Märtsilõpupäeva veedame Viljandis

Üle pika aja sain jälle korraks Tartust välja: kalendrikevade esimene sõit viis Viljandisse, pigem talvisesse kui kevadisse, ehkki taevas naeratas rõõmus päike. Päev oli nostalgiline – ja seda mitte ainult seetõttu, et Viljandi on mu poole põrsapõlve ja kogu kooliaja linn: ka sõidu eesmärk oli nostalgiline. Aga sellest hiljem.

Käisin paraja varuajaga, et saaks noorusaja paikades ringi uidata. Kuulsad Viljandi maasikad on juba tärganud, ...

... nii Raekoja roosiaial...

... kui ka Sõpruslinnade roosipeenral tuleb aga pakatamisega veel oodata. Sestap pean piirduda lumepealsete uuringutega.

Tartu tänava servas uhkeldav maja, kus näiteks ka ajalehe Sakala toimetus, pole mulle enam ammu uudis, aga pilku tahan talle heita alati: vahva hoone mu meelest.

Küll on uudis see, et vist millalgi juba mu koolipõlve järeleaastate alul ehitatud kino Rubiini kohal on tühi koht. Sinna pidi ehitatama üks vahva kultuuriakadeemia maja – tuntud kenade nimedega arhitektikolmiku Maarja Kask, Luik ja Lõoke kavandatud; kirjutasin kavandivõistlusest veel nupukesegi –, aga millegipärast jäi asi katki ja plats on lage mis lage.

Leian kurvastavalt palju nukras seisus maju. Selles poolvaremes oli „minu ajal“ venelaste kool. Mitte väga kauges minevikus sai koolivend Mark Soosaar hoonesse paiga osale oma Uue kunsti muuseumist. Aga seda meenutab nüüd vaid kirev uks ...

... ja maja ees lumehanges roostetavad kujud.

Kunagine „Grand Hotell“ kisuti erastamistuhina aegadel kultuurikolledžilt ära, aga nüüd on seegi pigem tondilossiks degradeeritud.

Nii et võib-olla on mõnelgi soliidseks vuntsitud rajatisel selliseid naabreid piinlik taluda: näiteks suvel vaatetornina leiba teenival 30-meetrisel veetornil ...

... või veel enam linnavalitsusele varju pakkuval, väidetavasti juba 1768–1774 ehitatud ja 1838 torniga täiendatud Raekojal.

Rääkimata Raekoja varjus koos koeraga mõnulevast linnapeast August Maramaast.

Väheke väsinud näeb välja ka Tartu ja Lossi tänava nurgal kõrguv torniga imeuhke endine pangahoone. Aga üllatus-üllatus: nagu pool sajandit tagasi, on ka nüüd selle esimesel korrusel optikapood.

Samal ajal on majas, kus mu kooliaegse suure armastuse ema piima müüs, nüüd hoopis üks lustasutus ...

... ja silt mu kunagise kodumaja ukse kohal juhatab nukuteatrisse.

See-eest on naaberukse taga nagu ennevanastigi kohvik. Alati tuleb siit möödudes meelde, kuidas Gorbatšovi keeluajal sai seal tellida „Kohvi Viljandi moodi“ ja „Kohvi Mulgi moodi“. Kummas oli konjak ja kummas Vana Tallinn, seda enam ei mäleta.

Aga veel tagasi lapsepõlve. Mu kadunud ema kinnitusel pannud see kalaga poisike väikest mind alati murelikult küsima, ega tal niimoodi alasti kesk purskkaevu ometigi külm ole. Nüüd mõtlen, et talvel on asi ehk veel eriti hull. Mu noorpõlves kandis plats muide Tombi nime, ühe punase mässaja auks. Nüüd on see Kindral Laidoneri plats. Ometi on poisike endine, paljas ja külmetav.

Jaani kirik on kena; mu lapsepõlves oli see kaubastu ladu. Aga asi, millega ma selle kiriku juures ja üldse Lossimägedes ilmselt iialgi enam ära ei harju, on puude vähesus. Kunagi ammu oli neid hoopis rohkem.

Ei taha jätta juttu ainult üheks nutuseks jauramiseks; olgu selles sees kasvõi ükski õpetusiva. Tallinna tänavalt avastasin pisikese toidukoha ja sõin seal lõunat. Soovitan teilegi; eriti siis, kui söömiseks on vähe aega: toidud olid hääd, hinnad soodsad, teenindus kiire ja meeldiv.

Aga nüüd ka nostalgissõidu põhjuse juurde. Kooliõde Virve Kikas (sündinud Kurve), kes on juba teab mitmenda põlve õpetaja, õpetaja ema ja arvatavasti tulevase õpetaja vanaema, on kokku pannud Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi ajalooraamatu „Kõik on kokku elu lugu“. See on järg paar aastat tagasi, kooli sajandal sünnipäeval ilmunud raamatule „Kõik on kokku koolilugu“ ja selles on 78 vilistlase kirjatööd oma kooli- ja muidu elust. Minu oma ka. Ja täna said umbes pooled raamatule kirjutanuist Viljandis kokku.

Praegused Jakobsoni-kooli õpilased lugesid kogumikust ette valitud lõike, ...

... muidugi ütles sooje sõnu direktor Eero Järvekülg. Teate, kes kõik raamatusse kirjutanud on? Ene Ergam, Kristi Kallas, Ene Tomberg, Toomas Frey, Meelis Atonen, Aarne Saluveer, Gunnar Klettenberg – kui mainida mõnda, kes kohal polnud. Indrek Koolmeister, Arvo Kikas, Marek Sadam – kui mainida mõnda, kes olid.

 Tegelikult pole mul selle Männimäel asuva majaga mingit muud pistmist, kui et seal asuv kool on selle mehe nimeline, kelle initsiatiivil ehitatud majas tema nimelisel tänaval mina omal ajal koolis käisin – nagu ka enamik siin mainituist. Ja et praegune kool on selle „meie kooli“, Carl Robert Jakobsoni nimelise Viljandi 1. keskkooli järeltulija. Aga mu jutt tikub vägisi meelde tooma ütlust köiest, millest poodu majas ei räägita: Viljandiski tuleb juba pooleteise aasta pärast suur koolide ümberkorraldus ja tundub, et ega see vist Jakobsoni-kooli rahvast kuigivõrd ei rõõmusta.

Jakobson aga istus täna nagu vana rahu ise lumehangede keskel Grand Hotel Viljandi vastas pargis ja luges lehte: tema töö sai juba ammu tehtud.