Kolmenimemees: Roosa Pariis, viimane rahukevad, VII. Versailles

18. aprilli und ei saa laita, kella 6 paiku ajavad hääled üles. Vedelen siiski veel 7.30ni, siis läheme jälle siblima.

Vaade tänavapoolsetest akendest üllatab: meie maja kõrvale rue de la Glacière’ile on öö jooksul kerkinud tänavaturg!

Tiiu ja Rein käivad jälle saiapoes saagil, siis sööme ja 8.45 paiku asume teele. Esmalt vaatame põgusalt üle, millega tänaval kaubeldakse.

Kõige värvikamad on muidugi puu- ...

... ja aedviljaletid.

Turult lahkudes tuleb pähe pildistada ka „meie maja“ teist külge, sest tegelikult ju just sellel küljel, teisel korrusel, on „meie korteri“ aknad (kaks korteri silma vaatavad ka õue poole).

Selle pisikese ristuva tänava nimi on rue Boutin ja et mul on seda reisipäevikut kirjutades saanud kombeks vaata et kõigi tänavate andmed Vikipeediast, enamasti prantsuskeelsest, üle vaadata, siis teen seda ka nüüd. Saan teada, et 63 meetrit pikk ja 12 lai rue Boutin on tekkinud 19. sajandi teisel poolel ja saanud nime siin kandis tegutsenud puidukaupmehe järgi.

Üllataval kombel on väikese Vikipeedia-artikli juures tänavast isegi foto (foto: Mbzt /Wikimedia) ja sellelt selgub, et pildi tegemise ajal on maja esimesel korrusel olnud restoran! Tuleb vist arvata, et jumal tänatud, et enam ei ole.

Sel fotol kõnnime jälle mööda rue de la Glacière’i jaama poole ja risttee taga esimeses paremat kätt majas on ...

... esimesel korrusel pood, mida Tiiu ja Rein on juba paar korda väisanud.

Nüüd astume boulangerie’sse sisse täies koosseisus; kõht on küll äsja ümaraks söödud, aga suu läheb vesiseks ikka.

Selle vitriini kaugemas servas on näha meilgi suureks moemaiuseks tõusnud, aga siin vist enamvähem rahvusküpsetise staatuses munavalge-mandliküpsiste makroonide (macarons) värvi- ja küllap ka maitsekirev valik. Tükk maksab 1.20, 8-küpsiseline pakend 11, 12ne karp 15 ja 18ne karbitäis 19 eurot.

Kolm meist lahkub poest rõõmsa kohvijoojana.

Sel bulvaril on igas lõigus ise nimi, siin näiteks boulevard St-Jacques ehk Püha Jakobi bulvar ning ...

... selle kohal (siin) või selle all (mõnes teises kohas) kulgeb metrooliin nr 6.

Istume siin jälle rongile ja sõidame samasse eksootilise nimega jaama, kust eile alustasime päeva viimast metroo-otsa – Bir Hakeimi – ja seal istume ümbes RERi C-rongile, et sõita Versailles’sse.

Rong veereb tükk aega rööbiti Seine’iga.

Meist endist tehtud fotodel – jälle pole Juhan millegipärast pildile sattunud! – ...

... näeb natuke ka vagunit, millega sõidame: täitsa kobe ja mugav rong.

9.30 möödume mingist tööstus-
ettevõttest, ...

... viis minutit hiljem on peatus Issy jaamas, mis on juba Pariisi piirest väljas ning raudtee on jõest nüüd eemale pööranud.

Siin paistab olema ka päris toredaid väiksemaid maju.

Mõni minut enne kella 10 oleme Versailles’s, umbes 20 km kaugusel Pariisi kesklinnast, Jumalaema kiriku ette pistetud nullpunktist, millest esimeses Pariisi-postituses kirjutasin. Versailles’d tuntakse esmajoones muidugi UNESCO maailmapärandi loendisse kantud lossi ja aedade tõttu, aga ega linn isegi ole sugugi väike – vähemalt kui mõõta Eesti mõõdupuuga: üle 88 600 elaniku. Kuningas Louis XIV asutatud linn oli üle sajandi, 1682–1789, de facto Prantsusmaa pealinn ja sai seejärel Prantsuse revolutsiooni hälliks. Revolutsiooni ajal olid linnaametnikud teinud koguni ettepaneku panna linnale uus nimi: Berceau-de-la-Liberté ehk Vabaduse häll, aga linnarahvas olnud sellele vastu.

