Minu Fäärid, XXXI. Kaugelt nähtud Nólsoy lähivaates

Oleks näotu jätta enne lõplikku Tórshavnist lahkumist kirjutamata naabersaarest Nólsoyst. Ma pole sinna küll ühelgi reisil sattunud, aga pealinnas ringi uidates on ta ju ikka silma all olnud – kui parajasti just pilved või udu teda jälle oma embusse pole võtnud, sedagi juhtub üsna sageli.

Näiteks 2016. aastal oleme öömajal hotellis, mille eest avaneb Nólsoyle lausa otsevaade. Pilt on tehtud 23. juulil, kui on Fääride kohta üsna hea ilm ja saar kenasti näha.

Et saare asukohta markeerida, sobib hästi lõigend Google Maps’i kaardist https://www.google.ee/maps/@61.9854034,-6.7212318,12z. Nólsoyd Streymoyst lahutav väin kannab nime Nólsoyarfjørður ehk Nólsoy fjord.

Mõni allikas ütleb Tórshavni ja Nólsoy vahekauguseks neli, teine viis kilomeetrit; ühendust pidav liiklusfirma Strandfaraskip Landsins laevuke Ternan (2015) sõidab seda vahet 20–25 minutit. Kuni 2010. aastani sõidutas inimesi saarele Ritan, mis nüüd kursseerib Hvannasundi ning Fugloy ja Svinoy vahet (vt eelmisest postitusest).

Minu enda küllap parim ülevaatlik pilt Nólsoyst on see, mis tehtud 3. juulil 2015 bussiaknast, kui sõidame parajasti ümber pealinna piki Lääneringteed. Hästi on näha saare üsna omapärane kuju: nagu oleks mingile suurele terava koonu ja küürus seljaga mereelukale lühikese nöörijupiga midagi sappa riputatud. Sellest „nöörijupist“, saare kõige madalamast kohast sammuke põhja pool asub ka saarega sama nime kandev ainus asula.

Kes lugenud Heineseni „Head lootust“ või Jacobseni „Barbarat“, sellel on tõenäoselt meeles kohanimi Nõelasaar, mille taha laevad sadamast väljudes kaovad; romaanide tõlkijal Arvo Alasel on olnud kombeks tõlkida ka kohanimesid ja Nólsoy või taanipärase Nolsø tõlge olevat just Nõelasaar (mina leian küll internetisõnastikest, et nõel on fääri keeles nál ja taani keeles nål, aga jälle ohkan: et kes küll teab neid sõnamuutuste vorme...). Ühe teooria nime päritolu kohta pakub taanikeelne Vikipeedia: nimi Nólsoy tulenevat saare lõunatipu koopa Bålholið (Nåleøjet) nimest. Saaga järgi on selgitus küll hoopis see, et Nól olnud esimese saarele elama asunud mehe nimi, nii et Nólsoy on siis pigem Nóli saar. Hääldatakse seda nime umbes nölsooi. Nólsoylt on pärit fääri perekonnanimi Nolsøe.

Kuni 2005. aastani, mil Nólsoy liideti Tórshavni omavalitusega, kuulus saar ka nn välissaarte, Útoyggjar, hulka.

Põhjaloode ja lõunakagu suunaline saar (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia) on üle üheksa kilomeetri pikk, saare pindala on 10,3 km². Nólsoy on Fääri saartest kõige madalam, kõrgeim tipp on Eggjarklettur (372 m) Høgoyggj mäel. Lõunapoolse künka kõrgeim koht on Skúvafjall (234 m). Hoopis madalam saare põhjaosa kannab nime Stongin(i poolsaar) ja seda ühendab muu saarega kitsas ja madal maariba, millest suuremad lained võivad maruilmaga, eriti idatormide aegu üle käia. Saar talitleb siis kui tähtis lainemurdja, ilma milleta poleks Tórshavni nii ilmastikutundliku lahe äärde ilmselt üldse saanudki rajada.

