Roosa Pariis, viimane rahukevad, I. Montparnasse ja Cité saar

Päris tore kokkusattumus: hakkan meie nädalalõpu-perereisist Pariisi kirjutama täpselt aasta pärast selle retke algust. Mõistlikum olnuks muidugi see töö varem ette võtta: vast oleks olnud rohkem seiku meeles. Paraku lihtsalt ei jõudnud, nii et ikka tuleb toetuda fotodele ja seekord väga lakoonilistele märkmetele.

Ent hakanuks ma kirjutama näiteks suvel või enne hilissügist, saanuks see päevik kindlasti mingi muu pealkirja. Sõna „roosa“ oleks selles küll kahtlemata ikka sees olnud, aga viimase rahukevade mõte on tulnud muidugi alles pärast Pariisi novembriterrorit. Muide, mälule kinnitust otsides sattusin Vikipeedias artiklile List of terrorist incidents in France; see nimekiri on ehmatav-masendavalt pikk.

Aga jah, olen üsna kindel, et praegu oleks mul hoopis vähem lusti Seine’i-linnas ringi luusida kui aasta tagasi. Ei lennanud seal ka siis aina rahutuvid ringi; alatihti oli näha hoopis tugevate ja mornide relvastatud mundrimeeste paare või rühmi ning mitmed pealdised ja protestiloosungid meenutasid jaanuarisündmusi Charlie Hebdo toimetuses. Korra keelati mul pildistada; kuni praeguse hetkeni arvasin, et see hoone, mida Concorde’i väljaku servas üle võtta tahtsin, oli Elysee palee ehk Prantsuse presidendi residents – ja alles nüüd kaarti vaadates mõistan, et tegemist oli hoopis USA saatkonnaga. Sestap on keeld nüüd ameeriklaste lausa paranoiana tunduvat ettevaatlikkust arvestades hoopis vähem ootamatu, kui Pariisis tundsin. Ent kõigile püssimeestele vaatamata ei tulnud kordagi mõtet, et võiks midagi halba juhtuda. Praegu oleksin ilmselt hoopis skeptilisem.

See oli meil tegelikult alles teine terve pere välisreis; aasta varem olime käinud vanema poja Reinu praeguses kodulinnas Stockholmis ja sealt edasi Göteborgis. Kolme jaoks meist – Erikale, Tiiule ja minule – algas reis 15. aprillil: tulime Tartust Tallinna ja ööbisime noorema poja Juhani juures. Selle tulekuga oli veel sekeldusi: tütre autol sai just kindlustus läbi ja nii sõitis ta hoopis oma sõbranna autoga.

16. aprilli hommikul, õigemini öösel, tõusen 3.15; kell 4.40 oleme lennujaamas, kus ma ei saa jälle kuidagi jätta pildistamata kempsuuste lõbusaid pilte; üks neist ka siia.

Kolmveerand kuue paiku lastakse lennukisse; olen kohal 11F; paar minutit pärast kuut vupsab Estonian Airi lennumasin õhku. Aknaalusest kohast pole äralennul kasu: vaate võtavad pilved juba paarkümne sekundi pärast ära.

Alles 8.25 ehk siinse aja järgi 7.25, kui öeldakse, et Pariisis on vähe pilvi, nõrk tuul ja 12 kraadi sooja, märkan, et jälle on midagi näha. Muidugi pean laskumisel portsu fotosid klõpsima, mõni neist ka siia. Kui 7.39 on all veel põllud ja metsatukad, ...

... siis 7.42 juba suure linnastu serv ja jõgi, ...

... 7.45 linn ja jõekäär ...

... ning 7.47 mingi seisuveekogu kesk linna.

7.50 tuleme rööbiti suure autoteega kiiresti allapoole ...

... ja sama minuti sees paneme rattad maha.

Pariis, täpsemalt Charles de Gaulle’i lennujaam, võtab meid tõesti vastu päikesepaistega.

Bussiga lennujaama on päris pikk sõit, nii et kui saabuva pagasi lindi juurde jõuame, hakkavad kotid-kohvrid kohe tulema. Otsime üles lennujaama raudteejaama ja seame ennast ootele: seltskonna viienda liikme Reinu lennuk peab Stockholmist tulema alles rohkem kui tunni pärast. Igaühel on ooteaja sisustamiseks oma strateegia; Juhanit võib kahel esimesel reisipäeval näha aina sülearvutit näppimas: palgatöö vajab ka puhkepäevil tegemist.

