Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, II. Ponta Delgada – õhuke punkt, 2

 Otsustan esmalt hakata tasapisi hotelli poole tagasi liikuma, põigata teel läbi enne nähtud postkontorist ja kui kusagil midagi huvitavat silma hakkab, siis ka see üle vaadata.

Sellel väiksel kaardil (allikas: http://portugal-hotels.net) on leitavad enamvähem kõik seni vaadatud ja järgnevad ennelõunased kohad. Turg on oranž ruuduke kaardi keskpunktist veidi paremal kirjaga Mercado.

Veidi maad turust linna poole on torniga teatrimaja, mis olevat praegu siiski pigem kontserdi- ja konverentsi-
keskus.

Tänavanimesid on linnas üsna raske jälgida, sest pikkadel, ookeaniga rööbiti kulgevatel tänavatel on eri lõikudel erinevad nimed. Sel tänavalõigul, Rua de São João’l, on selline kõnniteemuster, ...

... ühel järgmisel lõigul hoopis teistsugune.

Näide ka ühelt ristuvalt tänavalt.

Juba pärast reisi uurin Sónialt e-kirjaga, mis ajast sellised tänavakatted pärinevad. Saan teada, et Mandri-Portugalis hakati neid tegema pärast Lissaboni 1755. aasta maavärinat: sel moel sai linna ülesehituses ära kasutada varemetest jäänud kive. Assooridele ja Ponta Delgadasse olid sellised tänavad tulnud alates 19. sajandi lõpust, kui linn ümber ehitati. Teistes Assoori asulate mosaiiktänavad pärinevat valdavalt 20. sajandist.

Veebist loen juurde, et paraku on tegemist hääbuva kunstiga: esiteks on see väga kallis, aga teine ja tõsisem häda on oskuslike meistrite nappus.

Kiikan ikka hoolega ka neid väikemaid tänavaid ja ühe, Rua Carvalho Araújo, põhjapoolsest otsast paistab midagi pilku köitvat, nii et kõnnin seda vaatama. See on Jesuiitide kolleegiumi kirik (Igreja do Colégio dos Jesuítas de Ponta Delgada), mis ehitati 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil ümber senisest Kõikide Pühakute kirikust. 18. sajandil aeti jesuiidid Portugalist välja ja hoone oli tükk aega tsiviilkasutuses, näiteks ka lihtsalt laohoonena. 20. sajandil peeti siin mõnda aega jälle jumalateenistusi, praegu on endine pühakoda osalt raamatukogu ja arhiivi, osalt Carlos Machado muuseumi religioosse kunsti kollektsiooni all.

Kiriku kõrval seisvas hoones on raamatukogu ja turismiamet, ...

... teisel pool aga väga kena hoolitsetud pargike: Antero de Quentali aed (Jardim Antero de Quental), ...

... mille keskel Antero de Quentali mälestussammas. Antero Tarquínio de Quental (1842–1891) oli Portugali poeet, filosoof ja kirjanik, kelle töid peetakse väga tähtsaks kaasaegse portugali keele kujunemisel. Ponta Delgadas sündinud mees rändas väga palju mitmel pool maailmas, lõpuks tuli aga bipolaarsest häirest ja depressioonist räsituna sünnilinna tagasi ja laskis ennast 1891. aasta 11. septembri õhtul maha.

See traagiline sündmus leidis aset Meie Lootuste Jumalaema kloostri müüri ääres. Sel kohal kloostri müüris on plaat kirjaga Lootus (Esperança). Õhtul pildistan seda päris juhuslikult, Quentalist ja tema surmast midagi teadmata. Pessimistliku meelelaadi poolest tuntud kirjaniku ühes poeemis olevat sõnad kõigist asjadest halvim, mis juhtuda saab, on olla sündinud.

Quentali aia üks nurgake.

Liigun sama tänavat mööda ikka hotelli poole; paistab, et ohutustehnikast siinsed ehitusmeistrid eriti ei hooli...

Seegi tänav on kitsuke ja majad väheldased, vasakut kätt jääva müüri taga...

... on ülikooli spordiplats.

Spordiplatsi tagant pööran vasakule, kesklinna poole, et käia ära postkontoris. Kui järgmisel ookeanipoolsel paralleeltänaval selle poole kõnnin, sõidavad mulle voorimehega vastu kaks meie rühma noorhärrat. Sellinegi atraktsioon on linna külalistele välja pakutud.

