Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, X. Kuum maa ja taimesõbra paradiis, II

Sõita on meil ainult mõni minut, ikka selle sama Furnase piires. Jõuame geotermaalalale, mille parklas ootab ees tiivuline üllatus: terve valik hanelisi.

Muidugi ei tulnud me siia parte vaatama, kohe kõrval on laudtee, mis viib platsi olulisemate vaatamis-
väärsuste juurde, ja hoiatussilt: vesi keeb.

Seda hoiatust kinnitavad aurupilved.

Siin-seal on märgata mingeid kuhilaid ja auke. Ühe sellise juurde meid nüüd juhatataksegi.

Sónia kinnitab. „On soe küll!“

Kohale jõuab tööriistaga asjatundja, Sóniast vasakul on selgitusi jagav Mirjam.

Kuhila alt tuleb välja kaas ...

... ning kui seegi ära võetakse, pahvatab vastu aurupilv ja nähtavale ilmub keedupott.

Enne valiti meie meeste seast kaks vabatahtlikku, kes poti välja tõstavad, ...

... õigupoolest kaks teineteise peal olnud potti.

Peremees suleb jälle „ahju“, ...

... meie mehed kannavad potid...

... veidi eemal seisvasse kaubikusse.

Auto sõidab minema ja meil on veel veidi aega ringi vaadata.

Laudteelt saab kõik üle vaadata; ...

... siingi hakkab silma keeduauke, ...

... millest ühte parajasti suletakse.

Loodetavasti on kasski vulkanismi-ilmingute uudistaja, mitte potentsiaalne lõunasöögi komponent!

Ja uudistamist-pildistamist siin jätkub, nagu ühel korralikul geotermaalalal ikka: ...

... kas just lausa geiser, aga vurtsuv soojaveeallikas kindlasti, ...

... keev mudapott ...

... ja solfataar, ...

... kollane väävliala ümber.

Aga veidi eemal on haneliste seltskond endiselt täis ootusärevust, ...

... ju neile siit aegajalt ikka midagi nokka satub.

Kui parklasse bussi juurde kõnnime, ...

... on jälle sadama hakanud.

Veidi enne kella 13 astume Furnase Tony restorani:...

... aeg on lõunat süüa. Kahel korrusel tegutsev restoran on rahvast üpris täis, peale meie tundub olema teisigi suuri rühmi.

Muidugi on söögiks seesama roog, mille valmistamise lõppu me geotermaalalal nägime: hautis cozido das Furnas.

Potid lasti kuuma maasse juba varahommikul: cozido valmib umbes viis tundi. Ma ei julge väita, et kõik veebis loetletud komponendid olid kihiti ka meile mõeldud hautisepottides, sest fotolt ei oska neid kõiki leida. Aga ses loendis on sea-, looma- ja kanaliha, kapsas, lehtkapsas, kartul, taro, porgand, chouriço (tüüpiline Portugali vorst) ja verivorst (allikas: www.azores-adventures.com/). Mingit muud vedelikku, kui osiste enda mahl, potti ei lisata.

Pärast tuleb jutuks, mida tehakse restoranis üle jääva toiduga, sest on näha, et seda JÄÄB üle ja mitte vähe. Terved lihatükid minevat uuesti inimtoiduks, muu jääk söödetakse sigadele.

Peale joome muidugi veini ja vett, ...

... magustoiduks on Assooride ananassi viil.

Harrastan mulle omast kiirneelamist; ei viitsi jääda lauda lorutama, vaid lähen linnakest vaatama. Meie restoranist ma muidugi kaugele kalduda ei kavatse, sest ei tea ju, millal kaaslased lõpuni jõuavad.

Ristuva tänava suveniiripoe sildil märkan jälle seda iseäralikku rahvariiet, capote a capello’t.

Osake juur- ja puuviljapoe kaubavalikust.

Nende majade vastas restoraniga samal tänaval ...

... uhkeldab küllap linna silmapaistvaim ehitis: kirik, mille nimeks kirjutab ingliskeelne Vikipeedia Igreja Paroquial das Furnas/Igreja de Santa Ana.

Kiriku seinale kinnitatud azulejo ajalooandmetega ütleb Püha Anna küll pigem koguduse nimeks ja kiriku nimi näib olevat Meie Rõõmu Jumalaema, kui ma inglise keelest ikka õigesti tõlkida oskan (Portugali keeles Igreja de Nossa Senhora da Alegria).

