(Armiline, aga) imeilus Lääne-Balkan 8. Läbi vaheldusrikka looduse – põikega kuulsasse palverännupaika

Käes on 7. august. Teisel ööl piraadikuninganna Teuta nime kandvas hotellis on uni taas hea, aga jälle ärkan umbes tund varem kui oleks vaja. Dušist tuleb sedapuhku soojemat vett kui eile hommikul. Millegipärast on isu tavatult kehv, aga ühtteist pressin siiski sisse; valik on sama tagasihoidlik kui eile.

Tänagi jääb hommikul kolmveerand tundi aega Risani linnakeses uidata. Esimese asjana viin posti eile õhtul kirjutatud postkaardid.

Selle viidaposti juures tasub meenutada, et serbia keel on ainus keel Euroopas, kus rööbiti tarvitusel nii kirillitsa kui ka ladina tähestik. Bosnias ja Serbias ongi kasutusel mõlemad, Horvaatias ainult ladina tähestik. Montenegro kohta ei julge väga kindlalt sama öelda, aga ega kirillitsat näha ei ole küll. Pealegi on ka Montenegros otsustatud, et keel, mida nad kõnelevad, polegi mitte serbia keele dialekt, vaid omaette montenegro keel, mis aastast 2007 on ka ametlik riigikeel. 2009. aastal lisati tähestikku kaks tähte, mida serbia keeles ei ole.

Vähemalt sama segane on olukord etnilise struktuuriga: eri aegadel on mitmesugustest põhiliselt olupoliitilistest asjaoludest lähtudes serblaste ja montenegrolaste arvuline suhe suuresti kõikunud; osa inimesi peab aga ennast hoopis jugoslaavlasteks. Viimaste kättesaadavate hinnangute kohaselt oli montenegrolasi 45, serblasi 30, jugoslaavlasi 0,2 protsendi ringis ning päris arusaamatuid serbo-montenegrolasi ja montenegro-serblasi kumbagi umbes 0,3 protsenti. Muudest rahvustest oli muslimitest bosniakke 12 ja albaanlasi 5 protsenti, mustlasi ehk romasid ning horvaate kumbagi protsendi ringis.

Aga veidi ka Risani ajaloost. Tegemist olevat Kotori lahe äärsetest asulatest vanimaga: Rhizonit on esmamainitud 4. sajandil eKr. Nagu üleeelmises osas mainitud, oli just siin Illüüria kuninganna Teuta kuningriigi keskus. Vaenlaste eest kaitses Risanit samal moel nagu Kotorit soodne asend: Orjeni mägede ületamatud lubjakivinõlvad maismaa poolt, kitsad väinad merelt. 2.–3. sajandil eKr münditi Risanis pronks- ja hõbemünte.

Rooma-perioodi hiilgeajad olid 1.–2. sajandil, mil linnas oli 10 000 elanikku ja piirkonda ehitati hiigelvillasid. Sellest ajast säilinud mosaiigid on kõige uhkemad kogu Montenegros. Pärast slaavlaste sissetungi jäeti Risan maha: viimasest siinsest piiskopist on ülestähendused 595. aastast. 10. sajandil ilmub Risani nimi taas Bütsantsi valitsejate ürikutesse. Keskajal linnal erilist tähtsust polnud. Aastal 1482 vallutasid Risani türklased, alles 1688. aastal sai ta osaks Veneetsia vabariigist.

Praegu on Risan väike sadama- ja suvituslinn umbes 2000 elanikuga.

Kooserdan mööda varahommikusi tühje tänavaid, ...

... kuni sisenen külgväravast ...

... Peeter-Pauli kiriku aeda.

Kirikut ümbritseval kalmistul on hauad vägevatest kiviplaatidest või betoonist.

Kirik on väheldane ja veidi väsinud väljanägemisega.

Kirikaia eesvärav avaneb varjukasse linnaparki, mille mänguväljakul oli õhtul rohkesti emadega lapsi.

 

Üsna hotelli lähedal suubub merre lüheldane oja, mis toitub karstiallikatest. Viimaste kõrge tootlikkus tuleneb asjaolust, et linna kohal asuv Krivošije karstiplatoo saab Euroopas rekordilise sademete hulga: üle 5000 mm aastas.

