Hääd peagi lõppevat naistepäeva!
Õnnitlus tulnuks muidugi kohe hommikul üles riputada, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Päev on olnud tegus: tänagi tegin julge ringi kodust eemale. Kui eile lasksin ennast ühel bussil Tartu Eedeni keskuse ehk enam-vähem Sõpruse silla ühe otsa juurde sõidutada ja kõndisin sealt üle silla – et silla teises otsast ehk Rimi juurest teise bussiga koju tagasi sõita, siis tänane teekond oli veel hoopis pikem. Vaja oli Tartu Kukusse saated ära viia. Sestap sõitsin Riia mäele, kõndisin Kukusse ja sealt üle Toome all-linna ja vana kaubamaja eest uuesti bussile. Fotokas muidugi kaasas.
Hääd lõppevat vastlapäeva muidugi ka! Ja maailmapikki linu!
Ärge ainult endale liiga tehke. Mu töökoha lähedal Kassitoomel on läbi aegade rohkesti vastlaluumurde ja muid vastlapahandusi ette tulnud; seda eriti pimedas, kui tudengeil ka väike vastlakütus ihus hoogu annab. Vaadake ette, et pärast teiegi arstionude ja õeneiude kätte ei satuks. Minu värskete kogemuste kohaselt on nad küll lõpmata kenad inimesed, aga ikkagi ei maksa.
Aga jah: pisikeselt pildilt ei paista võib-olla silma, aga neiul on karbis tõesti-tõesti vastlakuklid.
Eelmine pilt oli arusaadavatel põhjustel kronoloogiast väljas, edasi olen juba väga kronoloogiline. Ja näitan esmalt Tartu Suurt Kanjoni ...
... ja selle veerel asuvat Jalamurdmisteed. Minusugusel ettevaatlikul koperdajal ei tasuks seda rada kasutada!
Teate küll: see on Rahvaste monument. Siia maeti 1806. aastal ülikooli peahoone vundamendiaugust välja tulnud inimeste luud: ehitati ju teadustempel sõdades varemeisse jäänud iidse Maarja kiriku kohale. Kavandajaks nagu peahoonelgi ikka Johann Wilhelm Krause. Mis mulle aga mitte ju kaugeltki üleni lumme uppunud mälestusmärgi juures täna meelde tuli, see on kusagil loengul või ringkäigul ilmselt Hillar Palametsa suust kuuldud tõik: millalgi 19. sajandi keskel olnud sammas sedavõrd rämpsu ja setete alla mattunud, et tema olemasolugi oli unustatud. Linn lõppes ju Toomemäega ära, edasi oli tühermaa ja põllud. Pidi toona ikka palju rämpsu olema! Ja hea ikka, et lund veel rohkem pole sadanud!
Juba Vallikraavis hakkas kõrva kevadekuulutajate korterijagamisvaidlus. Ei, künnivareste vastu pole mul midagi. Aga kohe tuli meelde, et juba kolmandat päeva vahivad mu Annelinna-kodu aknaisse naabermaja katusel oma valju vestlust arendavad hõbekajakad. Muidu vägagi linnusõbraliku inimesena pole ma sugugi rahul, et need tegelased mulle naabriks on tulnud ja suviti mind vähemalt kolm tundi varem üles äratavad, kui mulle meeldiks. Päris veider meenutada, et ehk umbes ainult kaks-kolmkümend aastat tagasi oli rannikulinnu hõbekajaka sattumine Tartusse tähelepanu ja ülestähendust väärinud fakt...
Haa, mu sünnimaja juures – huvitav, kas keegi oskaks kasvõi ligilähedaseltki hinnata, kui palju tartlasi on selles vist 155 aastat naistehaiglana talitlenud majas ilmale tulnud?! – paistab ja kuuldub jälle asjatamist. Ju on vahepealsest meie riigihangetele nii omasest vaidlusest tellija ja teostaja vahel üle saadud ja sünnitajate asemel saavad peagi majja tulla sotsiaalteadlased. Mõnes mõttes ju päris lähedased alad. Sildid kinnitavad, et töö pole enam tüli algatanud Koger ja Partnerite, vaid Nordeconi käes.
Asun üle vaatama paiku, mida kuu või veidi kauemgi näinud pole. 4. veebruaril ehitatud lumelinn, millest samal päeval ka siia blogisse postituse läkitasin, on vägagi hästi säilinud. Kummalisel kombel on aga juhtunud nii, et selle erakonna rajatis, kes Riigikokku ei küündinud, on samahästi kui kadunud, oma koha säilitanud partei loome aga üsna kenasti alles.
Pildile võtsin siiski täiesti parteitu ja samuti väga hästi vastu pidanud lumemonumendi: Karlova õpilaste toreda Karlova silla.
Alles on ka 3. veebruaril Raekoja platsile taritud Eurojänes, hammas suus ja puha. Ainult ei euro- ega nostalgiline kroonipilt olnud vähemalt ei minu silma ega IXUS-e jaoks tema külgedel enam sedastatav.
Aga siis märkasin Eurojänese taga ka talviselt veidi hüljatud Suudlevaid tudengeid ja mulle tuli meelde, et e-suhtlesin äsja skulptor Mati Karminiga. Mitte küll nende suudlejate, vaid ühe teise Mati Karmini loodud suurepärase monumendi, Laulupeokivi pärast. Olen kunagi päris mitu aastat õpetanud Tartu rahvaülikoolis Tartu giide. Ja teinud neile ühe mahuka konspekti, kus ka see Narva mäel asuv minu meelest üks kõige suurepärasemaid töid Karmini rohke ja silmapaistvas loomingu seast. Nüüd saatis üks kunagine giidiõpilane mureliku kirja: et selles konspektis on kivi püstitamise aastana kirjas 1989, aga Salupere Tartu-raamatus ja ka Tartu kodulehel 1994. Püüdsin viisakalt vihjata, et ei pea kumbagi mainitud allikat just veatuks, aga muidugi jäi kripeldama: sest ma ei mäleta, kust ma millalgi rohkem kui 10 aastat tagasi selle aastaarvu võtsin. Arutelu käigus vihjas teine kunagine giidiõpilane Karmini veebi: et sealgi olevat kirjas 1989. Rõõmsaks saanud, aga põhjaliku inimesena kontrollisin üle – ja leidsin esmalt aastaarvu 1994... Aga siis, jah, ka 1989. Mis mul muud üle jäi, kui pöörduda algallika poole ehk kirjutada meistrile kiri. Vastus oli kiire tulema: vabandustega, et koduleht on ammu uuendamata ja kinnitusega, et „muidugi on õige 1989 – /esimese üldlaulupeo/ 120. aastapäev“.
Emajõe jää hakkab hõredaks kuluma: saiasõber-sinikaeltele on tekkinud lahvandus, mida kuu tagasi kindlasti polnud.
Ja Emajõe vee tase on 8. veebruaril pildistatuga võrreldes pool meetrit langenud.
Seda reedavad ka jääkraed jõesängis kasvavail puudel.
Paar sotsiaalset ebavõrdsust näitavat olmepilti siia lõppu.
Jumala paljas poeg seisab koos samas riietuses issiga põlvist saadik lumes, tütrekesel on aga emme rinnal soe, pehme ja hea.
Mitmekesise kireva (ja valdavalt võõramaise) kaubaga lilleärid on tänava-lilletädid sama hästi kui kõrvale tõrjunud. Täna, NAISTEPÄEVALGI, oli neid vaid kasin käputäis.
No comments:
Post a Comment