Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, I. Ponta Delgada – õhuke punkt, 1

Kaht eelmist, Islandi ja Armeenia reisipäevikut kirjutades olen jõudnud kurva äratundmiseni, et kui ma samas stiilis jätkan, jääb enamus reise kokku võtmata või siis nihkub kirjutamine nii kaugele tulevikku, et vähimadki ajukurdude vahele jäänud mälupildid on lõplikult uutesse lahustunud ning toetuda saab vaid märkmetele ja fotodele. Seepärast luban nüüd endale, et ukerdan väheke vähem infoallikates ja toetun põhiliselt sellele, mis reisi jooksul märkmikku kirja pandud. Ajast maha olen jäänud küll niigi hullusti: Assooride-reisi hakkan meenutama üle aasta pärast naasmist.

Sellel käigul on jälle oma eellugu. Esimest korda kerkis mõte Assooridele minna vist juba ligi kümme aastat tagasi, kui mind kutsus oma seltskonnaga ühinema Jaanus, mees, kellega 2003. aastal kahekesi Fääridel käisime ja kes eelistaski reisisihtidena vist just saari. Siis ei jätkunud mul otsustavust liituda, ent hiljem kahetsesin loobumist korduvalt – kui kuulsin ühe ja teise sinna sattunud tuttava vaimustunud muljeid.

Sestap polnud mul 2010. aastal vähimatki kahtlust end kirja panna, kui mu põhiline reisileviija Germalo sinnasõidu oma plaanides välja kuulutas. Paraku pidin minekust loobuma mind just reisi eel jalust päris maha võtnud seljahäda tõttu. Selg pool aastat hiljem operatsioonil remonditud, jäin ootama uut pakkumist ja kas 2012 või 2013 paistiski võimalus taas terendavat: tookord kuulutati välja lausa kolme minekuaega. Lõpuks jäi ühele neist aga küllaldane hulk huvilisi leidmata – ja muidugi just sellele, mille mina välja olin valinud... Teised ajad mulle paraku enam ei sobinud.

Seepärast olin nüüdki üsna skeptiline: et jumal teab, mis seekord segama tuleb. Siiski ei tulnud; 2014. aastal oli Portugali lennufirma TAP nii kena, et tegi Lissaboni-Tallinna otselende ja nii sai Germalo jälle ka Assoorid välja pakkuda. Eriti rõõmustas mind teade, et giidiks tuleb Mirjam Somelar, minu suur lemmik alates kunagisest Mandri-Portugali reisist.

Asukohakaart Vikipeediast. Pisike täpike Portugalist edelas ja Assooridest kagus on teine Portugali autonoomne territoorium, eestlastele ilmselt hoopis kodusem Madeira. Atlandi ookeani keskel asuvat Assoori saarestikku lahutab Mandri-Portugalist 1360, Madeirast 880, Newfoundlandist 1925 ja portugalikeelsest Brasiiliast 6392 km.

Kasin kodutöö tegi otsemaid selgeks, et tegelikult ei minda siiski Assooridele laiemas mõttes, vaid saarestiku suurimale saarele São Miguelile. Reisi vaba päeva selgituses oli küll kirjas, et on lennugraafiku sobivuse korral võimalik iseseisvalt külastada mõnda teist arhipelaagi üheksast saarest, aga minu teada küll keegi meie rühmast seda võimalust ei kasutanud: huvitavaid tegutsemisvõimalusi oli São Miguelilgi küllalt.

Midagi enamat oleks napi nädala vältavalt reisilt kindlasti ka palju tahta, sest äärmiste saarte vahekaugus kagu-loode joonel on ikkagi üle 600 kilomeetri. Saared on teadagi vulkaanilise päritoluga ja ühed maailma noorimad. Kõige vanem saar Santa Maria on tekkinud umbes 8 miljonit, noorim, Pico, ainult 270 000 aastat tagasi. Meie reisisiht, nelja miljoni aasta vanune São Miguel on saarestiku vanuselt teine saar.

Piirkonnas puutub kokku lausa kolm mandrilaama: Põhja-Ameerika, Euraasia ja Aafrika. Kaks läänepoolset, pikiteljel pigem põhja-lõuna suunale orienteeritud saart Flores ja Corvo öeldakse asuvat Põhja-Ameerika laamal, keskmisest saarerühmast São Jorge, Pico ja Faial Aafrika laamal, Graciosa ja Terceira aga Aafrika laama ja Euraasia laama vahealal ehk nn Terceira riftil ning idapoolseimast Santa Maria Aafrika laamal, São Miguel osalt Euraasia, osalt Aafrika laamal ning Formigase rifid nende kahe laama vahel. Keskmise ja idapoolsema rühma saared on enamvähem lääne-ida suunalised.