Veidi peale kella 9 sõidame välja; esimese tänase põhivaatamisvääruse, Ostrogi kloostrini on ligi kahe tunni tee. Esimene, pooletunnine või ivake pikem lõik kordab vastupidises suunas Risanisse saabumise radu: need samas muredad lubjakivikaljud, seesama kidur taimestik ning pool tosinat tunnelit. Paremal servas istujaile saab Ott näidata vana Risani teed; see olevat umbes samasugune serpentiin, nagu eile saime näha ja tunda Kotorist Cetinjesse sõites.

9.20 paiku jõuame „hämmastavalt siledasse kohta“ (Oti väljend). Kahe järsaku vahele küllap kunagiste veevoogude toodud ja siledaks lihvitud pinnasel on maju, ...

... aedu ja põllulappe, samuti liiva ja kruusakarjääre ....

... ning silma hakkab ka üks pühakoda.

Veel veidi tõusu – ja oleme 1020 meetri kõrgusel. 9.35 pöörab vasakule tee, mida mööda üle mägede Bosniast siia sõitsime. Koht on muide ühe Peipsi loodekaldal asuva küla nimekaim: Vilusi. Meie sõit läheb paremale, Nikšići poole.

 

Asustus on siin üpris hõre. „Kivine karstine kõnnumaa: see ära ei elata,“ nendib Ott. Pole isegi karjamaid, mets on pigem põõsastik. Ja üksteise taga kulgevad mäeahelikud. Naabrimees Üllar arvab, et vine võib olla põlengutest. Küllap on tal õigus: päeva teises pooles näeme neid üsna lähedalt; suvisel ajal on see Lõuna-Euroopas igasuvine nuhtlus.

Möödume ka ühest täiesti varemetes külast, majad on enamvähem kõik katusteta. Ott pakub, et see võib olla tuulispasa töö.

Giid võrdleb Montenegrot Eestiga: meie mõlema looduslik eelis on tohutu elustiku mitmekesisus. Maastikuliselt on Montenegro muidugi veel varieeruvam. Geoloogiline aluspõhi, kliima, pinnas ning soodne asend Balkani poolsaarel Aadria mere ääres on kindlustanud Montenegro koha Euroopa kõige liigirikkamate riikide esirinnas.

Mõni minuti enne kella 10 on jälle midagi uut: vaatevälja ilmub üpris suur veekogu.

Õnneks on teepervel ruumi buss kinni pidada ja teha väike pildipeatus.

 

Slansko (Slano) jezero ehk Slano järv on tehisveekogu, mida ühendab Zeta jõega Slano kanal. Koos samuti tehislike Krupaci ja Vrtaci järvega toidab ta Nikšići lähedal Zeta jõel asuvat Perućica hüdroelektrijaama. Kõik kolm järve on märgitud ka olulise väljasõidukohana. Muid andmeid ma Slano kohta leida ei oskagi.

Oleme jõudnud karstialale, mida nimetatakse Nikšići väljaks. Maavaradega on Montenegros kitsas: enamasti märgitakse ära vaid boksiidivarud, siiski on ka pruunsütt (seda saame õhtul oma silmaga näha) ning tsingi-, plii- ja kroonimaake. Küll on tohutult palju ehitustoormeks sobivat lubjakivi. Veel üks Oti pillatud repliik: „Kui selline maastik üldse millekski kõlbab, siis see on partisanisõda, mida on siin ka peetud.“ Laskume Zeta jõe orgu.

10.07 sõidame üle Zeta. Oleme jõe ülemjooksul, Planinica mäe all asuva lätte lähedal ja Zeta on siin veel üsna kitsuke. Meenutame, et kunagi kandis sama nime kogu riik. Arvatavasti tuleneb nimi vanast sõnast tähendusega „viljatera“ või „viljasaak“. Zeta on 86 km pikk ja suubub pealinna Podgorica külje all Montenegro suurimasse jõkke Moračasse. Viljakas Zeta jõe orus, mida vahel kutsutakse ka siinse klanni nimega Bjelopavlići oruks, asub peale Nikšići ja Podgorica veel Danilovgrad, praegu vaid 5000 elanikuga linn, millest viimane Montenegro vürst tahtis teha pealinna. Ja oru järsu kaldanõlva sisse on rajatud ka Ostrogi klooster, kuhu parajasti suundume.

