Roosa Pariis, viimane rahukevad, VI. Triumfikaar ja Eiffeli torn

Sõita on meil metroos liinil nr 1 vist kuus peatusevahet, igatahes maapinnale tuleme jaamas nimega Charles de Gaulle–Étoile, milles peegelduvad nii triumfikaarega väljaku praegune kui ka endine nimi, vastavalt siis Place Charles de Gaulle ja Place de l'Étoile ehk Charles de Gaulle’i väljak ja Täheväljak.

Suundume küll otse kaare juurde, aga siia panen ühe pärastpoole eemalt tehtud foto, et Arc de Triomphe de l'Étoile ehk Tähe triumfikaar ikka kohe silma ees oleks.

Üle-eelmises postituses mainisin Carrouseli triumfikaarest kirjutades, et ka suure kaare ehitus otsustati 1806. aastal, aga valmis sai ta alles 30 aastat hiljem. Triumfikaar pidi tähistama Napoleoni edu, esmajoones võitu Austerlitzi lahingus 1805. aasta lõpul Aleksander I ja Franz II juhitud Vene ja Austria vägede üle. Kui Carrouseli triumfikaar sai kahe aastaga valmis, siis siinsest Triumfikaarest jõuti selle ajaga rajada vaid alusmüürid. Nii et kui Napoleon 1810. aastal oma pruudi, Austria printsessi Marie-Louisega Pariisi jõudis, tuli vastuvõtuks püstitada kaare puust mudel. Triumfikaare arhitekt Jean Chalgrin suri 1811. aastal ja tööd jätkas Jean-Nicolas Huyot. Kui Bourbonid taas võimule said, jäi ehitustöö seisma ja viidi lõpule alles kuningas Louis-Philippe’i ajal aastail 1833–1836 arhitekt Louis-Étienne Héricart de Thury juhtimisel. Napoleoni säilmed toodi 1840. aasta detsembris Püha Helena saarelt tagasi ja siis viidi need teel viimsesse puhkepaika Invaliidide kirikusse Triumfikaare alt läbi. Enne matuseid Panthéonis oli 22. mai 1885. aasta ööl kaare all ka Victor Hugo põrm.

Vana-Rooma stiilis kaar on 50 m kõrge, 45 m lai ja 22 m sügav; suurema kaare mõõdud (29,19 x 14,62 m) on sellised, et I maailmasõja lõppu tähistanud paraadi ajal 7. augustil 1919 lendas Charles Godefroy selle alt biplaanil läbi. Väiksema kaare mõõdud on 18,68 x 8,44 m.

Kaua aega oli see maailma suurim triumfikaar; nüüd on Vikipeedia kinnitusel kaks suurimat 67 m kõrge Monumento a la Revolución Mexico Citys (1938) ja 60-meetrine kaar P’yŏngyangis.

Kaare juurde saab mõlemalt poolt läbi tunneli; ülimalt tiheda liiklusega Täheväljaku „forsseerimine“ oleks mõttetult hulljulge tegu... Küsimust, kas minna ka kaare peale, eriti vist ei tekigi: kõik on niigi minejad. Pilet maksab 7.50; lift toimetab piletiomaniku peaaegu kaare ülaotsa: sealt „ärklikorruselt“, kus ka väike muuseum, tuleb veel 46 astet ülespoole vantsida.

Üllatus on mulle kaare laele paigaldatud piirdeaed, pikkadest, otsast teravnevatest metall-lattidest konstruktsioon – nagu mingi hiigelkamm.

 Kümme aastat tagasi seda veel päris kindlasti ei olnud ja siis sai kaare servast enamvähem otse alla vaadata – kodus fotoalbumis on selle kohta ilmselge kinnitus olemas; lisan siia selle paberfoto skaneeringu. Ju siis äratas allahüppevõimalus potentsiaalsete enesetapjate liigset tähelepanu, miks muidu selline kaadervärk on püsti aetud.

Täna saan parima pildi sest segadikust väikese ixus-ega, mida saan kaugemale ette upitada kui peegelkaamerat.

Aga nüüd on paras koht laenata siia üks foto jälle Vikipeediast, et oleks näha, miks oli Trumfikaare asukohaväljaku nimi just Täheväljak: siia jookseb kokku tosin avenüüd (foto: Gérard Janot / Wikimedia). Foto on tehtud 2004. aastal.

Olen ikka arvanud, et Täheväljak tekkis siis, kui parun Haussmann Napoleon III ajal Pariisi kapitaalselt ümber ehitas ja suured avenüüd rajas, aga nüüd saan teada, et väljak ja tema nimi pärinevad juba aastast 1777. Markii de Marigny, kodanikunimega Abel-François Poisson de Vandières (1727–1781) lõi toona siia just samamoodi tähekujuliselt kulgevad sillutatud teed. Aga praeguse kuju sai väljak tõesti parun Haussmanni ümberehituste tulemusena.

Charles de Gaulle’i nimi pandi väljakule pärast president Charles de Gaulle’i (1890–1970) surma aastal 1970.

Kui mina juba kuhugi kõrgele satun, siis ei saa ma kuidagi vastu ohjeldamatule pildistamisvajadusele. Nii jõuan ma nüüdki klõpsida fotod ikka kõigist tosinast tänavast. Ainult et kuidagi ei suuda ma ennast süsteemseks sundida, et pärast oleks lihtsam täpselt aru saada, mis suunas üks või teine võte on tehtud...

Selle fotoga on asi selge: see on muidugi Pariisi küllap tähtsaim tänav Avenue des Champs-Élysées või lihtsalt Champs-Élysées, tõlkes siis Elüüsiumi väljad, paik, kus pärast surma elavad igaveses õndsuses kangelased.

