Kui piki Daumesnili
avenüüd edasi liigume, hakkab paistma Bastille’ väljak (place de
la Bastille) ja selle keskel kõrguv Juulisammas (Colonne de
Juillet).
Aga esmalt
hakkame kõndima piraka moodsa maja kõrval, mille seinad päikest peegeldavad.
See on Bastille’ ooperiteater; teatri fassaad avaneb Bastille’i
väljakule, kus kohtuvad kolm Pariisi linnaosa, 4., 11. ja 12.
Seal, kus praegu
on Bastille’ väljak, seisis 18. sajandi lõpuni Bastille’ kindlus, osa
Pariisi kaitsesüsteemist. Kindlus, mis pidi aitama kaitsta linna saja-aastase
sõjal ajal (1337–1453) inglaste rünnakute eest, ehitati vahemikus 1370–1383
kuningas Charles V ajal. 17. sajandil muutis kardinal Richelieu, Louis
XIII peaminister, kindluse vanglaks, kuhu esmajoones paigutati poliitilisi
vange ja religiooni vastu eksinuid, mässumeelseid kirjanikke, aga perekondade
tahtel ka noori elupõletajaid. Kuna Bastille’sse hakati saatma esmajoones neid,
kes olid võetud vahi alla kuninga isikliku korralduse alusel, omandas vangla
ajapikku halva reputatsiooni.
18. sajandi
lõpu kindlus on piltidelt
palju nähtud: ümber siseõuede ja arsenali paiknes kaheksa 24 m kõrgust torni. 1750.
aastast pärit joonistusel on tornide läbilõiked (Anonymous, 1750 - 1750
drawing, original in BNF, Va 250, folio, reproduced in Dutray-Lecoin and
Muzerelle's "La Bastille" / Wikimedia). Viiel kuni seitsmel
korrusel paiknesid vangikongid, eriti kurikuulsad olid keldrikambrid (cachots):
ligaste põrandate, rottide ja kõiksugu parasiitputukateega. Aga keldrikambrid
polnud Louis XV ja Louis XVI ajal enam kasutusel ja üldse olid olud vanglas selleks
ajaks palju paremad kui mõneski teises Prantsuse vanglas, kasvõi näiteks samuti
Pariisis paiknenud kurikuulsas Bicêtre’is. Ometi jäi Bastille esmajoones populaarsetesse
raamatutesse kirjutatu tõttu õuduse ja surve ning autokraatliku julmuse sümboliks.
Ilmselt just
seetõttu sattus nimelt kindlus olema koht, millest sai 14. juulil 1789
Prantsuse vabariikliku liikumise sümbol, kui rahvamassid seda ründasid ja
vabastasid viimased sinna jäänud seitse vangi; revolutsionäärid olid arvanud,
et leiavad eest hoopis rohkem „türannia ohvreid“. Vangide seas oli väidetavasti
neli vekslivõltsijat, kaks vaimuhaiget ja üks noor aristokraat, kelle isa oli
mingite pattude eest Bastille’sse peitnud. Kümme päeva varem oli kindlusest ära
viidud markii de Sade. Garnison koosnes 80 veteransõdurist, kes lahingutes sõdima
enam ei kõlvanud, ja neile oli äsja appi toodud 32 šveitsi kaardiväelast. Ligi
tuhande ründaja vastu jäi seda väheseks.
Just 1789.
aastast pärit pildil on Bastille’ kindlust ja Püha Antoniuse väravat (porte Saint-Antoine) kujutatud nimelt idast,
sellest küljest, kust ka meie läheneme (allikas: Porte_Saint_Antoine_1789_JB_Lallemand.jpg
/ Wikimedia).
Ehitusettevõtja
Pierre-François Palloy (1755–1835) ehk tema enda eelistatud nimega Patriote Palloy
eestvõttel hakati kindlust pärast vallutust kohe maha lõhkuma ja paar päeva
hiljem oli Palloyl taskus kindluse lammutamise leping. Põhiosa ehitisest
kõrvaldati mõne kuu jooksul, kaasa lõi ligi tuhat töölist. Kivid läksid taaskasutusse:
neist sai Concorde’i sild (pont de la Concorde). Peagi tekkis idee
püstitada väljakule vabanemist märkiv sammas ja 16. juunil 1792 pani jälle just
Palloy sellele nurgakivi. Plaan jäi siiski katki ja 1793 rajati platsile hoopis
purskkaev.