Nikšić (foto: sr:User:Borisniksic / Serbian Wikipedia) Trebjesa mäe jalamil on oma 75 000 elanikuga pealinna järel suuruselt teine Montenegro linn. Esmajoones on tegemist tööstuskeskusega, kus terasetehas ja boksiidikaevandus, samuti riigi ainus õlletehas (Nikšićka Pivara). Õllesõber Ott teab seletada, et tehas varustab kogu riigi lahedasti ära ja saadab osa toodangut ka naabritele. Valmistatavat ka tumedat õlut, seejuures väga head. Aga Nikšićis on ka hulk kultuuri- ja haridusasutusi.

Nn. sotsialistliku majanduse kokkuvarisemine tõi kaasa rasked ajad; tasapisi on elujärg linnas jälle taastunud ja linn orienteerunud varasemast hoopis rohkem teenindusele.

Meie Nikšićisse sisse ei põika ja näeme teda vaid eemalt. Tee serva jääb tööstusehoone, mis võiks olla elevaator (ehk ongi õlletehas oma?), …

… ja vana Türgi kindluse varemed.

Pärast Nikšićit pöörame lõunasse, Podgorica teele, ületame veelkord Zeta ning sõidame läbi kahe pika ja ühe lühikese tunneli. 10.23 pöörame kloostrisse viivale kitsukesele ja käänulisele mägiteele, …

… hakkame tasapisi oru nõlva mööda üles kerima …

… ja saame jälle imetleda päris dramaatilisi vaateid.

Päris ohutu see minek ehk polegi, sest mõnigi kopsakas rahn tundub just äsja varisenud olevat. Jäävad nad ikka kõik enne teed pidama?! Vähemalt üht kurvi ei õnnestu meie bussil ilma tagurdamata võtta ja vastutulijatega on tükk manööverdamist.

Lõpuks jõuame üpris avarale karniisile, kus jääb esmalt silma vardas praetav talleke, …

… siis peatume parklas, mille kõrval on pühakoja makett. Siit suure bussiga enam edasi ei saa.

 

Kõrgel parkla kohal, kus lõpevad puud ja algab peaaegu püstloodis paljas kalju, ongi meie sihtmärk: Ostrogi ülemine klooster.

Kloostri rajas 17. sajandil mees, kelle sünnikohast Mrkonjici külast Popovo poljel Hertsegoviinas sõitsime mööda reisi teisel päeval: 28. detsembril 1610 sündinud Ostrogi Püha Vassili (Sveti Vasilije Ostroški). Küllalt noore mehena piiskopiks nimetatud Vassili olevat Oti kinnitusel selle üksildase koha kloostrile valinud pärast seda, kui türklased olid tema eelmise kloostri hävitanud. Piiskopiametist oli ta selleks ajaks tagasi tõmbunud. Kloostri ehitusaja kohta on andmed erinevad, Ott teab kinnitada, et 1655 oli see igatahes olemas. Kloostreid on tegelikult kaks: ülemine ja alumine. Ja selle alumise suhtes on leitud allikad mind üsna segadusse ajanud. Ilmselt on seegi siiski samuti rajatud juba Püha Vassili eluajal, aga selle keskne hoone, Püha Trojani kirik on ehitatud 1824.

Püha Vassili vanal Serbia ikoonil (allikas: Wikimedia)

Vassilile omistatakse arvukalt mitmesuguseid imesid. Näiteks oli tema külvatud seemnest veebruarikuus ühe ööga kaljule kasvanud pirnipuu, mille üks külg oli õites, teine aga kandis juba vilju. Teine lugu kõneleb, et Vassili, kes oli kuulus ka ravitsejana, vajanud kord peterselli, mida polnud kusagilt võtta. Jälle külvanud ta seemne ning hommikuks olnudki taim võrsunud. See jäänudki samasse koopanurka kasvama, ehkki sinna ei paistnud kunagi päike ega sadanud vihma.