Selleltki fotolt on natuke näha see uskumatu Browni liikumine, mis väljakul toimub; ilma piirdeta sai sellest märksa mõjuvamaid pilte. Mäletan, et mu esimesel käigul vaatasin seda, suu ammuli, päris tükk aega, saamata aru, kuidas nad küll kokkupõrkeid suudavad vältida.

Nõksuke vastupäeva edasi: paremalt alates Champs-Élysées, Avenue de Friedland ja Avenue Hoche. Friedlandi avenüü sai praeguse nime 1864 Napoleon I võidu mälestuseks Vene väe üle 14. juunil 1807 Friedlandi lahingus. Nüüd on Friedlandi nimi Pravdinsk ja see asub 43 km kaugusel Kaliningradist.

Hoche’i avenüü nimi pärineb aastast 1879; Louis Lazare Hoche (1768–1797) oli Prantsuse revolutsiooni ajal kindraliks tõusnud sõdur.

Piki Friedlandi paistev kupliga hoone peaks olema Püha Augustinuse kirik ning Friedlandi ja Hoche’i vahel on märgatav ka Montmartre’i mägi koos Sacré-Cœuriga.

See foto on selles reas ehk veidi ülearune, sest järgmisest tänavast, Wagrami avenüüst, on foto vasakus ääres vaid väike servake. See-eest on taamal hästi nähtav Sacré-Cœur. Mis seal kandis põleb, jääb muidugi saladuseks.

Nüüd on Avenue de Wagram foto keskel. Nime on seegi saanud lahingu järgi: selle Austria külakese ümbruses lõi Napoleon austerlasi 1809. aasta juulis.

Paremal Wagrami avenüü, vasakul Avenue Mac-Mahon. 17. sajandi lõpus Iirimaalt põgenenud Mac Mahoni suguvõsa esindaja Patrice Mac Mahon (1808–1893) oli II impeeriumi marssal ja II vabariigi president. Sel ametikohal oli ta aastail 1873–79 ning sel ajal, 1875. aastal, antigi tänavale tema nimi.

Paremal natuke Mac Mahoni avenüüd, keskel Avenue Carnot ja vasakul servake Avenue de la Grande-Armée’st. Vägevast pilvelõhkujast kahe viimase vahel kirjutasin Pariisi-sarja esimeses postituses: siis vaatasime 137 meetri kõrgust hotelli nimega Hyatt Regency Paris Étoile Montparnasse’i tornist.

 Prantsuskeelse Vikipeedia kinnitusel on Avenue Carnot väljakult lähtuvast kaheteistkümnest avenüüst lühim, ainult 299-meetrine, ja kuulus selle poolest, et kevaditi õitsevad siin kaunid printsessipuud (Paulownia). Selle teadasaamise peale hakkan kahtlema, kas mu arvamus, et suurem jagu roosasid õitsejaid on kirsipuud, on ikka õige... Ilmselt on need puud ka fotol näha, aga tunduvad pigem pruunina.

Loodan seda tänavanime nähes, et ometi on siin esindatud ka üks teadlane (füüsikut Nicolas Carnot’d on nimetatud ka „termodünaamika isaks“ ja nn Carnot’ tsüklit pidin ma kunagi eksamit andes teadma). Aga võta näpust: tänav on saanud nime hoopis kindral Lazare Nicolas Carnot’lt (1753–1823), kes olevat olnud küll ka matemaatik, aga esmajoones siiski revolutsioonisõdade kangelane.

Olen jõudnud väljaku vastaskülge: piki Avenue de la Grande-Armée’d paistab La Défense. Siit kaugelt on väga hästi näha, et Tour First on tõesti ilmselgelt kõige kõrgem pilvelõhkuja.

See „Suur armee“, mille järgi tänav 1864. aastal nime sai, on muidugi Napoleoni võidukas vägi. Avenüü on üksiti piir 16. ja 17. linnaosa vahel, on 775 meetrit pikk ja 70 meetrit lai.

Väheke on foto vasakus servas ka tänavat nimega Avenue Foch.

Avenue Foch, Fochi avenüü, on üks kõige uhkemaid Pariisi tänavaid. Parun Haussmann kavade kohaselt pidi see saama suurejooneliseks teeks uude Pariisi parki, samuti Hausssmanni kujundatud Boulogne’i metsa. 120 meetri laiune ja 1300 meetri pikkune tänav ääristati hobukastani alleega, rajati kaunid aiad rohkete eksootiliste taimedega.

Aedu on kokku 6,62 hektarit ja seal on lisaks neile 4000 puule, millest koosneb tänavaäärne allee, veel 2400 paljudest liikidest puud ja põõsast, kokku tõeline arboreetum, nagu ütles avenüü rajaja Jean-Charles Alphand (1817–1891). Mõnigi 1852. aastal istutatud puu on veel alles, näiteks 4,7-meetrise ümbermõõduga Indiast pärit kastan, 3,8-meetrine Siberi jalakas või hiiglaslik, 3,5-meetrise ümbermõõduga trompetipuu (Catalpa). Kogu selle uhke ilu keskel on ka aedade looja Jean-Charles Alphandi monument (1899, autorid arhitekt Jules Formigé ja skulptor Jules Dalou).

Tänav avati 1854. aastal kui Avenue de l'Impératrice – Napoleon III abikaasa keisrinna Eugenie auks. Seda nime siiski kauaks polnud, sest 1870 sai Napoleon III võimuaeg ümber. 1870 pandi tänavale nime Avenue du Général-Uhrich, 1875 – Avenue du Bois de Boulogne ja 1929 pärast I maailmasõja kangelase marssal Ferdinand Jean Marie Fochi (1851–1929) surma Avenue Foch.