Aga koos minuga käib ta vahelduseks ka raudteejaama keerukaid konstruktsioone uudistamas.

Rein tuleb veidi pärast poolt kümmet; tema juhtimisel hangime rongikaardid ja 9.50 istume juba kiiremat tüüpi RER-rongis (RER – Réseau Express Régional ehk piirkondlik ekspressivõrgustik). Just Rein on kolme päeva programmi põhiline kokkuseadja, samuti hoolitses tema kogu logistika eest ja saatis meile enne reisi detailsed plaanid: mis, millal ja kuidas. Nii et praegu kulgeme RER rongiga B3 Denfert-Rochereau jaama, kus istume ümber metrooliinile 6 ja sõidame Nationi suunas kaks jaamavahet 13. linnaossa Glacière peatusesse. Sealt tuleb väheke maad kõndida mööda rue de la Glacière’i, Glacière tänavat.

Metroojaama ja tänava nimi äratavad tähelepanu: et mis pagana liustik?! Vikipeediast leian seletuse: enne, kui oli leiutatud külmkapp, koguti talviti siit kandist Bièvre tiikidelt jääd ja talletati see erilistesse kaevudesse.

10.50 oleme selle ukse taga. Korteri otsis meile kolmeks ööks Tiiu. On küll väike kartus, et ehk pole ruumid veel valmis meid vastu võtma, aga eks kotid saa ikka siia jätta. Selgub, et rõõmsameelne naabripreili Alexia lõpetabki parajasti koristust; korteri omanik Brigitte, kellega seni oleme meilitsi suhelnud, elab suurema osa ajast hoopis New Yorgis.

Teisel korrusel paiknev korter on kena, ...

... kolme toaga, ...

... millest üks muutub esialgu pagasilaoks.

Olemas on kõik paaripäevaseks resideerumiseks vajalik ja enamgi veel.

Elutoa aknast avaneb selline vaade rue de la Glacière’ile.

Veidi enne keskpäeva oleme valmis alustama esimest päeva; on aeg einestada ja selleks on kohe üle tänava hea võimalus. Fotol näha rue de la Glacière lõigul on paremat kätt teine maja meie elukoht, otse ees aga restoran-pitsabaar Marco Polo, kuhu sisse astumegi.

Pitsabaaris on muidugi õige süüa pitsat, mina võtan pizza Adriatico, ...

... ja eks peale tule rüübata veini; roosat veini.

Poole ühe paiku on pitsa söödud ja vein joodud; liigume juba teada teed metroojaama poole, esmalt üle tänava.

Juba rongiaknast hakkasid silma linna rohked õitsejad, enamasti roosade õitega.

Sellelgi üsna lüheldasel lõigul on neid õige mitu.

Kui varsti pärast reisi selle pilte Annelinna raamatukogus näitamas käin ja juttu juurde räägin, näen ettevalmistusi tehes hullult vaeva, et teha kindlaks põhiliste õitsejate liik. Lõpuks jään pidama liigil nimega peensaagjas kirsipuu (Prunus serrulata). Uut otsingut praegu korraldama ei hakka, vaid loodan, et vähemalt osa rohketest imekaunitest ilupuudest on tõesti seda liiki.

Puhkemas on ka sirelid.

Metroojaam meenutab mulle ammusel New Yorgi reisil kuuldud vastuolulist nimetus elevated subway ehk üles tõstetud allmaaraudtee.

Seda see 1906. aasta kevadel avatud jaam ju tõesti ongi! Pariisi metroo avati aastal 1900 maailmanäituseks ja on nüüd Moskva metroo järel reisijate arvu poolest väidetavalt Euroopas teine.

Midagi luksuslikku ses jaamas ei ole ja siit käib läbi üks liin, nr 6, mis kurseerib Rahvuste väljaku ja Täheväljaku ehk Kindral de Gaulle’i väljaku vahel.

Sel liinil sõitvad rongid on kuidagi vanapärase välimusega ...

 ... ja neil on all midagi, mis meenutab mulle eemalt vaadates kummidega autorattaid.

Kui sõidukava kokku sai sätitud, võis igaüks teha oma ettepanekuid. Kaks esimest tänast sihtkohta on just paar nendest, kuhu mina kindlasti minna tahtsin. Alustuseks Montparnasse, mis hakkas mulle suurt huvi pakkuma mu seni kõige pikemalt kestnud Pariisis viibimise ajal ammuse 1995. aasta veebruaris. Sõita on kuus peatust; nii jõuame Montparnasse’i jaama ette väljakule.