Päris hull plaan
tuli pähe Napoleonile tema urbanistlike kavade raames: ehitada platsile elevandikujuline
võidumonument, Elephant de la Bastille. 24 meetri kõrgune elukas
pidi valatama lahingutes sõjasaagiks saadud kahurite pronksist. Elevandi seljas
oleks olnud vaateplatvorm, kuhu pidi saama ühe jala sees keerduvast trepist. Kuju
kavandas Jean-Antoine Alavoine (1776–1834) sellisena, nagu see ta enda
akvarellil näha (allikas: Elephant de la Bastille aquarelle de Jean
Alavoine.jpg / Wikimedia).
Kärsitu Napoleon
ei suutnud pronkskuju valmimist ära oodata ja laskis teha täissuuruses
kipskoopia (arhitektid Charles Percier ja Pierre François Léonard Fontaine). Seda
lõiku kirjutades saan oma häbiks aru, et pole ilmselt kunagi lugenud Victor
Hugo 1862 ilmunud „Hüljatuid“ (küll olen näinud selle põhjal tehtud filmi ja
kahes variandis Claude-Michel Schönbergi muusikali Les Misérables, mis
on vist lausa mu lemmikmuusikal): muidu ehk mäletaksin, et kipselevandi jalg
oli olnud Gavroche’i elupaik... Kipsmonument püstitati 1813 ja lammutati 1846.
Leian siin
ingliskeelsest Vikipeediast vastuolu: tõesti on kirjas, et elevant lammutati
1846 ja lausa samas artiklis on teisal kirjutatud, et „samasse kohta püstitati
1840. aastal Juulisammas“... Aga aastaarvud aastaarvudeks, juba 1792. aastal
planeeritud Juulisamba plaanidelt pühkis 1833. aastal tolmu kuningas Louis
Philippe I (1773–1850, võimul 1830–1848), nüüd küll juba teise Prantsuse
revolutsiooni, 1830. aasta juulirevolutsiooni tähistuseks.
Juulisamba (Colonne de Juillet) projekteeris
Alavoine'i kolleeg Joseph-Louis Duc. Samba pühitsemisel 28. juulil 1840 juhatas
Hector Berlioz pärast muusikute protsessiooni väljakul oma enda selleks
sündmuseks loodud teost Grande symphonie funèbre et triomphale.
47 meetri kõrgune
sammas on kokku pandud 21 pronksist valatud trumlist ja kaalub 74 tonni. Samba
sees on keerdtrepp; sambale on kuldtähtedega kantud 1830. aasta
juulirevolutsiooni ajal hukkunute nimed. Valgest marmorist jalami
pronksreljeefidest on kuulsaim Antoine-Louis Barye loodud lõvi. Samba all
kolumbaariumis on 615 revolutsiooni ohvri põrmud, 1848. aastal lisati 200
tollase revolutsiooni ohvri maised jäänused ja platsil põletati sümboolselt
Louis-Philippe’i troon.
Korintose
kapiteelil seisab 4,9 m
laiune rõdu, sellel kroonib kuldne maakera, millel omakorda seisab kullatud
hiigelfiguur, Auguste Dumont’i „Vabaduse geenius“ (Génie de la
Liberté). Ingli kujutis oli ka Prantsuse 10-frangisel mündil.
Väljaku idaservas
sätendab Bastille’ ooperiteatri hoone (Opéra Bastille). Prantsuse
revolutsiooni 200. aastapäeval, 14. juulil 1989 avatud teater oli järjekordne
osa president François Mitterrandi suurest ümberehituskavast (Grands Travaux).