Avenüü ääres on hulk väga kalleid paleesid, seal hulgas näiteks Onassiste ja Rothschildide omad. Aga avenüül on olnud ka hoopis hullemaid aegu: II maailmasõja ajal paiknes siin nii Gestapo peakorter kui ka see kontor, mis tegeles juutide arreteerimise ja deporteerimisega. Pariislased nimetasid sel ajal avenüüd mitte avenue Foch, vaid avenue Boche (boche (bošš) – lühend sõnast alboche, mis omakorda tuletatud sõnadest allemand (saksa prantsuse keeles) ja caboche (slängisõna pea kohta). Seda kasutati saksa sõdurite kohta nii I kui ka II maailmasõja ajal).

Fochi avenüü on sel fotol parempoolne, edasi tulevad Avenue Victor-Hugo ja Avenue Kléber. Victor Hugo (1802–1885) nimi anti varem Avenue de Saint-Cloud’i nimelisele tänavale 1881. aastal, sel tänaval elanud suure prantsuse kirjaniku 79. sünnipäeval. 1825 meetri pikkune avenüü on De Gaulle’i väljakult lähtuvatest tänavatest Champs-Élysées’ järel pikkuselt teine.

Kléberi avenüü sai nime 1879 järjekordse prantsuse kindrali Jean-Baptiste Kléberi (1753–1800) järgi.

Kléberi avenüü on sel fotol parempoolne, vasakpoolne on Avenue d'Iéna, Jena avenüü.

Jena avenüü on nime saanud väidetavasti Jena silla järgi ja viimane omakorda Jena lahingu järgi, milles Napoleon võitis 14. oktoobril 1806 preislasi. Mis torn fotol näha on, pole vaja lisada.

Kaheteistkümnes avenüü kannab nime Avenue Marceau. Ka François Séverin Marceau (1769–1796) oli prantsuse kindral. Tema nime sai tänav 1879. Avenüü paremal küljel kerkib église Saint-Pierre-de-Chaillot, küllp siis Chaillot’ Püha Peetruse kirik, ikka katoliiklaste 1938. aastal pühitsetud jumalakoda. Tagaplaanil on muidugi Montparnasse’i torn ning sellest eespool esmalt Invaliidide kiriku kuldne kuppel ja siis teravatipuline torn, mis peaks kuuluma Pariisi Ameerika kirikule, üldse esimesele väljapoole USA ehitatud Ameerika kirikule (1814).

Ja ongi ring peal, suutsin kõik avenüüd fotodelt identifitseerida ja olen üsna kindel, et pole eksinud. See siin on jälle Champs-Élysées, tõeliselt pulbitsev liiklussoon.

Läbi 8. linnaosa kulgev bulvar on 1,9 km pikk ja 70 m lai; enne La Défense’i minekut jõudsime ära näha ka avenüü teise otsa, Concorde’i väljaku. Avenüül on teatreid, rohkesti kohvikuid ja luksuspoode ning 14. juulil marsib just siin Bastille’i päeva paraad. Ja kui ETV-l on jätkunud raha näidata Tour de France’i, siis olen jälginud just mööda Champs-Élysées’d kulgevat lõpuetappi.

Vist just seda iseenesest üsna mõttetut ja reeglina enam mitte midagi otsustavat etappi vaadates olen tabanud ennast mõtlemast, et miks pagana pärast on suurlinna kõige suurema tänava nimi Elüüsiumi väljad?! Kui nüüd leian Vikipeediast selle Charles Fichot’ pildi – „Vaade Champs-Élysées’le 1860ndatel, nähtuna Rond-Pointilt Concorde’i väljaku poole“ (allikas: United States Library of Congress's Prints and Photographs division / Wikimedia) – saan asjast aru: see on tõesti olnud väli, uhke park. (Rond Point on praegugi eksisteeriv liiklussõlm vähem kui poolel teel piki Champs-Élysées’d Concorde’i väljakult Triumfikaareni; sinna varsti jõuame).

Pargi rajas Tuileries’ aedade pikendusena 1667. aastal André Le Nôtre ja siis oli siinse promenaadi nimi Grand Cours või Grand Promenade, nimi Champs-Élysées tuli alles 1709. Avenüü rajati 18. sajandi lõpus ja kõige uhkem erapalee selle lähistel oli III vabariigi aadlike eramu Élysée palee, praegune Prantsusmaa presidendi residents.

1815. aasta võtsid preisi, vene ja briti okupatsiooniväed pargi laagripaigaks ja raiusid puud kütteks maha. Kui monarhia taastati, istutati uued puud ja avenüüd pikendati Täheväljakuni. 1828 sai Champs-Élysées linna omandiks, juurde rajati jalgradu, purskkaevusid ja hiljem gaasilaternavalgustus,

1855. aastal valis keiser Napoleon III Champs-Élysées’ pargi esimese suure Pariisi maailmanäituse Exposition Universelle toimumiskohaks. Näituse järel ehitas Georges-Eugène Haussmann ehk parun Haussmann prantsuse pargi ümber inglise stiilis aiaks ja asendas näiteks põduraks jäänud jalakad kastanipuudega. Ka 1900. aasta maailmanäituse ajal oli park näituseplats, mille tähtsaimad paviljonid olid Grand Palais ja Petit Palais.

Läbi ajaloo on Champs-Élysées olnud sõjaväeparaadide koht. Kõige kurvemad olid pariislastele muidugi sakslaste marsid 1871. ja 1940. aastal, kõige rõõmsamad liitlaste paraad pärast võitu I maailmasõjas 1919. aastal ning prantslaste ja ameeriklaste paraadid 1944. aasta augustis.