Paras segadus on saare tuletornidega. Sellelt samalt saare kaardilt – ja mitte ainult sellelt – jääb mulje, et neid on vaid üks, saare lõunatipus. Ent guugeldades satub sama nime all ette kahe ilmselgelt erineva tuletorni fotosid. Õnneks leian veebilehe Lighthouses of the Faroes (http://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm) ja sealt saab selgeks, et tegelikult on tuletorne siiski kaks. Borðan, 5,5 meetri kõrgune metallsilinder, on püstitatud 1900. aastal saare kõige lõunapoolsemale rannakaljule (lähivaade – Henrik Sjøri foto kuvatõmmis sellelt samalt veebilehelt, ...

 ... vaade merelt – Stig Nygaard / Wikimedia, 2008). Punase, valge ja rohelise tulega Borðan meenutab natuke valgusfoori.

Teine, küll palju kehvema kvaliteediga merevaade veel (Henrik Sjøri foto kuvatõmmis mainitud Fääri majakate veebilehelt): siin on näha üks Nólsoy tähelepanuväärseid loodusobjekte: auk kaljus, millest ilusa ilmaga saab paadiga läbi sõita. Kas mitte see polegi see koobas, millest nimi Nólsoy olevat tuletatud, nagu veidi aega tagasi kirjutasin? Et on nagu nõelasilm?

Teine mereteenäitaja asub umbes 800 meetrit eemal, saare kagupoolseima neeme Øknastangi rannakaljul (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2007) ja mainitud veebilehe andmeil nimetatakse seda lihtsalt Nólsoy tuletorniks (Nólsoyar Viti), ehkki on eelmisest tublisti uhkem. Rõduga 14 meetri kõrgune kivist torn on ehitatud 1893. aastal ja selle tuli paistab 30 km taha. Kõnealune veebileht lisab, et vahel kutsutakse sedagi tuletorni nimega Borðan ja et nii lähevadki kaks meremärki omavahel sassi. Seda jõudsin fotode otsinguil mitu korda kogeda.

Øknastangil seisev majakas trükiti 1985. aastal ka Fääride postmargile, ...

... 2005. aastal vermiti aga Taani 20-kroonise mündi reversile (kuvatõmmis veebilehelt https://en.numista.com/catalogue/pieces14564.html); graveerija muide ei keegi muu kui meile hästi tuttav Hans Pauli Olsen.

Taanikeelne Vikipeedia kinnitab, et Borðan (muu jutt veenab mind, et pigem on silmas peetud siiski majakat Øknastangil) on „Torn maailma lõpus“ ehk William Heineseni viimasele romaanile (1976) nime andnud objekt. Edasi on kirjas, kuidas majakat kohapealt murtud rahnudest ehitati – just see viitab Øknastangi tuletornile – ning et majaka juures väikeses asumis elas kunagi kolm perekonda kokku kümne lapsega, nii et seal oli isegi väike kool. Proctori reisijuht teab pajatada, et kaks majakast kõrgemal mäenõlval paiknevat maja ehitanud tegelikult II maailmasõja ajal petteobjektiks inglased, et ajada sakslasi segadusse. Tänapäeval kasutavat neid tehnikud, kes käivad vajaduse korral tuletorni putitamas. Tuletorni lähedal rannas on ka maabumiskoht, nimeks Stallurin ehk „Tall“: paadid seisid seal külg-külje kõrval nagu hobused tallis.

Ingliskeelsest Vikipeediast loen, et esimesed tulemärgid olid Nólsoyle paigutatud 18. sajandi lõpul sihiga aidata neid, kes Taani võimude seisukohalt olid salakaubavedajad ja püüdsid murda kuningliku kaubandusmonopoli ainuvõimu.