Inimasustuse aegadel pole Santa Marial, Floresel, Corvol ja Graciosal vulkaanipurskeid olnud, teistel aga küll, rääkimata fumaroolide ja kuumaveeallikate aktiivsusest. Viimane tõsine vulkaaniline sündmus oli Capelinhose purse 1957–58 aastal Faialil, millega kasvas saar 2,4 km², purunes 300 hoonet ja 2000 inimest evakueeriti, paljud neist emigreerusid USA-sse ja Kanadasse. Kurioosne lugu juhtus 1811. aastal, kui veealuse purske käigus moodustus São Migueli asula Ponta da Ferraria lähedal ookeanis ümmargune kahekilomeetrise ümbermõõduga 90 m kõrge saar. Esimene saarele jõudnud inimene, inglise sõjalaeva Sabrina kapten James Tillard nimetas maalapi oma laeva järgi Sabrinaks, heiskas seal Union Jacki ja kuulutas saare briti territooriumiks! Diplomaatiline skandaal jäi siiski ära, sest saar kadus peagi taas veevoogudesse.

Tasub ehk lisada, et Vikipeedia kinnitusel on Assoorid ühed maailma kõrgeimad mäed – kui rehkendada jalamilt, ookeani sügavusest kuni tipuni. Kui mõõta tavapäraselt kõrgust merepinnast, siis on kõrgeim Picol asuv samanimeline mägi – 2351 m.

Ja veel on öeldud, et kuna saared on asustatud vähehaaval, kahe sajandi jooksul (esimestena mõistagi kõige idapoolsemad: Santa Maria 1427. ja São Miguel 1428. aastal), on traditsioonid, kultuur, söögid ja keelemurded saareti väga erinevad. Kokku elas saarestikus 2012. aasta andmetel 245 746 inimest, üldpindala on 2333 km².

São Miguel (kaart ikka ingliskeelsest Vikipeediast) on oma 759 km²-ga selgelt saarestiku suurim (järgnevad Pico 446 ja Terceira 403 km²-ga); elanikke oli 2011. aasta loenduse ajal 137 830. Pikkust on tugevalt väljavenitatud saarel 63 km, laiust 8–15 km. Kaardi põhjal pole raske arvata, et kunagi on sel alal olnud kaks saart, millele hiljem on juurde tulnud madalam keskkosa. Samuti lubab kaart arvata, et suuremad järved on vanades vulkaanikraatrites. Saare kõige kõrgemad ja ühtlasi vanimad mäed on idaosas, kõrgeim tipp Pico da Vara küünib peaaegu1105 meetrini.

TAP oli oma reisid korraldanud nii, et Tallinnast sai tööpäeva alguseks Lissaboni ning ei pidanud sealt enne lahkuma kui alles hilisõhtul: selles suunas reisija jaoks üsna soodne – kui see välja arvata, et minnes tuli väga vara tõusta ja naastes sai magama vastu hommikut. 14. oktoobril kell 4 olen lennujaamas, 5.25 on meie A320 õhus. Istun akna all, aga tükk aega näeb vaid pilvi. Alles 7.30 paiku avastan, et allavaade on täitsa olemas; ilmselt on see Holland või Belgia – aina asulad ja asulad, natuke salusid vahel. Pool tundi hiljem lendame üle Pariisi; sellest teen isegi paar udupilti.

Siis on enamasti jälle aina pilves, uuesti midagi nägema hakkab päris lõpu eel. Mõnest tehtud fotost valin siia 1998. aastal valminud Vasco da Gama silla üle Tejo.

Kell 10 ehk kohaliku aja järgi kell 8 paneb Airbus rattad Lissabonis maha ja buss toimetab meid lennujaama. See on üpris moodne ja mõnus, mis pole sugugi vähetähtis, sest peame veetma siin peaaegu neli tundi. Eriti meeldib mulle see, et on õhku, mitte selline umbne atmosfäär nagu enamasti Tallinna lennujaamas.

11.45 saan lennukisse, jälle aknaalusele kohale; 12.20 paiku oleme õhus. Kohe lennu alguses jõuame Tejo suudmes ookeani kohale.

Selgi lennul saab näha põhiliselt vaid pilvi; nende kohal paistab päike mulle otse peale. 14.30, kohaliku aja järgi 13.30 maandub Portugali kirjaniku José Regio nime kandev Airbus Ponta Delgada lennuväljal.

