Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, V. Ananassid ning lääneosa kraatrijärved ja lehmakarjad

Ööl vastu 17. oktoobrit magan taas üsna kehvasti; enim häirib ikka see veider vilin või undamine, mis tundub tuule tekitatud, aga ehk on hoopis tehnoloogilist päritolu. Uni on hõre ja pausidega, ent voodis vedelen kokku lausa üheksa tundi: tõusen 6.55.

Pärast hommikusööki põikan korraks ka välja ja ilm tundub mõnus. 8.05 olen toas tagasi ning rõdule astudes hakkab mul tuule käes otsemaid lausa külm, nii et otsustan täna pikkade varrukatega särgi kasuks. Pilvi on põhjakaares vähem, ...

... läänekaares rohkem, ...

... aga nii ookeanil jooksvad „jänesed“ ...

... kui ka üpris viltu puhutud krooniga palm kinnitavad, et tuul on tõesti üsna vali.

8.50 paiku olen hotelli ees; Sónia on juba kohal ja muidugi on talle jälle küsimusi. Mina saan vastuse oma jäätmeveo pärimisele (selle panin eelmise postituse lõppu juba kirja), üks proua küsib aga, mida tähendavad siinsetel autonumbrimärkidel kaks parempoolset arvu. Ühtegi pilti numbrimärkidest pole ma siiani millegipärast ei teinud, aga eilselt piimaautopildilt saan näidise välja lõigata. Sónia: „Ülemine number näitab auto ostmise aastat, alumine kuud.“

Sõidame täna avastama saare idapoolset otsa, kus paikneb mõni vaatamisväärsus, mis sees enamvähem igas São Migueli tutvustavas trükises. Esimene peatus on siiski pealinnast veidi kirdes, sisuliselt naaberasulas Fajã de Baixos (kaardil, mis ikka pärit portaalist http://www.azores.dk/, on see märgitud kui <1).

Mõni osundus teel kõneldud juttudest:

– just samuti, nagu meile ei meeldi, kui meid peetakse venelasteks, ei meeldi portugallastele, kui arvatakse, et nad on hispaanlased. „Nii et,“ ütleb Mirjam, „ärge neid jumala pärast hispaania keeles tervitage!“ Kehtivat ütlus, et idast tulevad ainult halvad tuuled ja halvad abielud. Tänapäeval olevat suhted siiski enam-vähem normaalsed, ette on tulnud ka portugali-hispaania segaabielusid. Ometi: Assooridel hispaanlased eriti ei käi.

– veel tuultest: talvel puhuvad need mõnigi kord oma 40 meetrit sekundis. Just see on põhjus, miks mere äärde hakati ehitama alles 20. sajandil. Varem ehitati ainult eemale ja „seljaga mere poole“.

– tervitamisel vahetatakse põsemusisid – mehed omavahel siiski mitte – ja musi läheb tegelikult õhku, esmalt parem põsk vastu paremat, siis vasak vastu vasakut. Paremate tuttavatega jäetakse samal moel ka hüvasti; musitatakse ka sõpru tutvustades või kaastunnet avaldades. Ühes reisirühmas teinud üks proua valesti ja hammustanud hoogu sattunult bussijuhil huule katki; see olnud terve reisi paistes...

Aga 9.20 oleme Fajã de Baixos, see on sama asula, kust pärit tantsijaid nägime üleeile õhtul restoranis. Viit annab teada, mida vaatama läheme: ananassikasvandust.

Ikka tüüpiline azulejo-teabetahvel selgitab, et ananasside kasvatamine klaaskasvu-
hoonetes on maailmas unikaalne, aga samas väga tüüpiline São Miguelile. See kasvandus kuulub Arruda perekonnale. Giidid selgitavad, et kogu saare maa kuulub vaid mõnele perekonnale ja seda hoitakse väga kiivalt; isegi abiellutakse ikka oma suguvõsa liikmetega.

Sellised valgeks lubjatud klaasidega need kasvuhooned ongi. Plastaknad ei sobi, sest siis ei saavutata vajalikku temperatuuri.

Ühes kasvumajas on umbes 800 taime.

Sónia võtab kätte ananassitaime osad ja jagab talle omasel keskendunud moel põhjalikke selgitusi.

Väga tähtis on kasvumulla valik, Sónia sõnul valmistatakse ette „soe voodi“: muld on segatud lõigutud ananassilehtede ja Pittosporum’i (eesti keeles vaiguseemniku) hakkega, pind kaetakse hakitud puiduga.

