroy elanik ja laskis ennast Fääridel, neil
mehe enda sõnul väikestel „tindiplekkidel“ kaugel Põhja-Atlandil, otsemaid
lummata), klõpsas need pildid juba 2004. aastal ja siis kurseeris sel liinil postipaat
Másin (2 x foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia,
2004).
Nüüd võitleb sellel
raskel ja ohtlikul mereteel – sest isegi ilusa ilmaga on Svínoyarfjørður Borðoy
ja Svínoy vahel ning Fugloyarfjørður Fugloy ja Svínoy vahel karmid – tublisti
suurem ja võimsama jõuseadmega alus, 1971 Hollandis ehitatud mootorlaev Ritan
(foto: Hennerjordan / Wikimedia, 2014). Mõlemal laevukesel on
„linnuline“ nimi: Másin on tuletis sõnast mási = hõbekajas, Ritan
sõnast rita = kaljukajakas.
Suvel teeb parvlaev
päevas neli, talvel kolm reisi. Teekonnale Hvannasundist Svínoyle kulub pool
tundi, Svínoylt Fugloyle Kirkja külla 15 ja Kirkjast Hattarvíkisse 10 minutit.
Tuleb kindlasti rõhutada, et tegelik sõiduaeg sõltub suuresti loodetest,
tuulest, lainetusest jne ning pole sugugi haruldane, kui sõiduplaan on pea
peale pööratud või laevuke ei saagi teele minna. Meresõidu ohtlikkust
Fugloyarfjørðuril illustreerib asjaolu, et 7. detsembril 1941 uppus seal aurik SS
Sauternes.
Proctor rõhutab ka, et ei
Svínoyl ega Fugloyl pole kohta, kuhu tuule või saju eest varju pugeda; kõik
vajalik toimetulekuks ootamatult halveneva ilmaga peaks reisilisel kaasas
olema.
Svínoyl käib kolm korda
nädalas ka helikopter.
Svínoy (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk
Føroya, http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2005)
– hääldus umbes svuinoi või svuini –, taanipärase nimega Svinø,
kuulub muidugi välissaarte (Útoyggjar) hulka (vt selgitust eelmises
osas). Saare nimi on tõlgitav kui Seasaar.
27,4 km2
suurune saar on suhteliselt lame, aga siiski võib seal eristada seitset
mäetippu, millest kõrgeim Havnartindur (586 m). Üldkujult on saar niiviisi
ülalt vaadates ehk natuke mudida saanud kaheksa kujuline, koosnedes kahest
ebavõrdse pindalaga poolsaarest, mis ühendatud üsna kitsa maaribaga.
Suurema osa rannikust
moodustavad järsunõlvased kaljud (foto: Erik Christensen, Porkeri /
Wikimedia, 2004).
2009. aastast kuulub
Svínoy Klaksvíki kommuuni alla. Saarel on ainult üks, saarega sama nime
kandev asula (foto: Ulrich Latzenhofer / Wikimedia, 2009), mis asub
just selle kitsaima koha idaküljes Svínoyarvíki lahe sopis. Saare eraldatuse ja
kauguse tõttu on elanike arv aina langenud: 2016. aasta alguses veel 26
inimest, 10 aastat varem aga 55. Aga just sel 2016. aastal tuli Svínoyle 10
inimest juurde.
Kui ajalukku tagasi
vaadata, on elanikke olnud tunduvalt rohkem: 1860 90, 1911 187 ja 1921 koguni
204 inimest; ka 1960. aastatel elas saarel veel üle 200 inimese. Kool asutati
saarel 1888. Pildil on Svínoy 1961. aastal (foto: Bjarne
Stoklund/Nationalmuseet / Wikimedia).
2005. aastal oli koolis
veel kaks õpilast, ent nüüd eelistatakse teiste saarte koole. Tühjaks jäänud
õpetaja korter on kasutusele võetud kogukonnamajana. Selle ja järgmisel fotol
on Svínoy tänavad.
Kalanduse kõrval pakub
elatusvõimalusi põllumajandus, kuna saare pinnas on suhteliselt
viljakas. Võimalik, et oma nime on saar saanud saareelanike kombest pidada
sigu: see olnud viikingiajast kuni keskajani üsna tavaline. Kui ma õigesti
mäletan, siis praeguseks on seapidamine kogu Fääridel küll soiku jäänud.
