Kolmenimemees: Armiline, aga imeilus Lääne-Balkan 12. Üllatusega kodutee

Šamaci piiripunkt, mille kaudu õhtul Bosnia ja Hertsegoviinast lahkume, on Sarajevost üsna täpselt otse põhjakaares. Maantee järgib aga suures osas Bosna jõe orgu ning kulgeb alul enamvähem loodesse, siis pöördub korraks lausa läände, edasi põhja ja lõpuks kirdesse.

Bosna on oma 271 kilomeetriga pikkuselt kolmas jõgi Bosnias ja Hertsegoviinas ning üks kolmest tähtsamast sisejõest (koos Neretva ja Vrbasega). Ülejäänud kolm suuremat jõge riigis on loodes voolav Una, suur põhjapiirijõgi Sava ning Drina idas. Bosna nimetus tulenevat vanast illüüria nimest Bosona, mis tähendavat voolavat vett. Ilmselt on Bosna andnud nime ka tervele riigile. Mainitud kuuest jõest jääb meil reisil nägemata vaid Una. Bosna, Drina, Una ja Vrbas on Sava lisajõed, Neretva suubub Aadria merre.

Sarajevo servas on liiklus aeglane, maanteele jõudes kiirus kasvab, …

... eriti pärast seda, kui saame kell 14.10 pärast teemaksu tasumist ...

... kiirteele. Mitu korda käib tee üle Bosna – või siis jõgi maantee alt läbi; oleneb vaatekohast.

Ott vist päris kindel pole, aga kaldub vähemalt arvama, et koht, millest sõidame mööda 14.25 paiku ongi nn. Bosnia püramiidid.

Jätan igasugused UFO- ja muud teooriad tähelepanuta ja osundan igasuguste kommentaarideta 28. detsembril 2006 meiegi ajakirjandusest läbi käinud sõnumit (http://blog.postimees.ee/200107/lisad/teadus/teadus/236438_print.php):

Giza Suur Püramiid on ainus säilinud seitsmest antiikaja maailmaimest ja oli 43 sajandi jooksul kõrgeim inimese poolt püstitatud ehitis. Umbes 4500 aastat tagasi püstitatud Suur Püramiid on kaotanud vaid kümme meetrit oma kunagisest 145-meetrisest kõrgusest, kirjutab The Register.

Nüüd on teadlased :avastanud Bosnia-Hertsegoviinast veelgi kõrgemad kunstlikult loodud rajatised. Need püramiidjad mäesarnased moodustised asuvad Bosnias Visoko linna lähistel.

Ehitised, mis praegu on säilinud korrapäraste mägedena, on saanud oma nimed maiade kuulsate püramiidide järgi. Kõrgeim on 267-meetrine Bosnia Päikesepüramiid. Temast madalamad on Bosnia Kuupüramiid, Bosnia Draakonipüramiid ja Bosnia Armupüramiid.

Nende uurimisega tegeleb Bosnia arheoloog Semir Osmanagic, kes on 15 aastat uurinud maiade püramiide. Hüüdnime „Bosnia Indiana Jones“ teeninud teadlane kinnitab, et tema avastused muudavad ettekujutust inimkonna ajaloost. Väljakaevamised nendel objektidel on alles algamas, kuid teadlased kinnitavad, et nad on saanud kinnitust maa-aluste käikude ja tunnelite kohta.

Ka on need objektid mägede jaoks liiga korrapärased ja neil on suured anomaaliad tavalise ümbritseva loodusega. Lähemalt saab lugeda veebist www.bosnianpyramids.org, www.bosnianpyramid.com ja www.bosnian-pyramid.com.

Kiirteerõõm siiski väga kaua ei kesta: jõuame ehituspiirkonda ...

... ja mõlemad sõidusuunad lähevad ühisele teepoolele.

Korraks jääme ühe uue tunneli juures lausa ummikusse.

Veidi enne kella 15 pöörame aga sellelt teelt vasakule ja sõidame umbes 30 km mööda Lašva jõe orgu, et heita põgus pilk kunagisele Bosnia pealinnale Travnikile. Lašva jõe org ühendab Bosna jõe oru lääne pool asuva Vrbase jõe oruga.

Liiklus on sel teel aeglasem, nii et 30 km läbimiseks kulub mõni minut üle poole tunni: Travnikisse jõuame kell 15.35.

Koht on ikka mägine: linn asub 514 meetrit ümp. Lähedal on kaks tuntud mäge, Vilenica and Vlašić. Vlahhide järgi nimetatud Vlašić on oma 1933 meetriga üks riigi kõrgemaid ja hästi tuntud kui suusa-, matka ja kelguspordikeskus.

Mandrilise kliimaga Travniki suvine keskmine temperatuur on 18,2°C, talvine 0,5°C. Igal talvel sajab Travnikis lund.