Esimene ilmamulje pole suurem asi; sooja on alla 20 kraadi ja just on üsna hoolega sadanud. Lennujaama on õige lühike maa minna ...

... ja esimesel pilgul võib jääda mulje, et see asub orus.

Seest on Ponta Delgada lennujaam tore ja kohe hakatakse saart tutvustama; näiteks selles puuvannis kasvavad São Migueli tüüpilised taimed.

Lennujaama kannab Johannes Paulus II – kohalikus keeles João Paulo II – nime. 1991. aastal saarel käinud paavsti järgi hakati saarestiku tähtsaimat liiklusrajatist kutsuma 1995. aastal, kui avati lennujaama praegune hoone. Ponta Delgadasse toodi lennuväli üle 1969. aastal Santanast. Assoridel on ka oma lennukompanii, SATA.

Hotelli sõit võtab üle poole tunni, ehkki lennujaam on kesklinnast vaid paari kilomeetri kaugusel. Asi on selles, et rühm on jagatud kolme või isegi nelja eri hotelli vahel, nii et seltskonna kokkukogumise rituaal tuleb läbi teha kõigil sõitudel. Mina valisin muidugi kõige odavama – ja nii on teinud enamik kaaslasi.

Linnaga sama nime kandva kuuekorruselise Ponta Delgada üle pole põhjust nuriseda: ...

... avar pole mitte ainult vestibüül, ...

... vaid ka toad. Nagu üksi reisides ikka, olen seegi kord maksnud ühese majutuse eest ja naudin täiel rinnal toa nr. 505 ruumikust. Jääme sellesse öömajja kuni reisi lõpuni, nii et pole ka kohvri tassimise muresid.

Pikapeale leian küll ka mõne asja, mille üle veidi nuriseda. Üsna kohe saan tunda, et polnud kujundaja mitte just kõige geniaalsem mõte panna ainsa väheldase laua kohale (mis on pealegi väga kipakas ja ebakindel) samasugune pirakas keraamikast lambivari, nagu on fotol näha ka öökapi kohal. Kohe esimesel laua tagant tõusmisel saan muhu pähe – ning näitan järjekordselt üles täielikku õppimisvõimetust ja kogun reisi jooksul mitu pauku samast allikast lisaks ...

Teiste hotellidega võrreldes on väheke pikem tee kesklinna, aga tegelikult on see siiski päris käe-jala juures.

Kohe astun maja tagaküljel avanevale rõdule ja saan teada, et lennujaam pole sugugi orus, nagu saabudes tundus, vaid hotellist omajagu kõrgemal. Ponta Delgada ongi selline kohati laugemalt, kohati päris järsult tõusval nõlval asuv linn.

Kell 16 suundun linna avastama. Vastuvõtulauast saan ka linnaplaani, Lõuna-Euroopale iseloomulikult üpris skemaatilise, aga abiks on see ikka. Kui 17.45 tagasi jõuan, kirjutan märkmikku: Väga uhke linn, kenad laotud kõnniteed, soliidsed kirikud ja paleed. Ja palju ilusaid tüdrukuid.

Hotelli eest lõunaranna poole minnes tuleb paarisaja meetri pärast all-linna põhiline liiklusarter, Avenüü (täpsema nimega Avenida Infante D. Henrique). Selle ja hotellitänava nurgal on väga kirev maja, mis – see selgub järgmisel hommikul – on tervisekeskus.

Selle vastas üle avenüü, mere ja avenüü vahel on vägev kindlus, ...

 ... mille juures mälestussammas I maailmasõjas hukkunud Portugali meremeestele.

Veel veidi maad edasi on vasakut kätt esimene suurem väljak, mida homme-
hommikuse linna-
ekskursiooni ajal põhjalikumalt uurime.

Avenüü kõnnitee on ka kindluse poolses otsas lai ja uhke; sõidutee on selles osas veel kitsam, aga muutub peagi palju laiemaks.

Terve rannaäär on ridamisi täis suuremaid ja väiksemaid sadamaid.

Siis tuleb järgmine soliidne väljak, mille eesservas saare väidetava esmaavastaja Gonçalo Velho Cabrali mälestussammas. Tagapool on näha linnavärav ja peakiriku torn, ...

... vasakpoolse nurga taga seisab linna uhke raekoda.

Peagi algab tänava merest kaugemas servas pikk hotellide rida.