Kui Vassili 1671. aastal suri, maeti ta kloostri koobaskirikusse ja sellest sai peagi väga populaarne palverännakute sihtkoht, üks olulisemaid kogu Balkanil. Seejuures ei käi siin sugugi ainult õigeusklikud, vaid ka katoliiklased ja koguni muslimid. Eriti palju olevat palverändureid nelipühade aegu.

Imetegev jõud olevat kloostril ja Püha Vassili säilmetel siiani: paljud kinnitavad, et on siin vabanenud oma hinge- ja ihuhädadest. On näiteks kirjutatud lausa raamat Ameerika senaatorist, kellel kloostris palvetamine aidanud päästa lootusetus seisundis jala.

Paigale lisab omajagu müstikat see, et Zeta jõelt tõusva niiskuse tõttu olevat 900 meetri kõrgusel asuv klooster sageli udulinikusse ja/või pilvedesse mähkunud.

 

Radovan Karadžić 2008. aastal (foto: wikimedia)

Ott räägib, et Radovan Karadžić, endine bosnia-serblaste liider, olevat lasknud siin ristida oma pojapoja, ja arvab, et mees võis ennast tagaotsitavana ka just siin varjata. Kui ta lõpuks 2008. aastal Belgradis kinni nabiti, näinud ta välja nii Oti enda sarnane, et sõbrad helistanud: „Vaata, sinu värvifoto on lehte pandud!“ Ott lisab veendunult, et haritud mees, hariduselt arst ja peale selle luuletaja Karadžić polnud mingi kõrilõikaja, küll aga oli seda Ratko Mladić.

Kloostri juurde saab tõusta muidugi ka jalgsi. Õiged usklikud nii ka teevad, eriti alandlikud minevat seejuures kogu tee põlvili. Ott räägib, et poolel teel asuvat usukannataja Stanko kirik. Stanko käed oli türklane maha raiunud, kuna muidu ei saanud ta mehelt risti kätte. See sündinud 19. sajandil...

Võrgupaigast www.virtualtourist.com leian foto teest, mida mööda meid ühe euro eest kloostri juurde sõidutatakse: väikestes logudes mikrobussides.

Minekuga valitseb paras segadus: esimene seltskond, kuhu satun ka mina, aetakse kähku-kähku bussi, siis jääme aga pikalt teisi ootama. Väljas on 40 kraadi, plekkkarbis kindlasti veel tüki maad rohkem, nii et mingil hetkel tuleb pähe nägemus põrgutules põlemisest. Ka pilt neist sõiduriistadest jääb klõpsamata. Aga lõpuks me teele saame ja minek kitsal käänulisel teel on elamuslik. Päris raske ette kujutada, kuidas siit saab üles talvel, kui tee on lumes ja jääs.

Üleval astume sisse väravast, millel keelusildid suitsetamise ja liiga napi riietuse kohta.

Avara õue servas kalju all on päris vastsena näiv kõrvalhoone; tundub, et seda kas laiendatakse või remonditakse.

Meie suundume aga õue teise serva pikka järjekorda. Hoolitsevalt on seatud paika päikesevarjud, sest tõesti on väga kuum. Kloostrisse sisse lastakse väikeste rühmade kaupa, oodata tuleb tubli pool tundi. Usklikud musitavad kirikuesise värava posti nii sisenedes kui ka väljudes.

Sees muidugi pildistada ei tohi. Seal on kaks ülestikku paiknevat imetillukest koobaskirikut. Alumine, Maarja Templisseviimise kirik, on sisuliselt mausoleum, sest siin asuvad ka Vassili säilmed. Üleval paiknev Risti Ülendamise kirik on kloostri põhiline pühakoda. Mõlemas on ülihinnalised freskod, millest vähemalt osa pärinevad veel pühamehe eluajast ehk siis 17. sajandist. 1920ndatel oli kloostris olnud küll hävitav põleng, aga freskod jäid õnneks puutumata.