Pärast kuningliku staatuse kaotamist sai Versailles’st 1790. aastal Seine-et-Oise’i departemangu, 1968 – Yvelines’i departemangu ja katoliku piiskopkonna keskus. Versailles’s on sõlmitud mitu tähtsat lepingut, sh kaks rahulepingut: 1783. aasta oma tõmbas joone alla Ameerika iseseisvussõjale, 1919. aasta leping I maailmasõjale. Just siin saab kokku ka nn Prantsusmaa kongress ehk Prantsuse parlamendi mõlema koja, rahvuskogu ja senati ühisistung, kui on vaja muuta põhiseadust. Alates aastast 1848 on olnud peale põhiseaduse arutelu veel kolme juhust, mil riigipea on siin kongressi ees kõne pidanud: 1848 Charles-Louis Napoleon Bonaparte, 2009 president Nicolas Sarkozy seoses ülemaailmse finantskriisiga, ning juba pärast meie reisi, novembris 2015, president Francois Hollande Pariisi tapatalgute järel.

Versailles’ nimi tulenevat ladinakeelsest sõnast versare, mis tähendab ’ikka ja jälle ümber pöörama’: nii oli keskajal öeldud küntavate maade kohta.

Jaamast väljudes pöörame paremale, kõnnime veidi maad mööda Kindral de Gaulle’i avenüüd, mis tundub olema üks linna peatänavaid, ja pöörame esimesel tänavaristil vasakule Pariisi avenüüle. Kohe jaama juures hakatakse pakkuma Versailles’ lossi ja pargi pileteid ning vähemalt mõni pakkuja kinnitab, et siin on hinnad soodsamad. Tegelikult vist siiski ei ole, ehkki kogu see Versailles’ piletite süsteem jääb vähemalt mulle kuni lõpuni täiesti arusaamatuks. Igatahes siit me pileteid ei osta ...

... ja kui pöörame väga laiale (90 m) Pariisi avenüüle, hakkab kuningaloss eespool paistma.

Ka mõlemal pool avenüüd on uhked lossid, mis on küll hoopis tallid: vasakut kätt Petite Écurie ehk Väiksed tallid, paremal Grande Écurie ehk Suured tallid. Nimetustele vaatamata on need aastail 1681–83 arhitekt Jules Hardouin-Mansarti (1646–1708) juhtimisel ehitatud kompleksid üht mõõtu, seejuures enamvähem peegelpildis. Erinevus oli otstarbes: suurtes tallides valmistati jahiks ja sõjakäikudeks ette kuningliku perekonna ratsusid, väikestes hoiti vankreid ja tõldu ning õukondlaste hobuseid. Louis XIV ajal oli tallikompleksis töötanud kokku tuhat inimest.

Tänapäeval tegutseb suurtes tallides prestiižne ratsaakadeemia (Académie du Spectacle Équestre), kus pakutakse vaatajatele ka suurejoonelisi ratsaetendusi, väikestes töötab Versaille’ arhitektuurikool.

Fotolt on ka näha, et me pole kaugeltki ainsad lossi poole siirdujad, aga pärast saame aru, et nii vara tulla oli väga mõistlik.

Lossiterritooriumi ees laiutab 300x150-meetrine La place d'Armes (ju vist Relvade väljak?) ja selle keskel uhkeldab Päikesekuninga (le Roi-Soleil) Louis XIV ratsakuju. See monument paiknes varem lossiaia sees, väljakul nimega cour d'Honneur, („Silmaringi reisijuhis“ on see tõlgitud Ministrite õueks; ma pole kindel, kas see on korrektne – parem oleks ehk Auõu, sellist vastet pakub prantsuse cour d'Honneur’ile ka Vikipeedia), aga 2009. aastal paigutati siia, lossist veidi kaugemale. Kuju kavandas skulptor Pierre Cartellier (1757–1831), ent jõudis oma surma-aastaks valmis ainult hobuse; kuju lõpetas Cartellier’ väimees ja õpilane Louis Petitot (1794—1862) ja pronksi valas mälestussamba Charles Crozatier (1795–1855). Kuningas Louis Philippe I soovil valminud kuju pandi püsti 1838. aastal. Vikipeediast on lugeda, et ratsu ja kuninga proportsioonid olevat kerges dissonantsis.