Kiriku kõrval on 2007. aastal kohaliku tänuliku rahva püstitatud ausammas isa Alfonso Carlos Arruda de Quentalile (1913–1980), kes oli kaua aega siinse koguduse preester ning tänu kelle jõupingutustele pühakoda 62 aastat pärast nurgakivi panekut ehk 1963 valmis sai ja pühitseti. Kirikut oli ehitama hakatud juba 1901. aastal, aga 1908 jäid tööd pooleli.

Kiriku lähedal on ka väike tore pargike, kus jälle hakkab silma saarel nii tavaline paradiisilinnulill.

Natuke kaugemalt võetud fotolt paistab kätte meenutus, et linn asub orus.

Lõunasöögi lõppu tuleb veel lausa pool tundi oodata, kümmekond minutit pärast poolt kolme hakkame giidide sabas liikuma; esialgu ei teagi, kuhu. Majad on väikesed ja elamute seintel on siingi enamasti kõigil glasuurpühapildid.

Niigi kitsa tänava ruumist võtavad tubli osa ära rohked pargitud autod, ...

... mõni neist küll õige tilluke.

Paar detaili: kasin kaunistus katuse serval, ...

... see korstnajalg(?) toob mulle esimese hooga pähe mõtte kaelkirjakust.

Enamik asju ongi siin väikesed, ka turismi i-punkt ...

... ja toidupood, Eestistki tuttav Spar.

Eemalt paistvast palmist läheme peagi lähedalt mööda.

Koerake muutub sellist, pealegi võõrast keele kõnelevat rahvahulka nähes väheke häbelikuks.

On ka enne silma hakanud, et voolumõõtjaga elektrikilbid on sageli maja välisseinal.

Olemegi kohakuti äsja nähtud palmiga. Selle ümber on pargike, mille servas asuv joogikoht tuletab meelde, et puhta vee puudust Furnase orus ei ole.

Tänava lõpuosa laskub allamäge ...

... ja eemalt paistev aurupilv annab teada, mis tüüpi kohta läheme: ...

... tõlkes võiks see olla Kuumavee-
allikate väli.

Sónia ja Mirjam jagavad selgitusi. Paraku pole mul ei restoraniskäigu, ei allikakülastuse kohta märkmikus silpigi: sel hetkel polnud ma kindel, kas ma oma „välismälu“ mitte kaotanud pole. Siiski ei ole: ootab teine mind bussis...

Selle unustamise tulemus on paraku see, et vaatan neid pilte järjekorras küll eest taha ja küll tagant ette, aga ei suuda suurt midagi meelde tuletada. Ka veebist ei leia ma mälule õigupoolest vähimatki tuge. Ja seepärast pole mul ka fotode juurde midagi tarka kirjutada.

Tegemist on pigem oru kui väljaga. Esmalt paar vaadet ...

... oru linnakeskme poolselt nõlvalt.

Olulisem osa on seal all, kõige madalamas kohas, kuhu parajasti on jõudnud üks teine turismirühm: sealt viib allikate juurde trepp ... 

... ja nagu peagi näha, tõuseb sealt ka auru.

Punase katusega maja oru madalas osas ja oja.

Umbes sama maja juurest tehtud tagasivaatepilt.

Aurajaid, suitsejaid, mullitajaid ja mida kõike veel on siin terve hulk, igal azulejo-nimetahvel juures.

Üks suuremat sorti kuumavee-
allikas, ...

... tema lähim naaber aurab veidi kõrgemal künkal.

Treppi mööda alla.

Nimetahvli näide.

Aurab.

Muliseb.

Viit Püha vee juurde.

Püha allika kohta käis kindlasti üks legend, aga paraku pole mul sedagi kirjas...

Sónia kustutab janu ühe teise allika juures.

Võib-olla mäletan valesti, aga ehk oli nii, et ühest torust voolab tavaline, teisest mullitav, karboniseerunud vesi. Ühest tripadvisor.com-i postitusest loen, et kokku olevat allikaid 22 ja suurem osa neist kihisevad, aga kõigil vetel on suuresti erinev keemiline koostis.

Minust jäid mõlemad paraku proovimata, aga kes proovis, see kiitis.

Kinnitus sellele, et Furnase Terra Nostra basseini vesi tõesti värvib: rühmakaaslane palub mul oma kolletama löönud habeme üles võtta.

Linnapoolsel nõlval on Furnase vaatamisväärsuste skeem, eht Portugali moodi ikka glasuurplaatidest.

Ka bussiooteputka on azulejo-seinaga.

Veel viimane vaade vahvale orule, mõni minuti pärast kella 15 sõidame edasi.