Pane siia ka paar suurema suumiga pilti. Sellel püüdsin eelkõige näidata Montmartre’it, aga ees paremal on ka üks tore katuseaed; neid leiab eelmistelt fotodelt veel ja veel.

Ja siis tõmban päris lähedale ameerika-
meelse katuse Avenue de la Grande-Armée äärsel majal. Sellegi katuse leiab visa otsija sama avenüü varasemalt pildilt üles.

Usinaid pildistajaid on kaarel rohkesti.

Fikseerin paari plõksuga ka ...

... perekonna kohaloleku.

Ja siis laskume jälle alla, nüüd mööda treppi.

Kaare siseseintel on hulk nimesid, näiteks revolutsiooni ja impeeriumi sõjaväejuhtide nimed; ...

... hukkunud kangelaste nimedele on joon alla tõmmatud.

Kaare lage kaunistab 21 roosi.

See siin on Prantsuse armee võitude nimistu.

Kaare all paikneb ka I maailmasõjas langenud tundmatu sõduri haud. Igavene tuli haual süüdati vaherahu päeval 1920. aastal. Väidetavasti on see esimene igavene tuli, mis Euroopa süüdatud pärast seda, kui rauges Vesta neitsite tule komme. Vikipeedia kinnitab, et Jacqueline Kennedy olevat saanud idee süüdata igavene tuli oma mõrvatud abikaasa haual Arlingtoni kalmistul just siit. Jacqueline ja John Kennedy käisid Pariisi igavese tule juures koos president Charles de Gaulle’iga 1961. aastal.

Turist Aasiast uurib Triumfikaare all Pariisi kaarti ...

... ning sama teevad ka Tiiu ja Rein.

Vahepeal on tulnud tundmatu sõduri hauale veteranid, ...

... lipud kaasas ja puha.

Aga siis läheme läbi jalakäijate tunneli Champs-Élysées’le ning vaatame Triumfikaart ka eemalt.

Sammaste alumisel osal on mõlemal pool skulptuurigrupid. Champs-Élysées’-poolse külje parempoolne skulptuur kannab nime Le Départ de 1792 või ka La Marseillaise. François Rude’i loodud kompositsioon sümboliseerib esimese prantsuse revolutsiooni edu, kus vabatahtlike kohal hõljub tiivuline Vabadus. Skulptuuri kasutati sümbolina I maailmasõja alguses sõdurite värbamise ning 1915.–16. aasta sõjalaenude kampaanias.

1916. aastal oli skulptuuri mõõk lahti murdunud – väidetavalt just Verduni lahingu alguspäeval. Reljeef kaeti otsemaid roguskiga, et varjata juhtunut ja ennetada pahatahtlikke interpreteeringuid.

Vasakpoolne reljeef Le Triomphe de 1810 (autor Jean-Pierre Cortot) tähistab Schönbrunni lepingut ning kujutab Napoleoni, kelle kohal hõljub võidujumalanna.

Triumfikaare vastasküljel on bareljeefid La Résistance de 1814, mis mälestab prantslaste vastupanu liitlasvägedele, ning La Paix de 1815 (mõlema autor Antoine Étex), mis sümboliseerib Pariisi rahulepingut.

Kõrgemal on kaare neljal küljel kokku kuus bareljeefi, meile näha külje parempoolne kompositsioon meenutab kindral Marceau matuseid (autor P. H. Lamaire) ...

... ja vasakpoolne Aboukiri lahingut (autor Bernard Seurre).

Neist vastavalt vasakul ja paremal, suure kaare kõrval on rooma mütoloogiast pärit tegelaste kujud. Triumfikaare ülaservas on näha nii pildistajad-piidlejad kui ka tõkke piid.

Sukeldume Champs-Élysées melusse. Kõnniteedki on meeldivalt avarad.

Loen Vikipeediast, et tunnelit pidi saab De Gaulle’i väljaku alt läbi, ju vist ise mõtlen juurde – läbi sõita. Nüüd mõtlen, et ehk ongi see siis sissesõit, ehkki mingit autodemurdu siin ei märka. Nii et pigem on tegemist siiski maa-aluse parklaga ja selle tunnelijutuga peeti silmas nähtavasti jalakäijatele mõeldud toru, mida meiegi kasutasime. Sest mingit autotunnelit ei näe ma üheltki kaardilt.

Korraks pilk tagasi, Triumfikaare poole.

Tänav on kogu pikkuses allee, ...

... sellel küljel lausa topeltallee. Tundub, et puud on suhteliselt noored ning kõik üheealised ja -pikkused.

Uskumatu lugu, aga taanlased on Champs-Élysées’le asutanud oma maja, prantsuse keeles Maison du Danemark, taani keeles Danmarkshuset. Tegelikult on Taani päralt põhiliselt vaid teine korrus, Salle du Danemark, kus saab tutvuda Taani kultuuri ja ärieluga, ning esimesel ja soklikorrusel tegutsevad Taani restoranid CPG ja Flora Danica.

Taani maja idee oli tekkinud 1935. aasta Brüsseli rahvusvahelise näituse järel, kus taanlastel oli väike äriedu ühepereelamutega, aga II maailmasõda tuli vahele ja mõte sai teoks alles 1948. aastal. Esialgse maja asemele ehitati 1952–66 uus ja uhkem ning seda käis avamas ka Taani kuningas Frederick IX koos kuninganna Ingridiga. 1997 tekkis korra ka idee maja rahaliste raskuste tõttu maha müüa, aga sellele osutati otsemaid tugevat vastuseisu, maja majandamine vaadati põhjalikult üle ja tehti suuri muutusi, samuti võeti jälle ette ümberehitusi. Taasavamisel 2002. aastal käis kohal kuninganna Magrethe II. Maja aitab majandada asjaolu, et neli korrust seitsmest on rahvusvahelistele firmadele välja renditud; võimaluse korral renditakse üritusteks välja ka Salle du Danemark’i.

