Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, XI. Viimane õhtu ja hommik Ponta Delgadas, I

Ega ma kauaks hotelli jää: söön natuke ja 18.15 paiku lähen jälle hulkuma. Eesmärk on seekord kindel: jõuda välja Avenüü teise otsa vanglani, millega kohakuti olen mere pool teeservas märganud üht kaluri või kaluri moodi riides mehe büsti. Esmajoones huvitab mind just see kuju.

Sel kaardil (allikas: www.portasdomar.pt) on siniste ringidega tähistatud mõned kohad, mida selle käigu jooksul pildistan.

 Hotelli eest keeran vasakule ja kõnnin järgmise tänava, juba tuttava Rua de Lisboa ehk Lissaboni tänavani. Ristil keeran paremale ja järgmisel ristil korraks veel paremale, et pildistada paremini suurt teatrimaja Colosseumi (Coliseu Micaelense) – nii seda kui mitut muudki eespool jutuks tulevat kohta olen eelmistes Ponta Delgada postitustes maininud. Aga midagi uut leian ikka ka.

Ega teatrist siitki küljest õiget pilti ei saa: tänavad on liiga kitsad.

Sel risttänaval, Avenida Roberto Ivensi’il, ...

... hakkab teatrist ülejärgmise majana silma üks ilmselt sakraalhoone, ...

... teisel pool tänavat aga mälestussammas mehele, kelle nime tänav kannab: Roberto Ivensile. Vikipeediast leian, et Ponta Delgadas sündinud Ivens (1850–1898) oli eelmistes postitustes mainitud USA konsuli Thomas Hicklingi lapselapselapselaps; geograafist Aafrika uurija, koloniaalametnik ja Portugali mereväe ohvitser. Portugalis olevat lausa kümme tema nime kandvat tänavat, Ponta Delgadas peale tänava ka üks kool.

Satun pildistama ühe auto numbrimärki. Nagu korra juba kirjutanud olen, märgib parempoolses servas ülemine arv autoostu aastat, alumine kuud.

Lähen Lissaboni tänavale tagasi ja kõnnin kuni valitsushooneni (Palácio de Conceiçao), ...

... millel lehvivad nii Portugali kui ka saarestiku lipud.

Kõnnin põiki läbi valitsushoone ees asuva pargi, 2. märtsi väljaku (Largo 2 de Março), ja jõuan pikale tänavale, mida mööda olen juba mitu korda vantsinud ja mille nimi on igas lõigus ise moodi; siin alguses Rua Marquês da Praia e Monforte ehk siis Praia-Monforte markiide tänav.

Pilk esimesele risttänavale, Rua Conselheiro Doutor Luis Bettencourt’ile. Veidi maad eespool on postkontor, kus marke käisin ostmas, paremat kätt kaadri taga kohtuhoone, mille ehitamise aegu oli linnas tuliselt vaieldud: et saab liiga moodne. Päris huvitav oleks teada, kuidas pontadelgadalased igapäevakeeles oma ülipikkade nimedega tänavaid nimetavad?!

Viitsin isegi suveniiripoodide aknaid silmitseda – tavaliselt ma seda ei tee – ...

... ja avastan ülimalt hästi São Migueli iseloomustava komplekti.

Üleskirjutusi olen jälle natuke napilt teinud, aga foto servas olev viit lubab kindlalt väita, et see on Rua Manuel da Ponte, mida mööda jõuaksin otsejoones saare avastaja Velho Cabrali nime kandvale väljakule ...

... ja eriline maja kinnitab, et see on sama tänav veidi teises rakursis. Väljak on ees aimatav.

Väike kirik või kabel on veidi pärast seda ristumist, minu liikumissuunas vaadates vasakut kätt. Tänav on nüüd juba nimega Rua Machado dos Santos ja selle nime kaudu leian kabeli veebist isegi üles. Ilmselt on tema nimi lihtsalt Capela da Rua Machado dos Santos ehk siis kabel Machado dos Santose tänaval, väga lihtne! Nojah, pühakodasid on linnas tõesti nii palju, et ehk ei jätkukski kõigile mingit pühaku nime...

Aga veel rohkem tundub olema apteeke. Need tunneb juba eemalt ära kirkalt helendava rohelise risti järgi.

Kahe järgmise pildiga tahan näidata kaht asja. Esiteks – et sel mitte just hilisel tunnil on sellel päeva ajal kihaval tänaval väga vähe inimesi. Ja teiseks – kui peatänaval on sillutisemosaiik ainult kõnniteedel, ...