90 km Sarajevost eemal asuvas Travnikis elab praegu umbes 27 000 elanikku.

Asustus oli olemas juba pronksiajal, tegelik ajalugu algab siiski esimestel sajanditel pärast Kristust: sellest ajast on leitud rohkesti mälestisi. Siinsel asulal olid tihedad sidemed 30 km eemal asuva praeguse Zenicaga.

Keskajal oli Travniki piirkond tuntud kui Bosnia kuningriigi župa Lašva provints.

Pärast Osmanite vallutust astus suur hulk kohalikke islami usku ja linn hakkas kiiresti kasvama. Kui feldmarssali Savoia printsi Eugene väed 1699 Sarajevo maha põletasid, sai Travnikist Osmani Bosnia provintsi pealinn ja Bosnia vesiiride asupaik. Linn muutus impeeriumi läänepiiri tähtsaks keskuseks ja siin avasid oma konsulaadid Prantsusmaa ja Austria-Ungari.

Austria okupatsioon tõi kaasa läänestumise ja tööstuse, aga ühtaegu ka tähtsuse vähenemise. Banja Luka, Sarajevo, Tuzla ja Zenica kasvasid kiiremini.

Bosnia sõja ajal õnnestus linnal vältida suuremaid konflikte serblastega; küll jagelesid siin enne Washingtoni lepingu allakirjutamist kohalikud bosniakid ja horvaadid. Pärast sõda sai Travnikist Kesk-Bosnia kantoni pealinn.

Travnikis on sündinud Ivo Andrić ja kirjutanud „Travniki kroonika“, mis põhiliselt jutustab linnas elanud ja töötanud konsulitest.

Säilinud on hulk Osmani-aja rajatisi: mošeesid, elumaju, purskkaeve ja kaks kellatorni. Tarvnik on muide ainus Bosnia ja Hertsegoviina linn, kus on kaks kellatorni.

Vanalinn on pärit 15. sajandi algusest ning üks populaarseimad ja ligipääsetavamaid selle perioodi paiku.

Ott peab kõige olulisemaks Travniki vaatamisväärsuseks nn värvilist mošeed ehk Süleymani mošeed.

Veebist leiab selle pühakoja kohta küll hulga fotosid, mitte aga selgitusi. Kui ma Oti jutud õigesti olen üles kirjutanud, siis olevat mošee samal kohal juba 16. sajandist.

Kui vana ära põles, laskis vesiir 18. sajandil uue ehitada ja üle maalida: välisseintel hakkavad silma paradiisipuud – „Mitte haruldane nähtus, aga mitte ka igapäevane!“ (OS).

Värvilise mošee sisemus (foto: Getter Õigus).

Mošee kaaristu all käib vilgas kauplemine.

Mulle hakkab Tarvnikis silma tähelepanuväärselt palju pearättidega noori naisi. Jälle ei söanda neid pildistada; ainus läbi bussiakna klõpsatud pilt on kehva kvaliteediga, aga näitab siiski ära siinse moejoone.

Üks huvitav Vikipeediast leitud fakt: Vlašići mäe piirkonnas on aretatud üks kahest Bosnia koeratõust, tornjak (foto: Caronna/Wikimedia).

Taas teele asume kell 16, sõit suurele maanteele tagasi edeneb väga tiheda liikluse tõttu veelgi aeglasemalt kui siiasõit, nii et 30 kilomeetrile kulub nüüd üle kolmveerandtunni.

Suurel teel tagasi, hakkame kümmekond minutit hiljem mööda sõitma Zenicast, suuruselt neljandast Bosnia ja Hertsegoviina linnast, Zenica-Doboj kantoni pealinnast.

Zenica asub 70 km Sarajevost põhja pool Bosna jõe ääres keset mägist maastikku.

Oli Bosnia banaadi ja Bosnia kuningriigi tähtis majandus- ja militaarkeskus; sellest ajast on pärit Vranduki kindlus. Vanalinnas ehk Stara Čaršija’s on hulk vaatamisväärsusi.

Vahetult enne Bosnia sõda, 1991. aastal asutati Zenicas üks esimesi Ida-Euroopa sõltumatuid eraraadioid Radio CD-CEMP. Selle omanik ajakirjanik Zoran Misetic sai 1993. aasta kevadel Belgia sõltumatu ajakirjanduse auhinna, Pen Of Peace.

Sõjaga linna elanikkonna rahvuslik koosseis muutus mõnevõrra, sest teistest Bosnia osadest tuli siia rohkesti etnilisi bosniakke, serblased lahkusid aga riigi piirkondadesse, mis olid serblaste kontrolli all.

