(Armiline, aga) imeilus Lääne-Balkan 6. Miljonivaade ja aupealinn

Kulgeme otse Kotori lahe servas mööda väga käänulist teed Perastist Kotorisse, vasakut kätt järsult tõusev mäenõlv ja paremal veepeegel. Kuna mina istun vasakpoolses reas, võin fotoaparaadid mõneks ajaks unustada ja mõelda hoopis eelmises osas mainitud maavärinale, milles Perast ei kannatanud, küll tabasid rängad purustused Kotorit.

See 1979. aasta 15. aprilli hommikul 10 sekundit väldanud maavärin magnituudiga 7 oli kõige hullem, mis praeguse Montenegro territooriumil ette tulnud. Värina kese oli Montenegro rannikust 15 kilomeetri kaugusel Bari ja Ulcinj vahel ning põhiliselt mõjutas see Montenegro ja Albaania rannikualasid.

Selliseks muutis maavärin Slavija hotelli Budvas (foto: R. McGuire / Wikimedia)

Rängad purustused tabasid väärtuslikku Budva vanalinna: 400 hoonest pääses vigastusteta vaid kaheksa, tõsiselt sai kannatada ka 15. sajandist pärit linnamüür. Veel hullemini sai pihta teine ajalooline kultuuriväärtus, Ulcinj vanalinn. Varemeteks pudenes Praskvica klooster Miločeri and Sveti Stefani vahel, tervenisti kukkus kokku Stari Bari akvedukt ja osa Herceg Novi linnamüüri. Maapinnalt pühiti üle 450 küla. Sisemaal oli mõningaid purustusi Cetinjes, Danilovgradis, Nikšićis ja toona Titogradi nime kandnud Montenegro pealinnas, praeguses Podgoricas.

UNESCO 1984. aasta raport kinnitab, et kokku sai kannatada 1487 objekti, millest ligi pooled olid elumajad, 40 protsendi ringis aga kirikud ja muud sakraalrajatised. Täielikult hävis neist pooleteisest tuhandest objektist siiski “ainult” kolmandik. Vigastada sai üle tuhande kultuurimälestise, hulk kunstiteoseid ja kollektsioone. Montenegros hukkus 101, Albaanias 35 inimest, üle 100 000 kaotas peavarju.

Sama aasta mais pöördus UNESCO peadirektor abipalvega kogu maailma poole ning oktoobris otsustas UNESCO maailmapärandi komitee arvata Kotori piirkonna maailmapärandi loendisse ja üksiti ka hukuohus mälestiste nimekirja.

Ülesehitustööks koguti raha muu hulgas ka sel moel, et iga töötaja üle kogu Jugoslaavia pidi kümne aasta jooksul, 1979–1989, ära andma ühe protsendi oma palgast.

Kus mere ja mäe vahel vähegi laiem maariba, sealt leiab ka asulaid. Nii sõidame järjestikku läbi Dražin vrti, Orahovaci ja Ljuta kalurikülade, mis tasapisi hakkavad üha enam elatuma turismist. Juba vahetult enne Kotorit on suurem asula nimega Dobrota, kus vastupidiselt siinsele üldisele tavale on paras hulk väga suuri maju. Need püstitati häda sunnil: kui asenduspind maavärinas koduta jäänud inimestele. Majad siiski lausa koledad ei ole ja ühtlasi olevat nad maavärinakindlad. Muidu aga püütakse ses väärtuslikus piirkonnas olla ehitistega võimalikult tagasihoidlikud.

Paarkümmend minutit pärast väljasõitu Perastist, 10.55 paiku oleme Kotoris. Kui Perast on nö. lahtine linn, mida kaitsti vaid vahitornidega, siis Kotori vanalinn on üks kogu Euroopa kõige vingemaid kindlusi, mida mitte kunagi mitte kellelgi vallutada ei õnnestunud. Ega peale türklaste keegi eriti proovinudki.

Muidugi on ka linna looduslik kaitstus unikaalne: maa poolt läheneda on sama hästi kui võimatu, mere poolt tulles tuleb aga teel Kotori lahe kõige tagumisse soppi läbi seilata viiest kitsamast kohast, mida üsna ammustelgi aegadel suutsid tule all hoida kahelt kaldalt tulistavad kahurid.