Ümbritsevaga üsna suures kontrastis hiigelhoone projekteeris Uruguay arhitekt
Carlos Ott, kes võitis 750 osavõtjaga rahvusvahelise projektikonkursi. Uus
teater pidi saama moodsaks, aga ühtaegu rahvalikuks alternatiiviks vanale,
aristokraatlikule ooperiteatrile, Garnier’ paleele, mis on väga tuttav küllap
esmajoones tänu Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoomile“. Praegu mängitakse
enamik oopereid just Bastille’ teatris, siin leiavad aset ka
sümfooniakontserdid ja vahel etendatakse ballette. Garnier’ ooperimaja osaks on
rohkem jäänud ballett, oopereid mängitakse seal harvem. Bastille’ teatri saalis
on 3309 kohta; majas on ka kontserdisaal ja stuudioruumid.
Kui ka Rohelisel
teel jalutas üsna palju rahvast, siis Bastille’i väljaku sagina kõrval oli seda
päris vähe. Teatrimaja trepid näivat olema populaarne paik jalgu puhata.
Trepi kohalt paistab kaugele parajasti repertuaaris olevate ooperite loend:
Charles Gounod’ „Faust“, Antonín Dvořáki „Näkineid“ ja Wolfgang Amadeus Mozarti
„Võluflööt“.
Juba esimesel
päeval otsustasime, et viimase õhtusöögi teeme Montmartre’il, seepärast hakkame
tasapisi nüüd sinnapoole liikuma. Esiotsa jala, läbi veel käimata paikade,
teejuhiks Rein.
Liigume läbi
linnaosa, mida nimetatakse Le Marais, mis tähendavat „sood“. Võrgupaigas
http://www.fodors.com/world/europe/france/paris/neighborhoods/the-marais
on esmalt kirjas tore sõnamängufraas from swampy to swanky („soisest
šikiks“) ja edasi, et 12. sajandini olid siin tõepoolest sood, siis muudeti ala
aga talumaadeks. Kui Henry IV praeguse Pariisi vanima väljaku, Vogeeside
väljaku (place des Vosges) äärde kuningalossi ehitas, sai sellest uhke
linnaosa. Kui Louis XIV viis õukonna Versailles’sse, pidid aristokraadidki
linnast lahkuma ja nende uhketesse eramajadesse (hôtels particuliers)
asusid kaupmehed.
Fotol on kohvik
Café Rey rue du Faubourg Saint-Antoine’i alguses, üpris Bastille’i
teatri kõrval.
Siin jäi
imekombel alles kitsaste tänavate segadik, mis oli iseloomulik kogu
Pariisile, kuni Louis Napoléon ja tema abimees parun Hauss-
mann selle
revolutsioonide hirmus hävitasid. Just sellise täitsa põneva tõlgenduse Pariisi
ümberehituse põhjusele ma enne mainitud võrgupaigast leian: kitsastele
tänavatele oli ju hoopis lihtsam barrikaade rajada. Lammutuslaine läks
Marais’st mööda, aga selle hind oli unustus ja lagunemine, kuni 20. sajandil
linnaosa käsile võeti, nii et teoks sai vana hiilguse taassünd.
Sel fotol on meie
ees kahe tänava, rue de la Roquette’i ja rue Saint-Sabini vahel
kitsukeses hoones restoran La Rotonde Bastille; oleme liikunud veidi
kirde suunas.
Ka siis võinuks
vähemalt osa sellest kaduda, sest linnavõimudel mõlkus taas meeles
moderniseerimine. Poleks alanud I maailmasõda, olekski läbi Marais’ arvatavasti
lõigatud lai avenüü. Nii jäi Napoleoni-eelne Pariis oma kitsaste munakivitänavatega
siia alles. Nüüd on Marais’ korterid kõrges hinnas, ehkki – taas võtan võrdluse
samast võrgupaigast – sageli on majades järsud ja nii kitsad keerdtrepid, et
vaid supermodell mahub läbi, ja kui seal ongi lift, siis tõenäoliselt teie
kohver sinna ei mahu.
Liigume mööda rue
Daval’i läänekaarde.
Kitsatel
tänavatel on rohkesti baare, restorane, hotelle, kõikvõimalikke kauplusi,
kunstigaleriisid, muuseume, toredaid siseõuesid ja varjatud aiakesi.
Marais on
olnud ammustest aegadest ka Pariisi juutide tuumpiirkond ja on seda mingil
määral siiani, uuemal ajal on siia koondunud põhiosa Pariisi gei-elust.
Püüan ka edasi fotodele
ikka reaalse vastavuse leida, mitte neid lihtsalt juhuslikult ritta laduda.