Küll tohib pildistada kiriku ülemiselt rõdult, ...

... kust Zeta ehk Bjelopavlići orule avaneva vaate kohta on kirjutatud, et tundub, nagu näeks siit kogu Montenegrot.

 

Tillukesed kirikud ja uhke vaade vaadatud, saame veidi osa ka melust kõige pühama koha eesõues. Muidugi on siin kauplusi, üpris pikk saba ootab (püha?) vee kraani juures.

Väike segadus on sellega, et leida üles meid allpool ootava bussi juurde tagasi vedavad väikebussid.

Enne lõplikku ärasõitu käime põgusalt vaatamas alumistki kloostrit.

Kui ma ikka olen asjast õigesti aru saanud, siis see on Püha Trojani kirik.

Pühakoda on värvikalt dekoreeritud. Ukse juurde viivalt võlvkäigult vaatavad alla kuuetiivalised seeravid, ...

 

... ka kiriku interjöör on kirev. Saan selle pildi klõpsamise eest noomida, aga ma tõesti ei pannud keeldu tähele. Häbi mulle...

Ja veel üks pilk ülemisele kloostrile. Märkan alles nüüd, et selle kohal kaljul on rist.

„Maailma esimene riidelaenutus“: viigipuu.

Veidi pärast kella 13 jälle bussi ja mäest alla. Kas tõesti sõitsime ka läbi selle tunneli?! Tundub teine õige madalake.

Nende vaadete kõrvale räägib Ott eri õigeusukirikutest. Serbia kirikul pole Venemaal või Eestis tegutsevaga õieti mingeid erinevusi, aga ometi on nad omaette, oma patriarhiga. Ja Montenegro õigeusu kirik lõi omakorda lahku Serbia kirikust. Kuna muist usklike jäi truuks viimasele, siis on Montenegroski kaks õigeusukirikut. Ukrainas muide on neid koguni kolm.

Emandad selja taga on võtnud üles laulu. Olen ennegi tähele pannud, et nad seda just keerulistel teedel teevad; ju siis närvirahustuseks.

Sellel fotol on näha lauge kaarega mäest laskuv raudtee. See on Nikšić–Tirana trass, millel reisironge ei liigu. Podgorica juures ristub see riigi tähtsaima raudteeharuga, mis tuleb Serbiast ja suundub läbi pealinna Aadria mere äärde Barisse; viimane omakorda on riigi tähtsaim meresadam. Kokku on Montenegros veerand tuhat kilomeetrit raudteid.

Kuni Nikšićini sõidame sama teed nagu tulles, siis jätkame põhja suunas mööda vana Istanbuli-Sarajevo maanteed ning 14.05 pöörame kirdesse, järgmise sihtkoha Durmitori rahvuspargi poole.

Maastik on tublisti muutunud. Hommikuse kõnnumaaga võrreldes on rohkem puid ja rohkem on ka inimasustust. Tõuseme tasapisi üha kõrgemale, ületades teel mõnegi kuru.

Veidi pärast 14.30 laskume orgu, kus linn nimega Šavnik.

Umbes 3000 elanikuga linnake näeb oma arenguperspektiive eelkõige turismis, kuna suur turismimagnet Durmitor on lähedal.

 

Mägede vahel orgudes on põllud ja majapidamised.

Mitmes lõigus on käsil kapitaalne teeehitus, seal hulgas uued pikad tunnelid.

Veidi enne kella 15 jõuame rahvuspargi maadele.

Durmitor on nii mäemassiivi kui ka rahvuspargi nimi. Massiiv piirneb põhjas, läänes ja lõunas kolme jõe, vastavalt Tara, Piva ja Komarnica kanjonitega, idas avaneb aga 1500 meetri kõrgusele Järvede platoole (Jezerska Površ).

Massiivis on 48 kahest kilomeetrist kõrgemat tippu, neist kõrgeim on Bobotov Kuk: 2522 m. Mäemassiivile ja Järvede platoole annavad suuresti kaunidust juurde Mägede silmad, Gorske Oči: 18 liustikujärve. Enamasti on tegemist vaid sademetest toituvate umbjärvedega.