Teine teooria saare nime
päritolu kohta arvab, et siinsed asukad võisid olla pärit Seasaare nimelisest
külast Norras. Ja vist 2015. aasta reisi ajal räägitakse meile legendi ujuvast
saarest, mis jäänud paigale alles siis, kui nõid oma emisele võtme sappa sidus
ja tal saarele ujuda laskis. Proctori reisiraamatuski on sama legend kirjas,
kusjuures seal on lisatud väga oluline asjaolu. Olin ikka mõelnud, et miks ometi
pidanuks emis sellise teekonna ette võtma; Proctor seletab ära: teda oodanud saarel
kult!
(2 x foto:
Torbenbrinker/Wikimedia, 2006)
Svínoyd peetakse üheks
kõige esimeseks asulaks Fääridel. Fäärlaste saaga (Faereyinga saga)
kinnitusel oli esimene asunik viikingipealik Svínoyar Bjarni. Suhteliselt lame
maa saare keskel oli lihtsasti haritav ja hoonestatav. Ka oli lahtede
vahelisele alale rajatud asulasse võimalik mõlemalt poolt randuda. Pildil on Svínoy
1899. aastal (foto: Generalstabens topografiske Afdeling (Danish General
Staff, topographic department) - http://www.matrikul.fo/gs/a2808.htm).
Svínoy kivikirik on ehitatud 1878 Mikladaluri meistri Johannes
Petersoni juhtimisel varem samal kohal seisnud puidust kiriku asemele.
Altaripilt, Jeesus Maarja ja Martaga, on koopia Carl Blohi
maalist, mis ripub Frederiksborgi lossi kabelis. Lae all ripub ikka fääri
purjeka mudel (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/1973-svinoy-kirkja).
Oletatakse, et pühakoda
on rajatud enne mainitud suurtaluniku Svínoyar Bjarni hauale. Kiriku eeskojas
on suur, nime Bjarnarsteinur saanud hauakivi (foto:
Torbenbrinker/Wikimedia, 2006), mis leiti 1828. aastal lammutustööde käigus
ja arvatakse tõesti pärinevat Bjarni aegadest. Külaelanikud olid kivi olemasolu
mäletanud ka aegadel, kui ta oli veel varjus. Samamoodi arvatakse, et enne kirikut
võis sel kohal olla viikingite ohverduspaik.
Selle sama saaga väitel
oli Svínoyar Bjarni õde Guðrun vägeva viikingipealiku Tróndur í Gøtu ema (vt ka
26. postitust). Huvitav ajaloofakt on seegi, et just Svínoylt on teada viimane ketserluse
eest täide viidud surmanuhtlus Fääridel: see mõistetud 1583. aastal Jacob
Eudensenile, kes keeldus loobumast katoliku usust ja astuma luteri usku.
Kuna Svínoyl on erinevalt
enamikust teistest saartest suhteliselt palju lamedat maad (foto:
Eileen Sandá / Wikimedia, 2009), saab siin ette võtta igaühele
jõukohaseid retki, näiteks saare põhjaserva Yvir á Dali orgu, kus kunagi
turvast kaevati. Selle retke kõrgeim punkt on ainult 137 m ümp. Tänu sellisele
maastikule ongi Svínoyl hoopis rohkem põllumajandusmaid kui mujal Fääridel.
Saarel on ka kalakasvandus.
Külast sadamasse toova
tee ääres on väike külapood (foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2007).
Saarele on rajatud korralik sadam, aga ka kaasaegne lehmalaut.
Sihtotstarbelist
turismitaristut pole, küll saab paaris kohas telkida.
Sõiduautosid saarel pole,
küll mõned tarbesõidukid.
Võrgupaigast http://heima.olivant.fo/~anfinn/svinoy.htm leiab
Svínoy kohta mõned õhufotod.
Kaht saart siduma sobib
hästi see foto: esiplaanil on küll üks Svínoy kalju, ent taga
Kirkja küla Fugloyl (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).
Ja veel paremini pilt,
mille näppan Jens-Kjeld Jensen tohutu ulatuslikust, harivast ja väga kaunite
fotodega portaalist: siin on esiplaanil Fugloy Kirkja küla ja taga
Svínoy omapärase siluetiga põhjarannik. Otse Kirkja vastas on kalju nimega Kallanes,
„kutsumise neem“: siit olid Svínoyle turvast lõikama tulnud Fugloy elanikud
hõiganud paati, mis nad koju tagasi viiks (foto: Marita Gulklett / http://www.jenskjeld.info).