Kui majakatega pean kõvasti vaeva nägema, siis üks teine foto, mida oskan küll juba igatseda, aga mitte veel otsida, satub kätte päris juhuslikult. Nimelt tahan kangesti aru saada, kuidas see saarega sama nime kandev asula, Nólsoy, ikkagi paikneb. Ingliskeelse Vikipeedia väide, et ta on „saare edelarannikul Stongini poolsaarel“, mind selles just eriti ei aita. Võrgupaigast http://village66.com/nolsoy-faroe-islands/ avastatud foto teeb aga asja kenasti selgeks: „Stongini poolsaare lõunaots“ oleks hoopis selgem väide.

Suurem osa külast on fotol kenasti peal: sadam on muidugi dominant, aga ka kiriku ja jalgpalliväljaku leiab vaevata üles. Kirikut vaatame hiljem ka lähemalt, kohaliku jalgpallimeeskonna nimi olgu aga kohe kirjas: NÍF Nólsoy.

Päris surmkindel ei saa olla, aga küla kaarti uurides julgen arvata, et kõige põhjapoolsem nõlvaalune pikk rohelise katusega hoone on kool.

Selles kompaktses ja kirevas külas (foto: DavideGorla / Wikimedia, juuni 2013) elab praegu mõnevõrra üle 200 inimese, kellest väidetavasti umbes 40 sõidab igal hommikul tööle Tórshavni. Mõnest allikast loen, et uuemal ajal kolib saarele noori peresid, sest elamispind on seal märksa odavam kui pealinnas, linna tööle on aga liinilaeva või isikliku paadiga vägagi mugav sõita. Laias laastus elanike arv siiski langeb; maksimum, 358 inimest, oli 1977. aastal. Väljavõte taanikeelse Vikipeedia elanike arvu tabelist: 1801 – 100, 1840 – 153, 1890 – 209, 1901 – 240, 1921 – 268, 1960 – 244, 1966 – 306, 1970 – 324, 1977 – 358, 1983 – 350, 1989 – 345, 1995 – 352, 2000 – 259, 2005 – 264, 2010 – 253 ja 2014 – 214 elanikku.

Nólsoy elanikke kutsutakse nólsoyingar (ainsuses nólsoyingur).

Ternaniga Tórshavnist tulija satub sellisele laiale sadamakaile (foto: Erik Christensen / Wikimedia, detsember 2007).

Küla on otse sadama kõrval (foto: Björn Elíson / Wikimedia, jaanuar 2007). Külla sisse astuda on ühtaegu omamoodi pidulik ja samas asula merelist paigutust hästi rõhutav: te kõnnite läbi kašeloti lõualuust tehtud värava! Taanikeelne Vikipeedia väidab, et värav oli püstitatud Taani kuninganna Ingridi külaskäigu auks Nólsoyle 1970. aastate keskel.

Sadamale lisavad värvi fääri paadid ja paadikuurid.

Saksakeelne Vikipeedia rõhutab kontrasti Tórshavni sadamapiirkonna elava sagimise ning Nólsoy maalilise kaluriküla rahu ja vaikuse vahel. Ju see nii ongi, seda enam, et autosid Nólsoy külas (sama hästi kui) pole. Kui aga võrrelda välissaartega, mille hulka Nólsoy veel paarteist aastat tagasi kuulus, on siinne kogukond muidugi püsivam.

Selle seeria 18. postituses kirjutasin pisut Nólsoylt pärit iseõppinud maalikunstnikust Steffan Danielsenist (1922–1976), kelle praktiliselt kogu looming kujutab tema sünnisaart. Paar Danielseni maalidega fotot hoidsin selle osa jaoks, aga tema maalidega on ilmunud ka rida Fääride postmarke. Näiteks 1990. aastal käibele antud postimaksevahendilt on näha, et pole see Stongini poolsaar nii madal ja lame ühti, ...

