Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, III. Päripäeva ümber saare kõrge idaotsa küngaste, 1

Öö vastu 16. oktoobrit on millegipärast rahutu; mitmest jaburast unenäost on meeles osalus üritusel, mis meenutas kangesti mõne aasta eest nähtud pasunabändide tralli Serbias Gučas... Mis seos sellel võiks olla praeguse reisiga, on võimatu mõista. Veidi enne 7 tõusen, 7.30 käin söömas, ...

... kell 8 olen toas tagasi ning rõdult kuhugi loode ja põhja vahele vaadates avaneb selline pilt. Idakaares on peaaegu selge, lääne pool seikleb laotuses ka natuke pilvi.

Veidi pärast 9 stardime, korjame Avenüü servast peale teiste hotellide elanikud ja sõidame ida poole. 9.13 paiku möödume linna servas musta karva liivarannast. Aknast ma pilte teha ei saa, sest klaas on liiga räpane.

Giidid annavad teada tänase lõunasöögi võimalused: kas sealiha vürtsika kastmega või bacalhau, see peaaegu et portugali rahvusroog kuivatatud soolatud tursast. Edasi kuuleme mitmelaadset teavet Asooride kohta; mõne asja olen eelmisse järge juba üles kirjutanud, mitte aga seda, et talvel langevat temperatuur harva alla 14 ja suvel tõusvat samuti harva üle 26 kraadi, aga rekordid olevat –3,5 ja +39, või et mullu käis siin umbes 800 000 turisti – üheksa saare kohta kokku pole seda just palju.

Venime tükk aega heinavankri sabas – tee on kitsas ja käänuline –, aga juba 9.25 oleme esimese sihtmärgi juures: Lagoas  (kaardil, mille võtsin allikast http://www.azores.dk/, märgitud <1) või täpsemalt vist selle linna kõrval asuvas Rosario külas Vieira keraamikavabriku juures. Fotol on azulejo’lt lugeda, et vabrik on asutatud 1862, teine glasuurplaatidest teabetahvel kinnitab, et ettevõte on olnud kogu aeg sama perekonna käes, nüüd juba viiendat põlve.

Vaatame alustuseks üle toorme; parim savi tulevat Santa Maria saarelt, osa ka siit samast São Miguelilt, aga toodavat teist ka kaugemalt, lausa mandrilt ja Inglismaalt.

Siis vaatame, kuidas asju vormitakse ...

... ja kuidas nad kolm päeva kuivavad.

Järgneb poleerimine ja kaheksa tundi põletust 800 kraadi juures.

Edasi tooteid lihvitakse ja värvitakse – kõik see käib siin käsitsi – ja põletatakse 900 kraadi juures üheksa tundi. Roosa värv muutuvat põletusel siniseks.

Sónia kinnitab, et sinine värv on valitud hortensiate tõttu: need on saarel valdavalt sinised.

Aga on ka teist karva asju. Hoolikalt vaadates märkab nõudel hinnasilte – vabriku poest saab kõike osta.

Muidugi ei puudu toodangust ka igasugused kujukesed ...

 ... ja mitut nägu azulejo’d (neid tohtivat igaüks ise disainida ja siit tellida). Portugali olevat need glasuurplaadid tulnud koos mauridega. Uste kõrval olevad pühapildid-azulejo’d olevat omased esmajoones just Assooridele.

Küll jääb mul teadmata, kas see nurgas seisev capote a capello’gi on siin vabrikus valminud.

Seltskond on lõpuks poes nii suures ostlushoos, et mul läheb igavaks ja nii kõnnin tänavale, et ka külale põgus pilk heita.

Veidi enne 10 oleme taas teel.

Nüüd on giididel aega meile natuke portugali keelt õpetada: et „tere“ on bom dia ja boa tarde, „tänan“ obrigado, „pole tänu väärt“ de nada. Või et ainsuses teises isikus on kolm pöördumisvormi: peale meie moodi sina ja Teie ka veel kolmas, näiteks ülikoolis professori poole pöördutavat umbes nii, et kas härra professor doktor teeks seda ja seda… Mirjam õppis mõniteist aastat tagasi Coimbra ülikoolis ja meenutab, et tema portugali keele õpetaja teietanud ka oma vanemaid.

