Täna jälle kord Emajõe äärde jõudes tuli jah selline hüüatus mõtteisse – parafraasina noorte fotovõistluse „Appi, upume! :)“ nimetusele. Kes veel ei tea, siis see on Tartu keskkonnahariduskeskuse järjekordne algatus, millest kirjutasin ka 7. märtsi postituses.
Aga tõesti – vaata ja imesta: täna oli veetase juba ainult 107 cm üle mõõtelati nulli ehk 88 cm vähem kui 8. veebruaril.
Kuivamisest on asi tegelikult muidugi kaugel. Panen siia vaadata EMHI veebist võetud Emajõe veetaseme kõvera Tartu vaatlusjaamas viimase kuu aja jooksul, kus peal ka pikaajaline maksimum, miinimum ja keskmine. Ja sealt on näha, et veetase alles läheneb ülaltpoolt pikaajalisele keskmisele.
Sellest minu jalutuskäikude üheks tavasihtmärgiks saanud ilmasambast kirjutas eelmisel nädalal Tartu Postimees. Üks teadusemees olla nimelt kurtnud, et sammas on kahetsusväärselt infovaene. Ja et teabetahvel pandud valesse külge.
Esimese väitega võib nõustuda – ja sellega olid nõus ka asjamehed, kes vabandasid, et kuna tehnikaime avati väga külmal ajal, ei jõutud talle kõiki knihve külge sättida. Aga see, kui kirjad keerataks näoga tänava poole, minu arvates küll mõistlik poleks: teksti süvenenud uurija jääks siis rannateel promeneerijaile lihtsalt jalgu. Reedel, ilusa päikselise ilmaga, avastasin sambal hoopis muu häda: punane tulikiri pole nii erksas valguses hästi eristatav
No comments:
Post a Comment