Praegu sõidame vägevast kindlusemüürist mööda, et õhtul siia naasta. Merel jääb silma väga suure maja mõõtu ristluslaev, mis järgneval tunnil satub korduvalt fotole. Ega ma seda küll möödasõidu hetkel veel aima, sest päevatee pole kuigi täpselt ette teada. Aga kohe saab see selgeks: hakkame sõitma ülesmäge. Teen 50 minuti jooksul kokku 120 fotot, millest paar tosinat panen ka siia. See siin on neist esimene: Kotor ja suur laev, linna taga mäenõlval on märgata ka mäkke tõusvat linnamüüri. Suurem jagu fotosid on tehtud muidugi läbi bussiakna (koos kõigi sellest tulenevate hädadega...).

Mägi, mille otsa sõidame ja mis moodustab Kotori loodusliku kulissi, kannab nime Lovćen. Just Lovćen ongi see Must mägi, mis riigile nime andnud. Lovćeni kõrgeimad tipud Štirovnik ja Jezerski vrh kerkivad vastavalt 1749 ja 1657 meetrini; neist teise otsas paikneb läbi aastakümnete mitmete vastuoluliste otsuste keskmes olnud ja lausa kohtuvaidluseni viinud Njegoši mausoleum.

Montenegro vürstpiiskop Petar II Petrović Njegoš (1813–1851) soovis, et ta maetaks Lovćeni mäele, ja laskis selleks juba oma eluajal tipule kabeli ehitada. Sinna vladika põrm tema enneaegse surma järel ka paigutati, paraku lõhkusid kabeli austria-ungarlased, kes soovisid mäele pärast Montenegro allutamist püstitada hoopis Franz Joseph I mälestussamba. Njegoši säilmed viidi varjule Cetinje kloostrisse.Uuesti jõudis kadunu tipule, kui 1925. aastal Jugoslaavia kuninga Aleksandar I Karađorđevići osalusel kabel taastati. Paraku pidasid pärast II maailmasõda võimule saanud kommunistid vajalikuks asendada kabel kuulsa  horvaadi arhitekti Ivan Meštrovići loodud monumentaalse mausoleumiga. Serbia õigeusukiriku metropoliit kaebas selle otsuse kui Njegoši viimse soovi eiramise koguni konstitutsioonikohtusse, aga edutult (foto: Michal Krumnikl / Wikimedia).

Serpentiin, mida mööda ülesmäge rühime, on õige kitsas.

Lovćen seisab kahe täiesti erineva kliimaala, merelise ja mandrilise piiril ning on seetõttu erilise ja mitmekesise elustikuga. Siin on leitud 1158 taimeliiki, millest neli on endeemsed. Pole üllatav, et juba 1952. aastal kuulutati 62,2 km² suurune ala Lovćeni kõrgeimas keskosas rahvuspargiks. Peale loodusväärtuste kaitstakse seal ka ajaloolist kultuuri- ja arhitektuuripärandit.

Foto vasakus servas on näha serpentiini esimesed läbitud kurvid.

Suur laev on muutunud üsna väikeseks.

Vaevalt sunnivad mind mu tähelepanu äratades jälle päästikule vajutama kahtlased hunnikukesed teel, ...

... kui mööda sööstab järjekordne motomürsk.

Mõnes kurvis näeb juba ka teisele poole poolsaart, Kotori lahe merepoolsele osale.

Nähtavale ilmuvad veidi aega tagasi nähtud kuhjakeste autorid; kuidagi peavad ka nemad mäest üles saama.

Mõni lõik ...

... võimaldab uhkeid panoraamvaateid. Poolsaarel kõrguv Vrmaci mägi, mis Kotorist vaadates tundub üsna vägev, on kahanenud hoopis madalamaks. Kõrgeim tipp on seal 766 m ümp.

Paarikümne tõusuminuti järel leiame ka koha, kus saab bussi pildistuspausiks teelt kõrvale tõmmata. Altimeeter näitab, et oleme merepinnast 626 meetri kõrgusel.

