Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, IX. Kuum maa ja taimesõbra paradiis, I

Ööl vastu 19. oktoobrit magan lausa suurepäraselt: ühe hooga ilma ärkamisteta peaaegu kuueni välja ja siis veel tunnikese otsa, 6.50 tõusen. Väljas on näha tähti, 7.15 on taevas aga üleni pilves.

Hommikusöök on pärast eilset rohkepoolset õhtusööki tavalisest napim: lihtsalt pole isu. Põikan korraks õue, tundub üsna tuuline ja jahe.

8.05 olen toas tagasi ja teen rõdul traditsioonilised hommikufotod, üks neist ka siia. Pilvi nagu õieti polegi, ometi pudeneb ka mõni vihmapiisk.

Enne 9 olen all ja täna saame kell 9 minema, buss on meil juba järjekorras kolmas. Sissejuhatuseks paar asja eilse kohta. Õhtupoolsed vaalavaatlejad – need, kes hommikuse vaalavaatluse ajal delfiinidega suplesid – olid jäänud pika ninaga: ei mingeid suuri mereloomi. Ja teiseks oli õhtul kuulda olnud trummipõrinat (ei mäleta, kas mina ka kuulsin? Üles igatahes pole kirjutanud): oli tähistatud 100 aasta möödumist hetkest, mil Portugal astus esimesse maailmasõtta. Mingis postituses vist juba mainisin, et see oli Portugali jaoks suur sõda, milles kaotati 20 000 meest ja sadakond uputatud laeva.

Vabariigi aastapäeva, 5. oktoobrit (tuletan meelde, et Ponta Delgadas on kindluse vastas 5. oktoobri väljak) kuigivõrd ei tähistatavat, lihtsalt poed ja pangad on kinni. 1910. aastal sel päeval kukutati Manuel II ja välja kuulutati vabariik.

Siit läheb giidide jutt Portugali 20. sajandi ajaloole. Aastail 1910–25 oli valitsus 45 korda vahetunud! Eksport Inglismaale vähenes hullult. 1926 leidis aset sõjaväeline riigipööre, rahandusministriks kutsuti Coimbra ülikooli professor António Salazar. Viimane jäi nõusse sellesse ametisse asuma vaid juhul, kui saab finantsasjades täiesti vabad käed. Seda ta sai ja seadiski riigi rahanduse korda. 1933 lõi parempoolse autoritaarse riigikorralduse Estado Novo (Uue Riigi) ja oli kuni 1968.aastani diktaatorlik peaminister. Siis sai insuldi ja vahetati välja, ehkki mees ise pidas ennast peaministriks kuni surmani 1970. aastal. Erinevalt Francost, Mussolinist ja Hitlerist ei lasknud ennast siiski Juhiks kuulutada. Oli introvertne ja askeetlik ning surus sama joont peale ka riigile. Sõnavabadus kadus, parteid keelustati, tsensuur tugevnes, usinasti tegutses kaitsepolitsei. Just saartel, Madeiral ja Assooridel olid teisitimõtlejate laagrid. Piire siiski kinni ei pandud ja palju portugallasi rändas võõrsile. Hispaania kodusõjas Salazar otseselt Francot ei toetanud, aga saatis talle mehi. Nagu korra juba öeldud, Portugal II maailmasõjas ei osalenud, ent Salazar käitus selle ajal kahepalgeliselt: müüs sakslastele volframit, liitlastel laskis aga Terceirale rajada lennubaasi. Sellest sai pärast sõda NATO baas ja rahvusvaheline lennujaam.