Postkontoris olen natuke löödud, et kahjuks annab postiametnik mulle mitte Assooride, vaid Portugali margid. Nii ühed kui ka teised kehtivad nii saartel kui ka mandril, aga minusuguse postkaardifriigi jaoks oleks muidugi põnevam ikka „õige“ mark.

Veidi enne 13 olen hotellis, pean väikese lõunapausi ja 14.15 lähen uuele avastusretkele.

Nüüd olen juba kaardilt ja raamatust mõned kindlad sihtkohad valmis vaadanud. Linna plaanidega pole internetis just priisata; üks paremaid neist on see siin (allikas: http://www.portasdomar.pt/), aga sellelgi on omad hädad ja ebatäpsused. Küll on siin peal kogu linn ja ka lennujaam vasakus servas. Meie hotelli tänav on vasakult, lennujaama otsa juurest lugedes kuues; minu esimene sihtmärk aga kaardil sellest ülespool ja õige pisut paremal asuv ristkülik numbriga 26 (mis paraku on küll väga kribu): Jardim António Borges ehk António Borgesi aed.

Pöörangi liikuma hakates hotelli eest vasakule ning lähen otsejoones ja ülesmäge. Foto on tehtud tänaval nimega Rua da Vila Nova.

Kaardil lõpeb see tänav teisel tänavaristil ära, tegelikult saab sealt läbi värava veel jätkata – ja nii ma julgelt lähengi. Tõepoolest on värav õnneks ka selle garaažide ja parkla territooriumi teise otsas lahti. Välja jõuan diagonaalis kulgevale tänavale, mille nimi on selles lõigus Rua da Vitória. Sellelt pööran esimesel ristil paremale, kitsukesele lüheldasele tänavale (Rua Marciano H. da Silva) ja jõuangi pargi müüri äärde, ...

...samuti António Borgesi nime kandvale tänavale. Tänava teisel küljel on päris uhked villad. Küljelt parki sisse ei saa, seepärast kõmbin ülesmäge pargi põhjaotsa.

Pargi otsas vastas on mingi õppeasutuse pirakas territoorium; pean seda sel hetkel ülikooliks, aga järgmistel päevadel saan teada, et tegemist on siiski keskkooliga.

Parajasti on koolist mineku aeg – ja läbi pargi on muidugi mõnusam kõndida. On näha ka neid, kel rohkem aega (üks noormees teeb näiteks parajasti teiste imetlevate pilkude all kätel seistes kätekõverdusi!).

Kõnnin minagi pargi põhjast lõunasse läbi ja see on imetore oaas rohke lopsaka taimestiku ja suuresti vahelduva reljeefiga.

Rohkesti hakkab silma selliseid roosasid lilli. Järgmisel päeval ütleb Sónia, et kohalikus keeles kutsutakse neid tüdrukud kooli – nad hakkavad just koolialguse ajal, septembris, õitsema! Kodus leian guugeldades, et tegemist on amarüllidega.

Ka streliitisiat ehk paradiisi-
linnulille, mille päriskodu Lõuna-Aafrikas, on saarel mitmel pool näha, ka siin pargis.

Pargi vägevaimad puud on suurelehised viigipuud, tuttavad kunagiselt Sitsiilia-reisilt.

Looduslikku reljeefi täiendavad kunstlikud rajatised – vaade ühest ...

... ja teisest küljest.

Pargi lõunaotsast leian ka selle mehe kuju, kelle nime park kannab: António Borges.

Tema kohta on veebis materjali küll ja küll, aga kõik aina portugali keeles... Esialgu saan teada vaid seda, et tema täisnimi oli António Borges da Câmara de Medeiros (Medeiroste nimi käib reisi jooksul korduvalt silme eest läbi...), ta on sündinud 14. juunil 1812 Fajã de Baixos Ponta Delgada lähedal ja surnud 19. märtsil 1879 Ponta Delgadas ning tundub, et ta oli kõrge riigiametnik. Päris juhuslikult leian hiljem, et mees oli ananassiistanduste rajaja ja see park oli esialgu tema eraaed.