Ananass on saarele toodud Brasiiliast, aga viljade maitse ja välimus on palju muutunud: siinsed on troopika omadest väiksemad, mahedamad ja magusamad.

Temperatuuri hoitakse kasvuhoones 36–56 kraadi vahel. Neli-viis kuud pärast mahapanekut võetakse ette üks kõige olulisemaid ja keerukamaid protseduure: taimi suitsutatakse. Vaid nii saab kindlustada, et õied tuleksid ühel ajal. Suitsutatakse üheksal päeval, pool tundi hommikul ja 20 minutit õhtul. Parima, tumeda suitsu andvat krüptomeeria puit, mis segatud banaanilehtedega. Aeg, millal see protseduur ette võetakse, sõltub ilmast; mida soojem on, seda kiiremalt taimed kasvavad. Kui ananasse ei suitsutataks, valmiksid viljad väga erinevatel aegadel.

Meie külaskäigu ajal üheski kasvuhoones ei suitsutata, aga vähemalt ühes on suitsulõhn selgelt tunda.

Kui hulgast õitest on kujunenud liitvili, lõigatakse kroon keskelt maha, et kogu energia läheks vilja kasvuks. Pärast seda kasvab ananass juba omapäi. Viljad valmivad umbes aasta; kui vars hakkab vilja raskuse all painduma, on aeg saak maha lõigata. Muidugi on soodne, kui viljad valmivad kõrghooajal. Väljaveoks kogutakse rohelised viljad.

Kui viljad koristatud, pügatakse lehed maha ja need lähevad, nagu öeldud, kasvumulda. Juured pannakse pikali mulda väikesesse kasvuhoonesse ning 4–6 kuu pärast hakkab igast juurikast küljelt kasvama 1–3 taime. Neist valitakse istutamiseks välja parimad. Istutamisest kuni viljakoristuseni kulub niisiis umbes 1,5–2 aastat.

Taimi kastetakse basseini kogutud vihmaveega: talvel üks kord nädalas, suvel kaks korda päevas.

Kogu majapidamine on orgaaniline, kõik jäägid kogutakse hoolikalt kokku ja lähevad uuesti käiku; kemikaale siin ei kasutata. Valitsus doteerib ananassikasvatust; loodud on ühistuid, et saaks tootmist moderniseerida.

See peaks olema alles moodustunud vili.

Arruda ananassi-
kasvandus olevat üks vanemaid – esimene kasvuhoone lasti käiku 1963 – ja ainuke, kus võetakse vastu turismirühmi.

Eelmisel pildil põõsa varjus näha majake on üks turismiobjektile hädavajalik koht, millel selgitus mõistagi ikka azulejo-tahvlikesel.

Aed on nagu Assooridel ikka uhkesti lopsakaid taimi täis. Paar näidet sellest, mis silma hakkab.

See siin näiteks peaks olema ohtlik invasiiv, mille inglisekeelne nimi on Ginger Lily, eesti keeles on ta ametlikult ristitud ladina keelest laenatud nimega hedühhium. Ent Mirjam teab mulle öelda, et lillesõbrade seas on ta tuntud kui veenuslill.

Samas on ka kasvanduse ühe asutaja Augusto Arruda büst.

Muidugi leiab aia servast rohke kaubaga poe, ...

... kus igasuguste ananassi-
kujuliste, aga ka muude suveniiride kõrval müügil rohkesti viljadest valmistatut: keedised, kastmed, joogid. Söödavat-joodavat saame degusteerida ning ühe 15-eurose likööri ostan kaasa.

Toredate väänkasvudega kaetud maja kasvanduse kõrval kuulub samuti Arrudade perele. Sónia räägib, et see ehitati omal ajal apelsinikaubandusega teenitud raha eest ja olevat õige uhke; isegi kabel olevat majas olemas.

Siinsele tegevusele viitab muidugi ka sillutise mosaiik.

Veidi pärast 10 oleme jälle bussis. Sõidame ringteed pidi ümber Ponta Delgada, nii et saame heita pilgu ka lennuväljale. Sabistab natuke vihma.

