Roosa Pariis, viimane rahukevad, II. Montmartre

Istume Cité saarel veidi pärast kella nelja jälle allmaaraudteeliini nr 4 rongile. Teen ettepaneku sõita jaama nimega Marcadet Poissonniers, et läheneda Montmartre’i mäele veidi tavapäratult põhja poolt. Selgub, et väga arukas see ettepanek pole, õigem oleks olnud jaam varem, Château Rouge’is maha tulla: sattume sihtkohast natuke liiga kaugele.

Kusagil siin, samuti Marcadet Poissonniers nime kandva bussipeatuse juures Boulevard Barbès’l me enne poolt viit jälle päevavalguse kätte tuleme. Armand Barbès (1809–1870) oli Prantsuse vabariigi eest võidelnud revolutsionäär. Oleme nüüd 18. linnaosas, tänavapilt on hoopis teistsugune, kui kahes eelmises kohas: pole näha turiste, käib tavaline elu. Ja inimeste keskmine nahavärv on senisest tublisti tumedam.

Peame liikuma väheke lõuna poole tagasi või õigemini edelasse. Fotol Boulevard Barbès’ ja rue Simart’i nurk.

Rue de Clignancourt; reljeef hakkab muutuma.

Hakkame omal nahal tunda saama, et Butte de Montmartre on tõesti mägi: ikkagi Pariisi kõrgeim koht, lausa 130 meetrit kõrge.

Populaarse versiooni kohaselt (on ka teisi etümoloogilisi seletusi) tähendab nimi Montmartre „märtri mäge“: 250. aasta kandis oli Pariisi piiskop Denis siin karistuseks tõhusa misjonitöö eest peast ilma jäänud, aga tõstnud pärast hukkamist pea maast üles ja kõndinud niiviisi palveid lugedes lausa kümme kilomeetrit. Kohas, kus ta peatus ja lõplikult suri, on nüüd tema nime kandev kirik, Basilique Saint-Denis. Muidugi kuulutati selline kange mees hiljem pühakuks. Tema kujutist võib näha mõneski pühakojas, näiteks olevat ta ka ühel Notre-Dame’i kiriku tümpanonil. Püha Denis oli Prantsuse kuningriigi kaitsepühak ja on üks Pariisi kaitsepühakuid.

16.45 paiku hakkab ees paistma meie põhiline sihtmärk – Püha Südame kirik, Basilique du Sacré-Cœur.

Tagasivaade viimaselt mäe otsa viivalt trepilt. Õrnroheliste lehtedega puude all platsil mängitakse parajasti petanki. Näeme seda nende päevade jooksul siin-seal veel, ju on just Prantsumaalt pärit kuulimäng petanque siin tõesti populaarne.

Veel viimane leebe tõusuga lõik ...

 ... ja olemegi kohal; mõõdukas tempos tulek metroojaama juurest võttis laias laastus 20 minutit. Ma ei mäleta, kas ma Sacré-Cœuri olen kunagi üldse selle nurga alt vaadanud; igatahes käinud olen ma ta juures vist kõigil mu sugugi mitte väga rohketel Pariisi-käikudel: mingi vägi tõmbab mind siia.

Kuna ma pole Pariisis kunagi asjatundja giidi seltsis ringi käinud, pole mulle sugugi klaar ka kiriku sünnilugu. Kui nüüd seda reisipäevikut kirjutades paarist allikast järele vaatan, leian suhteliselt erinevad selgitused. Küllap on nii, et sellest saadaksegi üsna eri moodi aru, sest käisid ju veel siis, kui pühakoda juba kerkis, endiselt vaidlused, kas seda ikka üldse maksab ehitada. Eks peitunud vaidluste juured pärast Prantsuse revolutsiooni lõhenema hakanud ühiskonnas: ühel pool olid pühendunud katoliiklased ja rojalistid, teisel demokraatlike, sekulaarsete, sotsialistlike ja radikaalsete ideede kandjad.

