Emajõgi jääst prii

Jumal teab, kui vana see pealkirjaks pandud uudis olla võib: pole kelleltki küsida ja kohalik leht pole seda paraku kirjutamisväärseks pidanud. Kui käid linnas korra-paar nädalas, võid mõndagi maha magada – ka selle, et jää on jõelt lausa viimseni kadunud.

Bussiga linna poole sõites arutlen, et ei tea, kui palju sula ka jõevett tõsta on jõudnud. Eelmisel neljapäeval, kui mõõdupuud viimati seiramas käisin, näitas see täpselt 150 sentimeetrit üle vaatlusjaama nulli. Täna on juba enne ilmatornini jõudmist arvata, et pigem pole suurt lisa tulnud midagi.

Ja selgubki, et olukord on lausa vastupidine: hoopis 22 miinussentimeetrit. Nii et uputust pole esialgu kusagilt näha.

Parajasti ilmateatele sobivaid taustu üles võttev Tartu teenekas teleoperaator Maido Madisson ütleb mu üllatust kuuldes oma muhedal moel, et „Noh, seepärast nad lisa lükkama ongi saadetud, et vesi liiga madal!“

 

Tõepoolest: kaldateel müttab parajasti kaks meest, üks suure ja müriseva, teine väikse ja vaikse labidaga lund jõkke puistata.

Võtta on seda va taevavalget jõepervel küll ja veel.

Liigun kaldaveeres ülesvoolu: äkki on väljas mõni kalamees, temalt saaks kindlasti jäämineku päeva teada. Aga ei, veeservas ja kogu pargis valitseb vaikus – ...

... kui muidugi ülakorruse olmehääled maha arvata.

Suundun Raekoja platsile. Et sealgi midagi maha olen maganud, sain teada laupäeva hommikul, kui lugesin Ott Luugi toimetatud Uudistajat (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja369.html, sealt võtsin siia ka pildi): juba neljapäeval veidi upakil olnud „Eurojänes“ oligi elust lahkunud.

Täna meenutab Raekoja platsil talve veel vaid mõni üksik väheldane lumekuhjake ja tohutu hulk graniidisõelmeid. Siiski – viimase all on siin-seal ka veel paarisentimeetrine keltsakiht.

Sulava alt tuleb välja mõndagi toitvat.

Küüni tänava kontraste: kui mõnigi uus moekas jalgrattahoidla ei hakka ilmselt veel niipea talitlema, ...

 ... siis esimesed kevadekuulutajad on välja ilmunud.