Giidid räägivad ananassiajale eelnenud apelsiniajast, millele tegi 19. sajandi viimasel veerandil lõpu taimehaigus. Esimest korda oli oranže hõrgutisi saarelt välja veetud 1751, umbes 1775 algas regulaarne vedu Suurbritanniasse. Kui 1790ndatel läks meritsi teele 18 000, siis 1790–99 juba 200 000 kasti aastas. Veeti üsna väikeste kuunaritega, kuna ülestikku oli saanud panna ainult paar kasti: suuremas virnas läksid õrnad viljad mädanema. Tsitruselised valmivad saarel novembrist aprillini, teise aasta septembris-oktoobris hakkavad viljad varisema. Märtsis on õitsemisaeg; õisi kasutatavat ka raviks: peavalurohu ja rahustina.

Kaupmehed käinud ise vilju valimas, apelsinid olid toona luksuskaup, olulised just jõulude ajal. Laevad olid olnud teel kümme päeva kuni kaks nädalat. 1860ndatel tekkis oluline konkurent: aurulaevad hakkasid inglastele apelsine vedama Sitsiiliast. See on siiani brittide üks põhilisi apelsinitarnijaid, veel tuuakse neid Portugalist ja Hispaaniast, eriti Sevillast. Marmelaadi olid leiutanud šotlased, kes polnud taibanud apelsine koorida ja leidnud seetõttu, et muul moel need viljad toiduks ei kõlbagi. Pärast apelsinikasvatuse kurba lõppu tulidki ananassid, aga ka banaanid ja granadillid.

10.15 sõidame läbi väikese Relva küla, 10.21 teele jääv Covoada on üsna suur asula.

Tee viib mäkke, maastik on väga liigendatud: aina künkad ja orud. Nähtavus pole küll suurem asi, sest jälle sajab.

Aga 10.30ks, kui teeme peatuse Pico do Carvão (kaardil <2) vaateplatvormil, jääb vihm üle. Ühel pool teed on üsna järsk ja metsane nõlv; ...

... puud, mis siin kasvavad, peaksid olema mitu korda jutuks olnud krüptomeeriad; Sónia ütleb nende kohta jaapani seeder.

Teisele poole avaneb avar vaade, millest klõpsutan hulga pilte. Püüan nüüd kokku panna mingi loogilise rea, liikudes vasakult paremale.

Oleme paigal kümmekond minutit, selle ajaga jõuavad pilved ja valgus üha muutuda. Mõnel pildil paistab taustal meri paremini, mõnel peaaegu üldse mitte.

Saare keskosa poole muutub maastik aina künklikumaks.

Maa jagavad lapikesteks hekid, enamasti vist ikka hortensiatest.
Üks selline paraku ikka ära õitsenud hekk on ka esiplaanil.

Kui hoolega vaadata, hakkavad silma kariloomad, ...

... keda annab muidugi ka kenasti lähemale suumida.

See kant olevatki saare põhiline karjakasvatuspiirkond, kus tegutsevat ka paar piimavabrikut. Nagu enne oli juttu, toodetakse rohkesti piimapulbrit. Viimast veetavat välja teiste maade seas Angolasse, mis olevat praegu noorte assoorlaste jaoks üsna populaarne emigratsiooni sihtkoht. Peale piimakarja kasvatatakse saarel ka lihaveiseid ja näiteks madeira rahvustoidu lihavarraste toore tulevat enamasti just Assooridelt. Hobuseliha saarte elanikud ei söö, küll olevat assoorlastel üle 60 000 sea ning õige pisut lambaid ja kitsi.

Aga oluline on siinne ala ka turismi seisukohalt: rajatud on hulk matkaradasid, lähikonnas on 18 järvekest, mille juurde pääseb jala või äärmisel juhul maasturiga. Eelmisel aastal olevat saarel käinud 123 ristluslaeva. Sónia, kes elab põhjarannikul asuvas Ribeira Grandes ja töötab sealses turismiinfopunktis, räägib, et üks tema kolleeg hakanud Saksa firmale tegema üheksa saare kruiise.

Maastik on endiselt künklik ja põnev. Väljavaateid varjab küll sageli vägev krüptomeeria-
mets. On näha, et parajasti püütakse siin-seal vaateid avada. Nõlvadel suuri puid langetada on muidugi omaette tõsine ettevõte.

Pikalt enam sõita pole: 10.54 olen bussiaknast ...

... teinud sellised fotod. See ongi saare arvatavasti kõige kuulsam järvepaar: esiplaanil Roheline järv (Lagoa verde), taga Sinine järv (Lagoa azul). Ehk kokku Seitsme linna laguun (Lagoa das Sete Cidades).

