Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, XIII. Aeganõudev kodutee – põikega Expole

Keskpäeva paiku läheme hotelli juurest sõitu, ilm on jätkuvalt niru. Mirjam räägib, et septembrikuu esimene poole ilm olnud üsna tänase moodi, kuu teine pool aga ilus.

Buss toob meid Johannes Paulus II või portugalipäraselt João Paulo II nimelise lennujaama lahkuvate lendude väravasse. Plaksutame tänuks bussijuht Nelsonile, Sõniat tänasime juba eile ja ütlesime ”Head aega!”.

Kuidagi kukub nii välja, et olen esimene lennule registreeruja. Teenindaja on tore lõbus poiss Pedro Silva, kes mind sissejuhatuseks kohe õpetab: et nüüd ei peaks ütlema enam Bom dia!, vaid juba Boa tarde! Kohver, selgub, kaalub 18 kilo; lubatud on 20. Küsin nagu ikka aknaaluse koha ja saan ka.

Formaalsused saavad kiirelt korda ja nii on rohkesti aega lennujaamas ringi vaadata.

Ei hakka kohe turvakontrolli kiirustama, vaid uurin ka välisvaateid. Siit poolt tundub lennujaam olema ikka augus mis augus.

Ülal maanteel jõudsime paar korda sõita.

Lennujaama ees seisab pikk rida taksosid.

Ilm on ikka vilets, isegi laia varikatuse all on jahe ja niiske, ...

... nii et tulen parem mugavatesse siseoludesse. Ruumi on siin palju ja rahvast praegu väga vähe, ...

... olemas on kõik vajalikud asutused, ...

... ka lastenurk.

Peale meie lennu läheb täna üks lennuk veel Lissaboni ja viis naabersaartele, ...

... saabuvate lennukite tabloolt on näha, et ühendus on ka Mandri-Portugali suuruselt teise linna Portoga.

Küllap kujutab see lae alla tõmmatud makett mõnd olulist lendu saarte ajaloost, ...

... sest Assooride tutvustamisega tegeldakse lennujaamas väga usinalt ja mitmekülgselt. Minusugust maketihullu köidab enim São Migueli 1:50 000 (reljeef 1:12 500) ...

... mõõtkavas makett.

Saab kenasti meelde tuletada, et saare idaotsas on kõige kõrgem piirkond, kus Pico da Vara ulatub 1103 meetrini.

Lääneotsa kaunistavad suures kaldeeras sinetavad ja rohetavad Sete Cidadesi järved.

See on saare kõige noorem ja madalam osa, kus lõunarannal ka pealinn.

Selle osa sügavaimas augus asub Tulejärv ehk Lagoa do Fogo, ...

... selle osa madalaim koht on Furnase org kõigi oma vulkaaniliste imedega.

Uurida võib kohaliku imeliselt liigirohke taimeriigi põnevamaid esindajaid ...

... mitte ainult piltidelt, ...

... vaid ka väikeste elustaimedena.

Saarte esitlus jätkub ka pärast turvakontrolli ooteruumis: ...

... seletatakse ära saarestiku nime päritolu ...

... ja lastakse kašelotil esindada siinseid pirakaid mereimetajaid.

Müüa pakutakse saarte tooteid; minagi ostan kaasa juustu ja toredate rahvariidepiltidega šokolaadi. Neiud teenindajad lausa kiirgavad sõbralikkust ja abivalmidust. Jõuan süüa maitsva supi ja osta kaasa pudeli vett; 1.75 pole lennujaama kohta sugugi väga kallis.

Juba enne kolmveerand kolme kutsutakse lennukisse. Väljalendu ootab mitu eri mõõtu õhulaeva, ...

... see väheldane SATA oma suundub ilmselt Tercerira kaudu Picole, ...

... hoopis suurem on meie jaoks.

Olen oma kohal 20A.

Veidi pärast kolme läheme liikuma …

… ja vupsame õhku. Tuul on tuulekoti üsna sirgu puhunud. Ennustatav saabumisaeg on 18.17 ehk Lissaboni aja järgi 17.17.

Midagi näha on umbes paar minutit ja ma jõuan teha mõne foto. Pole teised küll suuremad asjad, aga panen kõik siiski siia ritta. Siin on näha lennuvälja piire ...

… siin aga kaarega ümber välja otsa kulgev maantee.

Linna lääneservas tundub olema mitu tootmishoonet, …

… siis algavad elamute read.