See 14. linnajao ala olevat nime saanud Kreeka muusade elupaiga Parnassuse mäe järgi ja pannud olid selle 17. sajandi üliõpilased, kellel olnud kombeks käia siinsetel küngastel luuletusi lugemas. Küngast enam pole, see lükati siledaks 18. sajandil, kui ehitati Montparnasse’i bulvarit.

Silma hakkab vanapärane karusell, ...

... kiosk, mille nime oskan ma tõlkida Kultuuri-
mošeeks ...

... ja kenasti roheline muru, mis sobib hästi nosimispaigaks ja lesilaks.

Ent see, mis mind siia tõmbab, on mõistagi Montparnasse’i torn. Mul on ju vastupandamatu kirg ikka kõrgelt alla vaadata ja tolle 20 aasta taguse reisi ajal käisin siit küll mööda, aga polnud kas aega või pigem raha üles minna. Aga võib-olla ma lihtsalt ei teadnud tookord, et see võimalik on.

Naljakas on see, et minu mälupilt tornist on hoopis teistsugune; varsti saan teada, miks.

210-meetrise torni on projekteerinud Eugène Beaudouin, Urbain Cassan ja Louis Hoym de Marien ning see ehitati aastail 1969–1973. Kuni 2001.aastani oli torn Prantsusmaa kõrgeim ehitis, siis püstitati La Défense’i moekasse linnaossa, kuhu meiegi homme läheme, 231 meetrit kõrge Tour First, varasemate nimedega Tour UAP ja Tour AXA.

Hoone 59 korrust on valdavalt igasuguste büroode all, 56. korrusel asuv restoran ja katuse vaateplatvorm on avatud igale soovijale. Vaade ulatuvat ilusa ilmaga 40 km kaugusele.

Torni hakati kohe algusest peale hullult kritiseerima ja kaks aastat pärast torni valmimist keelati seitsmest korrusest kõrgemate ehitiste rajamine Pariisi keskele. On öeldud, et vaade Montparansse’i tornist on kindlasti linna ilusaim, kuna see on ainus koht, … kust Montparnasse’i torn vaadet ei riku. 2008. aastal olid reisiportaali VirtualTourist toimetajad valinud torni maailma kõige inetumate ehitiste seas USA Bostoni raekoja järel teisele kohale.

Vikipeedias antakse veel teada, et prantsuse „Ämblikmees“ Alain Robert ronis 1995. aastal ilma abi- ja turvavahenditeta torni välisseina mööda üles.

Õnneks on ka kõik teised valmis torni minema. Tuleb välja, et sissepääs pole just odavate killast: lausa 10 ja pool eurot. Sissepääsupiletil, millel pildiks hoopis Pariisi Triumfikaar, on kiri: Montparnasse’i torn, parim vaade, et armuda Pariisi.

Ehitist tutvustav buklett annab veel teavet: vundament ulatub 70 m sügavusele, sõitu teeb 25 lifti, mil maksimumkiirus on 6 m/s, tornil on 40 000 m² välisseinu ja 7200 akent. Majas töötab üle 5000 inimese, siin käib üle miljoni inimese aastas.

Lift viib meid 38 sekundiga 56. korrusele. Siin on kohvik nimega 360° (foto paremas servas on üks kohviku laud) ja suveniirikiosk, aga ka vanade Pariisi fotode väljapanek ja interaktiivne Pariisi vaatamisväärsuste näitus koos viktoriiniga.

Aga siia me kuigi pikalt pidama ei jää, …

… vaid tõuseme veel kolm korrust kõrgemale, katusele. Ilmselt võimalike enesetapu üritajate vastu on servades kõrged läbipaistvad seinad, aga õnneks on silmade kõrgusel ka avasid, nii et pildistada saab päris hästi.

Muidugi satun ma sellises kohas jälle ohjeldamatusse pildiklõpsamise hoogu ja pärast on mälukaardil poolsada eri suundades ja eri suumidega pilti. Võtan neist siia kümme (ja näen mõnega päris kurja vaeva, et olulisemad hooned kindlaks teha). Siin on muidugi kõik selge: vaade on umbes loodesse, Eiffeli torni poole; selle tagant paistavad La Défense’i klaasmajamürakad. Eiffeli tornist paremal sätendab Invaliidide katedraali kullatud kuppel.