Kuidas ja täpselt millal kogu see ilu – viiekilomeetrise läbimõõduga kaldeera, järved ja muud maastikuvormid – tekkinud on, sellest ma pigem ei üritagi aru saada – pärast seda, kui olen lugenud mitut võõrastest ja arusaamatutest geoloogilistest terminitest kubisevat teksti –; igatahes on siin olnud terve hulk vulkaanipurskeid. Viimane neist oli olnud 1440. aasta paiku ja ilmselt muutis seegi suuresti varem tekkinud pinnasevorme ja eks siis kujuneski pilt umbes selliseks, nagu meie teda nüüd näeme.

Kui juba bussist välja saame, teen veel hulga pilte, aga lõppkokkuvõttes pole ükski ligilähedaseltki selline, nagu neid võib näha turismibrošüürides. Ma ei räägi mitte niivõrd foto kvaliteedist, kuivõrd vaate avatusest ja avarusest: ikka jääb midagi krüptomeeriate varju; vaja oleks tõusta maapinnast mõneti kõrgemale. Ja mingi vine on ka; Mirjam ütleb küll, et tema eelmistel käikudel on vaatamisolud olnud hoopis kehvemad.

See on siiski enamvähem näha, et lähem järv on rohelisema ja tagumine sinisema veega. Järvi eraldab kitsas maariba, kuhu peagi suundume. Sellel kulgevat teed mööda saab külasse, mis kannab samuti nime Sete Cidades ehk Seitse linna ja kus elab umbes 800 inimest.

Vaatame seda ilu Kuninga vaatekohalt (Vista do Rei, kaardil <3): siin olevat kunagi järvesid imetlenud ka Portugali kuningas Carlos.

Teeserva paigutatud teabetahvel on ikka muidugi kahhelplaatidest; tekstid on sedapuhku lausa neljas keeles. Järve iseloomustavad arvud on eri allikates jälle mõneti erinevad. Näiteks järvede pinna kõrgus ümp on tahvli andmeil 251, Vikipeedias aga 259 meetrit; pindala vastavalt 4,82 ja 4,35 ruutkilomeetrit. Suurim erinevus on suurimas sügavuses: 19 ja 33 meetrit. Giidid lisavad, et järve ümbritsevad järsakud küünivad 400–600 meetrini.

Veel on tahvlil üles loetud järvedes elavad kalaliigid (koger, karpkala, särg, ahven, haug ja koha) ning lisatud, et ilma loata kala püüda ei tohi.

Ja teine azulejo-tahvel, sedapuhku ainult kohalikus keeles, kus näidatud, mis on kus ja kus on mis. Seda pilti vaadates tuleb jälle kahjutunne, et me pole kohal hortensiaõite pillerkaare ajal. Ei taibanud kahjuks tahvlit enne pildistamist prahist puhtaks pühkida.

Aga teisel pool teed seisab midagi hästi koledat (kuhu ronides võiks ehk uhkemaid fotosid saada): hüljatud hotell. Kui ma õigesti mäletan, siis ehitati see kasiino jaoks ja mõnda aega oli ta isegi tegutsenud, aga läinud pankrotti. Selle postituse jaoks infot otsides leian aadressilt http://ragstocouture.com/abandoned-hotel-in-the-azores-checking-in-to-the-monte-palace/ suure hulga fotosid: keegi on varemetes põhjalikult ringi vaadanud. Märkan üht kommentaari, mis kattub täpselt minu mõttega: kuidas küll ometi lubati sellisesse kohta sellist kolakat rajada?! Seal samas on ka kirjas, et hoone on valminud 1980ndate keskel ehk ajal, mil saarestik oli veel kaugelt vähem turismisihtkoht kui praegu, ja on ju ka kohas, kuhu sõita on terve omaette ettevõtmine isegi selle saare mastaabis.

Hotelliehituse algatanud firma tegutsevat São Miguelil ka praegu: kusagil saare lõunarannikul, vist Vila Franca do Campos.

Maantee läheb enamvähem 180-kraadise kaarega ümber hotelli. Teiselt poolt on vaade betoonkolakale selline.

Just umbes selle foto tegemise kohalt läheb mäest alla ka hoopis teistsugune tee; minu meelest sõidame seda mööda homse džiibisafari ajal.

Siingi on järjekordne vaatekoht, ...

... kust saab heita pilgu saare edelarannikule. Mere ja saaregi kohal on tugev vine.