Siit on taamal näha ka Aadria merd. Kotori lahe merepoolsel osal hakkab silma kaks saart. Maale lähem on Prevlaka või Lillesaar, kus asub Peaingel Miikaeli klooster, kaugem aga Püha Markuse (Sveti Marko) saar, mis oli enne Jugoslaavia sõdu populaarne roheline turismiparadiis. Neist eespool näha pikk sirge joon on muidugi lennukite tõusu- ja maandumisrada: seal paikneb Tivati lennujaam.

Jälle sööstab mäkke mitu mootorratast.

Nii uhke koha peal ei saa vastu kiusatusele lasta ka ennast pildile klõpsata.

Just mõni aeg tagasi oleme avastanud, et serpentiini kurvid on alt üles nummerdatud. Meie peatus on kurvis nr. 14.

11.55, kurvis nr. 25, oleme tõusnud 900 meetri peale ja poolsaare kõrgeimgi tipp on meist madalamal.

Viimast korda näen veel suurt laeva, ...

... veel saab väiksemas kurvis heita tagasipilgu tuldud teele ...

... ja Kotori lahe välisosale, siis pöörab tee juba tippude vahelisele siledamale maale...

... ja teeserva ilmuvad majad. Oleme jõudnud Njeguši serva.

Siit õnnestub pärast osta mõni päris uhke postkaart, millest ühega teen väikese piraaditeo ja skaneerin ta siia blogisse. Wikimediast – ja üldse internetist – ei osanud ma sellist enam leida, mullu veel oli. Kaardi tagaküljel on kirjas, et kahekümne viie järsu kurviga (kahjuks pole eesti keeles minu teada võrdväärset vastet ingliskeelsele toredale väljendile hairpin-bend!) Kotori ja Cetinje tee serpentiini projekteeris Trogiri insener Josip Slade. Austerlased ehitasid tõusu aastail 1879–1884 ja olevat öelnud, et nii keerulist projekti pole Austrias enne olnud.

Giid Ott on tõusu 50 minuti jooksul rääkinud palju huvitavat Montenegro ajaloost. Paraku on käinud ilmselgelt üle jõu ühel ajal ahmida muljeid silmade ja kõrvadega, majandada fotokat ning veel midagi ka üles märkida. Seetõttu on märkmed väga lünklikud ja segased, aga muu materjali abiga püüan ühtteist siiski taastada ja mõnda ka lisada.

Esmalt ajaloo „lühikonspekt“ EE. 15.köite (lk. 421) põhjal.

9. sajandil rajati Montenegro aladel Duklja vürstiriik, mis 11. sajandil sai nimeks Zeta. Alul alluti Bütsantsile, 11. sajandi teisest poolest kuni 14. sajandi teise pooleni kuulus Zeta Serbia riiki. Kui Türgi Serbia 1389. aastal alistas, jäi M. ala sõltumatuks. 1499 vallutasid türklased M. lauskmaa, vastupanu jätkus mägedes. Vastupanu ja iseseisvustaotluste tugikohaks kujunes Cetinje õigeusuklooster, selle vladika (metropoliit) sai 1516 maa vaimuliku ja ilmaliku võimu kandja.

Vladika Danilo Petrović Njegoš (1697–1735) muutis võimu päritavaks ja rajas Njegošite dünastia. Petar I valitsusajal iseseisvus 1796 kogu M. 1852 loobus Danilo II vaimulikuseisusest, kuulutas end vürstiks ja muutis M. ilmalikuks riigiks. 1860ndatel tõrjuti Türgi sissetungikatsed. Pärast Vene-Türgi sõda (1877–78) tunnustas Türgi 1878 M. iseseisvust.

Selline oli Montenegro vürstiriik 1862. aasta kaardil. Pole raske märgata üsna suuri erinevusi tänaste piiridega. Näiteks ei ulatunud toonane Montenegro mereni (allikas: Wikimedia).

I maailmasõjas sõdis M. võitjate poolel, kaotas aga ometi iseseisvuse: 26.XI 1918 kukutas M. parlament Njegošid ja otsustas liita riigi Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigiga, millest 1929 sai Jugoslaavia.

Pärast Jugoslaavia lagunemist moodustasid Serbia ja M. 1992 Jugoslaavia LV, mis 2003 nimetati Serbia ja M. konföderatsiooniks. 21.V 2006 rahvaküsitlusel toetas 55,5% hääletanuist M. iseseisvust. 3. juunil kuulutas parlament M. iseseisvaks.

