(Armiline, aga) imeilus Lääne-Balkan 5. Piraadikuninganna ja postkaardisaared

Oh, ja nii lihtne see oligi! Olen vahepealse kirjutuspausi ajal (eelmist Balkani-postitust vt. 28.09.2012 (toomasjuriado.blogspot.com/2012/09/armiline-aga-imeilus-laane-balkan-4.html)) ka korduvalt mõttes kukalt süganud: et kui jutujärjega Montenegrosse jõuan, siis ei sobi mu põhiliselt Bosniat silmas pidades pandud armiline üldpealkiri enam kohe sugugi – see tilluke riik Jugoslaavia kodusõjas ei kannatanud. Aga teisalt oleks ju veider, kui poole reisipäeviku pealt sellele hoopis uue pealkirja paneksin. Nüüd siis äkki kargas see sulgude võimalus pähe: olgu pealkirja armiline pool nii kaua sulgude vahel peidus, kuni armid paraku uuesti esile hakkavad kerkima.

Jutt jäi eelmises osas pooleli seal, kus ületame 5. augustil kell 17.55 Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro riigipiiri.

Korraks saame piiripunkti kõrval vilksamisi näha reisi esimest Montenegro lippu. Kahtlustan, et see riigi sümbol pole mulle kunagi varem näiteks mõnes trükises ette jäänud, sest nii isemoodi lipp oleks kindlasti äratanud tähelepanu. EE (k.15, lk.420): Lipu (a-st 2004) eeskujuks on 19. saj. kasutusel olnud sõjalipp. Kuldse äärisega punase lipu keskel on M. vapp.

Vapiks (a-st 1993) on Vana-Rooma ja Bütsantsi eeskujul põhinev kahepäine kotkas, kes võeti M. sümboliks 15. saj. Hiljem lisati sellele võimu sümbolid kroon, valitsuskepp, riigiõun ja lõvi. (pildid Wikimediast).

Siia sobiks ka korralik riigi kaart. Paraku on selle leidmisega palju vaeva, Wikipedia pakub vaid tillukest CIA Factbooki kaarti. Lõpuks leian aadressilt http://dulcineabooking.com sellise. Montenegro pindala on 13 812 km², rahvaarvu andmed erinevad eri allikais lausa kuuendiku võrra: EE pakub 723 400 (2006), Vikipeedia 625 266 (2011), CIA Factbook 657 394 (July 2012 est.). Kui selline vähenemine (ja siis jälle uus kasv) tõesti on reaalselt aset leidnud, siis küllap tuleb selgitust otsida Montenegro lahkulöömisest Serbiast 2006. aastal.

Laskume. Kusagil teeme vist mingi vale pöörde, igatahes läbime üht suurt käänakut kahel korral. Öömajalinna Risanini Kotori lahe ääres on sõita 44 kilomeetrit. Nii suuri hotelle, kuhu bussitäis rahvast magama panna, polevatki Montenegros mujal kui rannikul eriti võtta.

Ühtäkki astuvad lubjakivikaljud teest mõlemal pool eemale ning vast kümmekond või rohkemgi minutit sõidame kummalisel laudsiledal väljal, mida ääristavad ikka samasugused kühmulised ja lõhesid täis lubjakivimäed. 

Ju on kaljude vahel olnud mingi veekogu, millest selline tasane maa maha jäi. Millest selle sileda pinna pealisosa koos seisab, seda näeb tee servas paiknevast karjäärist.

Siin on aedu, põllukesi, lambakarjamaid, maju – mõned vanad või lausa varemeis, mõned uued või alles pooleli. Või lühidalt öeldes: siin on inimestel ruumi elada.

Aga siis trügib praguline ja kohati murenenud paas uuesti päris teeserva. Kiirustame mööda muljetavaldavat serpentiini taas allamäge.

Sõidame läbi poole tosina suuresti erineva pikkusega tunneli: märkmikus kajastuvad neli neist kui ”toru”, ”üsna pikk”, ”väga pikk” ja ”pikk”.

Mõnes kurvis vilksatab kaljude vahelt meri, ...

... mõnes mägede alumisele, veidi laugemale nõlvale klammerdunud asulad ning nende vahel väänlevad teed.