Kirjutan Nólsoy saarel elavast paarist, fäärlannast Marita Gulklettist ja
taanlasest Jens-Kjeld Jensenist pisut järgmises postituses.
Alustame Fugloy
saarega samuti nagu Svínoyga: taas sadamast.
Teisel fotol tõstetakse Kirkja
sadamas laevalt, ikka sellelt Svínoy puhul mainitud Másinilt
kaupa maha (2 x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2004).
Võib-olla ma eksin, aga
millegipärast tundub nappe tekste lugedes, et Másin oli kohalikule
rahvale meelepärasem kui uus Ritan. Maha tulla on paadilt kahe laine
vahel keeruline, eriti kui sul on ka mingeid pakke. Aga sama laevaga peavad
saarele jõudma ka tünnid kütusega kohaliku elektrijaama jaoks ning ära tuleb
viia jäätmed. Kolm korda nädalas peab Klaksvíki ja Tórshavniga ühendust
helikopter.
Kuna sadam pole
murdlainetuse eest kaitstud, pani see saare majandusliku arengu 20. sajandi
alguses seisma. Kogu elatis ja napp sissetulek tuli põllumajandusest, vähesest
kalapüügist ning lindude, esmajoones lunnide püügist. 1960. aastatel jõudis
saarele ometi ka elektrivool, 1980-ndatel ehitati tee Kirkja ja Hattarvíki
vahele ja saarel hakkas käima helikopter.
Kui 20. sajandi alguses
elas saarel veel 250–300 inimest, siis nüüd on neid, kes püsivad saarel aasta
ringi, Hattarvíkis viie ja Kirkjas 20 ringis; tööandjad on pood ja sadam.
Fugloy öeldakse olevat väga eriline: üks terviklik
basaltmassiiv, väga järskude nõlvadega ja seetõttu raskesti ligipääsetav (2
x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2002). Umbes samasuguseid „pätsi
pilte“ on olnud ka minu fotode seas, ainult kaugemalt üles võetud.
Fugloy on kaardilt
vaadates (allikas: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, http://www.faroestamps.fo
/ Wikimedia, 2005) üsna täpselt südamekujuline, ainsa „defektina“
idakaldal Hattarvíki laht.
Saare nimi tähendab
tõlkes Linnusaart, sest siin on ikka pesitsenud palju linde; saare taanipärane
nimi on Fuglø. Seegi saar on IBA
ehk BirdLife Internationali tähtis linnuala, kus enamikul saartel oluliste lunnide,
atlandi tormipääsude ja krüüslite kõrval on tähelepanuväärne ka mõnekümne
väikekoovitaja (Numenius phaeopus) pesitsupaari olemasolu.
Kunagi olevat saarel
pesitsenud ka praeguseks välja surnud hiidalk (vt 1. ja 25. postitust). Saare
idaküljel on koguni kalju nimega Gorfuglarókin ehk Hiidalgirinnak ja kirjalikud
allikad tõepoolest kinnitavad selle praeguseks välja surnud linnu pesitsust 18.
sajandil.
Imetajatest käivad Fugloy
vetes regulaarselt hallhülged, inimene on sisse toonud mägedes ringi liduva
valgejänese ja koduhiire; viimasel on siin, nagu mõnel teiselgi saarel,
kujunenud lausa kohalik endeemne alamliik.
Taimestik on Fugloyl tänu
viljakale pinnasele hoopis lopsakam ja roheline kuni mäetippudeni välja ning
siin kasvab ka mõni haruldus, näiteks kohalik silmarohuliik Euphrasia
foulaensis.
Ingliskeelses Vikipeedias
loendatud kolm saare mäge ei klapi täpselt sellega, mis näha kaardilt: Klubbin
(620 m) on olemas, Vikipeedia Norðbergist (549 m) näeb kaardil vaid
nime ning Mikla (420 m) hoopis puudu.
Saare kirdekalju, mille
suurim kõrgus 448 meetrit, kannab nime Eystfelli. Sellest paremal
paiknev tohutu kaljupank on Stapin, Fääri saarte kõige idapoolsem
punkt. Rahn on 47 meetri kõrgune (foto: Eileen Sandá / Wikimedias, 2010).