Teine pärastlõunaks valitud sihtmärk on Carlos Machado muuseum. Üht selle muuseumi hoonet olen juba näinud: see oli eespool mainitud Jesuiitide kolleegiumi – ning sellest nagu ka Antero de Quentali aiast viib mu minekutee vältimatult mööda. Aga esialgu valin üsna kitsad ja nurgatagused teed.

Kui mõelda, kui palju on Assooride elanikkond viimastel kümnenditel vähenenud, siis on päris hämmastav, et linnas on nii vähe hooletusse jäänud maju. Siin ikka mõnda märkan.

Kohe edasi tuleb aga jälle rida kenasti klanitud majakesi.

Järgmise nurga tagant leian siiski veel ühe hoone, millel Assooride mitmekesine floora ennast mõnusasti tunda saab.

Carlos Machado muuseumi (Museu Carlos Machado) leidmisega olen viimases lõpus natuke hädas, sest sissekäik on „vales“ küljes. Enne lisatud kaardil märgib teda roheline ruut numbriga 28, Jesuiitide kolleegiumist veidi paremal ehk ida pool.

Ingliskeelset teavet leian jälle ülinapilt. Asutatud on muuseum 1880 ja praeguses asukohas, 16. sajandist pärit endises Püha Andrease kloostris (Convento de Santo André) tegutseb aastast 1930. Esialgu olnud see põhiliselt loodusmuuseum; kui hiljem lisandusid kohalik kunst ja etnograafia ning praeguses asukohas ka juveelid, azulejo’d, portselan, mänguasjad, maalid, skulptuur ja rahvakunst, sai sellest kindlasti üks saarestiku esinduslikumaid muuseume.

Kahjuks saan mina pettumuse osaliseks: peamajas, selles Püha Andrease kloostris, korraldatakse ekspositsiooni ümber ja maja on kinni.

Kuna aga tuldud sai, siis vaatan vähemalt ühe väiksema osa väljapanekust üle: selle, mis on naabruses asuvas endises Santa Bárbara kloostris: ...

... on skulptuuri, vanu muusikariistu ...

... ja religiooni. Küsin selle osakonna naistelt, et millal siis põhimaja võiks jälle lahti olla. Kuulen, et tegelikult on see juba ammu kinni – ja keegi ei tea, millal taas avatakse: pole raha.

Kuna muuseum võttis hoopis vähem aega kui kavandatud, olen esialgu natuke segaduses ja kõnnin seepärast allamäge, kesklinna poole. Siin on jälle vanemad, valdavalt valget ja musta värvi majakesed ja enamikul ikka glasuurplaatidest pühapilt seinal.

Üle tänava kummardav tornkraan tuletab meelde Sónia hommikuse kinnituse, et enne buumi ehitati linnas eriti usinasti, praegu aga hoopis vähem.

Peakiriku kõrval platsil ...

... paigutan oma väsinud taguotsa naljakale lainelise istumislauaga pingile ...

... ja vaatan paarkümmend minutit inimesi. Jõudsin enne mõelda, et ülekaalulisi inimesi siin polegi, nüüd kõnnib nagu tellitult mööda mitu prisket daami. Aga pigem on need siiski reeglit kinnitavad erandid. Teine erandlik asi: märkan siin üht tänaval suitsetavat naist; ka neid pole siiani üldiselt näinud.

Väljaku ülemises serva on üks eriti vahva kõnniteemosaiik: ilmselgelt saarel kasvavate kultuuridega, millest kindlalt eristatavad on ananass ja mais. Ananassikasvatusest kõnelen veidi lähemalt ühes järgmises postituses. Mais toodi São Miguelile muidugi Ameerikast – siis, kui nisukasvatusega oli maa nii välja kurnatud, et seda polnud enam mõtet külvata.

Lillemüüjad uhtsid just voolikuga tänavat ja nüüd puhkavad. Foto panen siia aga pigem lillepaviljoni taga märgatud maja tõttu: Banko Espirito Santo ehk tõlkes Püha Vaimu pank. Püha Vaimuga pole pangal siiski pistmist, lihtalt selle alguses pangast veidi teistsuguse profiiliga finantsasutuse rajaja oli olnud mees nimega José Maria do Espirito Santo e Silva.