Nimi Durmitor arvatakse tulenevat samast tüvest mis sõna „domitoorium“ ehk magamisruum. Nii et nime võiks tõlkida kui „magav mägi“.

Durmitori rahvuspark loodi juba 1952; ta on Montenegro vanim ja ühtlasi ka suurim. Kokku 390 ruutkilomeetri suurune ala hõlmab nii Dormitori mägimassiivi kui ka Tara, Sušica and Draga kanjonid ning Komarnica kanjoni platoo kõrgema osa. 1980. aastast on rahvuspark UNESCO maailmapärandi loendis. Talvel on rahvuspark suusa- ja lumelauakeskus, suvel käiakse siin matkamas ja mägimatkamas ning mitmel muul moel puhkamas. Populaarseim puhkepaik on Crno jezero ehk Must järv.

Majakatuste kuju reedab, et siin sajab külmal poolaastal rohkesti lund.

Durmitori keskasula Žabljak aina laieneb, igal sammul on näha uusi või alles ehitamisel maju.

Meie saame rahvuspargi vaatamis-

väärsustest osa üpris põgusalt: jalutame Crno jezero äärde.

Kell 15.15 jääb buss parklasse, meie ootame tõkkepuu juures, ...

... kuni kassast piletid ostetakse: järve äärde minek maksab kaks eurot.

Kassa juurest avanev vaade ei reeda kuidagi, et oleme mägedes, ligi poolteist kilomeetrit üle merepinna.

Kohalikud tüdrukud üritavad teenida metsamarjade müügiga.

Järve juurde viib lausa lai asfalttee.

Umbes veerand tundi astumist ja siin ta ongi, Međedi mäe jalamil.

Poole ruutkilomeetri suurune järv koosneb kahest osast, Suur- ja Väikejärvest (Veliko jezero ja Malo jezero). Veetase varieerub aasta vältel suuresti ning suvel võivat järvi ühendav veeriba ka kuivada. Praegu on ühendus siiski täitsa olemas. Veliko jezero suurim sügavus on 24,5 m, Malo jezerol 49,1 m.

Järvele annab rohelise värvi ümbritsev okaspuumets, ...

... mille serva on rajatud seiklusrada.

Üks Suurjärve kallas on veidi kõrgem ja kaljune, muidu on perved aga madalad ja kohati pehmevõitu.

Erinevalt mitmetest teistest „Mägede silmadest“ ei toida Mustjärve mitte ainult sade- ja sulaveed, vaid ka allikad ja ojad, millest suurim Mlisnski potok. Kevadel saab rohkem vett Väikejärv ja siis voolab vesi sealt Suurjärve. Ülejäänud ajal on vool enamasti vastassuunaline, kuna Väikejärve põhjas on kaljupragu. Kui vett nii vähe, et ühendus kahe järve vahel katkeb, langeb Väikejärve veetase kiiresti üha madalamaks.

Rahvast on kohal üsna mõõdukalt ja suplema eriti ei kiputa.

Proovime vee siiski ära, sel pole häda midagi. Aga põhi on vähemalt sellel kohal mudane ja kivine.

Ja siis polegi muud, kui jälle tuldud teed bussi juurde tagasi.

Kell 16.40 kuni 17.35 teeme peatuse Žabljaki linna keskväljakul: kes vaatab ringi, kes käib poes. Poekäigust jääb sügav mälestus: rahvast on kitsukeses kaupluses palju, kassiir aga lausa uskumatult saamatu ja aeglane. Ostan muu hulgas Oti kiidetud Nikšići tumeda õlle – teades küll juba ette, et mina teda hinnata ei oska, sest pole peaaegu üldse õllejooja. Proovin selle joogi ära lausa linna keskel pingil istudes. Aitab juua küll, nagu ütleks hiidlane.

See kummalise kujuga pooleli maja väljaku teises servas on küllap järjekordne hotell.