Päris alati see siiski ei õnnestu ja midagi võib ehk ka viltu minna.
Vikipeediast
fotosid võrreldes jõuan näiteks järeldusele, et see siin peaks olema Marais’ga
idas külgnev Richard-Lenoir’bulvar (boulevard Richard-Lenoir), mis
pärineb ikka parun Haussmanni ümberehitusaegadest. Bulvar on nime saanud töösturite
François Richard’i ja Joseph Lenoir-Dufresne’i järgi, kes tõid 18.–19. sajandil
Pariisi puuvillatööstuse. Tänaval tegutseb kunstiturg ning Pariisi üks
suuremaid puu- ja köögiviljaturge.
Seevastu selle
pildi juures püüan sihile jõuda nii väikese kirikukese kui ka Star
Motorsi kaupluse järgi otsides, aga kumbki ei vii mind samasuguse vaateni.
Küll saan
otsemaid kätte rue des Tournelles’i, kus klõpsan foto neli
minutit hiljem. Tänav on nime saanud selle idaküljel asunud maja Hôtel des Tournelles’i järgi, kus on
elanud Charles VII, Louis XI ja Henri II; viimane neist ka
suri selles majas. Gooti-stiilis kompleksi laskis 1565. aastal lammutada
Catherine de Medici, kes kolis sealt Louvre’isse.
See on kuulus
koht: Vogeeside väljak (place des Vosges) on Pariisi vanim
planeeritud väljak. Vogeesid (prantsuse Vosges) on põhja-lõuna
suunalised mäed Kirde-Prantsusmaal, mis eraldavad Alsace’i Lorraine’ist.
Väljaku mõõtudega
140x140 m laskis aastail 1605–1612 ehitada Henri IV eelmises lõigus mainitud
lammutatud Hôtel des Tournelles’i ja selle aedade kohale. Siis kandis
see Kuningliku väljaku (Place Royale) nime. 1612. aastal ehitati
väljak Louis XIII ja Austria printsessi Anne pulmadeks ümber: kõik väljakut
ümbritsevad punasest tellisest majad said ühesuguse väliskuju (arhitekt oli
ilmselt Baptiste du Cerceau). Ehkki kaht kõrgemat maja väljaku servas nimetatakse
Kuninga ja Kuninganna paviljonideks, pole ükski kuninglikust soost isik siin
elanud. Aga Place Royale’ist sai eeskuju kogu Pariisi edasisele arengule.
Praegune nimi anti väljakule 1799. aastal, selle auks, et Vogeeside piirkond
oli esimene departemang, mis hakkas toetama revolutsioonilist armeed. Kuningavõimu
taastudes taastati ka endine nimi, aga 1848. aastal nimetas Teine vabariik
väljaku uuesti Vogeeside väljakuks.
Väljaku
populaarsust kinnitab nende inimeste hulk, kes ennast siin kenasti pügatud
pärnade varjus parajasti väga hästi tunnevad – laupäeva õhtu ju ikkagi.
Maja Vogeeside
väljaku põhjaküljel.
Marais’ üks
pikimaid tänavaid on rue des Francs Bourgeois. Tänava iseärajoon
on see, et kui üldiselt on kauplused Prantsusmaal pühapäeviti suletud, siis
siin on nad enamasti avatud ja seetõttu on tänav ka pühapäeval väga rahvarohke.
Nime päritolu on
väga huvitav. 1415. aastal andis aadlimees le Mazurier linna käsutusse tohutu
suure, 24 magamistoaga maja, et sinna saaks panna elama 48 väga vaest
inimest. Need inimesed olid nii puruvaesed, et ei pidanud linnale makse
maksma; neid kutsutigi francs-bourgeois.
Praegusi
jalutajaid vaevalt et saab sellesse kategooriasse liigitada... Teiste seas on
tänaval Guerlaini ilutarvete pood.
Kui piilun piki Sévigné
tänavat vasakule, hakkab silma kirik. See on Église
Saint-Paul-Saint-Louis Saint-Antoine’i tänaval. Praegune kirik ehitati
Louis XIII korraldusel jesuiitidest arhitektide Étienne Martellange’i ja
François Derandi kavandi kohaselt aastail 1627–1641. Paistab, et kiriku 55 m
kõrgune peakuppel on remondis.