Ilm eriti soe pole ja selle paarikümne minutiga hakkab täitsa jahe. Ja varuplaani mõtlen ka välja: kaardi järgi tean, et kesklinnast veel rohkem põhja pool, neljanda ookeaniga rööbiti kulgeva tänava ääres on kaks suurt parki; miks mitte neidki vaadata. Kui mitte arvestada sealgi aina muutuvat nime, siis on see põhimõtteliselt samal tänaval, millelt pöörasin António Borgesi aeda.

Minek võtab aega umbes 25 minutit, sest teen ka fotosid. Kui ülesmäge rühin, püüab kõrv majadest nii sageli ilmselt puurides elavate lindude laulu ja sidinaid, et meelde tuleb vastiku rändlindude masspüügi ( ja -jahi) traditsiooniga Malta. Üle Assooride küll vaevalt väikesed värvulised rändavad – liiga palju vett on ümberringi – , nii et oleks päris huvitav teada, kust siinsed puurilinnud pärinevad.

Ei hakka kitsamatel ülesmäetänavail klõpsitud pilte siia panema, küll aga ühe päris kaasaegse välimusega elamu foto; see on tehtud juba sellel samal pikal tänaval.

Siis jõuan sihile. Esimene park on José do Canto aed (Jardim José do Canto), botaanikaaed 3-eurose sissepääsupiletiga. José do Canto (1820–1898, sündinud ja surnud Ponta Delgadas) oli maaomanik ja bibliograaf, uute põllumajandustehnoloogiate ja uute liikide Assooridele tooja ning kirglik aiandus- ja botaanikahuviline. Tema suurepärane haruldaste mitmes keeles raamatute kogu on nüüd hoiul Assooride raamatukogus ja regionaalarhiivis. Selleski aias on eriti vägevaid, hiigelkaheksajala haarmeid meenutavate juurtega suurelehiseid viigipuid.

Teise pargi (Jardim de Palácio de Sant' Ana) sissesõidu tee ees on tõkkepuu: siin on Assooride valitsuse residents. Sant’Ana palee on ehitatud 19. sajandil.

Veel veidike maad lääne poole astudes avastan sama tänava äärest uhke värava, ...

... mille taga on suur kalmistu.

Olen ennast katoliiklike kalmistute haua-
kambrikeste vahel sageli tundnud natuke klaustrofoobselt, ...

... siin on kuidagi hoopis avaram ja õhurikkam. Taustal näha müür on selle suure kaubandus-
keskuse sein, kus eile õhtul koos kaaslastega käisin.

Surnuaia kabel.

Kaubanduskeskuse lähedal näitab naljaka reklaaminäoga tabloo üksiti kätte õhusooja. 19 kraadi on jalutuskäiguks just paras temperatuur.

Uuesti allamäge kõndides näen mõnegi uhke villa ...

... ja toreda aia (ning tahaksin hullult teada, mis viljad need on. Kodus saangi ülemuse kaudu Urmas Laansoolt teada, et tegemist on roomava viigipuuga (Ficus pumila)).

Vanalinnas on kõik hoopis tagasihoidlikum.

Valitsushoonele lähenen seekord tagaküljest. 17.05 jõuan hotelli.

Paarkümmend minutit üle tunni on aega „sulgi soputada“, 18.30 paiku koguneme fuajeesse ja hakkame minema õhtusöögile-folklooriõhtule. Kõnnime piki juba üsna tuttavaks saanud tänavaid, tosina minuti pärast oleme hommikust teada turu juures, kus liituvad teistes hotellides elavad rühmakaaslased. Väheke läheb aega kaotsi, sest keegi on kadunud, ...

... aga ikka samal pikal tänaval asuvasse rahvuslikku restorani jõuame õigel ajal: veidi enne 19.

Ühtteist olen märkmikku kribinud, aga pole enam sugugi kindel, kas neid kritseldusi õigesti dešifreerida suudan.

Peremees Paulo räägib, et restoran on 60 aastat, alates 1954, olnud pereäri, rajajaiks Paulo vanemad. On sugugi mitte ainult restoran, vaid ka kultuuriasutus. Viimane koht Ponta Delgadas, mis pakub traditsioonilist kohalikku toitu. Omal ajal on siin esinemas käinud kõik Mandri-Portugali tähed, isegi maailmakuulus Fado Kuninganna (Rainha do Fado) Amália Rodrigues (1920–1999).