... siis ristuvatel tänavatel sageli ka sõiduosal (mis küll ei pruugi sugugi kõikjal sõidukitele avatud olla).

Seegi on varasemast tuttav koht: hoone paremal, millest paistab vaid üks karniis, on torniga teatrimaja, mis olevat pigem siiski kontserdi- ja konverentsikeskus, Teatro Micaelense. Üle São João väljaku, Largo de São João, paistab aga linna kõrgeim maja, mille kohta Sõnia ütles, et tal on natuke häbi, et selline siia ehitada lubati. Ka tänav kannab selles lõigus São João ehk siis nähtavasti Püha Johannese nime.

Nüüd on tänava nimi juba Rua do Mercado, Turu tänav, ning see ehitis, ...

... millest panen kaks foto, ongi turg, kus linnaekskursiooni aegu ananasse mekkisime.

Veel üks samast päevast tuttav koht: restoran, kus toimus meie rahvuslikus stiilis õhtusöök. Järjekordselt kahetsen, et hortensiate õieaeg on enamvähem läbi.

Siis kõnnin juba käimata radadel. Tänav hakkab laskuma ja kannab üsna pikas lõigus nime Rua do Perú.

Osa maju tunduvad olema üsna uued...

... enamasti on aga pigem siiski rohkem või vähem ajahammast tunda saanud.

Julgen tasapisi arvata, et võiksin hakata kohale jõudma. Kui loen sildilt tänavanime Rua do Negráo, on selge, et tuleb hakata otsima otseteed Avenüüle.

Pööran paremale ja satun viie tänava ristile.

Siin seisab insener José Cordeiro (1867 Arrifeses – 1908 Ponta Delgadas) 1970. aastal püstitatud mälestussammas. Veebist saan teada, et jõukast talupidaja perekonnast pärit Cordeiro õppis Ghentis ja Pariisis elektriinseneriks ning töötas mitu aastat Prantsusmaa, Saksamaa ja Lõuna-Ameerika kompaniides ning naases 1900. aastal São Miguelile. Et sel perioodil ehitati saarel mõne aasta jooksul hüdroelektrijaamu, sai José Cordeiro koos partneritega nende baasil välja ehitada Vila Franca do Campo, Ribeira Grande, Ponta Delgada ja Lagoa tänavavalgustusvõrgu. 1907. aastal rajas tema firma Ponta Delgadasse gaasitehase.

Tänav, millega minu siiatulekutänav siin lõikub, kannab ka Cordeiro nime: Rua Engenheiro José Cordeiro.

Mõni pilt sillutise-
mosaiikidest. Mõni tundub midagi reklaamivat, ...

... üha rohkem kinnitatakse aga ookeani lähedust: piltidel on küll laevukesi, molluskeid ja mitmesugust mereatribuutikat, ...

... küll kalu (see siin on väga veidra välimusega merihobuke), ...

... küll koorikloomi.

Ühel vabriku moodi hoonel on otsaseinal ...

... igavene uhke futuristlik pilt (püüan guugeldades otsida, millega tegemist, aga paraku ei leia). Viidad pildiga seina ees jätan tähelepanuta, võib-olla asjatult: üks näitab ülikooli, teine Alto da Mãe de Deus’i, Mãe de Deu kõrgendiku poole. Kodus leian, et sel kõrgendikul seisab üsna uhke pühakoda ja vist ka mingi vana kindlus.

Aga see kõik on otse vastassuunas sellega, kuhu mina teel olen. Valin ookeani poole minekuks kitsukese tänava, mille väga keerulist nime ma oma muidu üsna detailselt Ponta Delgada kaardilt ei leia, aga tänava enda vist leian.

Sildi all on tähelepanuväärne juhtmepundar, nii iseloomulik kogu Lõuna-Euroopale.

Tänav on tõesti kitsuke ja kõver, ...

... väikeste nukumajadega, ...

... millest paljudel ikka pühapildid seintel.

Siis olengi ookeaniäärsel avenüül, mis siin ei kanna enam Henrique nime nagu linna keskel, vaid on Avenida Dr. João Bosco Mota Amaral. Paremat kätt kõrguv hoonekolakas ongi vangla.

Teiselt poolt avenüüd teen türmikompleksist ühe foto veel. Juba pärast reisi küsin Sónialt kirja teel üle ja saan teada, et Portugali riigile ja justiitsministeeriumile kuuluv kinnipidamisasutus on ehitatud 1856 ja üks esimesi Portugalis, mis ongi just nimelt vanglaks ehitatud.