 Nüüd hakkab paistma tuttavaid kohti: paremas alumises nurgas on suur hoone Lissaboni tänava ääres, Royal Garden Hotel, ja paremas servas paistavad suured pargid. Autonoomia monument on lennuki all või ehk teise külje akendest isegi nähtav.

Kollane kupliga hoone all paremal nurgas  on Colosseumi teatrimaja, suur roheala sellest põhja pool António Borgesi park.

Need mõlemad on sellelgi fotol, ilmselt paistab pisut ka meie hotelli katust. Diagonaalis läbi pildi kulgeb mitme eri nimega tänav, mida mööda kõndisin hommikul. Vasakus servas tõuseb esile linna peakirik, Püha Sebastiani kirik. Pole raske leida valitsushoonet, Meie Lootuste Jumalaema nunnakloostrit ja mõnda teistki nähtud kohta.

Olemegi pilve sees, …

… korraks siiski veel üks vaade: sadam ja Ponta Delgada kõrgeim elamu. Üsna tõusu alguses on ka üks reisijaid hirmunult häälitsema panev õhuauk, …

… raputusi tuleb ette ka ülejäänud lennu jooksul, ent näha on vaid pilved kui lõputu lumeväli.

Aega aitavad veeta kodust kaasa võetud Eesti Ekspressid, natuke antakse ka süüa – ikka sändvitš. 16.45 teatab piloot, et Lissabonis on 28 kraadi sooja; kümmekond kraadi soojem kui oli Ponta Delgadas.

Täpselt kell 17, nüüd õigemini küll juba 18, märkan, et pilved enam vaatamist ei sega.

Üsna kohe ilmub aknasse ka maa. Ookeani poolt tulev lennuk lendab sisuliselt risti üle Lissaboni, aega võtab see meil 6–7 minutit ja ma plõksutan ligi viiskümmend foto, sest nähtavus on üsna hea. Siia panen neist 18 ja …

… püüan ka kohusetruult otsida, mis ühel või teisel fotol võiks olla, aga väsin üsna ruttu. Kui ma istuksin lennumasina paremas küljes, võiksin ilmselt näha lausa kesklinna, kus tuttavat leida oleks ehk tõenäosem.

Siin on asi selge: oleme jõudnud ookeani kohalt maismaa kohale ja näha olev lai veeriba on Tejo, hispaanalaste Tajo, inglise keeles Tagus – üle 1000 km pikk jõgi.

Ma ei julgegi öelda, kas see, mis asub Tejo vasakkaldal, on ka Lissabon või ei. Igatahes üheltki Lissaboni linna kaardilt, mida kodus leida suudan, seda poolt linnast peal ei ole.

Mõne kõvera tee järgi võiks arvata, et see siin on mingi künka või lausa mäe moodi pinnavorm. Oma siiani ainsalt Lissaboni-käigult mäletan, et kusagil siin lähedal peab olema ka hiiglaslik Kristuse kuju. Tõenäoselt on seegi parempoolsetest akendest näha, nagu ka vägev 25. aprilli sild.

Tejo meenutab suudmes pigem merelahte kui jõge: on nii lai ja võimas.

Lendame üle Tejo.

Pole just väga hästi näha, aga selle koha tunnen ma küll kindlalt ära: jõe ääres kõrgub 16. sajandil ehitatud 30 meetri kõrgune Belémi torn ja selle taga, teisel pool purskkaevuga parki, üliuhke Jerónimose klooster.

Küllap kuuluvad needki majad Belémi linnaossa.

Siis järgneb suur roheala. Kaadri vasakus servas arvan olevat astronoomiaobservatooriumi, aga foto keskel näha kaarjat kolme torniga hoonet ma veebist üles leida ei oska. Jälle aitab Mirjam, kes leiab Google Earthi abil, et tegemist on kõrgemale agronoomiainstituudile kuuluva paleega, mille portugalikeelne nimi Palacio da Tapada da Ajuda võiks olla tõlgitav kui Ajuda linnaosa pargi palee. Mirjam arvab, et hoone võiks olla ehitatud 1884. aasta riiklikuks põllumajandusnäituseks.

See kummaline kolmnurkne linnaosa on 1937. aastal kavandatud Alvito.

Autotee A5-IC15 liiklussõlm.

Foto vasakus ülemises nurgas on näha pikk lõik Águas Livresi ehk Vabade vete akvedukti (Aqueduto das Águas Livres), mis on ehitatud 18. sajandil.

Üks linna peatänavaid …

… ja kvartal sellest ida pool.