Halb oli see, et Salazar oli pärast sõda vastu riigi industrialiseerimisele, Portugal jäi üha vaesemaks ja paljud lahkusid maalt. Praegu olevat laias maailmas üle 5 miljoni portugallase, Portugalis endas 10 miljonit. Küll rõhutas Salazar, et Portugal on maailma viimane impeerium: siis kuulusid talle veel Macau, Ida-Timor ja mitu Aafrika riiki – Mosambiik, Angola, Guinea. Katoliku kirikul oli suur mõju. Kummalisel kombel ei pidanud kunagine ülikooli professor midagi ka haridusest, leides, et naistele pole seda üldse vaja, meestele piisab algharidusest, peaasi on tugev perekond. 1980–90ndatel aastatel oli Portugalis olnud veel 18% kirjaoskamatuid, nüüd veel 5% – enamasti vanad naised. Ja väikese ajaloopõike lõpetuseks meenutan, et aastal 1974 toimus sõjaväelaste algatusel nn nelgirevolutsioon ja riik hakkas tasapisi demokratiseeruma.

Sõidame täna jälle ida poole. 9.25 on paremat kätt, teest madalamal linnake, kus hakkab silma suur jalgpalliväljak; ilmselt on see Água de Pau.

Minut-kaks hiljem, enne üht suurt kurvi...

... peatub buss teeservas künka juures, mille otsa viib trepp.

See on Miradouro do Pisão vaatekoht.

Nõlv on tihedalt täis aaloesid, ...

... millest mõni õitseb.

Künka otsas on avar, osalt varjukas platvorm, ...

... kust ida poole vaadates hakkab silma suur sild, mida eile ka ookeanilt nägime ja millest õige pea mööda sõidame, ...

... lääne pool on all ookeani ääres kohake nimega Caloura.

Paik olevat eriti mõnusa kliimaga ja rahulik, seetõttu väga hinnatud kui suvitus- ja supluskoht, aga ka edukate veinitootjate küla. Kalasadama kohta leian veebist hinnangu, et see on „pisike, ent idülliline“. Sónia teab lisada, et siinses meres olevat eriti rohkesti kaheksajalgu.

Kunagi on siin olnud nunnaklooster, aga seegi hüljati 23. aprillil 1540. Siinse kiriku, Igreja de Nossa Senhora da Conceicao fassaadil olevat eriti kaunid azulejo’d. Kellatornis olevat ainult üks kell, kuna teine uppunud teekonnal Portost Sao Miguelile ja asendajat talle ei hangitud.

Tuleb välja, et siingi on „я был здесь / Вася“-
kombeid...

Giidid peavad sõjanõu.

9.35 sõidame edasi.

Edasisõidul näeme lähemalt äsja mainitud silda ja Água de Alto rannas kõrguvat roosat hotelli. See on Bahia Palace Hotel, mida, kui ma õigesti aru saan, peab sama firma, kes ehitas nüüd varemeis kasiinohotelli Sete Cidadesi kõrvale mäele.

Laskume mäest alla ja jõuame mõni minut enne 10 linna, mida olen ennegi maininud: kunagisse pealinna Vila Franca do Camposse.

Juba laskumisel nägime nõlva ülemises osas valendavat kabelit, mis meenutab mulle Portugali mandriosas Braga külje alla asuvat pühamut Bom Jesus do Monte, on sellest aga muidugi tublisti väiksem. Ka sellel fotol on ta tagaplaanil näha.

Loodan linna saabudes väga, et sõidame seda ka lähemalt vaatama, aga paraku mitte. Nii et pean leppima lihtsalt suumitud vaatega. See on 1764. aastal varasema kabelikese asemele ehitatud Meie Rahu Jumalaema kabel (Ermida de Nossa Senhora da Paz). Paarilt internetist leitud fotolt on näha, et selle juurest avaneb võrratu vaade linnale ja selle ümbrusele.

Pane siia ka pildi Vila Franca do Campo lipust (allikas: commons.wikimedia.org/wiki/File:Pt-vfc1.png). Lipul, samuti vapil, on linna moto, ladinakeelne sentents Quis sicut deus?. Tõlkes on see küsimus „Kes on jumala sarnane?“ ehk viide saarele nime andnud peaingel Miikaelile, kelle nimi tähendavat heebrea keeles „See, kes on jumala sarnane“. Linnas elab praegu 4100 inimest.