10.10 sõidame mööda linnast nimega Vila Franca do Campo, mis oli kuni 5000 inimest tapnud 1522. aasta maavärinani saare pealinn. Rannast mõnesaja meetri kaugusel hakkab silma tore omapärane saar, 62 meetri kõrgune Ilhéu de Vila Franca do Campo: üksildane vulkaanikraater, laguun keskel. Pildistada teda ei õnnestu, seepärast võtan foto intenetist (foto: José Luís Ávila Silveira/Pedro Noronha e Costa / Wikimedia).

Näeme kasvuhooneid, kus kasvavat põhiliselt ananassid, ning banaanikasvandusi. See rohttaim sirguvat umbes 9 kuud, 9 kuuga kasvavad 30–50 kilo kaaluvad kobarad ja kui kobar küps, raiutakse taim maha. Juurikas ajavat võsusid 50 aastat. Osal kobaratel on kiled ümber, et viljad ühtlasemalt küpseks. Märgata võib ka maisipõlde; maisi kasvatatakse põhiliselt siloks. Teravilja kasvatatakse nii vähe, et sellest saarerahvale ei piisa, lisa tuuakse Mandri-Portugalist.

Kunagi olnud ka Assooridel loorberimetsad, millest nüüd alles vaid mõni protsent. Metsad raiuti maha tarbepuuks, aga ka alepõllunduse tõttu. Veel vähem on alles jäänud teist asutuseelset tavaliiki iilekstamme. Esimesed kultuurid, mida saarele tulnud portugallased kasvatama hakkasid, olnud nisu, suhkruroog ja viinamari. Nüüd kasvab saarel rohkesti võõrpuuliike: plaataneid, eukalüpte, Jaapanist pärit krüptomeeriat. Viimane toodi siia 19. sajandil, esimeses postituses põgusalt mainitud apelsiniajastul, kui õrnade viljade pakkimiseks oli vaja tugevaid kaste: krüptomeeriale Assooride kliima ilmselt sobib, nii et ta viskab võimsalt kasvada ja on saarel nüüd põhiline puuliik. Muide, just krüptomeeriametsas elavat ka Assooride endeemne linnuliik (mõne süstemaatiku arvates alamliik) assooride leevike. Saarel kasvab nii igihaljaid kui ka heitlehiseid puid, aga sügisel värvuvate lehtedega liike olevat napilt, vist ainult jaapani vaher.

10.33 jääb vasakule Furnase järv. Oleme tõelisel mägiteel ja kohati on see kivisillutisega. Ponta Delgada ja Povoação vahele rajatu olevatki ajaliselt esimene korralik tee saarel: et jõukam rahvas saaks käia Furnases kümblusvetel. Meie tuleme seda paika avastama reisi eelviimasel päeval.

10.55 leiame hea vaatega koha, kus bussil ruumi teeservas peatuda, ja nii saame mõne minuti aega pildistada.

Veidi maad ida pool lõikub randa lahesopp ...

... ja käänuline mäest laskuv tee suundub selle ääres asuvasse linna nimega Povoação.

Tee servas on ka varem olnud näha rohkeid kenasid roosasid õisi, mis mulle eilsest tuttavad Ponta Delgada António Borgesi pargist.

Nüüd kuulemegi Sónialt seda, mille eelmisse postitusse juba kirja panin: et siin kutsutavat neid amarülle õitsemisaja tõttu nimega „tüdrukud kooli“.

Esimest korda õnnestub pildistada ka ennegi silma korduvalt hakanud musta-valgekirjusid lehmi. Lehmi olevat saarel umbes sama palju kui inimesi: piimandus ongi saarestiku tähtsaim majandusharu. Euroopa Liidult on välja räägitud eriluba: lehmi lüpstakse otse karjamaa servas. Toodetakse võid ja juustu, mis kõrgelt hinnatud ka Mandri-Portugalis, kus lehmi vähe. Eriti rohke on piimapulbri toodang: piima ju 1500 km kaugusele ei vea, küll aga pulbrit. Mirjam meenutab oma Portugali-elu üht üllatust: kuidas on võimalik, et piim kunagi hapuks ei lähe.

Ja veel hakkab vaatekohas silma järjekordne glasuurplaatidest tahvel, seekord luuletaja Daniel Amarali poeemiga.