... 1985. aasta mark talvepäevapildiga näitab vaadet just vastupidises suunas: saare kõrge lõunaosa poole. Eraldi tasub esile tõsta selle margi graveerijat: Czesław Słania (1921 – 2005), Poola kaevuri poeg, on kindlasti kõige legendaarsem markide ja rahatähtede graveerija, kes on jõudnud koguni Guinnessi rekordite raamatusse – kõigi aegade suurima postmargi graveerijana. Sellel postimaksevahendil on minikoopia 17. sajandi Rootsi kunstniku David Klöcker Ehrenstrahli laefreskost „Rootsi kuningate suurteod“ Rootsi rüütelkonna majas. Guinnessi rekordite raamat kinnitab ka, et Słania on oma rohkem kui 1000 postmargiga selle ala kindel rekordiomanik. Omandanud terasegraveerija oskused, tegi ta oma esimese margi, ühe Poola väljaande, juba 1951. aastal; viimane Słania töö, ÜRO postiteenistuse postiminiatuur ÜRO peaassamblee 60. sessiooniks, valmis kunstniku surma-aastal 2005. 1956. aastal kolis Słania Rootsi ja on eriti palju graveerinud just Rootsi ja teiste põhjamaade, seal hulgas Fääri saarte marke, aga üldse on ta neid teinud 29 riigile.

Nólsoy suurimaks turistlikuks vaatamisväärsuseks loetakse ikka seda kašeloti lõualuust „linnaväravat“. Sel fotol on värav küla poolt vaadatuna, taustaks sadam ja saare kõrge lõunaosa (foto: Mike Hansen / Wikimedia, juuli 2002).

Matk üle Eggjarkletturi tipu kuni majakani pakub kindlasti suurepäraseid vaateid – kui ei juhtu jälle olema udune ilm.

Hästi säilinud vanade majade kõrval tuleb kindlasti esile tõsta 1863. aastal ehitatud kirikut. Sellelt Steffan Danielseni 1972. aasta maalilt (minu foto Tórshavni kunstimuuseumist, 2015), kus esiplaanil lainetusega üle ujutatud sadam, jääb mulje, et kiriku ümber müüri veel pole (18. osas kirjutasin, kui detailitäpne kunstnik Danielsen oli, nii et vaevalt ta jätnuks seda kujutamata).

Seevastu juunis 2013 tehtud pildil (foto: DavideGorla / Wikimedia) on madal müür olemas.

Leiud näitavat, et umbes samas kohas oli pühakoda ka katoliku kiriku aegadel. Eelviimane kirik oli ehitatud 17. sajandil ja lammutati 1862. Praegune kirik pühitseti 1863. aasta augustis ja see on ehitatud kivist; katust katab kiltkivi. Valgeid seinu kaunistavad kenasti rohelised uksed, aknaraamid ja katuserandid.

Jumalakoja sisemus on üks Fääri väikesaarte uhkemaid. Kumer lagi on taevakarva sinine, kuldsete tähtedega kirjatud. Avara kooriruumi tagasein on samuti kumer, altar on sellest ettepoole tõstetud. Altarimaal on Christian Holm-Isakseni tehtud koopia Taani kunstniku Anton Dorphi maalist „Jeesus Marta ja Maarjaga“. Kenad valged, mustritega kaunistatud on kantsel ...

... ja ristimisnõu alus. Aknaid teevad uhkemaks toredad rohelised ja punased klaasid nende ülaosas (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/224-nolsoy-nolso-kirke).

Ainus gastronoomiline asutus külas on kohvik, Kaffistovan í Nólsoy. Vikipeedias leiduv pilt (foto: Erik Christensen / Wikimedia, detsember 2007) on liiga väike, et hakata lõigendit tegema, aga kiri värava taga teises reas seisva rohelise katusega pruuni maja ülemise korruse akende all on tõepoolest Kaffistovan. Kohvik talitlevat üksiti ka lihtsa hotellina ja seal on ka turismiinfopunkt. Kõhnema rahakotiga reisijad leiavad ulualust kämpingus.

Iga-aastane eriline üritus saarel on augustis toimuv Ovastevna, pealinnas peetava rahvuspüha Ólavsøka kohalik, tagasihoidlikum koopia. Sellega meenutatakse üht saare kangelast Ove Joensenit, kirjutasin temast ühe lause 20. osas.