Lühidalt võiks siia loo niimoodi kokku võtta, et pühakoda on rahvuslik patukahetsus kaotuse eest Prantsuse-Preisi sõjas 1871. aastal ja Pariisi kommuuni eest. Kui praegu tavatsetakse kinnitada, et kirik on pühendatud neile 58 000le, kes selles sõjas elu kaotasid, kinnitab rahvusassamblee otsus 24. juulist 1873, et pühakoda hakatakse ehitama kommuuni kuritegude lunastuseks. Just Montmartre oli olnud kommuuni esimeste vastuhakkude areen ja just siin hukkasid kommunaarid Pariisi peapiiskopi Georges Darboy, kes kuulutati uue tõusu läbi teinud katoliku kiriku märtriks. Tema järel peapiiskopiks saanud Joseph-Hippolyte Guibert oli 1872. aasta oktoobris roninud mäele ja kuulutanud: „Just siin, kus surid märtrid, peab valitsema Püha Süda, et ta saaks kõiki enda juurde kutsuda.“

Esialgne annetustest kogutud ehitusraha, seitse miljonit franki, oli otsa saanud juba enne, kui maa-alune osagi valmis oli. 1876. aastal sisse pühitsetud ajutine kabel tõi kohale rohkesti palverändureid ja nende annetused oli põhiline edasine rahaallikas. Raha koguti ka n.ö müües kiriku ükskuid sambaid või lausa kive.

Sacré-Cœuri ehitustööd 10. märtsil 1882 (foto: Louis-Emile Durandelle / Wikimedia)

Pühakoja osavõtjarohke projektivõistluse võitis Paul Abadie, kelle kavandite järgi algasid 1875. aastal ehitustööd. Paraku ei jõudnud Abadie ära näha suurt rohkemat kui ainult alusmüüride valmimise, sest 1884. aastal mees suri. Tema tööd jätkasid üksteise järel viis arhitekti. Ehitis valmis alles 1914, siis algas I maailmasõda ja pühitsemine nihkus aastasse 1919.

Kiriku üldkujus domineerib romaani-bütsantsi stiil vastukaaluna 1875. aastal valminud uusbaroki stiilis ooperiteatrile, Palais Garnier’le. Pühakoja pikkus on 85 ja laius 35 m, torn ulatub 83 meetrini. Ehituseks kasutati Château-Landoni karjäärist murtud travertiini, mis säilitab (üsna) valge värvuse kulumisele ja saastele vaatamata.

Asjatundja leiab konstruktsioonis hulga rahvuslikke elemente, portikusel seisavad kahe Prantsuse rahvusliku pühaku, Jeanne d’Arci ja Püha Louis’, ainsa kanoniseeritud kuninga Louis IX pronksist ratsakujud, mille autor on Hippolyte Lefebvre. 1895. aastal valatud maailma üht raskeimat kirikukella, 19-tonnist Savoyarde’i kella peetakse vihjeks Savoy allutamisele 1860. aastal.

Kirikusse sisenejalt oodatakse korrektset riietust ja võimalikult hääletut käitumist, et mitte segada palvetajaid: Sacré-Cœuri iseärasus on 1885. aastast pidevalt pakutav armulaud. Muidugi pole lubatud ka pildistamine ja videosalvestus, sestap võtan Vikipeediast foto kiriku sisemusest, millel domineerib apsiidi hiigelmosaiik (foto: Didier B / Wikimedia). Mosaiigi lõi aastail 1912–21 Luc-Olivier Merson.

2003. aasta Pariisi-käigu aegu ronisime koos tütre ja vanema pojaga ka kiriku kuplisse. Paraku polnud mul toona veel digifotokat.

Kiriku pronksustel on stseenid Jeesuse elust.

Päris Sacré-Cœuri kõrval on teinegi, hoopis vanem (1133) pühakoda: Saint-Pierre de Montmartre ehk Montmartre’i Püha Peetruse kirik. See on kõik, mis on alles 12. sajandil asutatud suurest benediktlaste kloostrist. Revolutsiooni ajal saadeti abtiss giljotiini alla ja kirik jäeti maha. 1908. aastal pühitseti see uuesti sisse.

Nagu ikka, on Sacré-Cœuri esine väga rahvarohke.

Rongike veab huvilisi Montmartre’i ekskursioonile.

Üks põhjusi siia tulla on muidugi uhke linnavaade. Taevas on küll endiselt vinesevõitu nagu ka lõuna ajal Montparnasse’il. Montparnasse’i torn on sel fotol paremas servas põõsa tagant näha.

Liigutan kaamerat veidi vasakule.