Eystfellil on 445 meetri kõrgusele püstitatud 8 meetrit kõrge
sõrestiksilinder: Fugloy või Eystfelli tuletorn. Tasub tähele panna
kummalisi kaljumoodustisi: looduslikku rõngast ning „Egiptuse
vaaraod“, mis tõepoolest meenutab vaarao profiili (foto: Jógvan Horn /
kuvatõmmis võrgupaigast https://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm).
Väga omapärane on Stapini
seinale, 32 m kõrgusele kinnitatud 3,5 m kõrgune Bispeni või Stapi tuletorn,
mille juurde pääseb vaid paadiga ja siis mööda treppe ronides. Võis olla ikka
tükk tööd, et selline paika saada! Taustal kõrgub 425 m kõrgune kalju (foto:
Gert Norðoy / kuvatõmmis võrgupaigast https://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm).
Saarel on kaks küla,
mida eelnevalt olen ka maininud: Hattarvík ja Kirkja.
Hattarvík (taani Hattervig), Fääride idapoolseim asula, asub
idarannikul ja on kolmest küljest mägedega piiratud (foto: Eileen Sandá /
Wikimedia, 2010). Küla on asutatud 900. aasta paiku. Hattarvíkis tehakse
korda vanu kivimaju, mis väidetavalt on kuulunud meestele, keda kutsutakse
üldnimega Flokksmenn. Høgni Nev, Rógvi Skel, Hálvdan Úlvsson ja Sjúrður
við Kellingará olid mässajad, kes hoidsid Põhjasaari keskajal tükk aega oma
võimu all. Lõpuks mehed hukati, teiste seas Sjúrður við Kellingará, kes lükkas
tagasi võimaluse saada armu, soovides olla kuni lõpuni kaaslastega.
Küla kivikirik on ehitatud 1899. aastal. Ehitaja nimeks on Taani
kirikuportaalis märgitud PC Johannesen Tórshavnist. Kirikul oli alul
roheline tinakatus; nüüd on see nagu vundamentki võõbatud punaseks.
Seest on kirik valge, lagi ja pingid helesinised.
Põneva tosinast pildist koosneva altarikaunistuse sai kirik oma 100.
aastapäevaks (kunstnik Oggi Lamhauge, sünd. 1971). Taani keele oskaja võib
Taani kirikuportaalist uurida piltide sümboolikat.
Vana altarikast, millel tsitaadid Matteuse ja Johannese
evangeeliumist, ripub nüüd kiriku tagaseinas rõdu all (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/202-hattarvik-hattervig-kirke).
Teine Fugloy küla Kirkja
(taanipäraselt Kirke) (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004)
asub saare lõunatipus. Küla juurde kuuluv maa laiub üle saare läänekülje kuni
nüüd elaniketa Skarðsvíkini. Skarðsvíkis on arheoloogid leidnud muistse asula
jälgi; arvatakse, et see oli kas Kirkja või Hattarvíki elanike ajutina elupaik.
Kirkjast avanevad vaated
lõunasse üle Fugloyarfjørðuri Svínoy saare neemede poole või lääneloodesse Fääride
põhjapoolseimale neemele Ennibergile ja Viðareiði maakitsusele. Need ja
imeilusad loojanguhetked on olnud nii Fääri kui ka välismaa kunstnike
lemmikmotiivid.
Kirkja on tõlkes „kirik“.
Kirkja kirik (fääri keeles Kirkju kirkja) – „Kiriku kirik“ – on
ehitatud 1933 (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2010). Samast on leitud
endiste puidust kirikute jäänuseid ja Tórshavni insener Louis Zachariasen
kavandaski pühakoja vana kiriku eeskujul. See on mustaks tõrvatud puitehitis
valgete akendega, algselt mätas-, nüüd rohelisest laineplekist katusega.
Kirikus on käinud ka
kuninganna Margrethe ja prints Henrik.
Kiriku valduses on üks Fääride
kõige vanemaid piibleid (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/215-kirkja-kirkja).
Kahe kiriku olemasolu
saarel põhjendatakse sellega, et ühest külast teise oli enne tee ehitust
1980ndatel lihtsalt väga raske kõndida; posti toimetati ometi ühest külast
teise just mööda maad, mitte meritsi.