Pärast peatust on veel mõni minut sõita ja siis juba olemegi Povoação (kaardil <2) keskväljaku ääres. Olen veidi segaduses aastaarvu 1432 pärast pargi keskel seisval sambal: saarele jõuti mõni aasta varem, linna asutamise ajaks märgib vähemalt Vikipeedia alles 1472. Aga küllap ta ikka kuidagi linna tekkega ole seotud.

Samba tipus on Püha Kristuse ordu rist; ...

... sama motiivi leian veidi hiljem ka tänava-
sillutisest.

Kaaslase sööstavad kohvikutesse hankima kohalikku magusat küpsetist fofa’t (olevat nagu suuremat sorti ekleer), mina teen südame kõvaks, jälgin oma dieeti ja uitan antud pooltunni hoopis linnakeses ringi. Siingi on vanalinna tänavad must-valge mosaiigiga, ...

... millest leiab suhteliselt palju mere- ja meresõidu-
motiive.

Muidugi, tegemist on ju sadama-
linnaga.

Sadama juures seisab Avastajate värav (Porta dos Descobrimentos), kuna pärimuse kohaselt maabusid just siin saare esmaasukad.

Värav teisest küljest, mere poolt vaadates.

Hotell sadama juures.

Linna ümbritsevad üsna järsud nõlvad.

Vikipeedia kinnitusel elab Povoaçãos umbes 2100–2200 inimest. Tänavad, majad ja aiad on kenasti hoolitsetud, ...

... domineerivad valged seinad, ...

... aga näeb siiski ka muid erksaid värve.

Sekka üks olmelisem vaade.

Haljastuses on päris uhkeid puid.

Ehitistest silmapaistvaimad on muidugi kirikud. Pühakodasid on linnas mitu, see siin peaks olema neist vanim, kunagise erakla asemele rajatud ja 1745. aastal pühitsetud Igreja de Nossa Senhora do Rosário ehk Rosário Jumalaema kirik või lühidalt öeldes Vana kirik (Igreja Velha).

Linnast läbi voolav jõeke on küll kärestikuline, ent näib üsna ohutu. Ometi rääkis Sónia enne, et millalgi on see jõgi linna põhjalikult üle ujutanud.

Üks üle jõe viivatest sildadest.

Lõpuks avastan päris keskväljaku servast pargi, milles väike loomaaed.

On teine üsna kitsuke, ...

... aga elab siin nii kilpkonni ...

... kui ka papagoisid; ...

 

 ... pealegi on see vist lausa ainus koht, kus märkan reisi jooksul ka punaseid hortensiaid (ja saan jälle kahetseda, et oleme reisil ajal, mil uhked õied on suuremalt jaolt juba pruuniks tõmbumas) – enamasti on nad sinised.

Just Povoaçãos panen posti ka oma eile kirjutatud kaardid ja need jõuavad kenasti adressaatideni.

Sõidame linnast välja mööda tänavat, mis kannab Emigrantide tänava nime; sellega seoses sobib lisada, et Sónia kinnitusel on Povoaçãos Bermudale emigreerunud inimestele kuuluv pansionaat.

Kerime jälle mööda serpentiini üles, kust avaneb hunnitu vaade lõunarannikule. Paraku jääb seegi pildistamata.

Mitmest küljest tulevad jutuks Portugali ja Hispaania suhted ja erinevused. Näiteks suhtumine kaneeli: Portugalis kuuluvat see enamvähem iga magustoidu retsepti, Hispaanias aga üldse mitte, nemad pruugivad see-eest rohkesti vanilli.

Või naljakas näide keeleapsust: portugali ja hispaania keelega võib juhtuda samasuguseid vigu, nagu tuleb ette eestlastel soome ja soomlastel eesti keeles. Jõgede probleemi aruteluga rahul olnud Hispaania peaminister tahtnud kord Portugalis portugali keeles kõnet pidades öelda, et on asjade käiguga rahul, öelnud aga hoopis, et on rase... Jõgede üle on naabrid kaua kembelnud ja kannataja pool on ikka olnud Portugal: hispaanlased paisutavad idast läände voolavad jõed üles ning võtavad energia toomiseks ja niisutuseks nii palju vett ära, et läänenaabritele ei jätku.