Olgu siia lisatud, et just 55% „jah“-hääli oli rahvusvaheliselt seatud piiriks, millest peale iseseisvust tunnustati. Nii et paras napikas!

Oti jutust on meelde jäänud, et vladika roll oli keeruline ja raske: seltskond, keda ta pidi ohjama, koosnes paarikümnest mägilaste klannist. Need olid sõjakad mehed, kes ei öelnud ära ei röövlitööst ega palgasõduri leivast; viimast käidi maitsmas nii Türgis kui ka Veneetsias, aga ka Venemaal. Kehtis veritasu. Olen kusagilt lugenud, et õige tšernogoorlane oli vaid see, kes elu jooksul vähemalt ühel türklasel oli pea maha võtnud.

Petrović Njegošite vapp. sarnasust praeguse Montenegro vapiga pole just raske märgata (allikas: Wikimedia)

Petar I Petrović Njegoš, Sveti Petar Cetinjski (1747–1830; allikas: Wikimedia)

Danilo I Petrović Njegoš (1826–1860; allikas: Wikimedia)

Petrović Njegošite suguvõsa oli võimul 1696–1918, troonipärijate üle peetakse arvestust tänaseni. Kokku oli selle rohkem kui 200 aasta jooksul võimul kuus vürstpiiskoppi, seitsmes, Danilo, sekulariseeris riigi ja nimetas enda vürtsiks ning Danilo järglasest Nikolast sai omakorda esimene ja ainus Montenegro kuningas. Küllap neist kuulsaim on 1782–1830 võimul olnud Petar I, kelle tema järglane Petar II kuulutas pühakuks, Cetinje Pühaks Petariks.

Veidi enne keskpäeva peatume keset küla, kus kõik need Petrović-Njegošid on sündinud: Njegušis. Nüüd elavat siin natuke üle viiesaja inimese, kunagi valitseti siit tervet vürstiriiki. On küll 30 kraadi sooja, aga kuna oleme umbes 1100 meetri kõrgusel, on olemine hoopis lahedam kui eile Risanis.

Otsemaid läheb lahti tõsisem ostlemine, ...

... sest mitut sorti kaupa pakutakse mõlemal pool teed.

Pilt on ivake udune ja ega neil pudelitel peale hinna muid silte ole ka. Aga enamikus neist on kas vein, mõdu meenutav medovuha ehk meeviin või kohalik kange kärakas: puhas või mitut sorti lisanditega samagonn. Puskarit aetakse siin Oti sõnul „kõigest, mis torudest läbi läheb“. Che Guevara pilti kandvas särgis müüjal on käed tööd täis, aga kui talt küsin, kas veidi kurva näoga kioski kõrval istuv, ennast ilmselt kõrvalejäetuna tundev kena neiu on tema õde, lööb ta särama, krapsab leti tagant välja ...

... ja kükitab laialt naeratades koos tüdrukuga poseerima: „Mis õde, pruut ikka!“.

Mägilaste koduseid tooteid reklaamitakse veel ja veel. Kusjuures Njeguški sir ja Njeguški pršut on tõesti kohapealsed unikaalsed tooted, vastavalt siis kohalik juust ja kohalik vinnutatud sink, ning mõlemal olevat vääriline koht kogu Montenegro rahvustoitude seas.

 

Meie juhindume nüüd siiski hoopis kultuurimälestiste juurde suunavaist pruunidest viitadest.

 

Küla on kenasti heakorrastatud, ...

... kämping Етно село reedab, et mõned turistid jäävad siia ka pikemaks. Üsna lähedal on enne mainitud Petar II mausoleum Jezerski vrhil ning tee, mida mööda sõitsime ja nüüd astume, on Lovćeni rahvuspargi põhjapiir.

Esmalt jõuame Püha Jüri kirikuni, mis tundub küll üsna hüljatuna, ...

... isegi põõsad on jõudnud katusele kasvada.

Järgmine maja annab aga kohale erilise kuulsuse: ...

... just siin on sündinud vladika Petar II Petrović Njegoš. Mees on muide kõrgelt hinnatud ka poeedi ja filosoofina. Petrović Njegošid olidki väga haritud mehed, kes valdasid ladusalt võõrkeeli.