Ja siis on vaateväljas sakilis-sopiline Kotori laht. Vasakus nurgas näha asula ongi Risan, kuhu peagi jõuame, lahe keskel aga on aimatavad kaks saart, mis on küllap Montenegro üks enim pildistatud ja raamatuis avaldatud motiive.

Selgi pildil – lisaks lahe keskel seilavale suurele laevale – on need saared taamal näha, neist vasakul, lahte tungiva neeme tipus, on aga Perast oma 55 meetri kõrguse kellatorniga. Vast annab selle torni kõrguse mainimine teatud mõõtkava ette kogu fotole.

Suurepärase Kotori lahe 3-D-kaardi leian võrgupaigast www.kotor-bay.com.

Eestiski ilmunud turismilugudes või -buklettides on Kotori lahte põhjendamatult kutsutud Euroopa lõunapoolseimaks fjordiks, tegelikult on tegemist mere alla jäänud jõeorutüübiga, mida nimetatakse vist ka ria’ks: see on Orjeni mägiplatoolt laskunud Bokelj jõe üleujutatud kanjon.

Lahe kitsaim osa on Verige väin St. Nedjelja ja Opatovo neeme vahel. Sel moel Aadria mere poolsest laheosast eraldatud siselaht kuulub Kotori loodus- ja kultuurilis-ajaloolisse piirkonda, mis on kantud UNESCO maailmapärandi loendisse. Vanadel aegadel tõmmatud väinast üle ketid, mis takistasid vaenulike laevade sissetungi siselahte. Kuuldavasti peetakse nüüd plaani ehitada üle väina Verige sild.

Laheäär on asustatud antiikajast peale ja seal on mitu kenasti säilinud keskaegset linna. Maalilised Kotor, Risan, Tivat, Perast, Prčanj ja Herceg Novi, veidi eemal, vahetult Aadria rannikul paiknev Budva ning siinne loodus on Montenegro hinnatuimad vaatamisväärsused. Lahe ümber on ka hulganisti pühakodasid: õigeusu ja katoliku kirikuid ja kloostreid.

Kotori veepeegel on kokku 87-ruutkilomeetrine, keskmiseks sügavuseks on rehkendatud 27,3, suurimaks aga mõõdetud 60 meetrit. Lahe pikkus on 28,1 kilomeetrit, suurim laius 7 ja väikseim 0,3 kilomeetrit. Rannajoone pikkus on 107,3 km.

Lahe servas pöörame vasakule; enne Risanit märkan asulat, millel vaid kaashäälikuist koosnev nimi: Strp. 18.40 sõidame Risani piirist sisse ja juba paar minutit hiljem peatume hotelli Teuta ukse ees. Giid Ott Sandrak jõuab kiiresti üle seletada, kust on pärit selle Tito ajal ehitatud ja nüüd veidi nüüdisajastatud võõrastemaja nimi.

Teuta oli  aastail 231–227 eKr. valitsenud Illüüria kuninganna või täpsemalt lapsest kasupoja regent, kes käitus naabrite suhtes üpris pahatahtlikult ja korraldas piraatlike retki nii Aadria kui ka Ioonia meres ning ründas Kreeka ja tänapäeva Itaalia vahel liikunud laevu. Kui roomlased läkitasid kaks saadikut Teuta juurde nõudega piraatlus lõpetada, teatas kuninganna, et Illüüria seaduste kohaselt on see igati legaalne tegevus ja temal pole alust takistusi teha. Kuna saadikud olevat käitunud Teuta suhtes lugupidamatult, käskis ta nende laeva rünnata. Üks saadik vangistati, teine sai surma. Asi lõppes sellega, et aastal 229 alustas Rooma Illüüria vastu sõda, mis lõppes Teutale lüüasaamisega.

Sellisena on Teuta vermitud Albaania 100-lekilise mündi tagaküljele (pilt: Wikimedia).

Tänapäeval peetakse teda Balkanil, eriti Albaanias pigem kangelaseks ja vabadusvõitlejaks kui mereröövliks.

Teuta residents oli Risanis ja nüüd on siis meil au veeta tema nime kandvas hotellis kaks ööd. Saan oma tuppa nr. 231 kell 19. Tasapisi hakkavad selguma asjad, mis on siin natuke ligadi-logadi, aga tähtsaim on see, et kliimaseade töötab ja teeb toa meeldivalt jahedaks.