Sévigné tänav
on nime saanud siin elanud Sévigné markii Marie de Rabutin-Chantali (1626–1696),
kuulsate tütrele kirjutatud kirjadega Prantsuse kirjanduse ajalukku läinud
daami järgi. Tänaval on
terve hulk väga uhkeid maju.
Carnavalet’
muuseum, kus saab tutvuda
Pariisi ajalooga, tegutseb kahes naaberpalees, mille nimed Hôtel Carnavalet
ja Hôtel Le Peletier de Saint Fargeau. Esimene neist osteti parun Haussmanni
soovitusel linnale 1866. aastal ja avati publikule 1880. 20. sajandi lõpul jäi
see eksponaatidele kitsaks ja 1989 võeti kasutusele ka teisena mainitud palee.
Muuseumi vastas
püüab üks proua tänaval lauldes elatist teenida.
Kõnniksime me
aina mööda puruvaeste inimeste tänavat, rue des Francs Bourgeois’d
edasi, jõuaksime me peagi Pompidou keskuse juurde. Meie aga pöörame nüüd
vasakule. Järgmisel paralleeltänaval rue des Rosiers’il hakkab
silma Zapa riidekauplus.
Tõlkes tähendab rue
des Rosiers Roosipõõsaste tänavat; oleme nüüd enne korra mainitud
juudikvartali keskmes. Juudid ise kutsuvad seda linnaosa jiidišikeelse nimega Pletzl,
tõlkes Platsike.
Viimase kümne
aastaga on Roosipõõsa tänav kuulsust kogunud Euroopa moekaimate
riidefirmapoodide koondumisega. Kuna juutide elukorraldus on lääne omast hoopis
erinev, on see paik, kus saab ostelda ka pühapäeviti või jõulude ajal.
Jalgrattur on
Pariisis suhteliselt haruldane nähtus. Roosipõõsa tänav ristub siin Ferdinand
Duvali tänavaga (rue Ferdinand-Duval). Ferdinand Duval
(1827–1896) oli Seine’i prefekt ja munitsipaalametnik.
Tähelepanu äratab
ka nurgamaja huvitav seinafaktuur.
Lääne suunas
järgmine Roosipõõsa uulitsaga ristuv tänav on la rue des Écouffes,
väidetavasti väga juudipärane uulits. Nime päritolust ei saa ma päris hästi
aru, midagi on sellel pistmist pandimajapidajatega. Sellelgi tänaval on
rohkesti juudilikku, näiteks isegi sünagoog, vana juudi raamatupood, juudi restorane
jne. Selle tänavaga on seotud ka mitmed juutidele traagilised lood II maailmasõja
ajast.
Roosipõõsa
tänavalt pöörame lõpuks vasakule, rue Vieille du Temple’le. Seda mööda
Rivoli tänava poole kõndides jääb silma pisike tore vasakule pöörav umbtänav rue
du Trésor, kus on rohkesti restorane ja moepoode. Tänava lõpus on 18.
sajandi purskkaev Fontaine du Trésor, mis aga ei tööta. Kui ma
prantsuskeelse Vikipeedia artikli internetitõlkega just väga alt ei lähe, siis
on tänav saanud nime selle järgi, et 1882. aastal leiti siit vasknõu
kuldmüntidega väärtuses 7882 liivrit. Enne mainitud Carnavalet’ muuseum oli
vaasi ja osa münte ära ostnud. Paraku pole mul küll õrna aimugi, kui palju
võiks olla 7882 liivrit...
Järgmine rue
Vieille du Temple’iga ristuv tänav on rue du Roi de Sicile.
Templi tänava nime päritolust ma paraku tõlke kaudu aru ei saa, Sitsiilia
kuninga tänava nimi viitab kuningas Louis VII pojale ja Louis VIII vennale Charles’ile,
kes sai 1266. aastal Charles I-na Napoli ja Sitsiilia kuningaks. Charles
on sellel tänaval elanud.