Rohkete Fääri-filmide
seas, mida neid postitusi koostades olen leidnud, on ka üks väga tore video,
milles saab teha toredasti kaasa kolme rännulise reisi Hvannasundist Fääride kahele
kaugele kirdesaarele, Svínoyle ja Fugloyle, seal hulgas kõndida viis
kilomeetrit ühest Fugloy külast teise: https://www.youtube.com/watch?v=6Datpd87_Ro. Tõsi, Ritan
sõidab selles videos teistmoodi marsruudil: Hvannasund–Hattarvík–Kirkja– Svínoy.
Aga transpordifirma Strandfaraskip Landsins kodulehelgi http://www.ssl.fo
on selline marsruut, nagu näitab enne esitatud kaart, nii et ma ei näe põhjust
hakata oma kirjatöös saarte järjekorda muutma. Natuke näeb videos laevale
tulekut ja mahaminekut, mis tõesti pole kuigi mugav (foto: kuvatõmmis
videost), tõusu Fugloy kõrgeimale mäele Klubbinile (620 m), toredaid
vaateid ümbritsevatele saartele ja pisut vilksab pildist läbi Svínoy talutöid:
heinategu ja lammaste pügamist.
Leian ka ühe loo
mütoloogiast. Fugloy olnud kunagi ujuv saar, kus elasid trollid. Alati, kui
inimesed püüdsid saarele jõuda, pildusid trollid neid kividega ja sundisid
taganema. Kord olnud meestega kaasas ka preester, kes saanud väga pahaseks, kui
jälle kivirahe algas, ja visanud trollide pihta kaasas olnud piibli. Kui see
trollide ette maandus, hakanud maapind vappuma, saar jäänud paigale ja trollid
muutunud rohtunud mägedeks, mida näeb nüüd saarel eriti Kirkja ümbruses. Nii
said inimesed tulla saarele elama.
See on üks võimalikke legendi
versioone, on ka teistsuguseid, aga põhimotiiv on siiski piibli mõjul peatunud
saar ja millekski elutuks muutunud trollid.
Võrgupaigast http://heima.olivant.fo/~anfinn/fugloy.htm saab
vaadata Fugloy aerofotosid.
Aga nüüd jälle meie
22. juuli 2016 laevareisi juurde tagasi.
Ilm on tõesti läinud
tuuliseks ja rõskeks, nii et lähen mõneks ajaks laeva kajutisse sooja.
Siin on kõik vajalik
olemas, ka sanitaarruumid ja väike köögiplokk, mille pilt kahjuks ei tule
välja.
Vahepeal jälle tuule
kätte. Taevas on uuesti päris pilves. 15.30 paiku teen möödasõidul kaks
fotot ka Hvannasundi väinast, …
… kusagil seal
tagaplaanil on õige pisut näha ka Norðdepili ja Hvannasundi külad,
esimene Borðoy, teine Viðoy saarel.
Kui oleme taas jõudnud Kalsoyarfjørðurisse,
tüürib kapten laeva nüüd Kalsoy saare poole (tulles kulgesime pigem Kunoy saare
ranniku lähedal) ja 16.05 paiku jõuame Mikladaluri orus asuva Mikladaluri
küla juurde. Hommikul nägime seda ainult kaugelt. Mikladalur tähendavat
tõlkes „suurt orgu“.
Mitu allikat väidavad üksmeelselt,
et Mikladalur (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006),
taanipärase nimega Mygledal, on Kalsoy suurim asula. Kui aga vaadata viimaseid
kättesaadavaid arve, siis tundub, et pigem on Húsar temast mööda läinud: kui
Mikladaluri kohtas on viimased arvud pigem alla, siis Húsari kohta pigem üle
30. Ja siingi on elanike arv ikka olnud languse teel. See sai eelmisse osasse
juba kirja, et küla kuulub Klaksvíki kommuuni alla, nagu ka see, et
Mikladalurit ühendavad naaberkülade Húsari ja Trøllanesiga tunnelid.
Seal sai ka kirjutatud,
et küla on esmamainitud aastaist 1350–1400 pärinevas „Koerakirjas“ (Hundabrævið),
nüüd leian taanikeelsest Vikipeediast, et siiski juba 1298. aasta
seadusdokumendis „Lambakirjas“ (Seyðabrævið). Samast loen, et kuningatalunike
nimistus oli 1584. aastal ka üks Mikladaluri mees.