Rõdul, kust avanevad uhked vaated, tundub jahedast toast välja astudes eriti lämbe.

Siiski lähen üsna kohe linnakesse, sest vähemalt veevaru tahab täiendust ja ei segaks ka mõni puuvili. Hotell asub üsna Risani lääneservas; kesklinna poole viib oleandrite ja veel mingite õitsvate puudega ääristatud tänav.

Meie hotell kerkib merest kui valge laev.

Väikese vaevaga leian üles toidupoe vastuolu kätkeva nimega Mini Maxi (järgmistel päevadel jääb neid ette ka teistes Montenegro asulates; ju neil on selline kett). See pood siin on igatahes rohkem mini kui maksi. Pärast satun ka ühte vähe kobedamasse toidupoodi. Arveldada on Montenegros mugav: siis kehtib euro.

Mida mul aga kusagilt leida ei õnnestu, on postkaardid ja margid. Järgmise kahe päevaga saan selgeks, et postkaartidega ongi selles ääretult fotogeenilises riigis asjad nirud: mitmes veel rohkem turismile orienteeritud paigas kui Risan on mingid valikud küll olemas, aga pehmelt öeldes tagasihoidliku kvaliteediga. Tõeliselt ilusaid kaarte märkan vaid kahes teeäärses müügikohas. Markide üle üritan nõu pidada neiuga ajalehekioskis, kes paraku ei räägi ei inglise ega saksa keelt. Venekeelse „potšta“ peale antud montenegrokeelsest vastusest saan aru, et see asutus on kusagil üsna lähedal, aga praegu juba suletud.

Ainus pilt, mille saabuvas hämaruses veel klõpsan, on II maailmasõjas langenud sõjameeste mälestussammas, siis peletab lämbe palavus mu tagasi jahedasse hotellituppa.

Seal leian uskumatult palju ajatäidet, ehkki teleka pilt on liiga niru ja kolmest programmist ükski ei näita olümpiamänge. Igatahes saan magama alles 23.15.

Magan üsna kenasti 5.30-ni, siis muutub uni hõredaks ja tund hiljem tulen üles. Dušist ei taha sugugi sooja vett tulla. Kui pärast vastuvõtus nurisen, siis kästakse lasta veel kauem voolata. Eks ma lasknudki õige kaua. Edasi otsin mõne minuti paaniliselt passi – enne kui meelde tuleb, et see tuli ju õhtul vastuvõttu ära anda. Oh seda mälukest!

Teen rõdult paar fotot, detailid on paremini näha küll kui õhtul. Siin näiteks on vasakus nurgas veepallivärav. Kohe tuleb meelde järele vaadata, kas ma mäletan õigesti, et Montenegro on selles mängus hirmtugev. On tõesti: saavutanud lausa Euroopa meistri tiitli (2008) ja võitnud FINA maailmaliiga (2009). Londoni OM-l saadi neljas koht: pronksimängus tuli ühe väravaga alla vanduda alalisele konkurendile Serbiale. Montenegro, vaid mõnesaja tuhande elanikuga tibatillukese riigi tugevus just sportmängudes on äärmiselt muljet avaldav – lausa rahvusspordiks peetava veepalli kõrval on väga häid saavutusi ka naiste käsipallis ja eriti eelmisel aastal meeste korvpallis. Ju on neil siis väga hea võime ühiselt tugevad olla.

Sel pildil avaneb otse ees Verige väin.

7.15 on aeg minna läbi avara fuajee ...

... veel avaramasse söögisaali, kus toidu valik küll üsna tagasihoidlik, aga kõhu saab täis ikka. Paraku pakutakse juua jälle lahustuvat kohvi.

Pärast sööki on ärasõiduni terve tund aega, niisiis lähen hotellist välja ...

... postkontorit otsima – ja leiangi selle üles. Mark, mida välismaale saadetavale kaardile pakutakse, on väga sobiv: Montenegro, Serbia ja Makedoonia küllap kuulsaima viinamarjasordi Vranaci või Vraneciga. Ja jälle saan kirja ühe riigi, kust postkaardi saatmine välismaale on odavam kui Eestist, ehkki sedapuhku napilt: mark maksab 90 senti.