15. sajandil polevat olnud kuigi lihtne leida inimesi, kes tahtnuks tulla neile kaugetele maalapikestele elama. Rohkem tuldi Lõuna-Portugalist, mis oli provintslikum ja vähem arenenud. Ümber asuti ka Madeiralt, aga saartele olevat tulnud ka flaami kaupmehi, juute ja inglasi, Aafrikast toodi orje. Uusasukad saartelt ühtegi maismaaimetajat ei leidnud, esimesena toodi kohale lambad. Nüüd on looduses inimese käest lahti pääsenud jäneseid, muidugi ka pisikesi närilisi: hiiri ja rotte. Madusid pole, looduses pole ka konni, aga viimaseid toodi 19.sajandil parkidesse. Pole ka sääski.

Hakkame jõudma saare idaserva. Keskpäeval olen klõpsanud läbi määrdunud akna sellise hallikavõitu pildi. Värvide erksus on mõneti kaotanud, aga maastiku liigendatus on hästi näha.

Siin idas on meil ka paar peatust. Neist esimese nimi on siin azulejo-tahvlil kirjas: Miradouro da Ponta da Madrugada, tõlkes on see „Koiduvalguse vaatekoht“ (kaardil >3).

Parklast viib kena tee maaninale, ...

... kust nii lõunakaarde ...

... kui ka põhja vaadates näeb kõrget järsku rannikunõlva.

Siia on kujundatud hästi hoolitsetud park, ...

... mille juurde kuuluvad nõlvaterrassidel kulgevad rajad. Arvata võib, et need laskuvad lausa ookeanini välja, aga kontrollida seda ei ole aega. Kindel pole ma ka maanina kõrguses: Sónia ütleb, et see on umbes 500 meetrit, kellegi altimeeter näitab peaaegu poole vähem – 266 meetrit.

Rahvas käivat neis parkides väljasõitudel: Nordeste linn on päris lähedal. Sestap on ehitatud ka varjualune ja grillimiskohad.

Sügisesele ajale vaatamata on rohkesti mitmekesist õiteilu: muidugi hortensiad, mis suuremalt jaolt küll ära õitsenud, ...

... need punased õied peaksid olema mingi kanna liik (vasakul) ja ripsmeline aaloe.

Selle toreda, küll väheldase ja rohkesti õitseva taime nimetust ma kahjuks ei tea, ...

... nagu ka põõsataime oma. Viimane paistab üliväga meeldivat liblikatele: neid on mitmest liikist ja väga rohkesti.

Pargi naabruses hakkab silma järjekordne veisesalk.

Mõni kilomeeter põhja pool peatume järgmises vaatekohas nimega Miradouro da Ponta do Sossego, tõlkes umbes „Rahulik vaatekoht“.

Pargile on ette ehitatud värav, mille kõrval teated, mida võib ja mida mitte.

Sarnasusi kahe vaatekoha vahel on palju: vaated ja radadega terrassid, ...

... varjualune ja muud väikerajatised ...

... ning muidugi pedantselt korras park.

Aga siin domineerivad pigem puud: on palme, ...

... see peaks olema vist mingi araukaaria liik.

Ringi luusib sõbralik kassike, ...

... kes taipab üsna kiiresti, kellega tasub eriti suur sõber olla: ...

... muidugi meie giidi Mirjamiga.

Ja ikka on vaateväljas ka lehmad. Siin on nende seltsis ka vähemalt üks hobune.

Kella 13 paiku oleme jälle bussis ja taas on teekond päris lühike: juba mõni minut hiljem sõidame sisse Nordeste piirist. Giidid juhivad tähelepanu, et mõnelgi uksel on võti ees: siinne komme – nii saad teada, et pererahvast pole kodus...

13.15 jääb buss parklasse ja me ise vantsime giidide sabas restorani: aeg on lõunat süüa.

Linn on pisike: elanikke alla 1500. Aga sellele vaatamata on siin vägagi esinduslikke ehitisi, näiteks 15. sajandil ehitatud ja 18. sajandil restaureeritud São Jorge kirik.

Seda tänavat mööda kõnnime pärast edasi, praegu pöörame aga paremat kätt asuvasse majja, kohvik-restorani.

Lõunasöök on kolme-
käiguline: lurrivõitu aedvilja-nuudlisupp, siis päeva alguses mainitud praevalik, minul bacalhau, ja virsikupuding.

Toitu ma millegipärast ei pildista, küll aga võtan üles oma toreda supitaldriku...

Pärast 14.30 on söögid söödud ja ees veel väike jalutuskäik – läheme käsitöömajja.