Selle üleilmsele rahule kutsuva posti päritolu jääb mulle teadmata.

Meie ratsu.

Veidi pärast kella 11 hakkame mööda üsna kitsukest teed sõitma Sete Cidadesi küla poole, teeme poolel teel peatuse (kaardil <4) ning kõnnime giidide sabas vaatekohale, ...

 ... et heita pilk veel ühele, väiksemale kraatrijärvele, mis kannab nime Santiago (Lagoa de Santiago) ehk siis Püha Jakobi järv. Seegi on järskude, kõrgete ja metsaste kallastega.

Peatuskohas müüakse suveniire. Kes iseloomustaks seda kanti paremini kui musta-valgekirjud lehmad!

Edasi viib tee kaarega ümber selle järve ja laskub Sete Cidadesi poole. Järgmise peatuse teemegi järvesid eraldaval maaribal (kaardil <4). Kapitaalne sild on ehitatud aastail 1936–37.

Tee, mida mööda siia mäest laskusime, on keskel, kahelt poolt viivad teeharud ka mõlema järve äärde.

Sinise järve ääres on idaküljes üsna lai lamedam ala, siis tõusevad kraatri seinad järsult üles.

Läänekallas tundub olema veidi madalam (ent homme näeme, et pole ta madal ühti!).

Lasen endast Sinise järve taustal ka pildi teha.

Rohelise järve läänekaldal paistavad Sete Cidadesi küla majad, ...

.. ida- ja põhjakallas on kohati aga väga järsud.

Muidugi on järvede ja kraatriga seotud terve hulk legende. Näiteks kohanimi öeldakse tulenevat legendist, mille kohaselt seitse piiskoppi põgenesid pärast mauride vallutust koos lähikonna ja neile ustavaiks jäänud 5000 usklikuga 20 laeval Portugalist ning asutasid asustamata saarel seitse kogukonda. Mingit tõestust sellele legendile ei ole.

Teine lugu valgustab järvede teket. Elanud kord kuningas, kelle tütar kohtas siin matkates karjust. Noored armusid teineteisesse, aga kuningas oli otsustanud tütre panna mehele naaberriigi printsile. Viimasel kohtumisel nutsid mõlemad nii ohjeldamatult, et kuningatütre sinistest silmadest voolanud pisaratest tekkis sinine järv, karjuse roheliste silmade veest aga roheline.

Sete Cidades on valitud seitsme Portugali loodusime hulka.

Sete Cidadesi küla keskel (kaardil <6) saame ligi pool tundi ringi vaadata. Mõned jõuavad kohvi joomas ja söömas käia, mina eelistan muidugi ringkäiku. On tore kenasti korras majade ja hoolitsetud aiakestega asula, ...

... majad on valdavalt ikka kas ühe- ...

... või kahekorru-
selised.

Tõe huvides lisan, et märkan siiski ka mõnda vanemat ja mitte nii üles vuntsitud ...

... või lausa hüljatud ja varemetes ehitist.

Ühe müüri peal õilmitsevad lillekesed, mille õied meenutavad kangesti meie kirikakraid, aga on muidugi midagi muud.

Üks näide ka hoopis suurematest õitsejatest; kodus saan botaanikute abiga teada, et see on üks tääkliilia (Yucca) liike. Jälle märkan ka paradiisilinnulillesid.

Maastik küla ümber on õige rahutu reljeefiga.

Kõige uhkem ehitis külas on muidugi pühakoda, 19. sajandist pärit uusgooti Püha Nikolause kirik (Igreja de São Nicolau).

Kiriku juurde viib vägev allee, ...

... kus krüptomeeriate all ...

... õitsevad jälle amarüllid ehk „Tüdrukud kooli“, mulle paari päevaga kangesti meeldima hakanud lilled.

Pühakoda on ühelööviline, ...

... rohkete lillede ...

... ning väikeste ...

... ja suuremate pühakujudega kaunistatud.

Kirikust veidi eemal leian ka Assooridel nii tüüpilise Püha Vaimu kabeli.

Assooride katoliiklastele on omane Püha Vaimu kultus (Culto do Divino Espírito Santo), mis tähendab tervet pühakujude, rajatiste ning religioossete pühade, tseremooniate ja traditsioonide süsteemi. Sama kultus olevat elujõuline ka Brasiilias ning Põhja-Ameerikas elava Portugali diasporaa juures.