Väljaku ühes servas on parkla ja busse on seal juba õige rohkesti.

Pole mõtet oodata, kuni kogu bussidest väljuv lastevägi neoon-
vestidesse poeb ja lossi vallutama asub, ...

... seepärast jalutame julgesti lossiväravast sisse.

Fotol näha hoonetest kõrgeim on üsna kiriku nägu ja see ongi kuninglik kabel.

Ega õues erilisi õpetusi või viitasid ei märka, teeme lihtsalt nii nagu teised. Lossi ees on veel üks kuldne aed ja selle ees vasakul hall konstruktsioon, mille juurest leiamegi piletisaba.

Mina arvasin juba enne reisi, et ega loss mind nii väga huvitagi, ilmselt on mäluriiulites lossidele mõeldud osa lihtsalt täis saanud – eriti pärast aasta varem tehtud Loire’i oru tuuri, kus losse, üks uhkem kui teine, sai üle vaadatud õige mitu. Ent esiteks tahab täiendamist mu (mõtteline) nimistu külastatud UNESCO maailmapärandi loendisse kuuluvatest paikadest ja teiseks huvitavad aiad mind millegipärast vägagi. Tundub, et otse aedadesse vist ei saa, pealegi on perekond ilmselt minust veidi rohkem ka lossist huvitatud, nii et mis seal ikka: vaatame sellegi põgusalt üle. Piletitega on asi, nagu juba vihjasin, segane: esialgu tundub, et makstud 15 eurot kindlustab ligipääsu nii lossile kui ka aedadele; pärast tuleb siiski lisaraha anda ...

Sellest väravast pole meil asja sisse astuda. Kuninglik värav on taastatud 2009. aastal.

Tundub, et osa lossi on remondis ja piltidega varjatud.

Järjekorras oodates on aega ka tuldud teed tagasi piiluda; rahvast teab mis palju ei ole.

Siis oleme kuldse aia taga Kuninglikul õuel, mille ümber on kuninga eluruumid..

Kuningliku õue tagumine ots, viieastmelise trepi jagu muust õuest kõrgemal, kannab nime Cour de Marbre, Marmorõu, sest on kaetud valgete ja mustade marmorplaatidega. Just siin üritas Robert-François Damiens, kas vaimselt ebastabiilne või usufanaatikust teenija, tappa jaanuaris 1757 kuningas Louis XV. Damiens oli viimane kurjategija, kes hukati eriti piinarikkal viisil: rebiti tükkideks.

Loss on uhkesti näha küll, aga et teda ikka tõesti üleni vaadata, oleks vaja õhku tõusta. Kuna seda ise teha ei saa, tuleb otsida abi neilt, kes on saanud: ingliskeelsest Vikipeediast võetud suurepärane foto (foto: ToucanWings / Wikimedia) on klõpsatud arvatavasti Versailles’ aedade kohal hõljunud droonilt. Esiplaanil on osa aedadest, siis mitmest tiivast koosnev loss, selle ees esmalt cour d'Honneur ja siis place d'Armes, millelt lähtub kolm suurejoonelist avenüüd. Keskmist, Pariisi avenüüd mööda me tulime, vasakul on avenue de Saint-Cloud ja paremal avenue de Sceaux ning avenüüde vahel on enne mainitud tallid: vasakul Suured tallid, paremal Väiksed tallid.

Väikest Versailles’ küla on esimest korda kirjalikult mainitud ühes 1038. aastal alla kirjutatud dokumendis, kuhu on allkirja andnud ka Versailles’ seigneur Hugo de Versailliis. See oli küla, mille keskmes väheldane loss ja kirik. Kuna siit käis läbi tee Normandiasse ja Dreux’sse, läks elu ülemäge kuni katku ja 100-aastase sõja hävitustööni. 1575. aastal ostis valduse Firenzest pärit, aga naturaliseerunud Albert de Gondi.