Sellel suumitud fotol domineerib Pompidou keskus, sellest ivake kaugemal ja paremal eelmises postitusse kirja saanud Zamansky torn. Foto paremas serva hakkab silma Notre-Dame, sellest veidi lähemal üksildane Tour-St-Jacques, kõik, mis on alles pärast revolutsiooni lammutatud palverändurite kirikust. Küll ei suuda ma välja mõelda, mis hoonele kuuluvad samal joonel, aga tublisti meile lähemal näha kaks rohelist kuplit.

Üllatav on tagaplaanil näha tervet parve kõrghooneid; kaldun alul uskuma, et need jäävad kõik city’i piirest juba välja, sest nagu Montparnasse’ist kirjutades sai märgitud, ei tohi kesklinna ju kõrgeid maju enam ehitada.

Viimasest reisipäevast kirjutades komistan aga õigele vastusele: see on aastail 1969–1974 ehitatud piirkond 13. linnajaos ja selle nimi on Les Olympiades. Kirjeldusest saan aru, et Les Olympiades on üsna sarnane La Defence’iga, kuhu läheme teisel reisipäeval, ehkki muidugi tublisti väiksem. Tosin tornelamut on ehitatud piki jalakäijatele mõeldud esplanaadi, mis on maapinnast kaheksa meetrit kõrgemal ja mille all käib autoliiklus. Kaheksa kõrgeimat torni on 104-meetrised ja kannavad olümpialinnade nimesid: Anvers (Antwerpen), Athènes (Ateena), Cortina, Helsinki, Londres (London), Mexico, Sapporo ja Tokyo.

Parim vaade Sacré-Cœurile on ikka nõlvalt treppide alt.

Kell on saanud 17.15 ja seltskond arvab, et võiksime otsida ühe toreda kõrtsi ja seal veidi puhata. Igat sorti sööma-joomakohti on siin muidugi tohutu valik.

Montmartre on teadagi ametlikult kuulutatud ajalooliseks piirkonnaks, kus moodsad arendused on väga piiratud, ja nii püütakse säilitada linnaosa võimalikult sellisena, nagu ta oli oma hiilgeaegadel, kui siin oli 19. sajandi lõpus kunstnike, kirjanike ja nende austajate väike paradiis.

Sageli võib näha söögi- ja joogiasutustel toredaid nimesid ja vanapäraseid lõbusaid silte.

See koht siin on liiga kitsal tänaval ja pole huvitavat vaadet, ...

... Le Consulat rue Norvins’i ja rue des Saules’i nurgal aga just see, mis vaja. Varikatuse all sõrmitseb üks mees kitarri, ...

... otse üle tee on galerii Butte Montmartre, mis meenutab aegu, kui neil tänavatel, väljakutel ja stuudiotes tegutses üüratu hulk kunstnikke, ...

... ja rue des Saules’il veidi maad allamäge tore keraamika-
galerii.

Saame veenduda, et Brüsselis elatud aastad pole Reinul mööda külge maha jooksnud, nii et jutud kelneriga saavad aetud kohalikus keeles ...

... ja naljagi visatud.

Joome klaasikese roosat veini, aga mina teadagi ei malda kunagi kuigi pikalt istuma jääda: raamatust on leitud lähikonnas mõned kohad, mis tuleks kindlasti üle vaadata.

Mis muud, kui hakkan mööda rue des Saules’i allamäge minema, teele saatjaks keraamikapoe toredad inglikesed.

Järgmisel ristteel on sellised majad, ...

... aga kui vaatan samal ristteel paremale, Rue Cortot’le, näen tänava lõpus ehitist, mis lausa nõuab lähemale minekut.

Avastan samalt tänavalt esmalt Montmartre’i muuseumi. Maja on kunagi kuulunud Molière trupi näitlejale Roze de Rosimondile, aga siin on elanud mitu kunstnikku, näiteks Maurice Utrillo, Pierre-Auguste Renoir ja vist ka Amedeo Modigliani. Peale kunsti saavat muuseumis näha ka väljapanekut Montmartre’i ajaloost.

Ja siis see enne silma hakanud ehitis: 1925–27 ehitatud veetorn. See asub Claude Charpentier’ väljakul ja siin on ka selle mehe mäletusmärk. Aastail 1909–95 elanud Charpentier olnud infotahvli andmeil arhitekt, linnaplaneerija ja muusik. Mees on maetud Montmartre’i kalmistule (mul oleks tegelikult soov ka sinna minna, aga kuna olen perekonna ainus surnuaiahuviline, siis ei hakka seda plaani peale pressima, pealgi olen 20 aastat tagasi sel kalmistul tükk aega jalutanud ja kuulsuste haudu otsinud).

