Täna kukkus nii välja, et käisin välisõhku hingamas vaid üsna põgusalt ja päris oma Annelinna kodu lähedal. Sellest on omajagu kahju, sest just täna oli vist selle aasta esimene tõsise kevadelõhnaga ennelõuna. Ju ta ikka tuleb, see kevad: nädalavahetusel oli saartel ja esmaspäeval ka Võrumaal nähtud lõokest. Ja kusagil märgati kiivitajat. Kui eile juba jutuks olnud hõbekajakad välja arvata, siis minu visuaalsed kevadeelamused piirnesid täna esmajoones veevoolu ja päikeselaikudega.
Aga sulas ja voolas tõesti. Mõnel teel tundub küll, et Annelinna „kartulimaa“ ei kao veel niipea, ...
... ent teisal oli asfalt juba väljas, mis väljas.
Kuna olen viimaseil päevil omajagu tegelnud kauge, pisikese ja põneva Maltaga, siis meeldib mulle see pilt allkirjastada Clapham Junction. Kes pole Maltal käinud ega sellest saare lõunaosa mõistatuslikust paigast kuulnud, sel soovitan guugeldada ja järele uurida: väga isemoodi mõtteid tekitav nähtus!
Minu – ja paljude teiste mõisavahelaste – üks kõige kasutatavamaid jalutusteid jääb vesiseks ja mudaseks ilmselt veel tükiks ajaks: hanged lubavad rohket lisaniisutust.
Kevadel võib üles leida mõnegi talve jooksul ootamatult kaotsi läinud armsa nipsasjakese.
Eriti katkise seljaga inimesele ei tasu kevadet nuusutades nina koos silmadega siiski liiga taevasse tõsta: varjulistel kõnniteedel läigib vastu sulaselge ja ohtlik libedus.
No comments:
Post a Comment