Sellest uksest saame lossi sisse.

Et lossi ehitamise lugu mitte väga pikalt kirjeldada, lähtun tuntud tõest, et üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna ja sirutan oma ahned näpud jälle Vikipeedia varamusse, kust leian ehitusloo graafilise kujutise ja et see siia vähegi suuremalt üles riputada, lõikan pildi kaheks, see siin on esimene osa (allikas: Eyleen Camargo, DensityDesign Research Lab / Wikimedia).

Gondi kutsus Versailles’ metsadesse korduvalt jahiretkele Louis XIII, kes laskis 1623 ehitada kivist ja punasest tellisest jahilossi (arhitekt Philibert Le Roy). Mõni aasta hiljem ostis Louis valduse Gondi perekonnalt ära ja hakkas lossi laiendama.

Tema poeg, tulevane Louis XIV, käis Versailles’s poisikesena jahil, mängis lossis ning see paik hakkas talle üha rohkem meeldima. 1661. aastast asusid arhitekt Louis Le Vau (1612–1670), maastikuarhitekt André Le Nôtre (1613–1700) ja maalikunstnik-dekoraator Charles Le Brun (1619–1690) château’d põhjalikult renoveerima ja laiendama. Pärast Le Vau surma võttis töö oma õlule François d'Orbay (1634–1697).

1678–1682 tõi Louis XIV õukonna siia, tugevdas võimu aadlike üle ja saavutas valitsust tsentraliseerides absoluutse monarhia; tema õukonnas kehtestatud etikett levis kiiresti ka teistesse Euroopa õukondadesse.

Teisel laiendusperioodil (ca 1678–1715) lisas arhitekt Jules Hardouin-Mansart (teda olen eelpool maininud kui tallide kavandajat) Kuningliku õue (Cour Royale) põhja- ja lõunakülge kaks hiiglaslikku tiibhoonet ning ehitas Le Vau' lossi lääneküljele, aia kõrval paiknenud terrassi asemele palee kuulsaima ruumi, Peegelsaali.

70 meetrit pika Peegelsaali uhkus on 17 peeglitega kaetud kaart, mis peegeldavad 17 aeda avanevat kaarakent. Igas kaares on 21 peeglit, kokku niisiis 357. Kaarte vahel on marmorpilastrid, mille pronkskapiteelidel on Prantsusmaa sümbolid, näiteks stiliseeritud liiliad (fleur-de-lys) ja gallia kuked (Coq Gaulois). Selles saalis toimusid riiklikud vastuvõtud, 1919. aastal kirjutati just Peegelsaalis alla Versailles’ rahuleping.

Peegelsaali kristalllühtrid.

Versailles’ kuningliku kabeli ehitusega alustas samuti Hardouin-Mansart 1688. aastal. Pärast tema surma lõpetas töö 1710. aastal Mansart’i assistent Robert de Cotte (1656–1735).

Nüüd siis ka teine pool ehitusloo graafilise kujutisest (allikas ikka Eyleen Camargo, DensityDesign Research Lab / Wikimedia).

Pärast revolutsiooni ja monarhia langemist jäi Versailles lagunema ja suurem osa mööblit müüdi maha. Midagi üritas lossi taastamiseks ette võtta Napoleon 1810. aastal ja midagi Louis XVIII 1820., ...

... suuremalt võttis Versailles’ taastamise ja alleshoiu käsile 1830. aastal troonile tõusnud Louis-Philippe: ta muutis 1833. aastal palee Prantsusmaa ajaloo muuseumiks. Sel ajajärgul kujundatud ruumidest on kõige olulisem Lahingute galerii (Galerie des Batailles).

Üks kõige kallimaid ettevõtmisi on muuseumi ja Prantsuse vabariigi valitsuse jaoks olnud püüe hankida lossi tagasi võimalikult palju originaal-
mööblit.

Paraku on kuningliku päritoluga mööbel – seda enam just Versailles’ jaoks valmistatud mööbel – rahvusvahelisel turul väga nõutud ja kallis kaup.