Üle tänava viiva jalakäijate silla järel ...

… tõmbub avenüü jälle kitsamaks: kesklinn on enamvähem lõppenud.

Lähen üle silla ning kõnnin teiselt poolt avenüüd jälle hotelli poole tagasi, tehes mõne põgusa põike ka kitsamatele tänavatele.

Sellel kaardil (allikas: www.whatsinport.com) on käidud Avenüü täies pikkuses peal ja saab üksiti laias laastus näha, kuidas paikneb sadam. Meie hotelli tänav – Rua João Francisco Cabral – on vasakus servas teine ning meie hotell seal voodikesega märgitud kahest kohast ülemine. Ning käigu lõpetasin veidi enne, kui Avenüü jahisadama juures skeemi paremas ääres S-kujulise looke teeb.

17.45 olen uuesti hotellis – giid Mirjam jagab infot homse kohta ja korjab raha õhtusöögi-folklooriõhtu ning muude lisatasuga ettevõtmiste eest. Mõni aeg hiljem sõidame Mirjami eestvõttel veel kahe kaaslase seltsis taksoga hiigelsuurde kaubanduskeskusesse, mõnevõrra ülesmäge, aga väga käänulist teed mööda. Taksosõidud Ponta Delgada piires maksavad viis eurot.

Mul on huvi toidupoe vastu. Dr. Trofimova soovitusel olen kuu aega tagasi alustanud mõnekuist gluteenivaba dieeti ja püüan siingi seda mitte rikkuda. Toidupood on üüratult suur ja midagi leida pole just lihtne – eriti kui üldse kohalikku keelt ei oska. Midagi siiski ostan, üks kõige huvitavamaid kaupu on kohalikud banaanid, mis on väiksed ja harjumuspärasest hoopis teistsuguse koorega, aga väga maitsvad.

Tagasi otsustan tulla omapäi ja jala. Kaarti ma ei kasuta, sest sajab peenikest uduvihma ja on üpris tuuline. Lähtun loogikast, et ookeani äärde saab allamäge. Loogika töötab, aga vist just see tänav, mida mööda laskun, jookseb natuke diagonaalselt ja pigem hotellist kaugemale. Sestap läheb aega rohkem, kui arvasin. Ja mingil hetkel jõuan veidi murelikuks muutuda, nii et küsin igaks juhuks möödujailt kinnitust. Kõik on siiski õige, peagi olen jälle avenüül ja 19.40 hotellis.

Õhtu jooksul saan keraamikajurakalt veel paar muhku ning avastan mõne muugi pisihäda: vannitoas pole ainsatki konksu, tuli eeskojas aina sütib ja kustub iga liigutuse peale, ehkki seda valgust pole mulle vähimalgi määral vaja, seinad kostavad läbi. Ning kui juba 21.40 voodisse heidan, tundub mulle, et väljas on kohutav maru: tuul aina vilistab ja undab. Järgmisel päeval mõistan, et see on hoopis kas ventilatsiooni või mingi muu tehnoseadme iseärasus.

Esimese öö Ponta Delgadas magan päris kenasti, põgusate ärkamistega, mis tingitud jahedapoolsest toast ning sellest, et tikun harjumatult kitsast voodist välja veerema. Tõusen 6.45, 7.30 lähen sööma. Saan järjekordselt kinnitust, et Portugal on muust Lõuna-Euroopast erinev: ka hommikusöögi valikurohkus on pigem midagi põhjapoolsemat meenutav.

Panoraam mu toa aknast, ...

... liikudes paremast servast ...

... vastupäeva ...

... vasakusse välja. Suurem jagu maju on pigem väiksed, suuremad näha hooned on enamasti hotellid. Eelmisel pildil tagaplaanil paistev korsten – see selgub küll mitu päeva hiljem – kuulub suhkru- ja alkoholitehasele.

Päevaprogrammi algus määrati kella 9le, seepärast on aega minna väiksele uurimisretkele. Kõnnin seekord hotelli eest vasakule, saare siseosa poole. Veidi maad hotellist edasi muutub tänav hoopis kitsamaks ja ühesuunaliseks, ...

... kõnnitee selle äärde enam ei mahugi ja majad on üsna väikesed. Umbes samasuguseid tänavaid leian Ponta Delgadast rohkesti.

Järgmisel nurgal mahub korraga pildile veel mitu siinsetele tänavatele iseloomulikku asja: ...

... tänavasildid on keraamilised plaadid, azulejo’d, ...