15. sajandi keskel Gonçalo Vaz Botelho rajatud asundusele anti 1472 linna (vila) staatus. Linn kasvas kiiresti saare suurimaks ja sai selle administratiivkeskuseks. Paraku tabas piirkonda 20. oktoobril 1522 ränk maavärin ja -lihe, nii et hukkus 5000 inimest ja São Miguel keskus viidi üle Ponta Delgadasse. Ingliskeelne Vikipeedia toob välja veel ühe traagilise aastaarvu: pärast merelahingut São Migueli vetes 1582 hukkasid hispaanlased siin mitusada prantslasest ja portugallasest vangi.

Uus linna õitseng algas 18. sajandil: alul aitas kaasa apelsini-, hiljem ananassikasvatus.

Peatume päris ookeani ääres, sadama juures, ...

... ja enamik meist läheb kohvikusse.

Giidid on meile nimelt enne rääkinud siinsest maiusest, queijada’st. Põhjus, miks saarel või üldse Portugalis on palju munakollast sisaldavaid magustoite, olevat esmajoones see, et kloostrid võtsid makse ka munade kujul. Munavalget kasutati kraede tärgeldamiseks, rebud jäid üle. Nii tekkinudki toredate nimedega magusroad: „Taevane peekon“, „Nunna kõhukesed“, „Ingli põsed“. Kodus loen Vikipeediast, et ei ole queijada siiski lausa Vila Franca do Campo elanike leiutis, pigem pakutakse saiakese pärisolulinnana Sintrat. Koogi retseptis on toorjuust, muna, piim, suhkur. Otsustan minagi „režiimi rikkuda“ ja ostan kohvi kõrvale ühe queijada.

Nii saan foto ka maiuse kollasest siseilust. On täitsa maitsev amps, aga muidugi ka rammus.

Kui kohv rüübatud ja queijada otsas, lähen luusima.

Minekuks mul selget plaani pole, sest pole ju ka kuigi palju aega. Tahan siiski kindlasti muulide vägevuse üle vaadata ja kui aega jääb, siis ehk ka linnakese keskosa poole vantsida.

Esimene asi, mis tähelepanu köidab, on üks lind. Saan ka kohe aru, et elus ta ei ole, pigem kas lihtsalt kaunistus või siis peibutis, mida jahimehed vahel pardijahil kasutavad. Minu arvates ühegi Euroopas elava pardi moodi ta paraku pole.

Sadamat ümbritsevad müürid on tõesti võimsad ja paksud ...

... ning jätavad üsna ajaloolise mulje.

Sadam koosneb mitmest basseinist, ...

... aga tema suurusest saan tunnistust alles Vikipeediast leitud aerofotot uurides (foto: José Luís Ávila Silveira / Pedro Noronha e Costa / Wikimedia)

Lõpuks ma siit sadamapiirkonnast paraku kaugemale ei saagi, sest mulle astub juurde üks noorhärra ja hakkab mind väga innukalt ikka edasi ookeani poole suunama. Ei inglise ega saksa keelele ta ei reageeri – ja mina teadagi portugali keelest mitte mõhkagi ei jaga. Tundub teine pealegi ullikesevõitu.

Temast vabanemine võtabki kogu aja ära.

Jõuan klõpsata vähemalt ühe tagasivaate, mis on udune, aga see-eest paistab siit ära linna ümbritsev päris põnev maastik.

Bussi juurde lähen veidi kõrgemalt ja nii saan ühe isemoodi rakursiga vaate ka kohvikule, kus queijada’t söömas käisime.

Kuna me Ermida de Nossa Senhora da Paz’i juurde ei lähe, otsin siia veel ühe veebifoto (foto: Ruben JC Furtado / Wikimedia), mis just kabeli juurest klõpsatud: terve Vila Franca do Campo kui peopesal ja hästi on näha ka saar, millest olen ühes varasemas, 16. oktoobrist pajatavas postituses juba kirjutanud: Ilhéu de Vila Franca do Campo.