2003 algatati uus restaureerimisinitsiatiiv, nn Suur-Versailles’ projekt, mille eriline pakilisus tuleneb vajadusest korrastada ja uuendada aedu.

Projekt on kavandatud 17 aastaks; esimese seitsme aasta riigipoolne eelarve oli 135 miljonit eurot. Näiteks tegi ehitusfirma Vinci SA 12 miljoni euro eest töid Peegelsaalis. Rohkeid kulutusi nõuab ka palee turvalisus.

Sageli on üritatud hinnata, kui palju Versailles’ ehitus on maksnud. Aastal 2000 tehtud arvutus kulutuste kohta nn Ancien Régime’i jooksul ehk 15. sajandist Prantsuse revolutsioonini andis tulemuseks 2 miljardit dollarit.

Üldlevinud arvamuse kohaselt on see hinnang liiga tagasihoidlik. Arvatakse, et ainuüksi 5. Prantsuse vabariigi kulutused Versailles’ taastamisele ja korrashoiule on olnud suuremad kui käis välja Päikesekuningas.

Mitme viimase foto kohta – ja tegelikult on mul neid veel ja veel! – ütlen ausalt, et ei üritagi arvata, kus need täpselt üles on võetud. On olnud mõni väiksem loss, kus ma tõesti olen püüdnud iga pildistuse juurde kas etiketigi üles võtta või midagi kirja panna, aga Versailles on selleks liiga suur ja hoomamatu.

Pealegi on rahvast ikka päris-päris palju, selline tühi koridor, nagu näha sel fotol, on tõeline haruldus; võib-olla oli see hoopis liikumiseks suletud ja ainult otsast vaadatav.

Enamasti on ikka nii, nagu selle foto alumisest servast natuke näha: inimene inimese kõrval, suu ammuli ja fotokas õieli ajaloo- ja kunstiväärtusi uudistamas-jäädvustamas; paljudel ka audiogiid kõrva juures. Ma ei väida, et mul on tekkiv agorafoobia, aga mulle tõesti meeldib üha vähem keset rahvamassi tungelda ja aina vaadata, et kellegagi kokku ei põrka või teisele hullusti ette ei jää.

Ingliskeelne Vikipeedia teab kinnitada, et 2008. aasta Versailles’ ametliku statistika järgi käis lossis ligi viis miljonit inimest; aedades jalutavat aastas 8–10 miljonit huvilist.

Igatahes tahan ma lossist välja aedadesse – ja veidi pärast kella 11 me sinna ka läheme.

Sissejuhatuseks sobib muidugi jälle üks vaade ülevalt, mida mul endal arusaadavalt pole. Vikipeedias on selliseid fotosid tohutul hulgal, aga naljakas küll: ma ei leiagi sellist, mis mulle igatpidi meeldiks. Lõpuks valin pildi (foto: ToucanWings/Wikimedia), kus on näha mitu mulle olulist asja. Esiteks on fotol lossi läänepoolne osa, kust tõuseb kenasti esile musta-valgekirju Marmorõu. Teiseks pole raske märgata, et aedades on pooleli uuendustööd. Ja kogu see osa, kus meie käia viitsime, on ka olemas: jõuame välja foto ülemises kolmandikus, enne Suurt kanalit eristuva Apollo purskkaevuni.

Kokku on pargi territoorium umbes 800 hektarit ja tubli tükk sellest on klassikaline prantsuse park, nii nagu André Le Nôtre ta kunagi täiuslikult kujundas. Idast piirneb park Versaille’ linnaaladega ja kirdes Le Chesnay kommuuniga; põhjaküljes on pargi naaber Chèvreloupi riiklik arboreetum, läänes Versailles’ looduskaitseala ja lõunas Satory mets.

Peale maniküürija pedantsusega pügatud muru, lilleparterite ja skulptuuride on aias ka rohkesti purskkaeve, mis töötavad suuresti tänu hüdraulilisele süsteemile, mis pärineb juba Louis XIV aegadest ja just see teeb selle pargi eriti unikaalseks. 1979. aastal kanti park koos lossiga UNESCO maailmapärandi loendisse; kus Prantsusmaalt on kokku 31 rida.