Mikladaluri kool ehitati
1885, aastail 1870–1926 oli saarel olnud ainult üks kooliõpetaja, kes siis käis
kordamööda õpetamas kõigis neljas külas. Üks kurvem lugu ka: 1838. aasta mais
sõudsid kuus meest paadiga Mikladalurist Tórshavni, tagasiteel jäi paat aga
Norðragøta juures tormi kätte ja kõik kuus meest said hukka.
Küla paikneb sügavas
ja laias samanimelises orus ja siitki avanevad imelised vaated (foto:
DavideGorla/Wikimedia, 2013).Tagaplaanil on teadagi Kunoy saare põhjaots.
Külas on ennistatud vana
jahuveski, mis suudab oma töö ära teha ka üsna kesise veehulga abil. Alles on
ka vana ääsiga sepikoda ja küla vana pesukoht selle kõrval.
Küla kivikirik on
aastast 1859, 1915. aastal tugevdati Hans Olavus Mansen juhtimisel selle seinu
(foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006). Valgeks lubjatud kirikul on
punane tinakatus. Kogudus olevat väga elujõuline ja küla paistavat silma
aktiivse karskusliikumise poolest.
Seegi kirikusaal on
kumera siniseks värvitud laega. Löövi kummaski küljes on üheksa pinki, rõdul
veel kuus. Laes ripub kahe mastiga purjeka makett. Kiriku kell on valatud
pühakoja valmimise aastal Kopenhaageni valukojas Gamst og Lunds eftf.
Altarimaali „Jumal
aitab meid“ autor on Tórshavni
kunstnik Jógvan Waagstein ja see on maalitud 1949. aastal. Maalil on hätta
jäänud fääri paat ja möllavaid laineid rahustav Jeesus (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/222-mikladalur-mygledal-kirke).
Küla kohal püüab pilku väike
metsasalu, Viðarlundin í Mikladali, ikka aed ümber, et lambad ei
tuleks puid pügama (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006). 1953
istutatud pooleteisthektarine salu kuulub Mikladaluri omavalitsusele.
Meie tuleme esmajoones
siiski vaatama kaldale püstitatud meie juba hea tuttava Hans Pauli Olseni
skulptuuri hüljesnaisest (fääri keeles kópakonan). Juba 3.
postituses oli selle skulptuuriga plakat – pildistasin seda Vágari lennujaamas.
Ma usun, et olen kusagil
eelmistes osades ümber jutustanud ka selle legendi, miks kuju siia püstitati,
aga ei suuda seda praegu üles leida. Olgu see siis uuesti kirjas. Kuna allikas
oli ilmselt teine, siis võib ka ümberjutustus esialgsest erineda – ja on
sellest kindlasti detailsem.
Loo üks peategelane on
hüljesnaine, tuntud ka mitme teise rahva folklooris, näiteks brittidel kui selkie. Need pärimused põhinevad uskumusel, et
hülged on tegelikult vabatahtlikku uppumissurma surnud inimesed, kes tulevad
kord aastas, kolmekuningapäeva eelõhtul kuivale maale, heidavad endalt
hülgenaha ja tunnevad inimesena endast taas rõõmu, näiteks tantsivad rannal.
Kord sattunud üks noor
Mikladaluri talumees hüljesinimeste tantsu vaatama ja armunud ühte selkie-neidu. Mees peitnud ta naha, nii et neiu
ei saaks öö lõpul hülgena merre tagasi pöörduda. Mees astus alasti neiu ette ja
sundis ta endaga abielluma. Naha peitis ta kodus kirstu ja hoidis kirstu võtit
enda käes nii päeval kui ka ööl. Nii möödus mitu aastat ja paarile sündis mitu
last.
Ühel päeval taipas
kaugel merel kalastamas olnud mees, et võti jäi koju. Ta sõudis kogu jõudu
kokku võttes koju tagasi, aga avastas seal, et nahk ja naine on kadunud: selkie oli merre naasnud. Lapsed oli ta koju
jätnud ja teinud kõik endast oleneva, et need viga ei saaks: kustutanud koldes
leegi ja peitnud ära teravad esemed.
Kord plaaninud
Mikladaluri mehed minna ühte kaugesse koopasse hülgeid küttima. Ööl enne seda
näinud mees oma hüljeskaasat unes. See öelnud talle, et ta ei tohi tappa suurt
isashüljest, kes lebab koopa sissekäigu juures: see olevat hüljesnaise kaasa.