Suurema suumiga pildilt on võimalik nende kahe vahelt leida ka Triumfikaar, sellest paremal ja väheke kaugemal on üks teine torn: Pariisi kongressipaleega ühendatud hotell Hyatt Regency Paris Étoile, millel kõrgust 137 m, koos antenniga 190 m (avatud 1974). Invaliidide toomkiriku eest algava pargi lõpus, tegelikult Seine’i teisel kaldal, üle Invaliidide ja Alexandre III silla, on näha Suur ja Väike palee (Grand palais ja Petit Palais, mõlemad ehitatud 1896–1900 maailmanäituseks).

Umbes põhjasuunas tehtud foto keskel on rahvuslipu värvides dekoratsiooniga Hôtel de la Marine, selle ees Concorde’i väljak. Samal suunal pildi vasaku alanurga poole tulles peaks leidma kahe torniga Püha Clotilde kiriku. Lokkav roheala Concorde’i väljakust paremal on Tuileries’ aed, vasakul Champs-Elysées’ avenüüd ääristavad pargid. Viimase vasakus serva on Petit Palais, Väike palee; Condorde’i väljaku taga rohetab Madeleine’i kiriku katus. Ja Champs-Elysées’st põhja pool on märgatav ka Püha Augustinuse kiriku (Église Saint-Augustin) kuppel. Osaliselt näha suur hoone siinpool Seine’i pildi paremas servas on Orsay muuseum.

Kirdepõhja kulgeva Rennes’i tänava ääres seisab Saint-Germain-des-Prés’ kirik, tänavast veidi paremal kahe torniga Saint-Sulpice’i kirik. Foto paremas serva on Luxembourgi aed ja palee.

Suumitud fotol paistavad mainitud kirikud paremini; suur hoone Saint-Germain-des-Prés’st veidi kaugemal on Louvre, sellega umbes samal joonel foto paremas servas on Cité saare hooned ja veidi kaugemal asuvatest tuntud paikadest hakkab esimeses järjekorras silma kirevavärviline Pompidou keskus.

Sel fotol on Luxembourgi aed enamvähem tervenisti peal. Suure pargi taga vasakul on näha üks Pariisi sümboleid Jumalaema kirik, paremal aga parajasti remondis katusega Panthéon. Sellest veidi kaugemal on tume 90 m kõrgune Zamansky torn, osa Pierre ja Marie Curie ülikooli linnakust (ehit. 1970). Marc Zamansky oli ülikooli teadusosakonna dekaan 1963–70. Suur roheline laik tagaplaanil peaks olema Montmartre’i kalmistu, sellest veidi paremal on aimatav ka üks meie tänaseid sihtkohti Sacré-Cœur ehk Püha Südame kirik.

Pilk lähemale: umbes kagu suunas kulgeb Edgar Quinet’ bulvar, ...

... selle kõrval on Montparnasse’i kalmistu.

Lõuna ja edela vahel tornist asub Montparnasse’i jaam.

Valik katuseid jaamast veidi loode pool.

Muidugi tuleb siin üleval üles võtta ka perekond.

Pojad on ametis eneka ehk endliga.

Aga siis sõidame jälle alla ja Mont-
parnasse’i jaama ees läheme ajutiselt lahku: ...

... tütar suundub sama väjaku ääres asuvasse Lafayette’i kaubamajja, ...

... ülejäänud teevad ümbruskonna tänavatel väikese tiiru.

See lai tänav on Maine’i avenüü, mis saanud nime kunagi siin kandis asunud Maine’i krahvi jahilossi järgi.

Nüüd saan aru, miks Montparnasse’i torn mulle enne võõras tundus: olen teda enne näinud lihtsalt teisest küljest.

Edgar Quinet’ bulvar. Edgar Quinet oli 19. sajandi prantsuse ajaloolane.

Näide Montparnasse’i uhkest arhitektuurist.

Üks mu väike soov seoses Montparnasse’iga on põige siinsele kalmistule, kus on viimse puhkepaiga leidnud hulk kuulsusi, näiteks Charles Baudelaire, Jean-Paul Sartre, Samuel Beckett, Serge Gainsbourg, Eugen Ionescu, Guy de Maupassant või ka just mainitud Edgar Quinet.