Rohked valged katused linna ja mäe vahel arvan olevat ananassikasvanduste kasvuhooned, aga mine tea. Igatahes on see aiandusharu linna üks tähtis sissetulekuallikas.

Millalgi pärast 10.20 sõidame edasi.

Giidid räägivad Meie Rahu Jumalaema kabeli tekkelugu. Vana kabel oli maavärinas hävinenud ja selle asemele uue ehitamisega viivitati, sest ennustati veel üht maavärinat. Aga lõpuks leidis üks lambakarjus kabeli asukoha lähedalt allika juurest Jumalaema kuju, mis oli öelnud, et uus kabel tuleb valmis ehitada. Linna mehed lubanud, et kui õnnestub kabel lõpetada, lähevad nad ümber saare palverännakule – esimesel laupäeval pärast karnevali ehk enne 40-päevast paastu. See komme on alles siiani.

Brasiilia-stiilis karnevali saarel ei toimu, isegi mitte sellist nagu Mandri-Portugalis või Madeiral. Näiteks Ponta Delgadas pidavat mehed hoopis veesõda. Aga sadakond meest läheb päripäeva ümber saare palverännakule. Alustavad igal hommikul kell 5, kell 19 jäävad öömajale; teel käivad läbi kõikidest Jumalaemale pühendatud pühakodadest ja -paikadest, umbes nädalaga saab ring peale. Osalema tulevad enamasti ka võõrsile rännanud saarlased. Kirikutes sel nädalal mingeid tseremooniaid ei toimetata: ei pulmi ega ristseid. Paastu katoliiklased nii tõsiselt ei võtvat nagu näiteks õigeusklikud, aga vanemad inimesed neil neljakümnel päeval siiski liha ei söö. Ülestõusmispüha on ka siin aasta suurim püha.

Teine oluline riitus São Miguelil ja vähemal määral ka teistel saartel on Püha Vaimu kultus, mida mainisin siis, kui nägime Sete Cidadeses Püha Vaimu kabelit. Eriti hoolsad on neid rituaale järginud frantsisklased. Madeiral ja Mandri-Portugalis seda kommet pole.

See toimub seitsmendal nädalavahetusel pärast ülestõusmist; igas külas on see veidi isemoodi, aga kõikjal on Püha Vaimu kabelid. Kuni 19. sajandini olid need enamasti ajutised, nüüd aga ikka kapitaalsed ehitised nagu ka Sete Cidadeses nähtu. Kogukonnast valitakse peakorraldaja, kes kogub näiteks raha. Tähtsaks päevaks kuulutatakse mõni noor mees, enamasti koolipoiss, keisriks või imperaatoriks: ta saab hoida enda käes juveelidega kuldset krooni ja valitsuskeppi või -õuna. Kirikus toimub suur jumalateenistus, pärast seda minnakse rongkäiguna kirikust Püha Vaimu kabeli juurde. Keedetud on eriline loomalihasupp ja küpsetatud magus leiba; neid toite jagatakse kõigile, kes pidustustele satuvad. Kuna kohale tuleb ka rohkesti turiste, tuleb supi jaoks tappa hulk veiseid. Järgmisel päeval korraldatakse tänurongkäik veiseid annetanud farmidesse.

Terceira saarel korraldatakse sel ajal härjajooksu, mis on mõneti vaoshoitum kui Hispaanias. (Mirjam ütleb siia vahele just sama mõtte, mida mina aina korrutan: täiesti arusaamatu, mis nimetatakse seda härjajooksuks ja võitlust härjavõitluseks: tegelikult on need loomad ju ikkagi pullid, mitte härjad – härga niisama lihtsalt marru ei aja!) Ka härjavõitlus on Portugalis leebem kui Hispaanias. Esiteks on nii jooksu kui ka võitluse ajal pullide sarved kaetud; teiseks võitluse ajal neid ei tapeta. Aga jah: härjajooksuks lastakse pull nööri otsas valla, iga osaleja oma asi, kuidas eest ära saab... Youtube’is olevat tore video, kus pull tormanud väga palaval päeval härjajooksu aegu kolme poissi taga ajades merre – ja jäänudki väga rahulolevalt sinna paigale: mõnusalt jahe ju!