Et tuldud teed mitte korrata, teen väikese sõlme: mööda rue du Mont-Cenis’d, ...

... üle kuulsa, Montmartre’i kõrgeimas punktis asuva kunagise kaagi asupaiga place du Tertre’i ja mööda rue Saint-Rustique’i...

... jälle rue des Saules’le tagasi. Selle ja rue Saint-Vicente’i nurgal need varem välja vaadatud kohad ongi: ...

... allpool kuulus ööklubi Au Lapin Agile – talumaja moodi välimuse järgi võiks seda pidada küll millekski muuks! –...

... ja teisel pool tänavat, mäge pidi kõrgemal, vist sama kuulus Montmartre’i viinamägi.

Ööklubi oli saanud oma nime karikaturist André Gilli joonistuse järgi: potist põgeneva küüliku pilt Le Lapin à Gill sai tuntuks ’kärme küüliku’ (lapin agile) nime all. Kunstikabareena tuntud koht oli eriti populaarne olnud 19.–20. sajandi vahetusel. Tuntud on kirjanik Roland Dorgelèsi põlastav nali moodsa kunsti arvel: mees sidunud pintsli kohvikuomaniku eesli saba külge ja viinud saadud „maali“ nime all „Päikeseloojang Aadria merel“ Sõltumatute salongis toimunud näitusele.

Viinamägi, Pariisi viimane, on ...

... üksiti ka kena lilleaed. Oktoobri viimasel laupäeval peetakse siin viinamarjakorjamise püha. Vikipeedia kinnitusel annab veinikoda aastas 500 liitrit toodangut.

Seda päevikut kirjutades avastan, et Yves Montand on laulnud laulu Saint-Vicente’i tänavast (https://www.youtube.com/watch?v=Hrd1wV1ztb0).

Siis pole muud, kui jälle ülesmäge tagasi.

Mis mind kiirel tagasiteel seda maja pildistama pani, ei oska tagant järele enam meenutada, aga praegu tahaksin küll teada, mis see on: ehk mingi teater?

Olengi tagasi. Poiss, kes postil istudes suitsu teeb, on minu arvates meie teenindaja Le Consulat’st.

Asume jälle Sacré-Cœuri poole teele, ...

... kohati on rahvast õige rohkesti.

Veel paar näidet söögi-joogikohtadest; ...

... ikka on neil ka vabaõhuosa.

Espace Dalí on (kuri)kuulsa katalani kunstniku Salvador Dalí (1904–1989), täisnimega Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech, Marqués de Dalí de Pubol, muuseum, kus 300 sürrealisti originaalteost.

No jälle ei tea ma selle uhke lillade õitega ronilille nimetust, ehkki olen reisidel korduvalt kuulnud...

Vägev pergola.

Siis oleme Saint Pierre’i kiriku eest rue Tardieu’le laskuva trepi juures.

Kui laskume, ...

... märkame meid seiravat kurja (?) nägu.

220 astmega trepp on kirjas kui tänav, rue Foyatier. Ainult astmetest koosnev kuulus tänav avati 1867 ja kaheksa aastat hiljem sai praeguse nime, skulptor Denis Foyatier’ (1793–1863) järgi.

Kohe trepi kõrvalt saaks mäest alla või üles ka funikulööriga, kus tasuks sobib metroopilet.

Pariisi transpordiamet RATP avas selle 13. juulil 1900, 1935 ja 1991 ehitati isemoodi liiklusvahend põhjalikult ümber. Rööpapaar on pikk 108 m, kõrguste vahe 36 m ja sõiduaeg alla minuti. Päevas sõitvat funikulööriga keskmiselt 6000 inimest, aastas kaks miljonit ja ta töötab kella kuuest hommikul kuni kolmveerand tundi pärast südaööd.

Ega siitki saa jätta Sacré-Cœuri pildistamata.

Siin on isegi roosa Pariisi kohta midagi eriti kärtsroosat. Õnneliku isa pisikest hoolealust köidab küll hoopis miski palju madalamal asuv.

Vaade läbi lillede Saint-Pierre’i väljaku poole.

Rahvast näib kogunevat üha rohkem ...

... nii nõlvale ...

... kui ka Butte’i jalamile. Ehk siis tulebki mõte tulla siia reisi viimasel õhtul ja jääda nii kauaks, et näha ka illumineeritud Eiffeli torni ja tuledes linna.