Pikalt ma perekonda selle paigaga ei söanda piinata: ...

... ma tean, et olen meist ainus kalmistuste huviline.

Huvitav on see, et 20 aasta tagusest käigust on mul hoopis klaustrofoobsemad mälestused: et olid kitsad tänavakesed ja suhteliselt kõrged kabelid või pigem hauakambrid.

Peagi kõnnime jälle torni poole tagasi.

Tee servas hakkab silma ajalooline kaev.

Mõnel tänaval on lausa igas majas mõni kõrts, kohvik või restoran.

Jälle kõik koos. Aeg kustutada janu.

Veidi pärast poolt kolme laskume metroosse, et sõita päris linna südamesse. Montparnasse’igi metroojaam hakkas tööle 1906. aastal, aga seoses suurte ümberehitustega kogu piirkonnas on teda esialgsest paigast teisale nihutatud ja tugevasti laiendatud ning nüüd on ta osa suurest mitme platvormiga Montparnasse–Bienvenüe jaamast. Fulgence Bienvenüe (1852–1936) oli Pariisi metroo ehituse peainsener, nii et teda kutsutakse ka Le Père du Métro, Metroo isa. Istume liinile nr 4 ...

... ja jõuame Cité metroojaama Cité saarel (Île de la Cité). Esimene silma ette jääv maja on politseiprefektuuri hiigelhoone. Uhke maja on ehitatud aastatel 1863–67 tegelikult sõjaväekasarmuks, aga juba 1871. aastal sai politseiprefektuur selle endale.

Cité saar (kaart: Vikipeedia) on üks kahest Seine looduslikust saarest Pariisi piires; teine, Île Saint-Louis, ehk Saint Louis’ saar on kohe Cité idaotsa juures ja sinna pääseb üle samanimelise silla (pont Saint-Louis).

Cité saarel asub Pariisi nullpunkt (foto: Michael Reeve / Wikimedia) , kus loetakse kaugusi teiste paikadeni. Nullpunkt on Cité ka ajaloolises mõttes, sest just siit sai linn alguse: 2000 aastat tagasi elasid saarel kelti hõimud ja ühelt neist, nimega parisii, on linn saanud ka oma nime. Hiljem asusid siia ka roomlased ja frangid ning Kapetingide ajal, 10.–14. sajandil, kujunes välja linna südamik.

Lühikese tänava, rue de Lutece otsas on suurejooneline justiitspalee (Palais de Justice) ja selle ühe tiiva kõrval Pariisi võib-olla kõige hinnatum vaatamisväärsus Sainte-Chapelle, Püha kabel. Selles paigas oli kuninga residents, 16. sajandist Prantsuse revolutsioonini tegutses majas linna apellatsioonikohus (Parlement de Paris), Prantsuse revolutsiooni ajal hakkas siin kohut mõistma revolutsiooniline tribunal. Ehitis rekonstrueeriti aastail 1857–1868 arhitektide Joseph-Louis Duci ja Honoré Daumet’ projekti järgi.

Sainte-Chapelle, mida hakati kuningas Louis IX käsul ehitama 1238. aastal ja mis pühitseti 26. aprillil 1248, on koos Conciergerie’ga vanim Kapetingide kuningapaleekompleksi säilinud osa. Prantsuse revolutsiooni ajal sai kabel küll rängalt kannatada ja tuli 19. sajandil restaureerida, aga ometi on siin maailma üks kõige suurejoonelisemaid vitaažakende kogumeid.

Paraku on kabeli juures ehmatavalt pikk järjekord, nii otsustame – võib-olla liiga kergekäeliselt – jätta seal käimata. Pöörame justiitspalee eest vasakule, Palee bulvarile (Boulevard du Palais) ...

... ja jõuame saarekese lõunaserva, Marché-Neufi kaldapealsele. Otse ees näha väheldane sild kannabki nime Väike sild (Petit pont).

Seltskond seab enda tänava-

kohvikusse kohvi ootama, mina olen jõe teisel kaldal märganud midagi pildistamis-
väärset ja ruttan sinna.

Otse kohviku vastas on elektriautode laadimis-
punkt.

Kaldapealselt pöörab Palee bulvarile parajasti tänava-
koristusauto.

Kui lähen üle Püha Miikaeli silla (Pont Saint-Michel), avaneb vasakut kätt vaade Jumalaema kirikule (Notre-Dame de Paris).