Oleme nende juttude aegu sõitnud mäest üles ja siis jälle mäest alla Furnase orgu, mis on meie tänase päeva põhisihtkoht: jääme siis mitmeks tunniks. Furnas tähendavat koopaid: nimi tuleneb orus leida rohketest aukudest maapinnas, kus suitsevad, purskuvad ja mulksuvad mitut sorti vulkaanilised loodusobjektid. Täna soojale ja niiskele kliimale ning viljakale pinnasele kasvab orus ka niigi luksusliku taimkattega saare skaalas veel eriti lopsakas taimestik. Siinsed tervisveed aitavad tohterdada hingamisteede hädasid, reumat ja depressiooni. Mõni minut enne kella 11 jõuame Furnasesse. See on väike, alla 1500 elanikuga linn mägede vahel, linna kese on 207 m ümp, majad enamasti ikka ühe-kahekorruselised.

Esimesed märkmed Furnase kohta on pärit ajast, kui 1522. aastal Vila Franca do Campos aset leidnud maavärina ja -lihke järel käidi siin puitu varumas, et linn taas üles ehitada. Paarkümmend aastat hiljem järgnes korraldus hakata siin metsa istutama, kuna puitu varudes oli ala üsna tühjaks raiutud. Hakati ka teid rajama ja 16. sajandi viimasel veerandil Furnase orus loomi karjatama. Paraku oli 1630. aastal ka siin maavärin ja org jäeti uuesti maha. Aga asustus hakkas juba 20–30 aastat hiljem uuesti taastuma; inimesi meelitas orgu viljakas pinnas. Sajandi lõpus rajati paremad teed. 17. sajandi viimasest veerandist on teada saarel maabunud Alžeeria piraatide rünne Furnase orgu.

19. sajandil asustus tihenes, orgu rajati suvekodusid ja siin hakkasid käima turistid. 1840. aasta suvel oli orus kokku 1320 elanikku ja 334 majapidamist.

Kiirustame Sónia ja Mirjami sabas esimese siinse vaatamis-
väärsuse Terra Nostra pargi poole.

Värava vastas on eht portugalipärane azulejo’ga kaunistatud bussioote-
paviljon.

Oleme kohal; ...

... skeemilt on näha, et park on suur ja rajarohke. Oleme siin tunni, nii et jõuame üle vaadata vaid murdosa Terra Nostra ehk Meie maa pargi rikkustest. Sissepääsu rühmapilet maksab inimese kohta viis eurot.

Lopsakas liigirohke botaanikaaed ...

... tuletab kohe esimestest hetkedest meelde ütlust, et Assooridel läheb ka mulda torgatud luud kenasti kasvama.

Aga siin on ka uhke ja kallis hotell (rajatud 1935, täielikult ümber ehitatud 1997), kus sviitide hinnad algavat 350 eurost, ...

... ja üsna sissepääsu lähedal on kummalist pruuni või kollast karva veega – värv tulenevat suurest rauasisaldusest – soojavee bassein: ärme unustame, et oleme seismiliselt aktiivses piirkonnas.

Veesilma ümbritsevad eriti vägevad okaspuud, ...

... mille vee kohale ulatuvad oksad on ära laasitud; küllap ohutuspõhjustel, aga ehk ka seetõttu, et nad võiksid ju vee ära reostada. Enamalt jaolt on need eri liikidest araukaariad.

Basseini servas jäävad silma ka eht-portugalipärased kivimosaiigid.

Ringkäigu jooksul näeme kolme mälestusmärki inimestele, kellele oleme selle suurepärase taimeparadiisi eest tänu võlgu; koondan neist klõpsatud fotod siia üksteise järele. Pargi asutas 1780. aastal apelsiniäriga rikastunud kaupmees, kauaaegne (1795–1834) USA konsul Thomas Hickling (1745–1834), kes laskis siia rajada oma suveresidentsi ehk Yankee Hall’i. Aed oli toona umbes kahehektarine.