Kella 13 paiku liigume taas edasi. Tee on käänuline ja kohati nii kitsas, et ühes kurvis tuleb bussil vastutulijale teed andes lausa tagurdada.

Järgmised 40 minutit sõitu kulgebki üsna dramaatiliste mägismaamaastike keskel äärmiselt looklevail teedel. Laskume selle aja jooksul üle 400 meetri: umbes 680 meetri peale ümp. Panen siia mõned kõige vähem udused fotod läbi bussiakna pildistatuist ja pistan nende vahele veel veidi juttu mõnedest põnevatest mineviku-montenegrolastest, kellest Ott pajatas.

18. sajandi teisel poolel oli periood, kus võimul olid ühtaegu kaks vladikat: Danilo järglased Sava ja Vasilije, esimene aastail 1735–1781, teine 1750–1766. Rohkem kirikumehest Saval polevat mägilastest klannijuhtide seas teab mis autoriteeti olnud, küll aga Vasilijel, kes suutis nõutada neile abi türklastega rünnakute vastu. Vasilijet vihanud nii türklased kui ka veneetslased. Hästi klappinud aga suhted Venemaaga. Sava sai toetust keisrinna Jelizaveta Petrovnalt, mida vahendades käis Vasilije kolmel korral Venemaal, kus ta 1766 ka suri.

Varsti pärast seda, 1766. aasta jõulude ajal, ilmus Montenegrosse mees, kes väitis end olevat Vene tsaari Peeter III. Ametliku ajaloo järgi teatavasti mõrvati Peeter III 1762. aastal: tõenäoselt kägistati Katariina II korraldusel või vähemalt teadmisel. Montenegrolased otsustasid küllap suurest lugupidamisest Venemaa vastu kuulutada mehe 1768. aastal Montenegro tsaariks Scepan Mali (Scepan Väikese) nime all. Vladika Sava andis küll rahvale edasi Venemaa valitsejate kinnituse, et Scepan on suli, aga rahvas uskus pigem Scepanit kui Savat.

Scepan Väike olevat olnud halastamatu, aga samas ka austatud ja kardetud valitseja. Kui Vene diplomaat Dolgoruki mõistis, et ainult see mees suudab hulle montenegrolasi ühe mütsi all hoida, loobus Venemaa katsetest Scepanit diskrediteerida ja andis talle koguni rahaabi. 1771. aastal moodustas Scepan enim lugupeetud klannijuhtidest kohtu ja nõudis järjekindlalt austust selle otsuste suhtes. Niiviisi suudeti piir panna veritasule.

Scepani olulisust montenegrolaste ühendajana mõisteti üsna pea pärast seda, kui vaenlastel õnnestus ta Skadari vesiiri Mahmut Paša Busatlija korraldusel tappa: jälle puhkes verine vaen klannide vahel. Mehmed Paša Busatlija üritas sisevaenu kasutades rünnata Kuči klanni alasid mägismaal, aga seekord tulid naaberklannid siiski appi ja türklased löödi tagasi.

Ja veel ühed tegelased hoopis uuemast ajaloost: õed Anastassia ehk Stana (1868–1935)...

... ja Milica Petrović Njegoš (1866–1951), ainsa Montenegro võimul olnud kuninga Nikola I tütred (fotod: Wikimedia)

Nikola tosinast lapsest olid viis tütart abielus kas kuningate või printsidega ning seetõttu sai ta hüüdnime „Euroopa äi“. Anastasia ja Milica abikaasad olid samuti vennad, Vene tsaari Nikolai I lapselapsed suurvürstid Nikolai Nikolajevitš ja Pjotr Nikolajevitš.

Ott räägib rohketest segadustest, mida selliste hüüdnimedega nagu „Mustad printsessid“või „Tšernogooria ämblikud“„austatud“ õed suutsid Vene õukonnas tekitada. Rahandusministril ja hiljem valitsusjuhil Sergei Wittel tulnud korduvalt klaarida nende rahaprobleeme ja intriige. Muu hulgas olid nad väga haaratud okultismist ja tõid õukonda mitmeid šarlatanidest müstikuid ja aferiste, kellest kuulsaim muidugi Romanovite üheks oluliseks kirstunaelaks saanud Grigori Rasputin.