Saan nüüd märkmiku jälle kätte ja olen sinna kirja pannud: Söön kaks kastanit, süda hakkab läikima. Mingit mälestust mul sellest paraku enam pole, ju keegi naabritest pakkus, sest ise pole ma ammu enam kastaneid ostnud – lihtsalt ei meeldi mulle see toit.

Seegi sõit on lühike, kümmekond minutit, aga ülesmäge ja mööda väga käänulist teed. Möödume saare esimesest, 1999. aastal avatud golfiväljakust. 15.15 oleme vaatekohas, kust saab Furnase orust toredaid fotosid. Pildi vasakus servas on Furnase asula, paremas Furnase järv. Maastik on muidugi ülimalt põnev, ainult taevas on kahjuks taas paksult pilve läinud ja pilvehägu tuleb värve neelama.

Taas pole mul märkmikku midagi üles kirjutatud ja veebis on järve kohta lugeda mõni lüüriline, aga infovaene reisimulje. Õnneks aitab mind järjekordselt kitsikusest välja saksakeelne Vikipeedia.

Furnase järv (Lagoa das Furnas), saare suuruselt teine järv, asub vanas, umbes 12,5-ruutkilomeetrises vulkaanikraatris, järve enda pindala on 1,93 km², suurim sügavus 15 meetrit (ainsa ingliskeelses allika järgi, mille olen leidnud, 12 m) ja veepeegel on 281 (ingliskeelse allika järgi 359) m ümp. Saksakeelne Vikipeedia kurvastab üksiti, et ehkki järv asub maastikukaitsealal, on tema tervis nigelavõitu. Seda esmajoones järve ümber kasutatava rohke väetise tõttu, mis veega ka järve voolab ja seal taimestiku liigselt vohama paneb. Meie bussijuht olevat muide eile öelnud, et kõigis saare järvedes peale Lagoa de Fogo ehk Tulejärve on ohtlik supelda: liiga palju veetaimi.

Samast Vikipeedia artiklist leian ka väite, et enne 1630. aasta purset selles kraatris järve ei olnud, praeguse järve kohal olnud hoopis asula.

Püüan lähemale suumida järve lõunakaldal paikneva kabeli, Igreja da Nossa Senhora das Vitórias. See kuulub Cantode perekonnale, kelle palees käisime esimesel Ponta Delgada päeval. José do Canto tellimusel ehitati tema kaasa ja ta enda viimne puhkepaik Prantsusmaal valmis ja toodi siis laevaga São Miguelile.

Eelmine pilt on hall esmajoones suure suumi tõttu. Aga ilmgi läheb järsult aina halvemaks ja vallandub paras paduvihm.

Kähku klõpsin järvest veel mõned pildid, sest mind köidab veepinna omapärane laiguline värv.

Mulle tundub, et nende laikude kuju ja asetus muutub: kui kasvõi neid kaht foto võrrelda, hakkab see silma küll.

Ja veel üks foto, kus on näha, kuidas vihmahoog vasakult järvele jõuab. Taevavee keskel lendab üks ümmargune ese: see on mu reisikaaslase müts, mille tuuleiil mehel peast kiskus ja järvele viis. Randol õnnestus see hetk lausa videosse võtta.

Siis peletab paha ilm meid bussi ja sõit läheb edasi, veel mitte Ponta Delgadasse, vaid esialgu põhja poole või täpsemalt loodekaarde.

15.40 paiku jõuame Chá Gorreana teeistandussse ja -vabrikusse. Firmal on üpris uhke koduleht www.gorreanatea.com, kus tegeldakse ehk suhteliselt mõõdutundetu enesekiitusega, aga kus on ka rohkesti illustratsioone. Nagu fotoltki näha, on vabrik asutatud 1883. aastal, ettevõtte veebilehel on kirjas ka asutaja nimi: Ermelinda Gago Da Camara. Veebilehe kinnitusel on see Euroopa vanim teetootja. Saksakeelsest Vikipeediast leian, et Euroopas on tegelikult üldse kolm sellist ettevõtet: teine, Chá Porto Formoso, siinsamas naabruses ja kolmas Truros Cornwallis Ühendkuningriigis.

Chá tähendab portugali keeles mõistagi teed; sõna on pärit hiina või jaapani keelest.

Vestibüülis hakkab silma tohutu visiitkaartide kogu. Veebis kinnitatakse, et Gorreanas käib aastas kümneid tuhandeid turiste.