Nagu enne juba öeldud, on tänava ääres palju prestiižikate firmade esinduskauplusi; Mercedes Benzi esindusse põikavad järeltulijad sisse (aga ühtegi limusiini millegipärast ei osta...).

17.40 paiku oleme jõudnud liiklussõlme juurde, mida enne sai korra mainitud seoses vaatega kunagisele Champs-Elysées’le ja mille nimi on Rond-Point-des-Champs-Elysées. Muidugi huvitab mind, mis maja fotol näha on, ...

... ja kui üle tee läheme, et jõuda metroosse, hakkavad maja otsa juures silma sellised uhked värvad. Google Streetview’d kasutades jõuan arvamusele, et hoone värava taga peaks olema Hôtel Marcel Dassault.

Marcel Dassault, sündinud Marcel Bloch (1892–1986), oli juudi päritolu prantsuse lennukikonstruktor ja -tööstur. Kuna mees keeldus II maailmasõja ajal koostööst sakslastega, tuli tal viibida ka „puhkusel“ Buchenwaldi koonduslaagris. Selle 1844. aastal ehitatud maja ostis Dassault aastal 1952. Aastast 2002 tegutseb majas Dassault Groupile kuuluv oksjonimaja Artcurial.

Kena lilleklump Hôtel Marcel Dassault’i vastas.

Siitsamast laskume metroosse, ...

... Franklin D. Roosvelti jaama, kus peatuvad liinide nr 1 ja 9 rongid. Algselt olid need liinid eraldi. Liin nr 1 avati aastal 1900 ja kandis siin 1770. aastatel arendustöid teinud ja terrori aegu giljotineeritud markii de Marbeufi järgi nime Marbeuf. Liini nr 9 jaam hakkas tegutsema 1923 ja kandis nime Rond-Point des Champs-Élysées või lihtsalt Rond-Point. 1942 jaamad ühendati ja said nime Marbeuf–Rond-Point des Champs-Elysees või lühidalt Champs-Elysees–Marbeuf. Kui 1946. aastal nimetati lähedal asunud Victor Emmanuel III avenüü ümber Franklin D. Roosevelti avenüüks, sai sama nime ka metroojaam. Nimemuutus oli peaaegu vältimatu, sest ehkki Vittorio Emanuele III oli I maailmasõjas olnud Prantsumaa liitlane, siis II maailmasõjas sõdis tema vastu, Roosvelt oli aga teadagi liitlane.

Sõita on meil kolm peatust, Trocadéro jaama.

Nüüd on jälle kord see koht, kus maad mööda käies pole asjad üldse sellised, nagu oled harjunud neid fotodelt nägema: oled lihtsalt liiga madalal. Seepärast laenan siia ühe foto internetist. Tavaliselt püüan väljastpoolt Vikipeediat leitud fotosid mitte kasutada, aga kuna selle pildi juurde on lausa kirjutatud, et võid võtta küll, kui ilusti viitad, kust see pärit on, siis söandan seda teha; aadress on http://www.dudziak.com/picture.php/palais_de_chaillot9924 ja foto autor William Dudziak. Läheks me Eiffeli torni otsa, saanuks ehk ise ka mingi sobiva foto, aga see käik jääb seekord ära. Aga aitab vabandustest ja põhjendustest, fotol on 16. linnaosas asuv Chaillot’ palee (Palais de Chaillot). 1937. aasta maailmanäituse jaoks ehitatud palee koosneb kahest uusklassitsistlikust tiivast, mis eraldatud Trocadéro aedadesse (Jardins du Trocadéro) viiva terrassiga; terrassilt avaneb üks parimaid vaateid Eiffeli tornile. Palees on kolm muuseumi: arhitektuuri- ja mälestiste- (Cité de l’architecture et du patrimoine), mere- (Musée national de la Marine) ja etnoloogiamuuseum (Musée de l’Homme), restoran, kohvik Café Carlu ning Chaillot’ teater (Théâtre National de Chaillot). Kunagi oli palees olnud ka NATO peakorter. Kui ma õigesti aru saan, on nimi Chaillot pärit lihtsalt siin kunagi asunud külalt.

Palee taga on poolringikujuline Trocadéro väljak, mille keskel peaks olema kenasti näha üks monument. Selle väljaku servas on ka Trocadéro metroojaam. Ja esiplaanil tuleb üle Seine’i Jena sild, mida mainisin Triumfikaarel seistes seoses Jena avenüüga (viimane jääb foto keskosast väheke paremale).

Aga nüüd siis mu enda fotod, hoopis hallimad ja ebamäärasemad. Kell veel väga palju pole (mõni minut puudub kell kuuest), aga taevas on paksult pilves ja seetõttu muutub üsna hämaraks.

Sel fotol on eelmise foto juures viidatud monument keset Trocadéro väljakut. See on Fochi avenüü juures mainitud I maailmasõja kangelane marssal Ferdinand Jean Marie Foch (1851–1929), kes oli liitlasvägede ülemjuhataja sõja lõpus. Foch oli 1918. aasta novembris nõudnud selliseid vaherahu tingimusi, mis oleksid võtnud Saksamaalt võimaluse veel kunagi Prantsusmaad ohustada. Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau lükkas paraku tagasi tema ettepaneku annekteerida Reinimaa või okupeerida see vähemalt 30 aastaks. Kui siis Versailles’ rahuleping 28. juunil 1919 alla kirjutati, oli Foch kinnitanud: „See ei ole rahu, see on vaherahu 20 aastaks.“ Foch osutus prohvetiks: II maailmasõda algas 20 aasta ja 64 päeva pärast.