Järjekordsel vägeval serpentiinil, kus näeme muide küttepuid vedavaid muulasid, ...

... hakkab allpool paistma suurem kogum punaseid katuseid.

Siiski tuleb läbida veel mitu laskumiskaart, enne kui jõuame Cetinje äärelinna.

Ott on mitu korda kinnitanud, et montenegrolaste jaoks on just Cetinje see „õige“ pealinn. Podgorica, mille Tito laskis Oti sõnul II maailmasõjas inglastel puruks pommida – sakslasi polevat kuigivõrd hukkunud, küll aga kohalikke inimesi – olevat uus ja ilmetu. Muide, pärast sõda nimetati Podgorica iroonilisel moel ümber ... Titogradiks! Elanikke on seal EE andmetel 160 000, nii et üsna väike linn seegi. Aga sinna me selle reisi ajal ei satu.

Cetinje kohta ütleb Horvaatias välja antud reisiraamat, et „vana pealinn on Montenegro ja montenegrolaste uhkus“, aupealinn, kus aegajalt istub koos riigi parlament ehk Skupština ning kus on nii riigi presidendi kui ka kirikupea residents.

Linn on päris tilluke, ainult 15 000 elanikku, ja asub väheldasel karstilagendikul lubjakivimägede keskel.

Linna asutas Zeta valitseja Ivan Crnojević, kes ehitas 1482. aastal Orlov krši mäe alla palee. Senine Zeta pealinn Žabljak oli tulnud türklaste survel maha jätta ja viia oma keskus kuhugi raskemini ligipääsetavasse kohta. Kaks aastat hiljem lisandus Cetinje klooster. Nimi võeti linnale Cetina jõelt.

Montenegrolased nimetavad linna uhkusega vabaduse oaasiks: ehkki türklased käisid seda kolm korda piiramas, ei suutnud teda kunagi vallutada. Kui Zeta 1499. aastal iseseisvusest ilma jäi, oligi vaba Montenegro vaid Crnojevića jõe ja Kotori lahe vahele jääv mägiala. Linn sai piiramiste aegu siiski kõvasti kannatada ja tema esiotsa tormiline areng peatus tervelt kaheks sajandiks. Alles Danilo Petrović Njegoši valitsusajal tuli uus õitseng.

Huvitava faktina tasub veel lisada, et juba Crnojevićite võimu ajal sai linnast ka oluline vaimuelu keskus. Ivani poeg Đurad Crnojević asutas 1493. aastal trükikoja. Esimene raamat ilmus aasta hiljem – ehk ainult 39 aastat pärast Gutenbergi piibli ilmumist. Praeguseks on Cetinje trükikodades valminud üle 3000 nimetuse raamatuid. Just Cetinjes ilmus Montenegro esimene kultuuriajakiri ja esimene ajaleht. Samuti on siin riigi vanimad raamatukogud.

13.40 paiku hakkame kõndima mööda – üllatus, üllatus! – Lenini tänavat. Kohe saab veenduda, et jutud uhketest hoonetest linnas pole sugugi liialdus. Üsna jalutuskäigu alguses möödume näiteks väga esinduslikust kultuuriministeeriumi hoonest.

Siis püüab pilku endine Prantsuse saatkonna hoone. Kui Montenegro sai Berliini kongressi otsusega 1878. aastal iseseisvaks, ehitati Cetinjesse kui uue Euroopa riigi pealinna terve hulk saatkonnahooneid.

Alles kodus linnaplaani uurides avastan, et ministeeriumi ja saatkonna lähistel, teisel pool tänavat, on ka presidendi residents. Kahju, et see kohal olles tähelepanuta jääb.

Mõned uhked hooned on jõukate perekondade rajatud; see siin näiteks on Đjukanovićide maja. Huvitav muidugi lisada, et Montenegro praegune peaminister on Milo Đukanović.

Käes on päeva palavaim aeg, termomeeter näitas 34 kraadi, ja ega peale meie siin tänaval eriti kedagi ei luusi. Tundub, et Ott uurib mälestustahvlit, ...

... mis jälle meenutab üht Petrović Njegošit, seekord esimese parlamendi ehk Rahvusskupština esimest esimeest Šako Petrović Njegošit.