On dokumenteeritud, et esimesed teeseemned tõi saarele Brasiiliast 1820. aastal Jacinto Leite; kinnitamata andmeil oli teetaim Camellia sinensis sisse toodud juba 1750. aasta paiku. Õige hoo olid teekasvandusele saarel andnud aga kaks Macaust pärit hiinlast 1878. aastal. Aasta ringi püsiv mahe kliima, parajalt jaotunud sademed, puuduvad külmakraadid ja rohke päikesepaiste teevad São Miguelist lausa ideaalse teeistanduste asukoha. Suurim teekasvatuse buum tulnud pärast apelsinikatastroofi: toona olnud saarel lausa 14 istandust kogupindalaga 300 hektarit ja toodangut antud 250 tonni (loodetavasti suutsin arvud märkmikku ikka õigesti üles kirjutada!).

Ikka jälle nii, et Sónia räägib ja Mirjam tõlgib. Tõsise tehnikahuvilise jaoks on vabrik ilmselt ülihuvitav, sest sisseseade vanuse tõttu on see tõeline muuseum: ...

... valdav osa Inglismaalt toodud masinaid on pärit 19. sajandist; ...

... kõige uuemgi seade, kuivati, on 40 aastat vana. Enne seda oli vabrikus olnud 1762. aastal ehitatud kuivati!

Euroopa Liidult vabrik toetust küsida ei saa: siis tuleks kogu sisseseade hoopis uuema vastu välja vahetada. Paraku me töötavaid masinaid ei näe: tootmine käib siin maist septembrini; siis töötab kompaniis kuni 45–50 inimest. Vabrikul olevat muide ka oma hüdroelektrijaam kuskil lähedal asuval jõekesel: voolukulu on protsessides ju suur.

Sónia, tundub, valdab teemat perfektselt: seletab, kuidas üks või teine masin töötab ning millistest etappidest kogu protsess koosneb. Võib-olla olen seda kunagi kuulnud, aga ikkagi tundub lausa uskumatu, et kvaliteetse tee jaoks korjatakse ainult oksa kolm ülemist lehte. Lehti närtsitatakse paar kuni mõniteist tundi, aurutatakse, rullitakse, kääritatakse ja kuivatatakse – iga teesordi puhul isemoodi. Kui tehakse musta teed, siis lehti kääritatakse ehk fermenteeritakse enne kuumutust ja kuivatust, rohelist teed seevastu mitte. Nende kahe vahele jääb oolong, mis on osaliselt fermenteeritud. Ei oolongit ega valget teed Chá Gorreana ei tooda. Valget teed tehakse väga noorte põõsaste esimestest lehtedest, aga noori põõsaid selles istanduses ei ole.

Tehase toodangu pakendid. Peale rohelise ja musta tee valmistatakse ka jasmiini- ja bergamotiteed, õigemini tuuakse need sisse ja segatakse oma toodanguga.

Vaatame üle ka kohe vabriku kõrval asuva teeistanduse.

See olevat 140 aastat vana! Lihtsalt siinne kliima on nii soodne, et taimed annavad endiselt kõrgekvaliteedilist toodangut. Idamaades uuendatavat istandusi iga 30–40 aasta järel.

Kogu lehesaak nopitakse käsitsi. Oluline on muidugi lisada, et siinne toodang on ökoloogiline: mingeid pestitsiide, herbitsiide ega fungitsiide ei pruugita. Tee hea maitse tagab siinne rohke savisisaldusega pinnas. Istandus on kokku 32 hektaril ja aastatoodang küünib 40 tonnini (need arvud võtsin jälle saksakeelsest Vikipeediast). Tehase praegused omanikud on abielupaar Hermano Mota ja Margarida Hintze-Mota.

Siis istume degusteerimisruumis, vaatame filmi ja proovime Chá Gorreana toodangust keedetud jooki. Terve selle aja põõnab ühel toolil häirimatult see koerake.

Viimane vaade ümbritsevale maastikule, mille kohale on jälle kerkinud ähvardavad pilved. Ei ole kokku lugenud, mitu korda tänase päeva jooksul on juba sadanud.

Veidi pärast poolt viit asume koduteele. Sõidu ajal pajatab Mirjam meile Christopher Columbusest: suurem jagu mehe n.ö ametlikust eluloost, alustades päritoluga, ei vastavat sugugi tegelikkusele.

Postituse lõpetuseks kaart tänaste sihtkohtadega; Furnase paigad võtan kõik üheks kokku, sest ei tea täpselt nende omavahelist paigutust: <1 on Miradouro do Pisão vaatekoht, <2 – Vila Franca do Campo, <3 – Furnas ja <4 – Chá Gorreana.

Keegi saab teate Eestist: seal tuiskavat. Meil on 19 kraadi sooja. Veerand kuue paiku oleme hotellis.