Teisel pool Seine’i on väheldane Püha Miikaeli väljak (place Saint-Michel) ...

... ja sellel Püha Miikaeli monumentaalpurskkaev (fontaine Saint-Michel).

Arhitekt Jean-Antoine-Gabriel Davioud kavandatud kompositsiooni teostasid üheksa skulptorit eesotsas Henri Alfred Jacquemartiga aastatel 1855–60. Alguses pidi keskseks kujuks saama Napoleon Bonaparte, aga rohke kriitika tõttu asendati see peaingel Miikaeliga, kuna samas lähedal oli ka talle pühendatud kabel. Skulptuurigrupi jalamil on kaks vett sülgavat draakonit.

Väljakule suubub teiste seas jõe ääres kulgev tänav rue des Grands Augustins. Liiklus on õige tihe.

Sellegi tänava ääres on üsna rahvarohkeid söögikohti.

Tulen taas üle Püha Miikaeli silla saarele tagasi; silla alt läheb parajasti läbi ekskursioonilaev. Giid pajatab valjul häälel „Vaata vasakule, vaata paremale!“.

Pont Saint-Michel, 62 meetri pikkune sild on ehitatud 1857. aastal. Esimene sild sellele kohale ehitati 1378. Sillale pandi 2001. aastal mälestustahvel 1961. aasta veresauna ohvritele. Politsei ründas 17. oktoobril 1961 Alžeeria rahvusliku vabastusrinde 30 000 toetaja demonstratsiooni. Ohvrite arvu kohta on väga erinevad hinnangud: 40st 300ni.

Jõuan perekonna juurde tagasi. Nagu sellelt ja eelmisteltki fotodelt näha, on rahvast Citél üsna rohkesti.

Üks Erika tehtud foto kinnituseks, et ma ise ikka tõesti ka Pariisis olin. Minu kohv on veel joomata, selle kõrvale uurin Silmaringi reisijuhist, mida parajasti vaatamas olen käinud.

Aga siis jälle edasi.

Praegune Petit Pont ehk Väike sild on ehitatud 1853, aga ülepääs oli siin juba antiikajal. Üleujutused viisid toona sildu tihti minema, on teada, et aastate 885 ja 1658 vahel tuli sild uuesti üles ehitada vähemalt 13 korda.

Politsei-
prefektuuri Jumalaema kiriku poolne külg.

Prefektuuri ja kiriku vahel on kena park, ...

... Jumalaema kiriku eesõu kandis kuni 2006. aastani nime place du Parvis-Notre-Dame (Notre Dame’i eesõue väljak), nüüd aga on 2005. aastal surnud paavst Johannes Paulus II auks väljakul õige pikk nimi: Parvis Notre-Dame – place Jean-Paul-II. On lugeda, et sugugi mitte kõik inimesed polnud muutusega rahul.

Eesõue jõepoolses servas seisab Karl Suure monument.

Vendadest skulptorite Charles ja Louis Rochet’ 1882. aastal valminud skulptuuri täpne nimi on Charlemagne et ses Leuedes (Karl Suur ja tema vassalid): kuninga hobust talutavad ratsmeid pidi tõesti kaks sõjameest, Roland ja Oliver. Frangi riigi kuningas ja Rooma keiser Karl Suur elas aastatel 742 (pakutakse ka veidi hilisemat sünniaastat) kuni 814.

Monumendi kõrval hakkavad silma entusiastlikud tuvitoitjad.

Kiriku ees on üsna pikk järjekord, aga otsustame sissepääsu siiski ära oodata. Tegelikult liigub see mass üsna kärmelt edasi, piduriks on esmajoones kitsas uks. Ja pealegi annab väike ooteaeg võimaluse suurejoonelist ehitist veidi täpsemalt uurida.

Esimese kivi kiriku müüri pani paavst Aleksander III 1163. aastal, valmis sai pühakoda 1345. Hoone pikkus on 128, laius 48 ...

... ja kahe kandilise läänetorni kõrgus 69 meetrit. Tornides on kümme kella. Kiriku keskosa kohal kõrgub 90 meetri kõrgune teravtipp; minu seekordsetel fotodel seda näha ei ole.

Läänetornidesse saab mööda 387 astmega kitsast treppi ronida; korra olen selle teekonna ette võtnud. Jõudsin üles täpselt sel hetkel, kui täistunnil kõmatas kõige suurem kell Emmanuel; võttis üsna kurdiks.