Nüüd oleme
jõudnud eilsest juba tuttavale uhkele Rivoli tänavale. Aga kordamine on
tarkuse ema: veidi üle kolme kilomeetri pikk tänav on saanud nime Napoleoni
ühe esimese võidu auks Itaalia sõjakäigul Austria armee üle 14.–15. jaanuaril
1797.
Nagu eilegi,
taban Rivolil jälle ühe kodutu, kellel tundub ees olema ka kerjatopsike.
Siin me pikalt
ringi ei vaata, vaid istume bussile nr 67, et sõita Mont martre’ile.
Olen ära
unustanud, millal, aga ühel hetkel on osal meist probleeme kolme päeva piletiga,
mis enam ei taha töötada. Rein käib asja klaarimas ja saab uued piletid
asemele. Arvatavasti oli tõrge eelmisel bussisõidul Bercy pargist Rohelisele
rajale ja klaarimas käis Rein seda Bastille’ väljakul.
Oleksin ma osanud
aimata, kui aeglaselt meie sõit kulgema hakkab, oleksin kindlasti sõidu alguse
kirja pannud; paraku ei aimanud. Küll saan vaadata fotode tegemise aegu ja see
annab väikese ettekujutuse, millises tempos sujub liiklus õhtusel Rivolil.
Esimene pikem stoppamine on Pariisi raekoja (Hôtel de Ville)juures
(foto kell 18.38; bussi aknad on toonitud, seepärast on pildid
rohelised).
Suumitud pilt raekoja
peatornist ja katuse-
kaunistustest.
18.42 oleme kohakuti 52-meetrise Püha
Jakobuse torniga (Tour Saint-Jacques).
Siingi suumin
lähemale ülaosa rohkeid kaunistusi.
18.46 pildistan ümberehitusel olevat endist La
Samaritaine kaubamaja.
18.47 ja Louvre. Edasi kulgeb sõit
siiski ladusamalt ja 19.04 astume Pigalli väljakul bussist maha.
Püha Jakobuse
tornist, La Samaritaine’ist ja Louvre’ist olen eelmistes postitustes
natuke kirjutanud, pisut peaks midagi üles tähendama ka raekoja kohta:
ikkagi oluline, silmapaistev ja seiklusliku ajalooga ehitis.
Linnavalitsus on
samal kohal tegutsenud alates 1357. aasta suvest, kui provost (nii
nimetati toona praeguse meeri ehk linnapea eelkäijat) Étienne Marcel ostis siia
linna nimel maja, mida nimetati maison aux piliers, „sammaste maja“. Siin
oli toona esmajoones sadamakoht, kus kaupa maha laaditi, ja selle kõrval
väljak, kuhu pariislased olid harjunud kogunema, näiteks avalike hukkamiste
ajal.
1533 otsustas
kuningas François I kinkida linnale, mis oli toona kasvanud Euroopa ja kogu
kristliku maailma suurimaks, vääriline raekoda. Ta palkas kaks arhitekti, itaallase
Dominique de Cortone, hüüdnimega Boccador ehk Punahabe, ja prantslase Pierre
Chambiges’. „Sammaste maja“ lammutati ja selle asemele kavandati midagi, mis
oli ühtaegu kõrge, ruumikas, täis valgust ja väga peen. Ehitus võttis kaua aega
ja päris valmis sai raekoda alles Louis XIII valitsusajal 1628. aastal.
Lisan siia
Theodor Josef Hubert Hoffbaueri (1839–1922) gravüüri, millel on Hôtel de
Ville de Paris 1583. aastal (allikas: Scan by Jebulon, Paris à
travers les âges, by Hoffbauer, éd. Firmin-Didot 1885, rééd. 1998 / Wikimedia).
Kaks sajandit
raekoda ümber ei ehitatud, 1835. aastal laskis Seine’i departemangu prefekt,
Rambuteau krahv Claude-Philibert Barthelot lisaks ehitada kaks tiiba, et
suurenenud linnavalitsus ära mahuks.