Ove Joensen (1948 – 1987) (foto: https://alchetron.com) oli fääri meremees ja seikleja, Tórshavni kaluri poeg, kes elas Nólsoyl. Inspireerituna esimese mehena üle Tasmaania mere Uus-Meremaalt Austraaliasse sõudnud Colin Quincey seiklusest, ehitas ta 1984. aastal 30-jalase fääri paadi Diana Victoria, et läbida 900 meremiili ehk 1700 km Fääridelt Kopenhaagenisse. Kaks esimest katset nurjusid: esimesel põrkus paat nii tugevasti laevaga, et sai viga, teisel puhus ületamatult tugev vastutuul. 1986. aastal õnnestus mehel lõpuks üksinda sõudes 41 päevaga jõuda Kopenhaagenisse, kus teda tervitasid tuhanded inimesed. Taanlased hakkasid meest kutsuma Ro-Ove (Sõude-Ove). Samasugune rahvarohke vastuvõtt ootas meest ka kodus. Paraku uppus Ove veidi rohkem kui aasta hiljem, kui kukkus 24. novembril 1987 koduteel Runavíkist Skálafjørðuris üle parda ja uppus; mehe surnukeha leiti alles kaks päeva hiljem. Mõnedel andmetel mängis õnnetuses oma osa ka alkohol.

Ovastevna heategevusüritustel kogutakse raha küla siseujula ehituseks, seegi on Ove Joenseni algatus: raha kogumine algas tema kuulsa paadiretkega.

Diana Victoria (foto: Arne List / Wikimedia, 2008) on hoiul äsja mainitud kohviku ja turismiinfopunkti soklikorrusel, ...

... „kašelotivärava“ kõrval on aga Ove Joenseni mälestuskivi (foto: Arne List / Wikimedia, 2008); umbes samasugune olevat ka Shetlandi saartel Aithi külas, kus lõppesid mehe kaks esimest, nurjunud ülemeresõudu. Joenseni haud on Nólsoy kalmistul, vaatega ookeanile.

Teine kuulus saarelt pärit mees on muidugi Fääride rahvuskangelane Nólsoyar Páll, sünninimega Poul Poulsen Nolsøe (1766 – 1808 või 1809) (pilt on pärit 1967. aastal käibele lastud Fääride 50-krooniselt rahatähelt / Wikimedia). Tema nimi on selle seeria postitustest korduvalt läbi käinud, esimest korda 2. osas, viimati 28. postituses. Meenutan: Páll oli kaupmees, kes püüdis 19. sajandi alguses võidelda Fääre 1271–1856 kurnanud Taani kuningliku kaubandusmonopoliga. 20-aastaselt läks ta Ameerikasse laevaehitust õppima, hiljem sõitis laevadel Kopenhaageni ja Fääride vahel ning seal tekkiski mõte, kuidas ebaõiglasele monopolile vastu astuda. Sõprade abiga taastas ta Hvalba lähistel Suðuroyl madalikule jooksnud laeva. Nime Royndin Friða (tõlkes umbes vist ilus proov või hea lootus) kandnud alus oli viikingi aegadest alates esimene ookeanikõlbulik fäärlasele kuulunud kaubalaev. Sellega tegi Páll mitu kaubareisi Kopenhaagenisse ja Bergenisse; näiteks 1805. aastal hankis Fääride söe eest Norrast fäärlastele eluvajalikku rõugevaktsiini. Muidugi olid nende reiside vastu mitte ainult Taani võimud, vaid ka Fääride eliit, kellele monopol võimaldas suurepärast tuluallikat. 1807. aastal õnnestus Pállil veenda isegi Taani kroonprintsi Frederikki sellise kaubanduse ebaõigluses, ent puhkenud Napoleoni sõjad lükkasid vältimatud muutused veel mitmekümneks aastaks edasi: monopol lõppes alles 1856. Ometi usutakse, et just Pálli julged teod panid jää liikuma.