Majad sellel ilmselt ühel linna peatänavatest on valdavalt 2–3-korruselised, aga kenasti korras.

Silma hakkab kohvik „Moskva“.

Sellised klaaskarpe rohkem vist ei märganudki.

II maailmasõja järgne aeg, kui pealinn viidi Titogradi, polnud Cetinjele just kiita. Linn küll laienes, aga et riigiasutused viidi siit ära, käis elu alla. Kultuuri- ja turismikeskuse staatuse kadumist püüti korvata sellega, et linna rajati hulk sobimatuid tööstusettevõtteid, näiteks rõiva- ja jalatsivabrik. Sotsialistliku majandussüsteemi kokkuvarisemisega lõpetasid ka need oma tegevuse.

Oleme jõudnud väga avarale, ikka samasuguste madalate majadega ümbritsetud peaväljakule. Paremat kätt on remonditaval majal ees tore kate, millel uueneva maja „portree“. Selle maja kõrval on endine Serbia saatkonna hoone.

Vasakut kätt jääb samuti väga tagasihoidlik kunagine Nikola I kuningapalee. Eksterjöör olevat sellel nüüd muuseumina tegutseval majal küll väga uhke.

Meil on rohkem huvi väljaku teises otsas asuvate ehitiste vastu. Kõigepealt üritame minna Cetinje kloostrisse, kus hoitakse selliseid hinnalisi kristlikke reliikviaid nagu Ristija Johannese käsi ja tükike puitu Kristuse ristipuust. Kloostrisse me paraku sisse ei saagi: ilma giidita sinna ei lasta, järgmist ekskursiooni tuleks aga oodata peaaegu tund ja seda aega meil paraku pole.

Küll saame sisse astuda õukonnakirikusse, mis asub keset esialgset kloostri asukohta. Paraku oli klooster õhku lennanud ja uus ehitati veidi eemale.

Kiriku ikonostaas.

Siin puhkavad igavest und Montenegro kuningas

Nikola I ...

.. ja tema kaasa Milena.

Käime ka Biljardas ehk vladika Petar II kunagises residentsis ja nüüdses muuseumis.

Petaril oli Cetinje arendamiseks rohkem võimalusi kui ta eelkäijatel ja linna kerkis arvukalt uusi maju. Muuseumi sissepääsupilet maksab kolm eurot.

Siin on tõepoolest ka Petari piljardilaud.

Olen kui mitte ainuke, siis üks vähestest meie rühmast, kes ostab eraldi üheeurose pileti selleks, et näha Biljarda kõrval paviljonis Montenegro hiigelmaketti. Igasugused maketid on minu nõrkus.

Ka muuseumi giid tuleb seletusi jagama (peale minu on kohal veel üks neiu ja noormees), aga ma klõpsan vaid paar pilti – muidugi ka meid Kotorist mägedesse toonud teest – ja põgenen, sest paviljonis on lausa kohutavalt palav ja ma muutun otsemaid higist läbimärjaks.

See, et Cetinjet nimetatakse muuseumide linnaks, on igati õigustatud: neid on meie nähtuile lisaks veel mitu, näiteks rahvusmuu-

seum ehk endine valitsushoone, Vladen dom (foto: flyJacob / Wikimedia).

Linn on nii armas, et siin kolaks meelsasti veel mitu tundi, paraku on aeg lahkuda. Buss tuleb meile kesklinna teise serva vastu ja teel sinna jäävad silma kuningliku riigiteatri maja Zetski dom ...

... ja veel üks väga uhke hoone, mis peaks olema linnavalitsuse asupaik.

Just sellised ja veel kõrgemad mäed ümbritsevad üsna siledal kohal asuvat linnakest kõigist neljast küljest.

Veel üks rajatis, mis mu pilku püüab, aga mille kohta teadmised tulevad alles kodus, internetis uidates. Ilmselt on tegemist Kotkakaljuga, mille tipus troonib alates 1896. aastast vladika Danilo, Petrović Njegošite dünastia rajaja mausoleum.

Kella 15 paiku oleme taas bussis ning sukeldume roheliste mägede vahele, võttes suuna lõunasse, tähtsa suvituskeskuse Budva poole.