See uhke sammastikuga hoone täidab hoopis proosalisemaid funktsioone. Nagu ikka, on turismirühma tuleku aegu naiste poolel järjekord, meeste omal mitte.

Veidi enne keskpäeva asume jälle teele. Mirjam ütleb, et selles külas pole ühtegi hotelli. Siinsed inimesed on rahul, et turistid käivad, aga siia ööbima nad neid ei soovi. Kui keegi kommenteerib, et külast jäi väga puhas ja hoolitsetud mulje, kinnitab Mirjam, et saartel nii ongi, ka Portugali sisemaal, mitte aga lõunaranniku massturismipiirkonnas.

Natuke tuleb juttu ka pikka aega Portugalis ja Hispaanias võimutsenud mauridest. Giidid selgitavad, et vale on pidada neid araablasteks; see on islamiusulise rahva üldnime ja suurem osa neist olid berberid. Araablasi olnud mauride seas ehk paar protsenti, ka pärslasi oli neist rohkem. Ja Pürenee poolsaarele ei tulnud nad 8. sajandil mitte kui vallutajad, vaid mitmekordse kutse peale senistele valitsejatele appi. Assooridega on mauridega samuti pistmist: neid olid olnud esimeste saartele tulnud inimeste seas.

Siin on mul märkmetes üsna pikk ja arusaamatu auk. Ainult Mirjami abiga suudan tagant järele taastada, millist teed mööda me Sete Cidadesist ookeni äärde sõidame. Igatahes on need tõsised mägiteed, aga väga kaua minek aega ei võta. 12.05 klõpsin läbi akna mõne udupildi, millest kõige parema panen ka siia. Varsti saame neid ookeanivahust kõrguvaid kaljurahne näha ka lähemalt ja madalamalt.

Veel mõni minut hiljem üritan läbi akna üles võtta veisekarja lõunasöögi.

Ja 12.12 oleme juba saare looderannal Mosteirose lähedal Miradouro Ponta do Escalvado (kaardil <7) kaljupangal, millelt, kui ma nüüd õigesti meelde suudan tuletada, olevat siis, kui veel vaalu kütiti, vaadatud, ega jahisaak tulemas ei ole, nii et tasuks laevale asuda.

Vaalavahtide jaoks on väike majakegi olemas.

Ümbrus on dramaatiline: põhja poole avanevast vaatest ...

... suumin välja abajas kaljusid peksvad lained ...

... ning Mosteirose linnakese.

Lõunakaarevaatest ...

... tirin veidi lähemale vaate Ferraria neemele, kuhu jõuame ka homsel džiibiretkel.

Samal taustal sean end fotole.

Lõunakaares asuval künkal on üks torn, mille otstarbest meile vist räägiti, aga paraku pole seda ei mälus ega kirjas.

Usinamad pildistajad leiavad võimalusi kõrgemale tõusta, aga see polegi päris ohutu: ...

... Mirjami soengust on näha, et puhub üpris kõva tuul, ...

... mis inspireerib lennukaitseidki ette võtma.

Saare sisemuse pool küljes näeb pastoraalseid vaateid väsimatult süüa vuhkivatest veistest.

On meilgi aeg suunduda veidi sisemaa pool asuva Várzea küla (kaardil <7a) restorani ...

... lõunasöögile.

Põhitoidu valikus on verivorstid ananassiga, makrellid, kaht moodi valmistatud sealiha, loomaliha, kaheksajalad (selles kandis püütavatki Assooride maitsvamaid kaheksajalgu) ja lisandid. Laual ootavad karahvinid veiniga, serveeritakse ka magustoitu ning teed ja kohvi. Kõik lausa suurepäraselt maitsev ja rohke, ...

... nii rohke, et jätkub ka külameestele.

Saame aplodeerida kõigi nende hõrgutiste valmistajale ja öelda „Palju tänu, kokatädi, kõht on suur kui Munamägi!“. Tegelikult polegi proua vist mitte lihtsalt kokatädi, vaid toidumaja omanik. Pealegi olnud tal sel päeval sünnipäev. Tema tagant on näha giidide lõunalaud.

Pärast tuleb portugallaste söömakommetest veidi ka juttu ja põhitarkus on see, et hommikusöök on kasin, lõuna- ja õhtusöök aga vägevad, kusjuures siingi hakatakse õhtust sööma alles pärast kella 20. Kummaline, et nad selliste portsude juures nii saledad on!