Prantsuse-Preisi
sõja ajal 1870 hakkas siin mõndagi juhtuma: rahvas tuli korduvalt raekoja ette väidetava
alatu alistumise vastu protestima. Pariisi kommuun valis 1871. aastal raekoja
lõpuks oma peakorteriks ja kui neid seal rünnati, põletasid kommunaarid kõik,
mis põles, majas ära, sealhulgas hävis kogu hindamatu väärtusega arhiiv,
rääkimata kunstiteostest. Tulelõõmas jäi alles vaid kivikoorik, nagu on
näha lisatud pildil (allikas: Hippolyte-Auguste Collard - Metropolitan
Museum of Art, online database: entry 190022030 / Wikimedia).
Raekoda hakati
taastama 1873. aastal ja tööks kulus 19 aastat, nii et avaliku konkursi kaudu
ülesehitustöid kavandama pääsenud arhitektide Théodore Ballu and Édouard
Deperthes’ juhtimisel jõuti lõpule 1892. aastal. Ballu juhatas muide ka
naabruses asuva Saint-Jacques’i kiriku torni taastamist; sellest oli põgusalt
juttu eilset päeva kajastanud postituses. Kui Hôtel de Ville on väljast
ikka samasugune 16. sajandi prantsuse renessanssi stiilis hoone nagu enne 1871.
aastast, siis interjöör sai täiesti uus, rikkalike 1880. aastate stiilis
kaunistustega.
Selle
kõrvalepõike järel tulen nüüd tagasi Pigalle’i väljakule, kus astume 19.04
bussist maha ja hakkame ülesmäge rühkima. Pikalt kohta ei vali: veerand
tunniga, 19.20 paiku leiame crêperie, mille arvame meile
sobivat – see peaks ju olema igati prantsusepärane toit.
Väike crêperie-siidribaar
asub Clichy bulvariga paralleelsel, risti nõlvaga kulgeval Véroni tänaval (rue
Véron). Vaatan sellegi nime kohta Vikipeediast järele: see anti
tänavakesele 1863. aastal, kui Montmartre’i kommuun liideti Pariisiga; Jean-Louis
Véron oli aastail 1830–1841 olnud Montmartre’i meer. Muide, prantsuskeelse
Vikipeedia lehel on selle tänav kirjelduse juures just täpselt sama crêperie
foto, kus õhtust sööme!
Üsna kohe saab
selgeks, et poisid, kes meid teenindavad, pole teps mitte prantslased, vaid
pigem pärit kusagilt Põhja-Aafrikast. Aga pole ju vahet, pariislased ikka! Menüüs
on ka muid valikuid, ...
... aga meie jääme
ikka galette’ide ja crêpe’ide juurde. Crêpe’id ehk
magusad crêpe’id (crêpes sucrées) valmistatakse nisujahust ja on
veidi magustatud, galette’id ehk soolased crêpe’id (crêpes
salées) on tatrajahust ja magustamata; vastavalt sellele tuleb siis ka kate
või täidis: esimestel pigem magus, teistel midagi tahedamat. Nimetus galette
tulenevat muide prantsuse sõnast galet, eesti keeles „munakivi“, kuna
algul oli galette küpsetatud tules kuumutatud kivil.
Ja peale joome
siidrit, sest oleme ju siidribaaris. Selgub, et poekese küpsetusvõimsus on
natuke kasin ja nii tulevad pannkoogid meie lauale vähehaaval, aga ega meil ju
kiiret kuhugi olegi. Päev on olnud päris pikk ja tihe, kohe hea veidi lihtsalt
istuda ja lobiseda!
Siingi hakkab
silma Pariisi kõrtsidele nii omasena tunduvaid vanapäraseid plakateid
jmt.
20.30 on õhtusöök söödud. Kõmbime mäest üles Sacré-Cœuri
juurde; rahvast on väga palju ja paraku märkame, et prahti on peaaegu sama
palju...
Vaade linnale
on ikka uhke. Arutlesime
esimesel päeval, et tore oleks siia jääda kuni pimedani, et vaadata
illumineeritud Eiffeli torni. Aga nüüd, tundub, pole keegi meist sellest
mõttest enam eriti suures vaimustuses, ...
... seda enam, et
seltskond mäel on väga lärmakas ja rahutu, vaatamata tervele hulgale
korravalvuritele, kes süngel ilmel edasi-tagasi patseerivad. Niiviisi on
lahkumismõte vist täitsa üksmeelne ...