... kõnniteed, kohati ka kogu tänav, on sageli mustadest-valgetest kividest mustriga, ...

... majadel on sageli keraamilisi kaunistusi, ...

... seal hulgas pilte, millest valdav osa pole mitte vallatult ilmalikud nagu siin, vaid kristlikud.

Enne kella 9 olen päevaks valmis. Giidid on juba kohal ja moodustavad päris vastandliku paari: paremal meeter-kaheksakümnene eestlanna Mirjam, vasakul ehk natuke üle poolteise meetri portugallanna Sónia. Enne programmi algust jõuan viimaselt juba paari asja pärida. Nii tuleb välja, et linna kummitab tööpuudus. Varem ehitati palju, majanduslangusega läksid ehitusfirmad pankrotti. Kui ütlen, et minu arvates on palju lapsi, kostab Sónia, et linnas on viis suurt kooli.

Eile juba nähtud kindlus (Forte de São Brás) on Sónia sõnul rajatud 16. sajandil. Ponta Delgada oli tähtis turvakoht mandrilt laia maailma teel olnud laevade jaoks, merel ähvardasid neid piraadid, keda tugev kindlus tõrjuda aitas.

Väravas harkisjalu seisva sõjamehe põhjal tekkiv arvamus, et kindluses paikneb sõjaväeosa, on vale: tegelikult on see militaarmuuseum. Sõjaväeosa on olemas küll, aga linnast väljas. Sónia ütleb, et majanduskriis on muutnud muidu vabatahtliku sõjaväeteenistuse õige populaarseks: „Riigi leib on peenike, kuid pikk.“

Eile juba mainisin kindluse kõrval seisvat mälestussammast Portugali I maailmasõjas langenud meremeestele. See oli Portugali jaoks suur sõda. II maailmasõjas riik ei osalenud, aga diktaator Salazar mängis kahepalgelist mängu: Assooridel olid liitlaste baasid, samas müüdi Saksamaale volframit.

Teine mälestussammas on siin veel. Ponta Delgadas sündinud Joaquim Teófilo Fernandes Braga (1843–1924) oli kirjanik ja poliitik, kellest sai kuningas Manuel II kukutamise järel ajutise valitsuse juht (1910–11) ning kes hiljem (1915) valiti Portugali vabariigi teiseks presidendiks. Giidid mainivad ka, et on täitsa olemas inimesed, kellel on ambitsioon tõusta Portugali kuningaks ja kuningriik taastada.

Kindluse vastas laiutab 5. oktoobri väljak (varasem Vabariigi väljak). 5. oktoober on just see päev, mil 1910. aastal Manuel II kukutati ja vabariik välja kuulutati. Mitmest üldvaates näha objektist kirjutan järgmiste fotode juures, küll mainin siin tagaplaanil, enamvähem pildi keskel asuvat ümmargust torni. See on üsna meie hotelli lähedal asuv Colosseum (Coliseu Micaelense), suur teatrimaja, mis pärast kaua kestnud remonti olevat üsna hiljuti taas tööle hakanud.

Väljak on Portugalile nii iseloomuliku mustrilise kivisillutisega, siis askeldab ringi hulk tuvisid ning linnapoolses serva kasvab vägev puu, mis Sónia kinnitusel on üle 300 aasta vana. Tegemist on mingi raudmürdi (Metrosideros) liigiga, arvatavasti Uus-Meremaa jõulupuuks kutsutava kõrge raudmürdiga. Puu on nimelt seal jõulude ajal, lõunapoolkera kuumal südasuvel, täis karvaseid punaseid õisi ja seetõttu sealne kõige populaarsem jõulupuu. Õitsevat ka see Ponta Delgada puu, aga ikka suvel.

Väljaku hotellipoolses servas on Püha Joosepi kirik (Igreja de São José), omaaegne frantsiskaani munkade klooster, roheline maja selle kõrval on endine haigla, nüüd ühtaegu pank, sotsiaalamet ja hooldushaigla; hooldushaigla tiib ulatub meie hotelli tänavani välja.