Veidi ka Trocadéro väljaku nimest: ilmselgelt pole see ju prantsuspärane – eks see tähista jälle järjekordset prantslaste sõjaedu. Hispaania kuningas Ferdinand VII oli 1823. aastal põhjanaabri appi kutsunud liberaalset mässu maha suruma. Prantsuse väed, keda juhatas krahv d'Angoulême, tulevase kuninga Charles X poeg, vallutas 31. augustil kindlustatud Trocadéro saare (Isla del Trocadero) Cádizi lahes Andaluusias ja Hispaania Bourbon Ferdinand VII pääses troonile tagasi.

Varem seisis umbes sel kohal, kus praegu seisab Chaillot’ palee, hoopis 1878. aasta maailmanäituse jaoks ehitatud Trocadéro palee, kahe kõrge torniga segastiilis mitmeotstarbeline majamüraks. Selles leidus suur kontserdisaal, mis olnud varustatud toonase Prantsusmaa suurima kontsertoreliga. Millegipärast polnud palee rahvale meeldinud ja tükk aega oli veeretatud plaane ta maha lõhkuda. Teoks sai see siiski alles enne 1937. aasta maailmanäitust.

Chaillot’ paleest mahub lähedalt tehtud fotodele ainult üksikuid tükke, sest seegi hoone on paras mürakas (arhitektid Louis-Hippolyte Boileau, Jacques Carlu ja Léon Azéma). Sarnaselt vanale paleele on ka see kaarekujuliste tiibadega, mis ongi ehitatud vanadele alusmüüridele. Suurim erinevus on keskosa puudumine: selle asemel on lai esplanaad, nii et ka Trocadéro väljakult näeb Eiffeli torni. Praegu ei näe, sest osa hooneid on remondis ning esplanaad on pooleldi täis tellinguid ja soojakuid.

Nii esplanaadil kui ka muuseumide Eiffeli torni poolsel küljel on hulk skulptuure, mida me lähemalt ei uuri. Mida kompleks sisaldab, selle panin juba kirja.

Ka esplanaadist on osa piirdeaedadega kinni pandud, aga Eiffeli torni saab vaadata ja pildistada ikka, …

… ja kui treppi mööda allapoole liikuda, hakkavad paistma ka …

… Trocadéro aedade (Jardins du Trocadéro) purskkaevude vägevad veejoad.

Väike puhkehetk ja kiirpilk maailma uudistele.

Paraku hakkab vihma tibutama – see on kolme päeva jooksul ka ainus ja üsna lüheldane vihmasagar –, …

… nii et liigume edasi, treppidest alla.

Treppide kõrval hakkab silma eksootilisi taimi, …

… aia dominant on aga suur bassein.

Kogu selle kupatuse nimi on Varssavi purskkaev (Fontaine de Varsovie), siin on 12 purskkaevu, mille joad lendavad 12 m kõrgusele, 24 väiksemat, 4-meetrise joaga, 10 veekaart ja 20 vägevat veekahurit, mis virutavad vee 50 m kaugusele; suurest basseinist kõrgemal on kaks väiksemat, millest vesi voolab suurde vanni mööda kaskaade.

9,4-hektarise kogupindalaga pargi kujundas 1937. aasta rahvusvaheliseks näituseks Roger-Henri Expert. Enne seda samal maatükil olnud Trocadéro palee pargi kujundaja oli Jean-Charles Alphand.

Üks väsinud pariislane.

Leian Vikipeediast huvitava pildi Trocadéro aedadest, mis tehtud Chaillot’ palee juurest 1937. aasta näituse ajal: vasakul on Natsi-Saksamaa, paremal Nõukogude Liidu paviljon (foto: BnF/Gallica / Wikimedia).

Liigume läbi pargi Eiffeli torni poole.

Üle Seine’i ....

... saame mööda Jena silda (pont d'Iéna).

Seegi on juba kirjas, et sild sai nime lahingu järgi, kus Napoleon võitis 14. oktoobril 1806 preislasi. Huvitav fakt on aga see, et Preisi kindral Gebhard Leberecht von Blücher olevat tahtnud silla 1814. aasta Pariisi lahingu eel lammutada, ent liitlased ei lubanud seda teha. Eks see olnud Blücheri vana vimm: temagi oli osalenud tolles alandavas Jena lahingus, kus elu kaotas 28 000 preislast ja 2480 prantslast ning Prantsusmaa okupeeris Preisimaa.

155 meetri pikkune viie kaarega sild on ehitatud aastail 1808–1814 ja selle külgedel on impeeriumi kotkad, mis kuningavõimu aastail asendati tähega L. Sillal on neli skulptuuri, mis kujutavad gallia, rooma, araabia ja kreeka sõdalast. 1937. aasta näituse eel laiendati silda 14 meetrilt 35 meetrini ja tugevdati konstruktsioone, sest liiklusriistad olid ju tublisti suuremaks muutunud ja liiklus tihenenud.

Üle jõe minekul on näha järgmine, Bir Hakeimi sild (pont de Bir-Hakeim).

Aastatel 1903–1905 ehitatud 237 m pikkune terassild on kahekorruseline: alumine korrus on autodele ja jalakäijatele, ülemist mööda sõidab metrooliini nr 6 rong. Alguses siinse omavalituse järgi nime pont de Passy kandnud sild sai 1948. aastal praeguse nime Bir Hakeimi lahingu mälestuseks: kindral de Gaulle eksiilorganisatsiooni Vaba Prantsusmaa vägi sõdis seal 1942. aastal sakslaste Aafrika korpusega.