Tänapäeval püüab Zenica saavutada samasugust majanduslikku mõjukust, mis tal oli sõja eel. Siinne terasetehas, üks Kesk-Lõuna-Euroopa suuremaid, on erastatud ja tegutseb nime all Mittal Steel Corp.

Toss, mis otse üle 100 000 elanikuga linna elamurajoonide ja spordikompleksi kõrval asuvate tehaste juurest kerkib, ja üsna sodine ümbrus ei jäta Zenicast teelt vaadates just kuigi meeldivat muljet.

Maastik on aga jätkuvalt kena; tihti on Bosna otse teeservas.

Silma hakkavad põllud ja asulad, ...

... viimastes on sageli jälle päris uusi kirikuid ja mošeesid. Ott tuletab meelde, et kuna sõja ajal käisid külad ja linnad sageli käest kätte, võis kergesti juhtuda, et maha lõhuti nii muslimite, õigeusklike kui ka katoliiklaste pühakojad.

Mäed hakkavad tasapisi madalamaks muutuma ja Põhja-Bosnias pole neid enam samahästi kui üldse.

Kell 19 sõidame läbi Šamaci ja oleme viis minutit hiljem piiril. Märkan vabakaubandustsooni silti, eemalt paistavad hiiglaslikud kraanad. Õlleautolt loen kirja Pij malo, pij dobro! Vene keele baasil arvan aru saavat, mida silmas peetakse.

Kahe piiripunkti peale kokku kulub tund ja veerand. Bosniast Horvaatiaase kulgeb tee üle Sava, päike on loojumas.

990 kilomeetri pikkuse Sava vesikond jääb Doonau lisajõgedest alla ainult Tiszale ja on Eestist üle kahe korra suurem (97 713 ruutkilomeetrit). Sava voolab läbi Sloveenia, Horvaatia, piki Bosnia ja Hertsegoviina põhjapiiri ning lõpuks suubub Serbia pealinnas Belgradis Doonausse. Teda loetakse Balkani poolsaare põhjapiiriks. Sava on üks pikemaid Euroopa jõgesid ja üks väheseid nii pikki, mis ei suubu otse merre.

Meil on ees veel sadakond kilomeetrit sõitu läbi Horvaatia, aga Balkani 90ndate aastate kodusõja peatükil on selleks korraks joon all. Ma ei saa kuidagi vastu kiusatusele panna siia üks tsitaat, minu meelest selle sõja üpris geniaalne lühikirjeldus.

See on pärit 2006. aastal eesti keeles ilmunud romaanist „Paadisild triivib merele“, autoriks juudi-soome kirjanik Daniel Katz (sünd. 1938).

Teose peategelane, ajalooõpetaja Henry Loimu satub juhuse tahtel kokku Bosnias Soome rahuvalvevägedes teeninud koloneli ja tema bosnialannast kaasaga. Kaugest sõjast sel moel ootamatult tublisti teadjamaks saades annab Loimu kord koolis õpilastele ülesande seda sõnasõjana lavastada. Välja tuleb vaat mis (lk. 188):

Kui ta klassi jõudis, käis sõda juba täie hooga. Serblased ei olnud tunnistatud muslimite juhtimisel tegutsevate bosniakkide välja kuulutatud iseseisvat paljurahvuselist föderatsiooni, sest teadsid siis vähemusse jäävat. Serblaste läbirääkimised horvaatidega Bosnia jagamise üle olid raugenud, sest horvaadid ei uskunud serblaste kinnitusi: neil oli meeles, kuidas nood olid vastvabanenud Horvaatia alal asutanud Krajina serblaste sõltumatu omavalitsuse. Serblased võtsid appi omakohtu ja surusid muslimitest bosniakid vastu seina. Horvaadid lõid bosniakkidega hetkeks serblaste vastu liidu, aga läksid nendega Mostari piirkonna valitsemise küsimuses riidu. Kõik rühmad süüdistasid, ähvardasid ja solvasid üksteist rängalt. Töörühmade tütarlapsed liitusid omavahel ja asutasid patsifistliku rakukese, et kaitsta üksteist tooreks muutunud poiste lähenemiskatsete eest. Kõige jõhkramalt käitus NATO rahuturvajate rühm, kes tormas iga rüsina keskele, et rusika- ja jalahoopidega sundida murjanid, rätipead ja ida barbarid lääne rahudiktaadile alluma.

Veidi enne 22 jõuame Horvaatia-Ungari piirile. Horvaadid kulutavad meile napilt viis minutit ja paraku tikume enneaegu rõõmustama: et ega vast ungarlasedki meid pikemalt kinni hoia. Võta näpust: just kalli sugulasrahva esindajad on sel reisil ainsad, kes lasevad pakiruumist mitu kohvrit välja tõsta, et neis siis sorida. Tubli pool tundi läheb jälle kaduma, muidugi ei leita midagi taunimisväärset.