... ja mäest
laskudes jõuame just enne sulgemist läbi põigata väga uhkest ja suurest šokolaadipoest,
mille esinduslikkust tõstavad eriti vägevalt esile Pariisi
tippvaatamis-
väärsuste suured šokolaadmudelid, näiteks Triumfikaar ja ...
... Jumalaema
kirik. Tiiu ostab poest Eestisse viimiseks kaasa makroone, neid
eht-prants-
laslikke maiustusi.
Ja siis polegi
muud kui metroosse ja koju koti peale, sest homme algab jälle vara.
Päeva lõpetuseks
jälle päeva kaart: (kaardi
allikas ikka www.geoatlas.com). Täna
on see üsna keeruline, sest paljud punktid on üksteisele väga lähedal ja ehkki
panen siia neist vaid osa, on sigri-migri ikka päris suur: 1 – Glacière tänav,
2 – Bir Hakeimi jaam., 3 – Issy jaam, 4 – Austerlitzi jaam, 5 – Mitterandi
raamatukogu, 6 – kergliiklussild Passerelle Simone-de-Beauvoir 7 – Bercy
park, 8 ja 9 – pealemineku ja mahatuleku koht Rohelisele teele, Coulée verte
René-Dumont’ile, 10 – Bastille’i ooperiteater, 11 – restoran La Rotonde
Bastille, 12 – Richard-Lenoir’bulvar, 13 – Vogeeside väljak, 14 – Pariisi
raekoda, 15 – Pigalle’i väljak, 16 – crêperie Véroni tänaval ja 17 – Sacré-Cœuri
kirik.
Ööl vastu 19.
aprilli magan viletsalt. Tõusen 5.25, tellime kella 6ks takso, mis tuleb
väga täpselt ja toimetab meid 6.30ks lennujaama.
Check-in on alul aeglane, õpilane teenindab. Aga
siis avatakse ka teine laud ja tempo tõuseb; enne 8 saame turvakontrollist läbi
ja jääb aega ka kohvi juua.
Siin on selline
süsteem, et tellid kohvi ära ja ütled teenindajale oma nime. Kui kohv valmis, kirjutatakse
nimi topsile ja saad selle ära tuua. Kui minu nimega pole probleemi, ...
... siis võiks
olla päris raske ära arvata, kellele on mõeldud tops, mis on parajasti Erika
käes. Aga rahvast on vähe, nii et võib uskuda küll, et see on nime Tiiu
prantsuspärane transkriptsioon...
Rein lendab oma
kodulinna Stockholmi, meid nelja ootab Eesti Õhu Bombardier CRJ-900
NextGen.
8.40 lastakse
lennukisse, oskan teel trepist alla korra isegi ära eksida. Kell 9 läheme liikuma ja pikal
väljasõidul möödume (kuri)kuulsast Concorde’ist.
9.15 oleme õhus, väljavaade on rõõmsalt
roheline. Eriti ma siiski vaadata ei saa: ilm on küll suhteliselt selge, aga
päike paistab otse aknasse. Ja varsti läheb pilve ka.
Kaks ja
kolmveerand tundi hiljem pole sugugi enam nii roheline...
13.07 paneb
lennuk rattad maha, 13.40
sõidame juba Tartu poole, Tiiu roolis.
Reisipäeviku
kirjapanek võttis aega mõni päev üle kahe kuu; neid päevi, mil polnud aega
sõnagi kirjutada, oli kahtlemata palju rohkem, kui neid, mil mitu tundi järjest
kirjutasin. Igatahes oli väga tore see vahva reis uuesti sel moel läbi teha;
tublid olime, et ära käisime!
Päevikut
kirjutades tekkis mul üksiti väike nimekiri neist kohtadest, kuhu ma Pariisis
veel kindlasti saada tahaksin. Näiteks:
– kahel
Triumfikaare juurest lähtuval avenüüle: Fochile ja Carnot’le
– La Defence’i
„siselinna“, Esplanaadist kaugemale. Ja nii, et mul oleks linnaplaan näpu vahel
– kõigile Seine’i
sildadele Pariisi piires
– Les Olympiades’sse
– kaart käes,
mööda Marais’d
jne.
Ei me ette tea,
mis tulevik tuua võib!
No comments:
Post a Comment