1456 meetrit üle merepinna paiknev linnake, kus elab alla 2000 inimese, on suhteliselt uus. Enne II maailmasõda olnud siin vaid tüüpilised mägimajad. Rännusõbrad, eriti itaallased, olid ümbruskonna turismiväärtused selleks ajaks juba avastanud. Sõjas põlenud linn maani maha, sestap ei maksa siit vana arhitektuuri otsida. Ülesehitatud Žabljak sai peagi tuntud talispordikeskuseks.

Žabljakist sõidame üsna täpselt itta. Laugete nõlvade vahel on siinseal kämpinguid ...

... ja alalisi elupaiku, ...

... küllap peetakse siin ka loomi.

 Maalilisi vaateid on Durmitoris küllaga. Kümnekonna sõiduminuti järel ...

... laskume orgu, mille siinpoolsel nõlval põlenud mets, vastasküljel põleb mets ka praegu.

Oleme jõudnud Tara kanjoni servale ja meie ees avaneb vaade Tara sillale. Seda nimetatakse täpsemalt Đurđevići Tara sillaks; kahjuks ei leia ma kusagilt selgitust, miks just.

Vägev betoonist kaarsild, mille projekteerija Mijat Trojanović, on ehitatud Jugoslaavia kuningriigi ajal, aastail 1937–1940. Ehitustöid juhtis Isaac Russo.

365 meetri pikkusel sillal on viis kaart, millest suurima laius on 116 meetrit. Autotee on Tara jõest 140 meetri kõrgusel. Valmisajal olevat sild olnud Euroopa suurim betoonkaartega autosild.

II maailmasõja ajal oli sild itaallaste ja tšetnikute kontrolli alla, aga mägedes käis ka pidev sissisõda. Jugoslaavia partisanid lasksid silla keskmise kaare õhku, neid abistas üks silda ehitanud inseneridest Lazar Jauković. Sellega lõigati läbi itaallaste ja tšetnikute edasitung, kuna rohkem sobivaid ülepääse Tara kanjonist ei olnud. Jauković langes itaallaste kätte vangi ja hukati. Sellest sündmusest tegid jugoslaavlased 1969. aastal filmi „Sild“.

Kusagil peaks siin vist olema ka Jaukovići mälestussammas. Ent see pronksmees, keda me usinalt pildistame, on hoopis Božidar Žugic, siin lähikonnas 1915. aastal sündinud ja üles kasvanud leitnant, kelle surmal 13. aprillil 1941 pole sillaga mingit pistmist. Ta olevat hukkunud hoopis Slovaki küla Gložani lähistel lahingus ungarlastega ja on sinna ka maetud. Tema komandör tahtnud alla anda ja läinud valge lipuga läbirääkimisi pidama, Žugic karjunud aga „Mina ei alistu!“ ja tormanud relvaga läbirääkijate poole. Vahejuhtum lõppes Žugici enda ja tema 15 kaaslase surmaga. Siiski on leitud, et Žugic oli kangelane, ja mehe ema, sõjas koguni seitse last kaotanud Marija Žugic lasknud püstitada selle mälestussamba.

Sild taastati 1946. aastal. Väidetavasti on sild üles võetud kuulsas II maailmasõjast kõnelevas 1978. aasta USA filmis Force 10 from Navarone, kus mängib Harrison Ford. Sellist silla täies hiilguses vaadet pole meil paraku võimalik vaatama minna (foto: Nije bitno / Wikimedia).

Ka Tara kanjoni kõige uhkemate paikade juurde oleks vaja matkata; teid mööda sinna ei pääse (foto: Milan B. / Wikimedia). Euroopa suurim ja maailmas suuruselt teine kanjon on 80 kilomeetri pikk ja suurimaks sügavuseks on mõõdetud 1300 meetrit. Paraku ripub sellegi kanjoni kohal üleujutamise oht: ikka selleks, et ehitada hüdroelektrijaam.

Laita pole ka need vaated, ...

... mida näeb sillalt.

Kena pildi otse ette...

... muudab hoopis kurvemaks suur põleng.

Soovijatel on võimalus jala üle silla kõndida, teised sõidavad bussiga – ja nii ühtesid kui ka teisi ootab silla teises otsas suveniiride ja suupärasega kauplev emand (esiplaanil), kellel meie ärasõidu järel on ilmselt tükk tööd kogunenud raha üle lugeda.