Ponta Delgadas nägime Thomas Hicklingi sealset elamut, mis asub São Pedro kiriku vastas; kirjutasin sellest Assooride-reisi esimeses postituses.

19. sajandil läks aed de Praia vikontide kätte ja teine vikont laiendas inglise ja portugali spetsialistide töö viljana aeda 1872. aastal 12, 5 hektarini. Ümber kujundati kanalite süsteem, rajati pukspuuhekke, toodi juurde uusi liike Põhja-Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Jaapanist, Lõuna-Aafrikast, Hiinast ja mujalt.

Selle allee lõpus on monument de Praia suguvõsale. 1930ndatel ostis pargi Vasco Bensaude, kes laskis ehitada hotelli ja nägi pargiski esmajoones hotelli puhkeala funktsiooni. Aga ta oli sügavate ja põhjalike botaanika- ja aiandus-alaste teadmistega ning palkas pealegi tööle vähemalt sama rohkete teadmistega šotlasest aedniku John McEnroy, nii et kollektsioon muutus aina rikkalikumaks ja huvitavamaks. New Yorgis tegutsev meediagigant Condé Nast on nimetanud Terra Nostra maailma ilusaimaks pargiks.

Püüan ringkäigu ajal üles kirjutada taimenimetused, mida giidi ütlevad, aga pärast on kohati üsna keerukas nimesid fotodega vastavusse seada: on liiga vähe aeg, et pidevalt ka pildistatud kaadri number järele vaadata ja üles kirjutada. Igatahes selle suurelehelise taime kohta siin kanali vasakul kaldal on giidid öelnud, et see on taro.

Mõned kohad on pargis ikka tõeliselt vahvad. Esiplaanil kasvava hiigelpuu nimetus, nagu mõnel teiselgi, on kenasti tüvele kinnitatud sildil kirjas: ...

... see on eestikeelse nimetuseta sooküpressi liik Taxodium ascendens.

See vast on üks pargi rohketest kameeliatest. Saksakeelne Vikipeedia väidab, et Terra Nostras olevat „maailma üks suuremaid kameeliakollektsioone kokku üle 600 liigi ja sordiga“. Giidid ütlevad, et Euroopa suurim kameeliate kollektsioon on Madeiral.

Ka osa pargi ojasid on pruunikas-
kollase veega.

Sellele lillaõielisele põõsale on Eesti taimeristijad välja mõelnud päris iseäraliku nime: purpur-seisusepõõsas. Peab järele uurima, mis on sellise nime taust!

Nõlval kasvav punaste lehtedega puuke on jaapani vaher.

Veel paar näidet pargi kanalitest ...

... ja veesilmadest.

Sama tiik veidi teisest kohast vaadates.

Üle kanalite kaardub sillakesi.

Pargis on muidki rajatisi, näiteks grott.

Jõuame taimedest loomaaeda, ...

... kus näiteks näeb saurust ...

... ja flamingot.

See lehtla kannab nime Suhkrupott; siin oli omal ajal antud klassikalise muusika kontserte.

Vaade saarekesega pargiosale. Tagaplaanil olevalt mäelt olevat me paar päeva tagasi Furnase poole vaadanud.

Korgitammed. Alates umbes 50. kasvuaastast saab neilt iga 9–10 aasta tagant korki lõigata. Assooridel seda ei tehtavat.

Viljunud kliivia.

See allee on istutatud hõlmikpuudest.

Veel mõni näide kameeliatest, ...

... näiteks selle liigi või sordi tagasihoidlikud õied lõhnavad.

Hoopis teistsugune kameelia.

Ja see õitsev kameelia on teepõõsas.

Jõuame parginurka, mis on kujundatud kui liigirohke iluaed.

Kas see võiks olla banaan?