Kusagil külas, vist kohviku taga (aadressi ma leida ei oska), on väike muuseum, Husið við brunn („Maja kaevu juures“), mille vanim osa, suitsutuba ehk roykstova on ehitatud 17. sajandil ajupuidust (foto: http://www.jenskjeld.info/). Hiljem juurde ehitatud idaosa jaoks piisas ühest männitüvest, mis osteti 1828. aastal Saksunis kaldale jooksnud puidukoormast (vt. 7. postitusest). Selle majaosa ehitanud mees Gamli Jáki ostis 1858. aastal majale ka ahju, Nólsoy esimese ja ühe esimese kogu Fääridel. Üle 300 aasta – kuni 1960. aastani – elas majas ühe ja sama perekonna kümme põlve. 1985. aastal tehti maja Fääride ajaloomuuseumi ja -ühingu abiga korda ja muudeti Nólsoy koduloomuuseumiks, mille külastus tuleb ette kokku leppida.

 Paar pilti külast veel, mille kohta ma paraku midagi kirjutada ei tea. Esiteks veel üks Steffan Danielseni maal, 1969. aasta Á Geilini í Nólsoy („Koht Nólsoys“) (minu foto Tórshavni kunstimuuseumist, 2015), kunstnikule omaselt väga detailitäpne.

Ka ei leia ma mingit selgitust kirikumüüri taga seisva ürgse välimuse, aga tugeva uksega hoone kohta (foto: Raki Man / Wikimedia, juuni 2012).

Veidi ka külast välja. Enne oli juttu populaarsest matkateest üle Eggjarkletturi mäe saare lõunaotsa tuletornide juurde. Teekond algab mööda Korndaluri tänavat või teed, Korndalursgøtat, mis näha postituse alguses, pärast tuletornijuttu toodud õhuvaatel kui ainus tee, mis suundub paremale ehk lõunakaarde. Üsna selle mineku alguses, kilomeetri jagu lõuna pool, tuleb olla tähelepanelik, et märgata kahel pool teed madalaid rohtunud varemeid (foto: http://www.six-bones.com/). See on Korndalur (=Viljaorg), esimene koht Nólsoy saarel, mis oli pikka aega asustatud – keskaegses asulas olnud lausa 18 maja. Nime põhjal võib järeldada, et küllap oli tegemist viljaka oruga, kus teravili hästi edenes. Kirikut polevat selles külas siiski olnud; see olnud kusagil põhja pool.

15. sajandist peale oli hakanud küla elanikkond kahanema, sest koliti tasapisi sinna, kus nüüd asub Nólsoy asula. Ligi 200 aastat oligi saarel kaks küla, 17. sajandil jäi Korndalur aga lõplikult tühjaks. Tänapäeval olevat eristatavad kümmekond vundamenti, osa nelinurksed, osa ümmargused. Suurim neist kannab nime Prinsessutoftir: legendi kohaselt olevat seal elanud šoti printsess.

Muusika- ja reisihuviline Katy, kelle blogist http://www.six-bones.com/ võtsin siia lisatud foto (mujalt ma selle koha pilte ei leidnudki!), kirjutab seal, et Prinsessutoftir olnud vaata et tema Nólsoy-külastuse põnevaim elamus. Mary toob ära ka legendi, mis lugeda Nólsoy turismiinfost. Ikka tuntud lugu: isa polnud nõus lapseootel tütre peigmehevalikuga, noored põgenenud ja leidnud varjupaiga Nólsoyl. Kuningas saanud aastaid hiljem põgenike jälile, läinud neid tapma – ja nüüd järgneb õnnelik lõpp: nähes noorte ilusat elu ja kohanud lapselapsi, heldinud tähtis mees sedavõrd, et leppinud rõõmsalt juhtunuga.

Natuke veel loodusest. Küllap tähtsaim on märkida, et Nólsoyl pesitseb üks maailma kõige suuremaid, mõne allika kinnitusel lausa kõige suurem atlandi tormipääsu (Hydrobates pelagicus) koloonia: hinnanguliselt 50 000 pesitsuspaari. Illustratsioonideks kasutan üht kahest selle liigiga margist Fääride 2005. aasta maailma looduse fondi WWF seeriast (Postverk Føroya, kunstnik: Astrid Andreasen) ...