Üle tunni kulub toitude nautimisele. Mul on millegipärast probleeme fotokaga ja nii jäävad seekord ka road pildistamata. Kirja on pandud, et sööme mõõkkala, mingit väheldast sardiini sugulast, riisi, brokolit ja lõpuks magustoiduvalikut. Joome Pico saarelt pärit veini; tervisenapsuks – hüüdes „Saude!“ – pisike pitsike liköörveini.

Aga siis tuleb folklooriansambel, pärit Ponta Delgada põhjaküljes asuvast Fajã de Baixost ja loodud juba 1975. Mitu tantsu vaadatud, ...

... algab „moedemonstratsioon“: mis on tantsijail seljas ja muusikutel käes. Selgitusi jagab peremees Paulo (vasakult teine), Mirjam paneb jutu eesti keelde.

Päris Assooride oma instrument on viola da terra, üpris kitarri nägu keelpill, mille 12 teraskeelt on grupeeritud viide rühma (foto: Emma Dusepo / Wikimedia). Tähelepanuväärsed on kaks südamekujulist kõlaauku – meenutus emigratsioonist: üks auk läinutele, teine siiajäänutele. Assoorlasi on mujal kokku rohkem kui kodusaarel, igast perekonnast on keegi kusagil kaugel.

Riiete värvides domineerib roosa, tikandid on sinised ehk siis vastavalt asalea ja hortensia värvid, kõik on käsitöö. Daamide riideid esitletakse lausa aluspesuni välja.

Sel neiul on peas teekorjaja peakate. Tüdruk hakkas mulle muide juba tantsu ajal silma: nöbinina ja heledad, võib-olla et lausa sinised silmad pole minu meelest just väga portugalipärased.

Jõuka mehe riietuses on kasutatud nii villast kui ka puuvillast kangast. Kummalgi varrukal on üheksa erivärvilist nööpi, mis sümboliseerivad saarestiku üheksat saart, São Migueli nööp on teadagi roheline: saare teine nimi ongi Roheline saar. Miks, seda näeme järgmistel päevadel igal hetkel. Peakattel, carapuça’l, on taga talvel kaela kaitsev klapp ja ees päikest varjav suur nokk.

Kõige iseäralikum riie on muidugi capote a capello.

Näen päris tükk vaeva, et leida selgitusi selle iseäraliku riideeseme päritolu kohta; parim, mille leian, on pärit võrgupaigast http://www.artworkoriginals.com/EB5TCQRF.HTM; teen sellest põgusa ümberjutustuse:

Üks võimalikke teooriaid ütleb, et tohutu kapuutsiga keep on pärit Flandriast ja et selle tõid saarele sealsed kolonistid. Teised peavad põhjuseks Hispaania mõju. Igatahes kandsid Assooride naised seda kõike katvat ja seeläbi kaitsvat moonderüüd, mille alt isegi nägu paistab ainult otsevaates, 60 Hispaania võimu aasta jooksul (1583–1640). Kui võim saartel läks jälle portugallaste kätte, keelas kuningas capote kandmise; karistuseks võis olla trahv, vangistus või väljasaatmine. Ometi jäi capote a capello alles.

Ühest teisest allikast leian, et vana kombe kohaselt kingivad keebi naisele abiellumise puhul ristivanemad. Ja peaaegu kõik allikad väidavad, et keep on sinine; mulle tundub pigem must...

Paolo ütleb, et külanaised kannavad siiani pearätte ja mitte roosasid, nagu meie tantsijannad, vaid musti.

Kui vaatate, millised jalanõud naistel jalas on – väidetavasti on need puukingad –, pole raske aru saada, miks need tantsu ajaks jalast heidetakse ja sukkis kepseldakse.

Lõpetuseks joome pitsikese granadillilikööri. Pidu saab läbi veidi enne 21.30.

Hotelli kõnnime taas jala. Mõned olulised objektid on kenasti valgustatud; siia panen pildi Meie Lootuste Jumalaema kloostri müüri ääres seisvast nunnakujust.

Õhtusse mahub veel postkaartide kirjutamine. Veidi pärast 23 heidan magama.