Tagasivaade Jena sillalt Chaillot’ palee ja Trocadéro aedade poole. Sillal on näha üks enne mainitud neljast sõdurikujust. Sellel pool jõge on 7. linnaosa.

Karussell Eiffeli torni juures.

Marsi väljakul (Champ de Mars) kõrguv Eiffeli torn, küllap tuntuim Pariisi ehitis ja sümbol, on nüüd ridamisi olnud mitmel fotol. Kui oma reisi kavandasime, siis kaalusime ka torni minekut, aga oli karta, et see võib väga palju aega röövida. Rein püüdis sinna ka pileteid osta või kinni panna, aga tundus, et meie reisi päeviks pole see võimalik, ja nii kukkus torni külastus lõpuks programmist välja. Kui nüüd kohal oleme, pole kusagil näha mingeid tunglevaid rahvamasse, pigem vastupidi. Aga et päev on olnud juba õige pikk – kell on 18.15 –, siis ega me enam ei ürita ka. Mina olen algusest peale olnud suhteliselt ükskõikne, mis võib tunduda imelik, arvestades minu kirge kõrgelt alla vaadata. Aga ma olen Eiffeli otsas käinud ja leidnud, et see on natuke liiga kõrge: proportsioonid lähevad kaotsi. Noh, nii või teisiti – tornikülastuski jääb tulevikuplaanidesse (või minevikumälestustesse…).

Natuke fakte ka. On ehitatud 1889 maailmanäituse sissepääsutorniks ja saanud nime insener Gustave Eiffeli (1832–1923) järgi, kelle kompanii torni kavandas ja ehitas, projekti tegid šveitslane Maurice Koechlin ja prantslane Émile Nouguier, kujunduse juures mängis olulist rolli veel Stephen Sauvestre.

Rajatist hakati juba ideefaasis pilama, pilkama ja karmilt kritiseerima. Pahandajate hulgas oli rida kuulsaid kultuuritegelasi; moodustati nn kolmesaja komitee (viidates torni kavandatud kõrgusele), mille eesotsas oli kuulsa Pariisi ooperimaja ehk Garnier’ palee kujundaja Jean-Louis Charles Garnier, liikmete hulgas aga Guy de Maupassant, Charles Gounod ja Jules Massenet. Mõned neist ajapikku leppisid torniga, teise mitte. Näiteks Guy de Maupassant olevat pärast torni valmimist iga päev torni restoranis lõunat söönud, kuna see oli Pariisis ainus paik, kui torn ei paistnud (tuleb tuttav ette: Montparnasse’i torni kohta oli umbes samasuguseid jutte). Eiffeli torn on ajapikku teadagi tõusnud kultuuriikooni staatusesse ja oli 2015. aastal väidetavasti maailma enim külastatud tasuline monument: 6,91 miljonit inimest.

Tornil on koos antennidega kõrgust 324 m ehk umbes samapalju kui 81-korruselisel majal. Ehitamise ajal sai torn maailma kõrgeimaks inimese rajatud objektiks, möödudes seni valitsenud Washingtoni monumendist (169 m). Jäi sellele positsioonile 41 aastaks, siis, 1930, valmis New Yorgis Chrysler Building (319 m). 1957. aastal lisatud antenniga läks Eiffeli torn Chrysler Buildingist jälle mööda.

Torni alusruudu külje pikkus on 125 m. (Tagaplaanil on jälle näha Chaillot’ palee).

Tornis on külastajate jaoks kolm korrust, esimesel ja teisel korrusel on restoranid, maast esimesele korrusele on 300 astet ja sealt teisele samuti 300. Kolmanda korruse vaateplatvorm on maapinnast 276 m kõrgusel: Euroopa Liidu kõrgeim avalik vaatekoht. Ka sellele ülemisele korrusele viib trepp, aga üldjuhul liigutakse sinna liftiga.

Fotolt on näha kuldsete tähtedega kirjutatud nimed. Gustave Eiffel kandis esimese korruse alusele nende 72 prantsuse teadlase ja inseneri nimed, kelle tööd ja avastused on torni ehitusele mingil moel kaasa aidanud. 20. sajandi alguses värviti nimed üle, aga 1986–87 need taastati.

Konstruktsioonis olevat 18 038 detaili, mis on kokku ühendatud 2,5 miljoni neediga. Neediaukude nõutav täpsus oli 0,1 mm, nurkadel üks nurgasekund. Ehitustöödel pöörati väga ranget tähelepanu ohutusnõuetele. Ehkki platsil lõi kaasa 300 inimest ja töötati kõrgustes, tuli ette ainult üks surmajuhtum; kriitikud olid samas enne öelnud, et tegemist on täieliku enesetapuehitusega.

Torni valmimine võttis rohkem aega kui loodetud; enim probleeme oli liftidega. Nii et alates avamisest 6. mail kuni liftide käivitumiseni 26. mail 1889 ronis koguni ligi 30 000 inimest torni vaateplatvormile piki 1710-astmelist treppi. Kokku käis maailmanäituse jooksul tornis 1 896 987 inimest.

Originaalliftid teise ja kolmanda korruse vahel olid käigus lausa 97 aastat: alles 1982. aastal tuli need asendada. Sõiduaeg kahanes sellega kaheksalt minutilt vähem kui kahele.