Otsmises servas on teine pühakoda, 16. sajandist pärit Meie Lootuste Jumalaema nunnakloostri kirik (Convento de Nossa Senhora da Esperança), paistab eemalt vaadates hoopis vähem kiriku moodi kui eelmine, aga on linna üks olulisemaid paiku. Siin on nimelt hoiul Meie Imede Kristuse (Cristo dos Milarges) pühakuju, mida viiendal pühapäeval pärast ülestõusmist käib austamas selline hulk inimesi, nii kohalikke, naabersaartelt kui ka Assoori diasporaast tulnuid ja turiste, et terve linn olevat blokeeritud. Ei julge oma usukauguses hakata kogu loo ajalugu ümber jutustama, aga lühidalt on vist nii, et 16. sajandil Vatikanis paavstilt saarele nunnakloostri rajamiseks luba küsimas käinud kaks nunna said kirikupealt peale loa ka puust Kristuse kuju, mis veel sada aastat hiljem osutus imetegevaks: hakkas soove täitma. Otsemaid hakati kujule kingitusi tooma, esmajoones juveele. Nüüd on kujul peas kullast kroon, milles üle 2200 vääriskivi, kogukaaluga 4350 grammi ning üll üle 6800 vääriskiviga keep. 18. sajandi suurte maavärinate ajal hakkasid nunnad seda kuju protsessioonidel kandma. Sellest ongi siis saanud nüüd see üldrahvalik püha.

Käime kirikus ka sees. Vaade altari poole ...

... ning eht Portugali-pärasele siniste azulejo’dega kaetud seinale.

Pühakoja tagumises otsas on aga võresein, ...

... mille vahelt näebki kõnealust pühakuju.

Sónia räägib, et kuni hiljutise ajani, veel eelmisel sajandil, võreseina ei olnud: ei saanud ju ometi kellelgi pähe tulla mõte nii austatud pühakuju röövida! Hiljem siiski on tekkinud inimeste pühade tunnete suhtes ilmselt mõningaid kahtlusi ...

Pilt Vikipeediast (foto: Ruben JC Furtado / Wikimedia): niiviisi on pühakoda Meie Imede Kristuse pühakuju austamise päeval kaunistatud.

Sügavusklikud eelistavad Imede Kristuse juurde tulla põlvili roomates: nii on palvetel suurem jõud. Kirikujuhid sellist hardust ei soosivat, aga siiski on selliste inimest jaoks kiriku juurde rajatud liikumist hõlbustav siledam rada. Tagapool paistab kloostri seina ääres selle nunna kuju, kellest kogu uskumus kuju imetegevasse jõusse alguse sai.

Sónia väidab, et Meie Lootuste Jumalaema konvent oli ainus klooster Portugalis, mida 1834. aastal, pärast nn miguelistide sõda riigi sekulariseerimise käigus kinni ei pandud (Mirjam vaidleb sellele küll järgmisel päeval vastu: mungakloostrid pandi tõesti kõik kinni, aga nunnakloostreid jäi Portugali teisigi alles, ent maa enam neile ei kuulunud). See olnud ainus koht Assooridel, kuhu sai jätta soovimatuid lapsi.

Väljaku Avenüü poolses servas on 1999. aastal avatud Assoori emigrantide monument (Monumento ao Emigrante Açoriano): üleelusuuruse perekonna isa osutab käega läände, unistuste maa Ameerika poole (kunstnik Alavaro Raposo de França). Üks suur emigratsioonilaine järgnes sellele, kui haigus hävitas saarestiku elanikele kaua aega sissetulekut pakkunud apelsiniistandused. Paljud lahkusid ka Salazari diktatuuri ajal. Viimane massväljaränne oli 1957. aasta Faiali vulkaanipurske päevil, mil turvalisemat elupaika suundus otsima 40 000 inimest ehk umbes viiendik saarestiku elanikest. Lahkujaid on küllalt palju ka tänapäeval. Suhteliselt vanast Michelini The Green Guide’ist leian veel paar arvu: aastail 1955–74 läks saartelt Põhja-Ameerikasse 130 000 inimest ning et kui 1960. aastal oli elanikke kokku 327 000, siis 2002 ainult 242 000.

Väljakult lahkume mööda kitsast, aga ilusa sillutise ja uhkete majadega tänavat ...

... ning jõuame peagi 2. märtsi väljakule, pigem küll parki. 2. märts on Assooride päev: sel päeval 1895. aastal said Assoorid ja Madeira Portugali autonoomsete territooriumide staatuse, mis kirjas ka riigi konstitutsioonis. Enne seda peeti saari Portugali ülemereterritooriumideks. Assooride päeva tähistatakse koos liikuva püha, Imetegeva Kristuse festivaliga.