Veel on aega ka mägede ja lahe vahele kitsale maaribale surutud linna vaadata. Juba töötab annirohke turg, aga ostjaid napib.

Kui mereäärne peatänav ja veel paar tänavat välja arvata, on ruumi õige kasinalt. Aga sillutis on vanadel tänavatel tõeline filigraanne käsitöö, nagu Lõuna-Euroopas sageli näha saab.

Ilm veel väga palav pole ja nii saab luuke lahti hoida.

Palmid tunnevad ennast Kotori lahe ääres koduselt.

Tundub, et kusagil lähikonnas on algamas vanaautode kokkutulek: kaks sellist asutavad parajasti hotelli juurest minekule. 8.55 läheme teele ka meie.

Sõita on vaid mõni kilomeeter, aga siin tuleb aina teha „vaata vasakule, vaata paremale“, Kui üritad samal ajal veel majandada kahe fotokaga ja midagi ka märkmikku kirjutada, jääb käsi ja silmi tahes-tahtmata puudu. Nii jääb mul märkamata Oti mainitav Banja klooster.

Lühikese sõidu järel peatume Perasti parklas ja kõnnime liiklust ohjava tõkkepuu kõrvalt linna.

Siit avaneb vaade neile kahele saarele, mida eemalt nägime eile õhtul lahe äärde laskudes: vasakul Püha Jüri saar, paremal Gospa od Škrpjela (tõlkes „Jumaema kaljul“).

Püha Jüri saarel asub samanimeline kirik ning 12. sajandist pärit benediktiini kloostri varemed. Prantslased muutsid saare 19. sajandi alguses kindluseks, mille perastlased 1813. aastal vallutasid.

Gospa od Škrpjela on aga ainus Aadria mere kunstlik saar. Maalapp pindalaga 3030 m² kuhjati kalju ümber, millelt kaks Perastist pärit Veneetsia meremeest olid 1452. aastal leidnud Neitsi Maarja pildi. Traditsioon on nüüdki kive saarele juurde kanda.

Osa meist läheb giid Oti soovitusel selles vanas Bujovićite aadlielamus asuvasse muuseumisse, mina eelistan kulutada meile jäetud tunni pigem vabas õhus ringi uidates-uudistades, Perasti ajaloo panen lühidalt kokku nii Oti jutu kui ka veebist, raamatust ja Perastist ostetud bukletist loetu toel. Viimasesse trükitud kaardil on tüüpiline Lõuna-Euroopa kaartidele omane häda: midagi täpsemalt üles leida on selle järgi sama hästi kui võimatu.

 

Linn on rajatud 873 meetri kõrguse mäe jalamile, mis kannab Püha Eelija, otse taevasse läinud prohveti nime. Just linna juures on strateegiliselt tähtis Verige, Kotori lahe kitsaim koht, kus suurepärased võimalused kontrollida laevaliiklust.

Asustus oli siin juba väga iidsetele aegadel, aga esimene arhiivimärge Perasti kohta pärineb 13. sajandist, kui kirjutati, et linnas tegutsevad müürsepad, lubjapõletajad, vasksepad, laevaehitajad jt. meistrid; 1336. aastal on aga ülestähendus juba Perasti laevaehituskojast.

Linna hiilgeajad olid Veneetsia vabariigis aastail 1420–1797. Eriti tähtsa staatuse omandas Perast pärast seda, kui türklased 15. sajandi lõpul vallutasid osa Kotori lahte (kohalikus keeles Boka Kotorska). Ta oli strateegiliselt tähtis paik lahe ja Kotori linna kaitses ning nautis täielikku majandusliku ja poliitilist autonoomiat.

Just sel ajal ehitati linna 16 barokkpaleed, mis kuulusid aadlikest laevaomanikele; linnas oli olnud ka 17 katoliku ja kaks õigeusu kirikut. Selle asemel, et ümbritseda vanalinn vägeva müüriga nagu näiteks Kotor, ehitati hoopis üheksa kaitsetorni, mis võimaldasid olukorda täielikult kontrollida. Tippajal, 18.sajandil, oli linnas neli laevaehituskoda, ligi saja alusega laevastik ja üle 1600 elaniku. Linnas tegutses merekool, kus said hariduse näiteks ka Tsaari-Venemaa esimesed laevastikuohvitserid.