Kuna mulle meeldivad kangesti arvud, siis võtan ka need Vikipeediast siia üle: 200 000 puud, igal aastal istutatakse 210 000 lille, 50 purskkaevu 620 veejoaga, Suure kanali pindala on 22 või 23 hektarit ja ümbermõõt 5,57 km.

Lisan siia ka pargi skeemi (openstreetmap.org/Wikimedia) ja selle põhjal on selge, et pargiosa, kus me käime, moodustab kogu territooriumist üsna väikese, ehkki samas ka ühe kõige detailsemalt kujundatud osa ja näiteks piletiga koos antud skeemil just ainult see peal ongi.

Parki hakati tasapisi rajama kohe Louis XIII aegadel Claude Mollet’ ja Hilaire Massoni kavandite järgi, kui maatükk oli Jean-François de Gondilt 1632. aastal ära ostetud, aga põhitöö tehti muidugi Päikesekuninga võimu ajal. Selle töö juhtivad jõud on eespool kirjas: arhitekt Louis Le Vau, kunstnik Charles Le Brun ja maastikuarhitekt André Le Nôtre; ühtaegu kasvasid ja laienesid nii loss kui ka aiad.

17. sajandi lõpul tegi suuri muutusi ja uuendusi varem näiteks tallide ja Peegelsaali kavandajana nimetatud Jules Hardouin Mansart (ei puutu küll üldse asjasse, aga lihtsalt huvitav on mainida, et termin ’mansardkatus’ on saanud nime Jules Hardouin Mansarti vanaonu François Mansarti järgi, kes polnud küll selle arhitektuurielemendi looja, ent muutis selle 17. sajandi alguses populaarseks).

17. sajandi lõpu (9-aastane sõda) ja 18. sajandi alguse (Hispaania pärilussõda) sõdade tõttu ehitus soikus, siis suri Päikesekuningas. Tema pojapojapoeg Louis XV aedades suurt midagi ette ei võtnud, vaid tegeles kirgliku botaanikuna rohkem botaanikaaiaga. Louis XV poeg ja pärija Louis XVI (1754–1793, kuningas 1774–1792) laskis hulga Louis XIV-aegseid puid uutega välja vahetada ja tegi katse muuta prantsuse aed inglise aiaks, aga see plaan ei realiseerunud. Küll asendati osa palju hooldust nõudnud põõsastuid lihtsamini korras hoitavate pärnade ja kastanitega.

Siis järgnes teadagi revolutsioon ja kergesti võinuks juhtuda, et aed oleks maha raiutud. Õnneks suutis botaanikaia juhataja Louis Claude Marie Richard (1754–1821) valitsust veenda aeda säilitama, pakkudes, et lilleparteritel võiks kasvatada aedvilju ja aedades viljapuid. Õnneks ei juhtunud ka seda, küll avati aiad rahvale ja siis võis näha päris harjumatut pilti: purskkaevudes pesti pesu ja riputati see siis põõsatele kuivama.

Napoléon I enamasti ignoreeris Versailles’d, Louis XVIII laskis osa aeda muuta inglise aiaks, Louis-Philippe’i ajal aeda ei muudetud, Napoléon III taas Versaille’ vastu huvi ei tundnud.

Alles 1892. aastal, kui muuseumi direktoriks sai Pierre de Nolhac (1859–1936), algasid Versailles’ jaoks uued ajad. Kirgliku õpetlase ja arhivaarina hakkas Nolhac tükkhaaval taastama kompleksi ajalugu, et luua kriteeriumid château restaureerimiseks ja aedade säilitamiseks. See töö kestab tänaseni.

Läheneme aedadele kusagilt palee põhjatiiva otsa juurest ja otsemaid hakkavad silma piirdeaiad: pole siin midagi, et muudkui lähed ja jalutad. Piirdeaia taga on Parterre du nord, Põhjaparter; kaks väikest purskkaevu töötavad, nende vahel aimatav Püramiidpurskkaev (Le bassin de la Pyramide) vist mitte – ja kahjuks on selliseid mittetöötavaid purkkaeve aias veel. Aprill pole vist päris hea aeg Versailles’sse tulekuks ka seetõttu, et lilli on veel väga vähe.