Väljaku saare sisemuse poolses servas on uhke valitsushoone (Palácio de Conceiçao). Püüan teda eri päevadel mitu korda pildistada, aga päris rahule ei jää tegelikult ühegi fotoga: ikka miski takistab. Valin siia siis sellise, kus hoonel on ka Assooride lipud. Hoone sai praeguse kuju 1901. aasta tähtsa visiidi eel: saarel käis Portugali kuningas Carlos I (1863–1908), kes mõrvati seitse aastat hiljem Lissabonis. Saarestiku 50-liikmeline parlament töötab teisel saarel, Faialil, ja saarestiku kirikupea residents on Terceiral. Nende kolme saare vahel on jagatud ka riigiasutused ning ülikooli kampused.

Otsevaadet hoonele piirab väga lopsaka taimestikuga park.

Assooride soodsas kliimas ja viljakas mullas sirgub jõulutähtki suureks puuks. Mirjam pillab naljaga pooleks, et siin läheb ka mulda pistetud luud kasvama.

Pargi vastasservas hakkab silma vägev kaktus.

Torniga villa on 18. sajandil apelsiniäri rahadega ehitatud kunagine linnamõis; nüüd kohtumaja.

Vanalinna on ehitatud ka mõni moodsam maja. Giidid ütlevad, et selle kohtuhoone ehitus 1960ndatel oli kulgenud tuliste vaidluste ja lausa protestide saatel: paljud inimesed olid olnud kindlad, et nii moodne rajatis ei sobi sellesse keskkonda.

Enam-vähem kohtumaja vastas on asutus, mille meelde jätan ja pärast ekskursiooni üles kavatsen otsida: postkontor.

Siis jõuame järgmisele väljakule, mida eile vaatasin Avenüült: Largo da Matriz ning sellega ühendatud suurem ja laiem Praça Gonçalo Velho Cabral. Väljaku üks dominante on linna peakirik, 16. sajandil väiksema kabeli asemele ehitatud Püha Sebastiani kirik (Igreja Matriz de São Sebastião)

See ehitati Dom João III valitsusajal, pärast suurt katku: mehed lubanud, et kui surmatõvest jagu saame, ehitame tänuks suure pühakoja. Püha Sebastiani nime sai see seetõttu, et sellele pühakule oli pühendatud ka mainitud väike kabel. Linna kaitsepühak on hoopis Püha Andreas.

Algne hilisgooti fassaad kaeti hiljem manuelistlike kaunistustega.

Nagu mereäärses linnas ikka, on kaunistuste seas rohkesti meremotiive.

Largo de Matrizi vastasserva on kena barokne raekoda (Paços de Concelho). Raekoja ees seisab saarele nime andnud peaingel Miikaeli kuju.

Lubjakivi, mida raekoja ehitusel on peale kohaliku materjali kasutatud, saarel pole – see toodi mandrilt. Alumise kaare alt pääses vanasti vanglasse („All väikesed, üleval suured kurjategijad!“). Torni sai raekoda hiljem, alles 18. sajandil.

Kuuldavasti saavat ka raekoja torni ronida. Pärast käin asja uurimas ja saan teada, et hooaeg on paraku lõppenud. Sestap pean leppima vaatega raekoja trepilt. Tagaplaanil vasakul on Püha Sebastiani kiriku torn.

Laiema väljaku, Praça Gonçalo Velho Cabrali ookeanipoolses serva on saarte avastajaks peetava Gonçalo Velho Cabrali ausammas, mida juba eile pildistasin. Muidugi on tema järgi nimetatud ka väljak. Kas Sónia või Mirjam pillab mingil hetkel aga umbes sellise mõtte, et eks Cabral ole esmaavastajaks nimetatud seetõttu, et sobis selleks ülikuna kõige paremini. On ju teistegi avastuste puhul näiteks laevakaptenid mõne tegelikult lihtmadruse märgatud maalapi avastamise au lõpuks endale krahmanud.

Saarte asustamise initsiaator 15. sajandil oli prints Dom Enrique o Navegador (1394–1460), kes oli oma liignime Meresõitja saanud alles 19. sajandil kui mitme avastusreisi organiseerija ja rahastaja; ise prints teab mis suur merede vallutaja polevat olnud. Esimene asula São Miguelil oli Povoação Velha saare kaguosas, sinna läheme homme. Esimene saare pealinn oli Vila Franca do Campo, mis sai aga 1522. aasta suures maavärinas ja maalihkes kannatada ning 1546 muudeti pealinnaks, administratiiv-, majandus- ja ärikeskuseks Ponta Delgada. Linna nimi tähendavat tõlkes „õhuke punkt“: nagu eespool juba öeldud, on see saare nooremal keskosal, suhteliselt lamedal ja madalal kohal vulkaanide vahel.