Võtan üles ka vanglast veidi kesklinna pool seivale müürile maalitud uhke grafiti, ...

... mida võib vist päris julgesti kunstiks nimetada.

Väike skulptuuriga haljasala vangla juures teede hargnemise kohal.

Ponta Delgada sadama muulidest kõige vägevam ulatub siiani välja.

Esimene ookeaniäärne maja siin servas on jahtklubi; saan Vikipeediast teada, et see institutsioon on saarel spordi edendamisega tegelnud juba üle 100 aasta.

Väike palm ja vägev ankur klubi kõrval.

Veel paar sammu linna poole seisabki see „kaluri“ monument, mille pärast siia tulin.

Selgub, et südvesteris ja õlikuues mees pole mingi nimetu kalastaja, vaid Monaco vürst Albert I (kodanikunimega Albert Honoré Charles Grimaldi, 1848–1922)! Natuke üllatav on pisiriigi kunagist kroonitud pead siin kaugel ookeani keskel näha, ehkki ma tean kunagisest Monaco-reisist tõesti ka seda, et mees oli kirglik okeanoloog.

Küsin tema siinsete asjaajamistegi kohta kirjatsi Sónialt ja saan väga põhjaliku vastuse, millest mõni fakt ka siia. Esiteks oli ta olnud kuningas Carlos I suur sõber ja teiseks käis ka Assooride vetes uurimisretkedel. Albert tegi muu hulgas Assooride kaluritele olulise avastuse, leides ookeani põhjas mäe, mille juures vee sügavuste vahemik on 35–190 meetrit ja ümbermõõt 55 kilomeetrit. Albert nimetas mäe ühe oma laeva järgi: Banco Princesa Alice. 1904. aasta talvel tuli vürst Ponta Delgadas ja avas tema enda auks nimetatud avenüü. Nägin seda tänavat paar päeva tagasi, kui otsisin Autonoomia monumenti.

Veebist leian juurde, et Albert pühendus okeanoloogiale, mis toona oli väga uus teadus, juba 22-aastaselt ning leiutas terve hulga mere uurimise seadmeid ja tehnikaid ning rajas Monacosse okeanograafia muuseumi.

Alberti rohkete ekspeditsioonide käigus leiti teadusele üks uus kalmaariliik. Meetri pikkuseks kasvav süvamereelukas sai vürsti auks nime Lepidoteuthis grimaldii. Tänuks tema nelja uurimisreisi tulemuslikkuse eest Teravmägedele on Teravmägede peasaare loodeosa nimetatud Albert I maaks. Peale okeanograafia huvitus vürst ka inimese päritolust ja asutas Pariisi inimpaleontoloogia instituudi.

Paar minutit pärast 19 alustan tagasiteed ja lähen mööda ookeani serva.

Ka idapoolses otsas on Avenüül väga lai ja uhke jalakäijate osa.

Paremale vaadates tuleb otsemaid meelde Sónia jutt sellest, kuidas ehitusbuum on takerdunud: see suur hoone, arvatavasti hotell, on ilmselt juba mõnda aega seisnud lõpetamata, ....

... järgmine suisa algusjärgus, aga märkideta, et siin praegu midagi tehakse.

Jalakäijate sillale olen muidu lähenenud ikka teiselt poolt.

Siit algab uhkete, ookeanivaatega hotellide rida. Kõigil on rohkete fotodega veebilehed, aga sageli pole sel lehel ka hoone üldvaadet. Seepärast lähtun lihtsalt paigutusest kaardil ja usun, et esimene ses reas on Hotel Marina Atlântico.

Sissesõit maa-
alusesse parklasse.

Ilmselt on mõlemad korpused seesama Hotel Marina Atlântico.

See on kindlasti Hotel Açores Atlântico.

See hoopis väiksem maja võiks olla ka hotell, nimega apartement-
hotell Solmar Alojamentos, aga selles pole ma sugugi kindel.

Kohe selle kõrval on linna-
ekskursioonist tuttav Peetri kiriku (Igreja de São Pedro)...

... ja üle tänava selle vastas Terra Nostra asutaja, USA konsuli Thomas Hicklingi villa ehk nüüd on São Pedro Hotel, kus tegutsevat hotellikool.

Kesklinnas pildistan kohaliku lennufirma SATA silti; tunnuslause on neil siis ”Atland ja sina”. Tuul on jälle läinud üsna tugevaks, nii et käimine muutub tasapisi raskemaks.

19.35 olen hotellis. Sotsialiseeruda sel õhtul ei viitsi ja juba enne 22 pööran magama.