Põhjaparter ka ilma piirdeta (loe: üle selle pildistatuna).

Ega siis muud üle ei jää, kui tuleb piirdeaia ja palee vahelt edasi kõndida. Ees palee läänetiiva nurga juures on rongike, millega saab aiatuurile minna, ja selle kõrval rohelised kioskid. Loodame veel, et seal tuleb lihtsalt paleest ostetud piletid ette näidata ja võib edasi kõndida, aga võta näpust: kui tahate purskkaevude juurde minna, tuleb 9 eurot juurde maksta. Mida ma ka teeme.

Esmalt on meie ees, just Peegelsaali välisseina kõrval, kaks suurt purskkaevudega ornamenttiiki, skulptuurid servadel – parterre d'Eau. Veepind peegeldab päikesevalgust; Le Nôtre pidas valgust samasuguseks kujunduselemendiks nagu rohelust, oma kompositsioonides otsis ta valguse ja varju tasakaalu. Basseine ehitati mitu korda ümber, lõpliku lahenduseni jõuti 1685. aastal.

Ühel veepeeglil ujub kühmnokkluige paar. Skulptuurid, mille kavandas Charles Le Brun ja mis on valatud aastail 1687–1694, sümboliseerivad Prantsusmaa jõgesid: Loire ja Loiret, Rhône ja Saône, Seine ja Marne, Garonne ja Dordogne, ...

... peale nende on neli nümfi- ...

... ja neli laste-
rühmade skulptuuri.

Latona purskkaevu juurde laskuva laia trepi ääres on paar looma-
purskkaevu, ...

... rohelise põõsasmüüri taustal säravad valged marmor-
skulptuurid.

Vaade madalamal paiknevale Latona parterile.

Selle kaks väiksemat, Sisaliku purskkaevu töötavad, suurem, kogu pargi keskne...

... Latona purskkaev (le bassin de Latone) on aga remondis.

Kõrval on küll ka pilt, milline purskkaev välja saab nägema, ...

... aga ma otsin siia ka parema pildi (foto: Jean-Marie Hullot / Wikimedia). Pulmatordikujulise purskkaevu keskel on Latona lastega, alumistel astmetel konnad, sisalikud ja kilpkonnad. Purskkaevu kujundas Balthazar Marsy ja see paigaldati 1670. aastal kaljurahnule; hiljem, 1687–89, muutis kujundust Jules Hardouin-Mansart.

Latona või kreekapäraselt Leto, oli kreeka mütoloogias titaanide Koiose ja Phoibe tütar, kes sai Zeusiga kaksikud Artemise (Diana) ja Apolloni. Saan selgitusest aru nii, et kompositsioon illustreerib Ovidiuse „Metamorfoosidest“ võetud legendi, kus Latona muudab Lüükia talupojad, kes keeldusid talle vett andmast, konnadeks ja sisalikeks.

Palume siin meie reisiseltskonnast ka paar pilti klõpsata.

Üle remondiplatsi teen foto piki aedade kesktelge, Suure kanali ja Apolloni purskkaevu poole.

Üks Sisaliku purskkaevudest Latona parteris.

Pargi keskset teed nimetatakse Kuningateeks, ...

... selle ääres on hulk suuri vaase ja skulptuure. Selle marmorkuju (Milon de Crotone, 1620) autor on Pierre Puget.

Kummalgi pool Kuningateed on kahe kaupa puudesalud (bosquet), millel igaühel oma nimi ja omamoodi kujundus. Salusid ääristavad põõsad on pügatud kandilisteks seinteks, teeservis on mitmel pool väga iseäralikult pügatud „kujundpõõsaid“.

Girondole salust (bosquet de la Girondole) leiame väikese söögikoha. Kohv – ausalt öeldes küll niruvõitu... – ja võileib kuluvad ära. Ja muidugi tuleb nutitelefonist uudised üle vaadata!

Kohv ajab nooremad Jüriadod kihevile: ...

... hakatakse püramiide kasvatama. Midagi jõuab sellest otsemaid ka kas Instagrammi või Facebook’i (või lausa mõlemasse) ja hakkab like’e koguma...