Samuti ei tohi puutuda nende kaht poega. Et seda ei juhtuks, kirjeldas ta täpselt
poegade välimust. Mees ei võtnud aga paraku unenäos kogetut kuulda: koos oma
kaasjahilistega tapsid nad kõik hülged, kellele ligi pääsesid. Kodus saak
jagati, meie talumees sai endale suure isashülge ja tema mõlema poja loivad.
Õhtul, kui suure hülge
pea ning poegade loivad olid toiduks keedetud, kostus suitsutoas tohutu
kärgatus ning hüljesnaine ilmus kohutava trollina. Ta nuhutas toitu kaussides
ja hakkas karjuma needusi: „Siin on mu mehe laiade sõõrmetega pea, siin Háreki
käsi ja siin Fredriku jalg. Nüüd järgneb kättemaks Mikladaluri meestele: mõned
neist hukkuvad merel, mõned kukuvad alla mägedest ning seda nii kaua, kuni
surnud mehed saavad kätest kinni hoides moodustada ringi ümber terve Kalsoy
saare!“
Kui naine oli need
sõnad lausunud, kadus ta taas tohutu äikesekärgatuse saatel ja hiljem pole
keegi teda näinud. Ent kuni tänaseni hukkuvad Mikladaluri küla mehed nii merel
kui ka mägedes ja kõigil elavail on põhjust karta, sest ohvreid pole veel nii
palju, et hukkunute ring ümber Kalsoy oleks sulgunud.
Näen tükk vaeva, et leida
kuju kohta lähemaid andmeid: kui suur, millal püstitatud jne. Lõpuks avastan
igati huvitava veebilehe http://mermaidsofearth.com,
kus on ka hulk kenasid fotosid. Seal on kirjas, et Olseni pronksist ja
roostevabast terasest kuju avati 1. augustil 2014.
On ka kirjutatud, et kuju
on üheksa jalga kõrge; see peaks siis olema 274 cm. Kuna parajasti käib
kuju kõrval mitu inimest fotode jaoks poseerimas, saame kinnituse, et see võiks
olla õige küll. Proctori reisiraamatust loen, et külast kaile tooval trepil
olevat 146 astet ja et maja trepi otsa juures on Pakkhúsið, kus
rännuline saab üürida öömaja.
Ei saa kuidagi vastu
panna ka soovile näpata sealt veebilehelt ka üks selkie eestvaade,
pealegi meile juba tuttava fotograafi pildistatud (foto: Marita Gulklett /
mermaidsofearth.com)
Paari minuti pärast jätame
pronks-selkie ja Mikladaluri selja taha ja jätkame koduteed.
Mõni nope Mikladaluri
kohta veel. Esiteks: hüljesnaise ja talumehe järeltulijad olevat siiani
äratuntavad, eelkõige kätte kuju tõttu – mõni allikas ütleb, et need on eriti
lühikeste sõrmedega, teine – et need meenutavad hülge loibi.
Teiseks – teine legend, Páll
fangi. 9. juunil 1657 olevat Poul Johannesen Mikladalurist mõistetud
sunnitööle Bremerholmis Kopenhaagenis, kuna oli tapnud oma isa. Enne seda, kui
mees suudeti Taani saata, oli tal õnnestunud kolm korda põgeneda Tórshavni
Skansini vanglast ja ta elanud lausa terve aasta Kalsoy mägedes. Lõpuks
üritanud ta põgeneda väikese paadiga Norrasse, püüti aga Norðuroyaris kinni
grindajahi konksu kasutades. Kogu see lugu ongi kokku võetud terminisse
„Poulipüük“, Páll fangi.
Mainime ka paari
Mikladalurist pärit tuntud inimest: kunstnik Hans í Mikladali (1920–1970),
kirjanik Hans Jákup Glerfoss (sünd. 1937) ja meile ehk kõige tuntumana skulptor
Fridtjof Joensen (1920–1988), teda olen nimetanud kindlasti vähemalt kolmes
postituses: 8., 11. ja 14.
Peagi põgenen jälle kajutisse
sooja, sest ilm läheb üha sandimaks. Kapten tõstab mingil hetkel ühe pingi
seljatoest välja ekraani, millelt saab jälgida nii telesaateid kui ka
muud; näiteks kuvatakse meile jooksvalt laeva liikumistee.