Ülejäänud nelja foto …

… iseloomulikke objekte ma guugeldades üles ei leia, …

… aga sellel, kes linna tunneb, …

… peaksid kõik olema jõukohased nimetada.

18.07 paneb lennuk rattad maha ja veel minut hiljem oleme Lissaboni lennujaamas.

Kavatsen jääda lennujaama molutama, paar ajalehte on veel varuks. Aga Mirjam teeb ettepaneku minna Lissaboni Expo alale; mõtlemisaega pole, nii et ütlen ruttu „jah!“.

Meiega liitub veel paar reisikaaslast. Metroos on streik, nii et seisame ära mitte just lühikese taksosaba, aga …

… 18.45 paiku oleme suure Vasco da Gama kaubanduskeskuse ees, mille vastas on üliuhke Estação do Oriente või Gare do Oriente: Idavaksal. 1998. aasta mais avatud klaasist ja terasest õhulise kolossi arhitekt on hispaanlane Santiago Calatrava.

Vaksalihoone ja kaubanduskeskus on üle tänava kulgevate „tiibadega“ ühendatud.

Siin läheb igaüks poolteiseks tunniks oma radadele. Ühtteist näitab Mirjam mulle näpuga kätte, ühtteist avastan ise ja kodus otsin võimalikult paljudele pildistatud fotodele ka selgitused juurde.

Vasco da Gama keskuse vaade Tejo või siis näituseväljaku poolt.

Kompleks rajati maailmanäituseks Expo '98, mis toimus siin 22. maist kuni 30. septembrini 1998. Ürituse teema oli „Ookean, pärand tulevikuks“, mis osaliselt valiti selleks, et tähistada 500 aasta möödumist Vasco da Gama India-reisist ja teistest avastustest. Osales 141 riiki ja 14 rahvusvahelist organisatsiooni, 132 päeva jooksul käis väljapandut imetlemas 11 miljonit külastajat.

Juba enne Expot oli kindel plaan, et kogu territoorium võetakse ka pärast ürituse lõppu kasutusele ning ei jäeta (pooleldi) hüljatuks, nagu on juhtunud mõne analoogse palju ehitusraha nõudnud näituseplatsiga. Seepärast müüdi hooned juba ette ära ja ala oligi pärast Expo lõppu ainult mõne kuu suletud, veebruaris 1999 avati see taas kui tasuta sissepääsuga Rahvuste park (Parque das Nações), kus on haljasalad, okeanaarium, vaatetorn, funikulöör jpm. Osa hooneid on aja jooksul lammutatud, osa saanud uue otstarbe. Näiteks Vasco da Gama keskus oli Expo ajal Päikesevärav, Expo peasissepääs. Suurem osa rahvast kutsuvat parki endiselt Expoks.

Expo logo, mis sümboliseerib merd ja päikest, mõtles välja portugallane Augusto Tavares Dias ja see valiti 1288 kavandi seast.

Maskoti konkursil osales 309 kavandit. Võidutöö tegid Portugali kunstnik António Modesto ja skulptor Artur Moreira. Maskoti nimi on Portugali meresõitja Gil Eanes auks Gil. Nimigi leiti konkursil, võidu 765 osaleja seas sai koolipoiss José Luís Coelho.

Plaataniallee peasissepääsu lähedal.

Expo Utoopia paviljon, nüüd MEO Arena, Lissaboni tähtsaim mitme-
otstarbeline sisehall.

Hea orientiir on kaks ühesugust torni, Torre São Gabriel ja Torre São Rafael ehk siis Püha Gabrieli ja Püha Rafaeli torn. Kumb neist on sellel fotol, ei oska ma öelda.

Kui hämardub, ilmub tornide tippu valgustus.

Arhitekt Álvaro Siza Vieira loodud Portugali paviljoni iseära on kahe korpuse vahel kaarduv õhuke monoliitbetoonist plaat.

Expo populaarseim oli Ookeanide virtuaalse reaalsuse paviljon, mis nüüd töötab kui Lissaboni okeanaarium, väidetavasti Euroopa suurim ja maailma suuruselt teine omasuguste seas. Kompleksi arhitekt on ameeriklane Peter Chermayeff.

Expoks valmis ka köistee. Tagaplaanil on näha Vasco da Gama sild (Ponte Vasco da Gama), millest Portugali tulles üle lendasime. Seegi on ehitatud Expoks: alustati 1995. aasta veebruaris, avati 29. märtsil 1998. Silla pikkus koos viaduktidega on 17,2 kilomeetrit.

Kui Expole tulin, siis köistee veel töötas, aga kell 19 pannakse seisma.