Siis veel poolteist tundi sõitu, enne kui jõuame öömajale Kaposvári. Toredasti ruumikas hotellituba nr.106 on lämbe; teen aknad lahti, …

… aga see avaneb väljakule, kus uue päeva esimesel tunnil on veel lärmakavõitu lõbutsejaid ning iga veerand tunni tagant prõmmutab tornikell õiget aega.

Ometi magan 11. augusti ööl üllatuslikult hästi, vaid paari põgusa ärkamisega. Tõusen enne kella 7, käin duši all ja astun 7.20 söögisaali poole. Hotelli ruumid on kenad ja avarad, …

… söögisaal kaasa arvatud. Ja hommikueine-

valik igati korralik.

Pärast sööki jääb tubli tund aega linnas ringi vaadata – ja see käik valmistab väga meeldiva üllatuse. Meie hotell Kapos asub päris linna keskväljakul, …

… mille ääres mitu silmapaistvat ehitist. Juba öösel nägin aknast, et otse hotelli vastas on suur kirik. Selgub, et katedraal, Jumalaema Taevassemineku peakirik, ehitatud 1885–86 järjekorras kolmanda kirikuna samale kohale.

Väljaku teises nurgas on raekoda (vasakul), parempoolse torniga maja kohta ma kahjuks infot ei leia.

Umbes 70 000 elanikuga Kaposvár on Somogy komitaadi või krahvkonna ning rooma-katoliku piiskopkonna keskus. Linna nimi tulevat kahest sõnast: kapu ehk värav ja vár ehk loss. Nii et kokku Väravate loss. Arvatakse, et ju siis oli iidsel linnal palju väravaid.

Asustus olevat siin olnud juba 5000 aastat e.Kr., nimi Kapos ilmub esimest korda aastal 1009. 1061 asutati klooster, 1200. aasta paiku ehitati esimene Kaposvári loss. Rahutu olustik ei soodustanud siiski veel tõsisema asustuse teket. 1555. aasta sügisel läks loss Osmanite kätte, järgnes 131 aastat Türgi okupatsiooni. Kaposvár sai selle ajaga väikeseks administratiivkeskuseks, aga talitles pigem sõjaväelaagrina. Linn ja ümbruskond vabastati Osmanitest aastal 1686. Linna kiirem areng sai alata siiski alles 18. sajandi keskel.

Sellisena paistab hotell raekoja juurest.

Kiriku ees seisva purskkaevu tagant paremal on veidi näha üks linna sümboleid, mida ma sel hommikul kahjuks lähemalt pildistada ei taipa: Maarja sammas, mis pärineb umbes 1770. aastast.

Jõuan veel mõned paigad läbi käia; sugugi mitte kõigi pildistatud objektide kohta ei leia ma aga andmeid ei linna kodulehelt (https://www.kaposvar.hu) ega ka mujalt.

19. sajandi poliitiku Lajos Kossuthi, Ungari ülestõusu juhi mälestus-

sammas.

Klassitsistlik endine maakonna maja, nüüdne muuseum (ehitatud 1828–1832).

Üks mitmest Kaposvári purskkaevust.

Nüüd lihtsalt üks rida toredaid väikesi maju kesklinna tänavatelt.

Linna sündinud inimestest on ilmselt kuulsaim maalikunstnik József Rippl-Rónai (1861–1927). Igatahes meenutab teda linnas muuseum ja mitu mälestussammast. Hoopis vähem tähelepanu on pälvinud Imre Nagy, 1958. aastal hukatud ja hiljem rehabiliteeritud kunagine Ungari valitsusjuht.

Äritänav on laupäeva varahommikul peaaegu inimtühi.

Siin seisab paar toredat skulptuurigruppi. Tundub, et vennake, lutt suus, kuulab, mida suur õde talle ette loeb, …

… siin on aga kuulajaks koer, jutuvestjaiks poeet Endre Ady (1877–1919) ja taas József Rippl-Rónai.

Kunagine nunnaklooster, nüüd katolikukool ja piiskopi büroohoone.

Ühel alleel on reas skulptuurid ja purskkaevud, …

… mis meenutavad vist Ungari vanemat ajalugu.

Samal puiesteel on kultuuriasutus, mille täpne sisu jäi mul samuti leidmata.

Ja veel paar …

… toredat skulptuuri.

8.45 olen hotellis tagasi, ära sõidame siiski alles kell 9.15. Kaposvárist jääb väga meeldiv mälestus: ilus ja huvitav linn.

Sõit lennujaama võtab aega ivake üle pooleteist tunni. On näha, et tegemist on eduka põllumajanduspiirkonnaga; asulate vahel on maisi- ja päevalillepõlde ning puuistandusi.