Rue Tardieu rohkete äride seas hakkab mulle silma väga kummaline nimi, mida ma enne kuulnud pole. Lastelt saan teada, et olen lihtsalt üpris harimatu: Häagen-Dazs on kuulus USA jäätisebränd.

Mis muud kui tuleb ennast täiendkoolitada. Vikipeediast loen, et Häagen-Dazs asutasid 1961. aastal New Yorgis Bronxis Reuben ja Rose Mattus. Jäätise iseärajoon olevat see, et erinevalt enamikust teistest kommertsbrändidest ei lisa nad segusse stabilisaatorit.

Veidra, enda arvates Taani-pärase nime oli Reuben Mattus leiutanud tänuavaldusena Taanile juutide abistamise eest II maailmasõja ajal; firma esimestel etikettidel oli olnud ka Taani kontuurkaart. Tegelikult pole nimes midagi taanipärast, sest ä asemel kasutatakse taani keeles pigem æ-tähte ja kaashäälikuühendit zs pole seal samuti. Pealegi ei tähendanud nimetus kuni brändi loomiseni üheski keeles mitte midagi. Mattus olevat teadnud Taani piimatoodete head reputatsiooni ja ta tütar Doris Hurley on rääkinud, kuidas isa olevat tundide viisi köögis laua taga istunud, et meelepärast nimetust välja mõelda. Täitsa naljakas nime sünnilugu!

Surun jälle väheke oma tahet peale: käime vaatame üle lähikonnas asuva kiriku, väga omapärase fassaadiga Saint-Jean-de-Montmartre. Juugendstiilis kirik on ehitatud aastatel 1894–1904, projekteerija oli Anatole de Baudot. Tegelikult tugevast raudbetoonist kirik on kaetud telliste ja glasuurkaunististega, juugendlike vitraažakende kavandaja oli Pascal Blanchard ja teostaja Jac Galland.

Pühakoja juurest kõnnime hoopis teistsuguste tegevuste keskmesse, ...

... kus suured reklaamid ei jäta mitut arusaamisvõimalust.

2003. aasta Pariisi-Londoni-Cranfieldi reisil olime Tiiu ja Reinuga siin Pigalle’i väljakul ühe öö hotellis; kaldun arvama, et just samas majas. Akned avanesid väljakule ja sealt oli nii mõndagi näha.

Muidugi tuleb üles võtta ka Clichy bulvaril asuv kuulus kabaree Moulin Rouge. „Punase veski“ asutasid 1889. aastal Charles Zidler ja Joseph Oller, esimene maja põles 1915. aastal maha. Näeme, kuidas kabaree juurde sõidab suur buss ja hulk jaapanlasi läheb „Veskisse“.

Teise lõbuasutuse La Diva kohta satun tripadvisor.com-portaalist lugema ühe lihtsameelse turisti hoiatust. ta läinud sinna jooki võtma, sattunud kokku daamiga, kes pakkunud sületantsu – ja pärast esitatud arve 400 eurole. Mees võtab seikluse kokku: ärge jumala pärast sinna minge!

Meie igatahes ei lähe, laskume hoopis metroosee ja 19.30 oleme jälle Glacière jaama juures.

Koduteel käime läbi hiiglasliku Monoprix’ kaupluse toidu-
osakonnast ...

... ja näeme elumajade jälle uhkesti roosat Pariisi, ...

... lausa tervet kirsipuude alleed.

Toredad täidisõied.

Siis on kõigil oma õhtused rollid: kes hoolitseb sooja toidu eest, ...

... kes lõigub ja segab salatit ...

... ja kes avab pudelit. Mõni, tõsi, piirdub vaid kõige valmistatu tarbimisega.

Päevale saab kriips alla juba enne kümmet, sest jalul on oldud õige kaua. Küllap peaks tulema roosad unenäod.

Unenägude vahele ka Pariisi kaart, kuhu püüdsin mõned põhilised pidepunktid peale panna (kaardi allikas: www.geoatlas.com): 1 – Glacière tänav, 1a – Glacière metroojaam, 2 – Montparnasse’i torn, 3 – Montparnasse’i kalmistu sissekäik, 4 – Cité saar, 4a – Notre Dame, 5 – Marcadet Poissonniers’i metroojaama, 6 – Sacré-Cœur, 7 – Saint-Jean-de-Montmartre ja 8 – Pigalle’i väljak.