Rohkelt kaunistatud läänefassaadi keskel on uhke roosaken ja selle kohal galerii, mida mööda pääseb ühest tornist teise.

Roosakna-aluses vöös on 28 Juudamaa kuninga kujud. Ka Jumaema kirik sai Pariisi revolutsiooni ajal rängalt kannatada, pühakoda muudeti toidulaoks. Juudamaa kuningate kujudel löödi pead otsast, kuna neid peeti ekslikult Prantsuse kuningateks.

Rohkeid purustusi põhjustas ka II maailmasõda, näiteks tulistati puruks mitu vitraažakent.

Galeriid mööda kõndides saab päris lähedalt vaadata kiriku kuulsaid veesüliteid – kimääre või keda kõike nad kujutavad.

Tümpanon lõunapoolse ukse kohal.

Pühakojas sees klõpsin väikese ixus’ega ka mõne foto, ...

... on teised enamasti üsna udused, aga väikese ettekujutuse annavad ometi.

Oreliviled ja roosaken.

Esimesed kirikusse paigaldatud orelid polnud suurejoonelise hoone jaoks küllalt head. Esimese korraliku seadis 18. sajandil üles François-Henri Clicquot, midagi tema pillist olevat tänini alles, aga muidu ehitas Aristide Cavaillé-Coll selle 19. sajandil peaaegu täielikult ümber ja suuremaks. Orelil on 7374 vilet, millest umbes 900 on ajaloolise väärtusega, ning 110 registrit. Veel üks põhjalik ümberehitus tehti aastal 1992.

13. sajandist pärit põhjapoolse roosakna vitraaž kujutab Vana testamendi tegelastest ümbritsetud Neitsit.

Kooriruumi seina ehivad piiblistseenid.

Veel süütamata (elektri)küünalt pole lihtne leida.

Kirikust väljudes kõnnime läbi pargi. Õitsema on hakanud nii harilik hobukastan ...

... kui ka roosa hobukastan.

Nooruke hobukastan on hoolikalt turvatud.

Möödume politseiprefektuurist nüüd idaküljest. Fotol on prefektuuri värav.

Silma hakkab jälle üks Pariisile omane kaev.

Prefektuurist põhja pool tegutseb rikkalik lilleturg.

Silmaringi reisijuht väidab, et see on Pariisi kuulsaim, ent paraku ka viimane lilleturg ning et pühapäeviti lisandub siia „kakofooniliselt häälitsev“ linnuturg.

Oh, kui tunneks ometi paremini taimi! Selle näiteks Assooridel ka looduses nähtud liigi olen enda jaoks ristinud karikakra-
põõsaks.

Ka lopsakad hortenisad toovad otsemaid meelde Assooride peasaare São Migueli. Ainult et kui seal olid nad valdavalt sinised, siis siin on esindatud väga mitmekesine värvigamma.

Ja neid tsitrusepotte märgates hakkan tahtmatult omaette ümisema Saksamaa bändi Fool's Garden laulu „Lemon Tree“.

Kohe lilleturu kõrval on jalgratta-
laenutus. Vähemalt Citél on jalgrattureid näha küll, üks ratturirühm jäi ka mu esimesele Citél tehtud fotole, aga üldiselt tundub see riistapuu Pariisis sobivat pigem enesetapu- kui transpordivahendiks. Loodan, et eksin...

Ja siis olemegi jälle metroojaama juures. Väga palju jäi vaatamata, sestap igatsev tagasipilk Pühale kabelile. Ehk kunagi tulevikus.

Loen Vikipeediast, et kuni 1850ndateni oli kuningapalee ja Notre-Dame’i vaheline piirkond põhiliselt elamute ja ärihoonete all; tänapäeval on veidi elumaju vaid saare lääne- ja põhjapoolseimas servas.

Järgmisel päeval näeme bussiaknast vaadet saare põhjaservale, kus on rida suurejoonelisi hooneid. Selle kaldapealse nimi on Quai de l'Horloge. Kõige silmapaistvam on ehk kunagine vangla, tornidega Conciergerie, esiplaanil on kassatsioonikohtu hoone, teisel pool vanglat kupliga kaubanduskohus ja edasi teisel pool lilleturgu Hôtel-Dieu de Paris, mida peetakse Pariisi vanimaks haiglaks (foto: Daniel Vorndran / DXR / Wikimedia).