Vahepeal käin siiski ka
väljas ja klõpsan mõne foto. 16.44 jääb pildile Kunoyartunnilini
Kunoy küla poolne ehk läänepoolne suue. Leian, et olen taaspildistanud
peaaegu täpselt hommikuse foto, ainult ilm on tublisti kehvemaks läinud.
16.47 Kunoy kihilised mäed.
16.50 vägev org Kunoy lõunaotsas.
17.05 vasakul Kunoy, paremal Borðoy,
nende vahel Strondverkið’ elektrijaam koos oma toiteveetoruga. Kõik see
kordab vastupidisel kujul keskpäevast minekut.
Samas minutis, 17.05,
teede hargnemine: üleval tee Árnafjørðuri tunnelisse, mäest
laskuva tee vasakpoolne haru viib Ániri (Ánirnari) külla ja Norðhavnisse,
Klaksvíki Põhjasadamasse, parempoolne kütusehoidlasse.
17.08 Klaksvíki esimesed majakobarad Klaksvíki
lahe idakaldal.
Peale elamute ka sadama-
ja tööstushooneid …
… ning esimesed laevad
sadamakaide ääres.
See suur laev
seisis siin juba hommikul.
17.12 hakkame jõudma sadamasse.
17.14 selle laevukese kõrvale tulemegi.
Ja siis ei muud, kui 17.20
jälle bussile ning mööda kolme saart ja läbi nelja tunneli Tórshavni poole.
Ei suuda kuidagi jätta
pilte klõpsimata ka teel olles. Sõidame küll läbi juba varasemast tuttavate
paikade, aga esiteks olen ikkagi ju suurepärasel pildistuspositsioonil ja
teiseks saab varem nähtut näha teise nurga all. 17.27 läheneme Põhjasaartetunnelile
(Norðoyatunnilin), …
… mis ühendab Borðoy
ja Eysturoy saart.
Ongi 6,3 km merealust
toru läbitud ja oleme Eysturoyl. 17.33 on ees Leirvík oma
liiklusringi, meremärgi …
… ja vägevate muulidega.
Leirvíki sadam …
… on otse küla servas
või lausa küla keskel.
Näha saab ka eelmisest
sõidust tuttavat Leirvíki kirikut.
17.36 hakkame sisenema Leirvíki tunnelisse (Leirvíkartunnilin,
valminud 1985, pikkus 2238 m), mis aitab meid läbi Leirvíki ja Gøta vahelise
mäe.
Ringristmik Norðragøta
kohal kurul, kus haruneb tee ka
Fuglarfjorðurisse.
17.39 laskume Norðragøta poole, siit ülevalt
paistab ta suurem, kui külas endas olema tundus.
Norðragøta
kalatöötlustsehh ja sadam. Kes
oskab otsida, leiab üles ka kiriku, muuseumi Gøtu
Fornminnisavn ja Tróndur í Gøtu mälestussamba.
17.43 laskume Skálafjorðuri äärde.
17.44 teedesõlm Undir Gøtueiði ja Skipanesi külade
kohal Skálafjorðuri ääres.
Sama liiklussõlme ringristmik.
Skálafjorðuri teisel
kaldal on Skála küla sadama ja Fääride suurima laevatehasega Skála
Skipasmiðja.
17.45 Piki Skálafjorðuri äärset maanteed loode
suunas.
17.47 Fääride kohta päris tihe liiklus.
Läbi Norðskálatunnilini
sõidame Sundini väina äärde ning üle Brúgvin um Streymini silla Streymoy
saarele. Ilm läheb veel sandimaks: Sundinil sajab. Edasi piki Sundini lääne- ja
Kollafjørðuri fjordi põhjakallast Kollfjarðartunnilinisse – ja selle
lõunaotsast on vaid paarteist kilomeetrit Tórshavnini. Hotelli juures oleme
18.40 paiku, pealinnas pole ilmal häda midagi.
Päeva viimase pildi teen 19.20
hotelli kõrval hiina restoranis Seven, kuhu väikese seltskonnaga
sööma läheme ja kus meid teenindab hästi pehme inglise keelega pisike
aasialanna. Sojaga loomaliha ja Okkara siider maksavad kokku 149 DKK. Rein
läheb veel linna, minule tänaseks aitab,
Aga mu
virtuaalreisil on jäänud üle vaadata veel kolm saart.
No comments:
Post a Comment