Tornis on 7300 tonni rauda, koos liftide, kaupluste ja antennidega on torni kaal umbes 10 100 tonni. Demonstreerimaks torni konstruktsiooni ökonoomsust on välja rehkendatud, et kui see metall kokku sulatada, moodustaks raud tornialuse mõõduga alale ainult 6,25 cm paksuse kihi. Või et kui moodustada torni mõõtudega – 324 m x 125 m x 125 m – risttahukas, sisaldaks see 6200 tonni õhku, ainult veidi vähem kui kogu raua kaal. Umbuskliku inimesena klõpsutan kalkulaatoril neid Vikipeediast leitud arve kontollida. Jah, paistab klappivat; eri allikates on erikaalud väheke erinevad, nii et mina saan ausalt öeldes veel ivake õhema rauakihi ja veel suurema õhu kaalu, aga suurusjärgud on samad küll.

Soojuspaisumise tõttu võib torni tipp päikesepoolselt küljelt 18 cm eemale kalduda. Tuule käes võib torn 9 cm kõikuda.

Torni hoolduse üks tähtsamaid protseduure on korrosioonikaitse. Iga seitsme aasta kohta kulub 60 tonni värvi; siiani on torn täielikult üle värvitud vähemalt 19 korda. Kuni 2001. aastani kasutati pliivärvi, nüüd on see keskkonnakaitselistel kaalutlustel keelatud.

Vast aitab, muidu võingi Eiffeli tornist kirjutama jääda…

Kõnnime torni alt läbi, vist kõik väikese kahetsusega südames, et üleval käimata jääb, ja pöörame paremale, parki, …

.. kus poolpuhkenud sirel …

… ja kus jalutab vastu kaelustuvi. Ehkki kaelustuvisid on natuke kolinud ka Eesti linnadesse, on mul alati kuidagi veider vaadata, kui see ikka veel metslinnuna tunduv peaaegu kana mõõtu tegelane inimeste vahel segamatult asjatab.

Aga siis jõuame ühe pehmelt öeldes räpasena tunduva veesilma äärde, …

… kus hakkab silma üksildane tilluke pardilaps.

Siis selgub, et kas tema pere või ehk suure lapsekarjaga naabriemand on teisel pool teed.

Ja hakkabki emand sulekerasid üle tee juhatama. Klõpsin sellest minekust pika rea pilte ja mõni siis ka siia.

Pole mina ja Tiiu mu kõrval sugugi ainsad liikuva perepildi jälgijad ja jäädvustajad.

Kui pardilapsed on kõik turvaliselt teisele poole ohtlikku rada saanud, asuvad nad usinasti heina nokkima, ema näib aga publikule tänutäheks kummarduvat.

Pargis on ka toredaid, …

… ehkki vast väheke kaootilisi lilleplatse.

Veel üks pilk Eiffeli tornile, siis on aeg mõelda õhtusöögile: kell on juba pool seitse läbi.

Leiame sobiva kohviku Le Castel (Le Castel Café) lüheldase Buenos Airese tänava (rue de Buenos Ayres) ja Suffreni avenüü (avenue de Suffren, Pierre André de Suffren (1729-1788) oli prantsuse viitseadmiral) nurgal: seintel fotod Pariisi tähtsaimatest vaatamisväärsustest, …

… laes Pariisi kaart, kus Le Casteli asukoht punase laiguga märgitud.

Igaüks meist tellib ise roa, mina seentega omleti, on väga maitsev; kõrvale joome pudeli punast veini.

Teenindus on ülimalt kiire, nii et juba kell 19.10 astume Le Castelist välja.

Pilk piki Buenos Airese tänavat: ikka paistab Eiffeli torn. Naljakas, miks on nii väiksele tänavakesele pandud nii suure linna nimi?!

Siis jälle vutt-vutt metroo poole. Meil on piki Seine’i äärset Quai Branly tänavat (Édouard Eugène Désiré Branly (1844–1940) oli prantsuse füüsik ja leiutaja, traadita telegraafi arendaja) kõndida poole kvartali jagu ja see on päris värvikas minek, sest teeserv on tihedalt täis tõmmusid või päris musti kaubitsejaid ja sõrmkübaramängijaid. Mitmel pool on sõrmkübaramäng täies hoos, saa sa nüüd aru, kas tõemeeli või selleks, et lihtsameelseid ligi meelitada. Fotokad jätan targu vutlarisse: tunnen ennast siin niigi kuidagi ebakindlalt....

Minna pole õnneks palju, jõuame Bir Hakeimi metroojaama; selle nime päritolu on eespool kirjas seoses samanimelise sillaga.

Nr 6 rong viib meid juba kenasti tuttavasse jaama nimega Glacière.

Koduteel jääb silma, et siinne rahvas on usin jäätmetekitaja.

Enne „meie“ tänavaristi, kus paremat kätt on meie öömaja ja vasakul esimene söögikoht, ...

... põikame paremale, kus käsil suured ümberehitus-
tööd ...

... ja kus õitsevad toredad roosad puud, ...

... ning astume jälle hiiglaslikku Monoprix’ toidupoodi.

Öömajapaika jõuame 20.30, pikali viskan 22.15. Oli vinge ja muljerohke päev!

Teisegi päeva lõpetuseks käidud kohtade kaart: (kaardi allikas ikka www.geoatlas.com): 1 – Glacière tänav, 2 – Luxembourgi aed, 3 – Püha Sulpiciuse kirik, 4 – Panthéon ja Sorbonne’i ülikool, 5 – Pompidou keskus, 6 – Louvre, 7 – Concorde’i väljak, 8 ja 9 – La Défense, 10 – Triumfikaar, 11 – Chaillot’ palee ja Trocadéro aiad, 12 – Eiffeli torn, 13 – kohvik Le Castel ja 14 – Bir Hakeimi metroojaam.