Parque das Nações on nüüd tegelikult terve linnaosa nimi. 2012. aastal liideti sellega osa naaber-
omavalitusest, nii et pindala kasvas 5,44 ruutkilomeetrini ja elanike arv üle 21 000.

Sillutis on ikka portugalipärase mosaiigiga.

Tejo kaldal on Marina, 600 kohaga uus paadisadam.

Silma hakkab omapäraseid skulptuure.

Arvan vallatute suplejate kohta, …

… keda on pikas basseinis eri asendites õige mitu, …

… et need on ehk liikuvad skulptuurid. Praegu, tõsi, on nad igatahes liikumatud.

Rahvast sel õhtusel tunnil eriti palju pole. Küll on neid näha arvukates söögikohtades …

… ja kui hakkan mööda jõeäärt suure silla ja 145 meetri kõrguse Torre Vasco da Gama, Vasco da Gama torni (seegi on muidugi Expoks ehitatud) poole liikuma, …

… on varjulisel alleel tohutult tervisejooksjaid, lausa nii palju, et raske on leida hetke pildistamiseks.

Leian siiski ühe vaikse nurgakese, kus oma võileiba nosida.

Läheb üha hämaramaks …

… ja sütib üha rohkem tulesid.

Ka silda ja torni, mis mõlemad kannavad Vasco da Gama nime, valgustab hulk lampe.

Vasco da Gama torni lift.

Paar viimast ehitist, mida veel pildistada jõuan, on üks vist ateljeede maja, mida parajasti suletakse, …

… ning veidi hüljatuna tunduv endine Expo peapaviljon. Kodus loen, et seda kasutatakse nüüd Lissaboni rahvusvahelise laada toimumiskohana. Sestap on mõistetav, et seal sel õhtul midagi pole.

Tasapisi tunnen, et enam ei viitsi, liiga pimedaks läheb ka,…

… nii et vantsin Vasco da Gama kaubanduskeskuse juurde tagasi. Vaatan seal ka natuke ringi ja veendun järjekordselt oma tehnilises suutmatuses, kui ei oska tualetis oma mõistusega ei kraanist vett kätte saada ega kätekuivatit käivitada… Estação do Oriente näeb pimedas eriti uhke välja.

Varsti tulevad ka kaaslased. Taksosõiduga kaasneb paras kauplemine: juht ei taha Mirjami pagasit kabiini lubada; põhjuseks ilmselt mitte niivõrd koti suurus, kuivõrd soov saada sõidurahale juurde 1.60, mis pagasiruumi kasutuse eest ette nähtud…

20.45 oleme lennujaamas tagasi. Unustan turvakontrolli minnes veepudeli kotti ja ilmselt sellepärast pean läbi tegema tavalisest põhjalikuma kontrolli. Kiiret pole küll veel kuhugi, sest lend on kirjas alles kell 22. Lõpuks lükkub see veel väheke edasi, nii et alles 22.35 läheb lennuk liikuma ja 22.45 õhku. Lennu ajaks öeldakse alul 4.20, tegelikult saame ivake kiiremini, nii et 4.50 juba Eesti aja järgi on rattad Tallinnas maas. Kohtan lennujaamas head tuttavat, kes läheb sama lennukiga Madeirale. Tallinlaste reis on sellega lõppenud, mina jätkan esimese bussiga Tartu suunas. Kui rehkendada koduteed hotelli eest väljasõidust kuni koduuksest sisse astumiseni, siis vältas see 18 tundi ja 45 minutit.

Oli väga vahva! Kes käinud pole, sel soovitan kindlasti minna. Ja ise mõtlen, et kui oleks reis, mis viib ka teistele Assooride saartele, siis läheks kindlasti uuesti – kui tervis lubab. Aitäh, Germalo, ...

 ... aitäh, võrratu giidipaar Sónia Moniz ja Mirjam Somelar! Nad mõlemad aitasid mind ka veel pärast reisi ning viitsisid vastata mu pärimistele, Mirjami nõuandete toel sain õige mitu korda kenasti välja teabe- või mõttekitsikusest ning jätsin hulga vigu tegemata.

PS: Reisipäevik sai paraku jälle hoopis pikem kui alul mõtlesin. Lubasin küll, et ei hakka eriti lisaallikaid tuhnima, aga ei suutnud ennast kohati tagasi hoida… Nii kulus kirjatööle muude askelduste kõrvalt kokku peaaegu pool aastat: alustasin oktoobris, lõpetasin 30. märtsil.