Giidid ütlevad, et Ponta Delgadas on koos eeslinnadega 68 809 elanikku.

Cabrali väljaku ülemises, peakiriku ja raekoja poolses otsas seisavad basaldist kolme kaarega Linnaväravad (Portas da Cidade), mis ehitatud 18. sajandil. Alguses olid väravad olnud veidi ida ja ühtaegu ookeani pool; praegusele kohale toodi 1958.

Veidi liigume veel kitsamatel tänavatel, siis jõuame uuesti ookeani ääred Avenüüle. 2008. aastal ehitatud ristluslaevade sadamasse on tulnud „ujuv hotell“, mida seal õhtul veel polnud, väidetavasti Norrast. 2013. aasta ristlushooajal, mis on valdavalt aprillis-mais ja oktooberis-novembris, oli siin randunud kokku 123 kruiisilaeva.

Laevapilt on klõpsatud selle pühakoja, Peetri kiriku (Igreja de São Pedro) kõrvalt platvormilt. Kirik on pärit 17.–18. sajandist ...

... ja sel on kaunis barokkinterjöör rohke kulla ja karraga.

Ponta Delgada vanad kirikud on kenasti säilinud seetõttu, et erinevalt mitmest teisest saarestiku linnast pole siin purustavaid maavärinaid olnud.

Sellega oleme siis kõigi kolme linnakoguduse – São José, São Sebastião ja São Pedro – kirikud ära näinud.

Maja kiriku vastas on São Pedro Hotel, kus tegutsevat hotellikool, ehitatud on maja aga USA konsuli Thomas Hicklingi elamuks. Sellest mehest tuleb meil põgusalt juttu reisi viimase ringsõidu aegu.

Siis kõmbime veidi jälle ülesmäge: osalt kahe-, osalt kolmekorruselise linnapalee juurde, mis olevat kuulunud Cantode suguvõsale (Palácio Canto) ja kus 1832. aastal oli resideerinud Bragança hertsog, regent Dom Pedro IV, kes on rohkem tuntud kui Brasiilia kuningas Pedro I.

Nüüd tegutseb siin mingi rahaasjadega tegelev asutus, vist audiitorite koda. Sónia räägib meid ka majja sisse ja interjöörid, tuleb tunnistada, on hoopis uhkemad kui eksterjöör. Kõik olevat restaureeritud nii, nagu oli 18. sajandil.

Sónia märkab, et üritan pildistada Assooride lippu ja hoiab seda vastutulelikult lahti. Vapi ja saarestiku nimega on seotud tegelikult üks väike ajalooline kurioosum. Vähemalt väidab enamik allikaid, et nimi pandud (kana)kulli järgi: esmatulijaile oli neid linde, kelle nimi portugali keeles on açor, nii rohkesti silma jäänud, et nende järgi pandi ka nimi. Hiljem paraku selgus, et polnud need röövlinnud kullid ühti, hoopis mingi viuliik. Aga nimi oli juba pandud!

Majas on ka väga kaunis väike kabel.

Kohe palee vastas on Assooride televisioon, mis hakkas tööle pärast Salazari diktatuuri lõppu 1974. aastal. Enne seda polnudki Sónia sõnul saartel oma ajakirjandust – ja üldse oma identiteeti.

Veidi maad edasi möödume kunagisest kloostrist, kus nüüd tegutseb Assooride kunstiakadeemia. Hoone ees on Portugali rahvuspoeedi Luís de Camõesi (1524/25– 1580) mälestussammas.

Viimase kohana sel ekskursioonil juhatab Sónia meid suurele katusega turule. Põhilised turupäevad on Ponta Delgadas neljapäev ja reede, pühapäeval ei kaubelda. Täna on kolmapäev ja müüjaid väga palju pole. Silma hakkavad kohalikud ananassid, mida turistid ka sageli kodumaale kaasa ostvat; pakutakse koguni spetsiaalseid pakendeid: kaks sellist ripuvad suurema müügilaua kohal, väiksema taga on hulk veel virnas. Saame ananassi maitsta, on teine palju maitsvam kui need, mida meil müüakse. Saan teada, et eile poest ostetud isemoodi banaanid on tõesti kohalik toode. Ostan kaasa veidi Assooride maiustusi.

11.30 läheme lahku; kuni 18.30ni on vaba aeg. Programmis oli pärastlõunaks soovijatele ka ookeanisuplus delfiinide seltsis. Õhtul saan teada, et see jäi merel puhunud lausa tormise tuule tõttu ära.