Ott räägib, et Kotori lahe ääres kõneldi enamasti veneetsia ja praeguseks juba hävinud dalmaatsia keelt. 7.–8.sajandist peale elas mägedes slaavlasi, kes tasapisi imbusid ka rannikulinnadesse, kus õitseajal oli ikka suur vajadus nii töökäte kui ka linna kaitsjate järele. Nii kujunes välja segaasustus, mis mingil määral püsib siiani: lahe ümber elavat praegugi pooltuhat inimest, kelle emakeel itaalia keel. Osa rahvast olid õigeusklikud, osa katoliiklased; Perastis olnud ülekaalus slaavikeelsed katoliiklased.

Veneetsia vabariik lakkas olemast 12. mail 1797, aga mõnes Balkani paigas jäädi talle lojaalseks. Just Perast olevat olnud viimane paik, kus Püha Markuse lipp 22. augustil 1797 nutvate linnakodanike juuresolekul langetati ja maeti linna peakiriku altari alla.

Austria-Ungari (1797–1806 ja 1814–1918) ning Prantsusmaa all (1807–1813) käis linn kiiresti alla. Ehkki Austrial oli siin I maailmasõjani peamerebaas, kadus purjelaevaajastu lõpuga siinne laevaehitus ja lõpuks ka laevastik. 1910. aastal elas Perastis 430 inimest, nüüd on elanikke umbes 350.

Tänu vaesusele on linn jäänud ümber ehitamata, aga õnneks pole maju ka kuigivõrd hüljatud. Ka 1979. aasta aprillis piirkonnas ränki purustusi põhjustanud maavärin magnituudiga 7,0 jättis Perasti puutumata.

Kellatorn Püha Nikolai kiriku juures ...

... ja kirik ise. Selle ees on kuulsate perastlaste büstid (vasakult): Matija Zmajević (1680–1735) oli Vene Balti laevastiku admiral, Marko Martinović (1663–1716) koolitas oma merekoolis Peeter I bojaare ning Tripo Kokolja (1661–1713) oli kuulus barokiajastu kunstnik, kelle töid leidub ka Maarja kirikus enne jutuks olnud kunstlikul saarel. Selles kirikus on muide ka 2500 kullast ja hõbedast mälestustahvlit, linlaste annetust kirikule.

Püha Nikolai kiriku sisemus.

Turistid liiguvad põhiliselt rannapromenaadil.

Kui põigata veest eemale kitsukestesse paralleeltänavatesse, siis võib näha, et selles linnas ikka tõesti ka elatakse. Seal asub ka suurem osa kauplusi; ranna ääres on pigem kohvikud.

Mõnus viinapuupergola.

Olen jõudnud linnakese lõppu. Nende puude otsast kõlab peaaegu kõrvulukustav tsikaadikoor.

Tagasi vaadates on näha, et mäe poole kerkib mitu majarida.

Seepärast otsustan tagasi minnes tuldud teed mitte korrata.

Alul liigun esimest paralleeltänavat pidi, ...

... siis otsustan aga tõusta kõrgemale: ehk avaneb kusagilt uhke vaade lahele.

Kulub ligi kakssada astet treppe ja siis olen tugimüüri ääres, mis hoiab üleval autoteed, mida mööda peagi linnast Kotori poole sõidame ja pärast ka Risanisse tagasi tuleme.

Tunnel viib autotee alt läbi.

Erilist vaadet ei leia ma siiski ei siit ...

... ega ka mõni aeg üleval edasi kõndides. Küllap oleks selleks vaja tõusta torni või vähemalt pääseda mõne siin üleval asuva maja merepoolsele aknale.

Vaba aeg hakkab otsa saama, sestap tulen mööda „põiktänavat“ taas alla.

Ei saa öelda, et oleksin pärast seda ronimist just väga reibas. Ostan poest suure pudeli vett ja jäätise ning nooruke müüjanna näib muutuvat lausa õnnelikuks, kui saan aru montenegro keeles öeldud hinnast – 1.20 eurot – ja ütlen „hvala!“. Igatahes teeb kena tüdruku lai naeratus minugi oleku reipamaks.

10.35 jätkame oma päripäevast kulgu ümber Kotori lahe.