Ei pane küll tähele, et keegi siin ka kustutustööga tegeleks ...

... ja suitsu on näha veel tükk aega.

Kulgeme põhjakaarde. 18.45 sõidame läbi Mijakovići ja seejärel laia avara oru. Ott räägib, et siinne kant sai Montenegro omaks alles pärast Balkani sõdu ja rahvas peab ennast pigem serblasteks.

Kell 19 sõidame mööda suurest soojus-

elektrijaamast ...

... ja 19.05 teeme kiire pildistuspeatuse augu kõrval, kust selle jaamale süüa ammutatakse. Kodus loen Wikipediast, et see on „suurim söekaevandus Montenegros, mis annab 100% Montenegro söetoodangust“. Küllap siis ainus söekaevandus?! Samas on ka väidetud, et nähtud soojuselektrijaam on Montenegro ainus ja et see annab 45% riigi elektritarbest. CIA Factbook’is on seevastu kirjas, et Montenegro saab kolmveerandi vajalikust elektrist veeenergiast ja veerandi fossiiltooret põletades. Eri allikate andmed just niimoodi erinevadki.

Meie pool teed on hiiglaslik aheraine mägi, eemal orus asub aga Pljevlja, kus näha mitu minaretti. 21 000 elanikuga linn paikneb 770 meetrit üle merepinna ja on üks riigi olulisemaid tööstuslinna. Peale pruunsöekarjääri ja soojuselektrijaama on lähikonnas Šuplja stijena kaevandus, kus kaevandatakse tsinki ja pliid. Ka on Pljevlja Montenegro metsaseim omavalitsus heal järjel saeveskitega. Samuti ollakse tublid põllumajandustootjad ja kohalik juustusordil Pljevaljski sir on delikatessi kuulsus. Arenguvõimalusi on loodusturismil.

Õhtupoolik on olnud suhteliselt pilvine ja tasapisi läheb pimedaks, nii et teel ma rohkem pildistada ei ürita. 19.25 jõuame Montenegro piirile ja veidi enne kella 20 saame Jabuka piiripunktis Serbiasse. Sõita on sadakond kilomeetrit. Maastikuvaated on endiselt kenad, kahju, et ei saa neid fotol kaasa võtta.

20.15 sõidame läbi Prijepolje, esimese suurema Serbia linna. Linnast voolab läbi jõgi nimega Lim. Küllap tähendab nimi, et tegemist on piirijõega; kes ainult teaks, mis ajast ja kelle vahel.

Ronime üle mäeaheliku ja jõuame järgmisse orgu, kus Nova Varoš, „uus linn“. Selle lähedal ületame Zlatari paisjärve (Zlatarsko jezero).

Keegi saab sõnumeid olümpialt: Nabi on võitnud hõbeda, Kanter pronksi. Vist nii, et teiselt loodeti enamat, esimene seevastu serveeris meeldiva ja ootamatu üllatuse.

21.30 paiku sõidame läbi Zlatibori ja 21.50 jõuame hotelli kusagil Zlatibori ja Užice vahel. Hotell kannab tabavat nime Zlatiborska noč, sest esmajoones just magamiskoht ta ongi: peale hotelli ses paigas muud eriti pole.

Päev polnud kuigi raske: kuhugi mäe otsa täna ei roninud ja käimistki polnud kuigi palju. Ometi olen päris väsinud. Küllap roiutas palavus, eriti praadimine Ostrogi kloostri juures bussikeses.

Hotellituba valmistab mulle selle sõidu suurima pettumuse: liiga suur voodi jätab vaevu ruumi kompsude ja liikumise jaoks, konditsioneeri pole, aken on kusagil lae all, avaneb otse hotelli sissepääsu kohale maantee poole ja esialgu tundub, et sealt pole ka erilist jahedust loota. Väljas on meie saabumise aegu 23 kraadi, toas julgelt 30, nii et mõnda aega eelistan hoopis õues lobiseda. Õnneks läheb kiiresti jahedamaks ja kui lõpuks 00.30 paiku voodisse ronin, on õhk juba üsna hingatav.