Sageli on saludes peidus ka purskkaev, nii ka Girondolos.

Basseinikese serv on kujundatud kõrkjate ja hundinuiade taoliselt.

Purskkaev on ka kõigil salude vahel kulgevate radade ristteedel, kokku on neid neli. See siin on üks neist: Saturni purskkaev (Le bassin de Saturne, autor François Girardon). Kuju sümboliseerib talveaega: Saturn ja teda ümbritsevad väikesed Cupidod pikutavad merikarpidega üle külvatud saarekesel.

Naabersalus mängib muusika; ...

... salu serva rajatud üsna suure Peegel-
purskkaevu (le bassin du Miroir)...

... joad kerkivad-langevad ...

... ja väänlevad muusika taktis.

Louis XIV tellis selle purskkaevu 1702. aasta paiku; veesilma ääres olevad skulptuurid tegi Jean Hardy.

Aedade praegust õienappust aitab veidi leevendada Peegelpurskkaevust mööduva tee vastasserva roosa õitseja-põõsas.

See rajatis on järgmisele salule nime andnud: bosquet de la Colonnade. Le Nôtre kujundas siia 1678. aastal üheksa saarekese vahel voolavad ojad, ent see oli üks neid kohti aias, mille Hardouin-Mansart täiesti teiseks muutis, püstitades kahekordse ringikujulise peristüüli. Peale 32 samba oli kompleksis 31 ühe joaga purskkaevu; vesi oli suunatud kolonnaadi keskele basseini. Praegu on sammaskäigu keskel hoopis skulptuur „Persephone röövimine“. Persephone oli kreeka mütoloogias Zeusi ja Demeteri tütar, kelle Hades Zeusi loal röövis ja viis allmaailma endale naiseks.

Veel üks „vigurpuu“.

Viimane purskkaev enne Suurt kanalit, Apolloni purskkaev (le bassin d’Apollon). Tiik on kaevatud juba Louis XIII ajal 1639. aastal ja kandis siis Luigetiigi või Luige-
purskkaevu nime. Päikese-
kuninga Louis XIV ajal seda laiendati ja muidugi sobis sinna päikesejumala Apolloni kuju. Charles Le Bruni kujundatud skulptuur kujutab Apollonit tõusmas neljahobuse-
kaarikul merest. See oli toona populaarne motiiv, mida on kasutatud mitme Euroopa palee laemaalidel. Skulptuur tehti Pariisis Gobelinide manufaktuuris aastail 1668–70, transporditi Versailles’sse, paigaldati ja kullati üle.

Kindlasti oleks pilt hoopis efektsem, kui purskkaev töötaks, aga kummalisel kombel on ta vist lausa enamikul internetist leida fotodel just samasugune, jõude seisev.

Basseinis ujub sinikael-partide paar, purskkaevu taga on näha Versailles’ pargi suurim veepeegel, Suur kanal (Le Grand Canal de Versailles). 22-hektarine, 1,8 km pikk ristikujuline veekogu rajati aastail 1667–1679; enne seda oli Luigetiik pargi kaugeim objekt.

Hakkame tasapisi lauget nõlva pidi üles palee ja väljapääsu poole liikuma, ...

... mööda vigurpõõsastest ...

... ja skulptuuridest.

Ühes juba kõrgemas kohas märkan, et näha on ka midagi väljaspool parki asuvat.

Kui veidi enne poolt üht jälle lossiesisel väljakul oleme, näeme, kui tark oli tulla siia varakult: järjekord lookleb kuni väravani ...

... ja rahvast tuleb aina juurde.

Viimane pilk Päikesekuningale ...

... ja tema loodud hiigelkompleksile.

Kokkuvõttes pean vist ütlema, et lootsin Versailles’st enamat: natuke liiga palju oli remondis, natuke liiga vähe purskkaeve töötas ja olen ka veidi kurb, et polnud veel lilli. Aga on vähemalt käidud ja üle vaadatud!

Siis kõnnime mööda Pariisi avenüüd, kus hakkavad muu hulgas silma sellised aparaadid, mis toovad pähe küsimuse, et kas need pole mitte osa rootslaste välja mõeldud jäätmetranspordi vaakumsüsteemist Envac!?