... ja 2007. aasta marki müürilindude väikepoognast, mille on kujundanud kunstnik Edward Fuglø, keda mainisin Fääride kunstimuuseumist pajatanud 18. postituses muu hulgas kui hinnatud loodusmarkide kujundajat.

Peaaegu üleni must, ainult laialt lumivalge päranipualaga ja valkja triibuga tiiva alaküljel, kuldnokastki pisem tormipääsu (fääri keeles drunnhviti) on väikseim merelind. Pesitsema hakkab ta alles neljandal või viiendal eluaastal ja muneb oma ainsa muna ise kaevatud urgu või läheb lunni koopasse „kaasüüriliseks“, samuti sobivad kaljulõhed ning müüripraod. Pesitsussaarele tuleb tormipääsu ainult pesitsusperioodil ja liigub ainult ööpimeduses, kogu ülejäänud elu veedab ookeanil. Muna hauvad vanalinnud vaheldumisi kolme ööpäeva kaupa 38–50 päeva, pojukese tiivule kasvamiseks kulub veel 55–85 päeva! Toiduks on tormipääsul sellised väheldased mereelanikud, kes ta nokast alla mahuvad. Vanalinnu maos muutuvad need õliseks oranžiks vedelikuks, millega toidetakse poegi. Tormipääsu saab ookeanil hakkama ka väga karmides ilmastikuoludes ja seetõttu on meremeestel tema suhtes igasuguseid ebausklikke eelarvamusi, samas on mõni anarhistlik rühmitus valinud ta oma sümbollinnuks.

Kui lugeda juurde 30 000 paari lunne ja hulk teistest liikidest linde, seal hulgas ka sada paari krüüsleid (meenutan, et nagu mitmel teisel liigil, näiteks kuldnokal, hahal ja käblikul, on ka krüüslil oma endeemne fääri alamliik), siis kokku arvatakse Nólsoyl pesitsevat 90 000 paari merelinde ja muidugi on saar kuulutatud ka BirdLife Internationali tähtsaks linnualaks ehk IBA-ks. Nagu mujalgi Fääridel on ka sel saarel lunnikoloonia viimase sajakonna aasta jooksul kahanenud, vahel süüdistatakse ülemäärast linnupüüki, aga pigem on peasüü siiski lunnile sobivate kalade allakäigus ja saastunud ookeanis. Ent mis seal vahet: pahategija on igal juhul inimene.

Vist kusagil mujal Fääridel pole sigivaid kahepaikseid, aga Nólsoyl on: seal elavat rohukonna (Rana temporaria) väike asurkond. Ka imetajad pole Fääride looduses tavalised; Nólsoyl elab aga nii valgejäneseid (Lepus timidus) kui ka hiiri, mõlemad on sinna jõudnud paraku küll inimese kaasabil. Ent koduhiire puhul väidetakse koguni, et Nólsoyl on oma alamliik, seejuures üks maailma kopsakamaid: Mus musculus faroeensis (oma koduhiire alamliik olevat ka Mykenese ja Fugloy saarel).

Nólsoyl tegutseb 1970. aastal fäärlaseks hakanud Taanist pärit ornitoloog Jens-Kjeld Jensen. Ta on osav taksidermist, kellelt võib osta peaaegu mistahes Fääridel pesitseva linnu topise. Mees ise väidetavalt linde ei püüa, vaid ostab neid saarte elanikelt, sööb ära ja teeb nahast topise.