Sellist uhket õit kannab kannatuslill, mille vilja kutsutakse ka marakujaks, passioniks või granadilliks ehk väikseks granaatõunaks. See õis olevat muide Paraguay rahvuslill.

Jälle üks minu jaoks teadmata nimega uhke taim.

Selle fuksia, boliivia fuksia, viljad olevat söödavad.

Põnevad pole mitte ainult taimede õied, vaid kohati ka lehed.

Sónia ütleb, et selle taime nimi on portugali keeles krevetisaba. On täitsa sarnane!

Nendegi taimede nimi läheb mul kõrvust mööda, küll olen üles kirjutanud, et nad olevat sauruste ajast pärit taimfossiilid, keda kasvab Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika looduses.

Aga siis teatavad giidid, et kui tahetakse ka suplema minna, on aeg ringkäik lõpetada. Selgub, et suplushuvilisi on küll ja küll. Minul seda soovi pole, aga siia labürinti üksi ringi koperdama ei söanda ka jääda, seda enam, et mingit skeemi näpu vahel pole. Klõpsan tagasiteelgi mõne foto, näiteks siin hakkavad silma hiigelpuu vägevad juured.

On ikka tõesti võimsaid puid!

Ühel puul märkan nahkhiirtele pandud kasti.

Kohati jääb päris troopika mulje.

Siingi on nõlvadel roosasid amarülle ehk kohaliku nimega „tüdrukuid kooli“.

Ainult mõne minuti oleme jõudnud minna, kui juba hakkab supeltiigi ääres seisev maja paistma.

Kui supeltiigi juurde jõuame, on vähemalt korraks päike välja tulnud.

Ka mu bussinaaber Kalev kiirustab suplema.

Juba ta vees ongi.

Lõpuks on peanuppe vee kohal päris rohkesti, ...

... ehkki kaldal kõndijate-pildistajate riietus ei jäta muljet just teab mis soojast ilmast...

Saksakeelsest Vikipeediast loen, et vee temperatuur basseinis on 38 kraadi. Samas manitsetakse suplejat, et pärast pruunis vees käiku tuleks ennast põhjalikult dušitada, Michelini Green Guide aga hoiatab, et hele supeltrikoo võib pärast suplust olla roostekarva.

Kalevi peanupp ja puud basseini servas.

Ei jää ma tiigi serva suplejaid passima, vaid teen veel väikese ringi.

Saan veel kord tõdeda, et puud on siin tõesti võimsad, nii et enamasti ei õnnestu neid kuidagi kaadrisse ära mahutada. Selle siin siiski enam-vähem ja ladinakeelne nimigi on sildil olema: Quercus palustris. Eestikeelne nimi on otsetõlge: sootamm.

Nende jurakatega on keerulisem – pole kuhugi taganeda, et kõik peale mahuks. Parempoolne hiiglane on ranniksekvoia (Sequoia sempervirens).

Kõik on kenasti hoolitsetud ja klanitud.

Märkan kanali teisel kaldal üht lindu, kelle arvan ära tunduvat: tuliparti on mõni kord Eestiski kohatud, aga meil ta ei pesitse.

Paistab teine tukkuvat, ...

... aga lähenejat märgates muutub valvsamaks.

Kanalis ujub pirakaid kuldkalu.

Kui paar minutit pärast keskpäeva basseini juurde tagasi jõuan, on kõik suplejad kadunud. Mis muud, kui on minulgi aeg sissepääsu juurde kõndida.

Tulevad tasapisi kaaslasedki.

Hotelli ümber kasvab vägevaid palme.

Mõni usinam meist on taibanud hotelligi üle vaadata.

Paraku ei jõua kõik kokkulepitud ajaks tagasi ja tuleb väheke oodata. Sel hetkel, 12.09, paistab lausa päike.

Siingi on üks tohutu vägev puu, ikka raudmürt, täpsemalt tugev raudmürt (Metrosideros robusta).

Kui mõni minut hiljem bussi poole kõnnime, saame kaela igavese vihmalahmaka. Tüüpiline Assooride ilm: muutused on ülikiired.