Koos suveniirimeistrist elukaaslase Marita Gulklettiga peavad nad väiksest poodi ja muuseumi (2 x foto: http://www.jenskjeld.info/). Maja aadress on Í Geilini 37; see on vasakut kätt eelviimane, kollane maja külast põhja poole väljuva tee ääres (vt jälle küla õhuvaadet). Ühiselt hoiavad Jens-Kjeld ja Marita korras ka päratu hulga fotodega tohutu põhjalikku veebilehte http://www.jenskjeld.info, millelt saab teada vist peaaegu kõike Nólsoy või üldse Fääride looduse – ja mitte ainult looduse kohta. Jens-Kjeld korraldab saarel ka loodusretki, seal hulgas öiseid matku atlandi tormipääsu pesitsualale Suður í Dølumis Eggjarkletturi jalamil, Nevið’ neeme lähedal idarannikul (vt saare kaarti); umbes tunnise matka kaugusel külast. See väike lind on enamasti tumm, aga häälitseb nii pulmalennul kui ka öösiti pesapaigal. Siis – tsiteerin Lars Jonssoni raamatu „Euroopa linnud“ eestikeelsest tõlkest – kostab pesaõõnsusest võrisevaid tõusvalõpulisi „ooarrr“-helisid, mida katkestavad valjud luksatused.

Üks ajalooline, 1898. aasta foto ka Nólsoy kaljudest: võetud on see Briti raamatukogus digiteeritud raamatu The Faröe Islands… With map and illustrations., by JEAFFRESON, Joseph Russell 155. leheküljelt (allikas: Wikimedia).

Sellega juhatan sisse taanikeelsest Vikipeediast pärit ajaloofaktide valiku, mida ma varasemas tekstis pole kasutanud:

1674 jooksis madalikule Hollandi laev Konning David; meeskond päästeti ja Nólsoy elanikud said väärilise tasu;

1677 heitsid Nólsoy juures ankrusse neli Prantsusmaa sõjalaeva, et rünnata Tórshavni. Sealne Skansin andis lahinguta alla ja prantslased röövisid linna;

1706 mainitakse Korndalurit kirjasõnas; varsti pärast seda jäetakse see asulakoht maha;

1782 avab kuninglik monopol Stonginil, Nólsoy põhjaosas, kauplemiskoha;

1810 saab valmis Nólsoy ja Suðuroy inimeste ehitatud kuunar ja käib samal aastal kaks korda Šotimaalt hädapäraseid kaupu toomas;

1818 ehitatakse Nólsoyl 9-tonnine luup, ühemastiline purjekas Jubelfesten;

1822 Nólsoy laevakojas valmib 100-tonnine kuunar;

1836 hukkub 6-mehe paat, mis käis uue koolimaja jaoks ehitusmaterjali toomas, ainult üks mees pääseb;

1837 valmib uus koolimaja;

1846 esitavad Nólsoy elanikud Roskilde ringkonnakohtule kaebuse koolikohustuse kohta, mille tõttu ei saa 7–14-aastaseid poisse enam kalapüügile kaasa võtta;

1848 Nólsoyl ehitatakse kaubandusmonopoli loaga 16-tonnine luup Fortuna, millega käiakse mitu aastat kalapüügil, aga lõpuks tekivad majandusraskused, sest monopol maksab saagi eest liiga vähe;

1859 valmib neljas ja viimane laev, 30-tonnine Simon Peter. Ka sellega saadakse häid saake, aga kuna hinnad on endiselt kehvad, müüakse alus kolme aasta pärast maha.

Ja lõpuks meenutan 24. osas kirjas legendi, mis puudutabki rohkem Sandoyd kui Nólsoyd. Nimelt et sealne kaljumürakas Trøllhøvdi olevat ühe äpardunud trolli pea: tahtnud teine Sandoyd Nólsoyga kokku vedada, kinnitanud köie ühe otsa saare külge ja sidunud teise ümber oma kaela, aga tõmmanud liiga äkiliselt ja jäänudki ilma peata.

Nüüd on meil jäänud veel ette võtta sõit Tórshavnist lääne poole, et jõuda tagasi lennuväljasaarele Vágarile, seal enne äralendu ringi vaadata, aga käia ka kuulsal linnusaarel Mykenesil.