Roosa Pariis, viimane rahukevad, III. Luxembourgi aed, Sorbonne ja Pompidou keskus

17. aprill algab üsna vara. Selgub, et seinad kostavad hullusti läbi; hommikune uni on täna niigi hõre ja kui esimene meist 6.15 duši alla läheb, pole enam mõtet magamist imiteerida: 6.40 ajan ennast asemelt üles. 7.30 on kõik jalul, Tiiu ja Rein käivad üsna lähedal, teisel pool tänavat varakult avatud boulangerie’s värskeid küpsetisi toomas.

Ivake pärast 9 lahkume, ikka tänava kohal kõrguvasse metroojaama, kus vähemalt sel hetkel on rahvarohkem kui eile.

Sõidame lääne suunas kaks peatust, siis istume ümber RER’ile ja sõidame jälle kaks peatust, nüüd põhjakaarde.

Päeva esimene sihtkoht on täna 6. linnajaos asuv Luxembourgi aed (Jardin du Luxembourg). See on üks neid kohti, mis on hästi meeles mu 1995. aasta talvisest Pariisi-nädalast, kui olin siin poolkogemata kaasas filmimeeste Enn Säde ja Enn Putnikuga.

Ennud tegid võtteid toonase Pariisi tudengi Ilmar Raagi filmi jaoks (minu meelest on see film Pariisi eestlastest siiani lõpetamata...). Minul polnud Pariisis mingit rolli, lihtsalt samas produktsioonifirmas oli tegemisel ka Enn Säde ja minu stsenaariumiga looduskaitsefilm „Tuulealused“, mille üks võttekoht oli Põhja-Hollandis Texeli saarel. Pidin ootama, mil meestel töö Pariisis tehtud saab, et siis üüriautoga siit läbi poole Prantsusmaa, terve Belgia ja Hollandi sõita Groningeni, kus elas meie teejuht ja majutaja, Enn Sädele laglefilmi võtete ajast tuttav Jan Beekman. Suurema osa neist päevist vantsisin lihtsalt mööda Pariisi ringi, vahel olin koos reisikaaslastega võtetel.

Siin Luxembourgi aias võeti muu hulgas üles intervjuu Helena ja Jan-Eik Tulvega. Jan-Eikist olin kuulnud, et ta juhatab Pariisis gregooriuse koori, Helenast ei teadnud siis veel midagi ja olin sügavas hämmingus, kui kuulsin, et see mulle pigem kooliplikana tundunud noor daam – tegelikult oli ta 22 – on juba ema... Mäletan, et mõlemad noored muusikud jätsid mulle väga toreda mulje, aga Helena oli iseäranis vahva.

Eile seirasime Luxembourgi aeda Montparnasse’i tornist; see jääb täna õige mitmele fotole.

Aia ja palee laskis rajada Prantsuse kuninga Henry IV lesk ja Louis XIII regent Marie de' Medici, et meenutada koduses Firenzes Arno kaldal seisvat Palazzo Pittit, millelt pidi siinsele paleele eeskuju laenatama. 1611. aastal ostis Marie de' Medici uhke linnamaja, Hôtel de Luxembourgi, mis praegu on tuntud kui Väike Luxembourg’i palee (Petit Luxembourg) koos kaheksa hektari maaga. Uut paleed ja purskkaevu hakkas 1612. aastal ehitama Salomon de Brosse, parki rajas hulk aednikke eesotsas kuulsa Tommaso Franciniga; viimase töid olen varem näinud Toscanas Pratolinos ning Pariisi lähedal Fontainebleau lossi aias.

Luxembourgi palee valmis aastal 1645. Pärast Prantsuse revolutsiooni ehitas Jean Chalgrin hoone 1799–1805 ümber valitsushooneks, ...

... aastail 1835–1856 tegi suuri ümberehitusi ja laiendusi Alphonse de Gisors. 1958. aastast on palee Prantsusmaa senati residents.

Palee kõrval, ...

... uhkete lillepeenarde vahel, hakkab silma skulptuur, mille autori nimi (Jean Terzieff), valmimisaasta (1937) ning nimetuski – La Femme aux Pommes (Naine õuntega)– on kuju jalamil lihtsasti märgatav.

Peame aga tükk aega otsima, ...

 ... kus siis ikkagi need pommes on; lõpuks jääb vähemalt üks naise peopesal siiski silma. Nagu ka see, et linnud on sellegi kujuga üsna lugupidamatult käitunud...

Ja paar pilti ka mainitud lillepeenardest, ilmselt väga hoolikalt valitud istutus-
kombinatsioonid, ...

... eriti meeldivad mulle need tulbid.

Parki laiendati juba 17. sajandi esimesel poolel 30 hektarini, 18. sajandi lõpus oli ala aga jäänud üsna hooletusse. Pärast Prantsuse revolutsiooni olukord jälle muutus, park sai kirikult konfiskeeritud naabermaade arvel vahepeal juba 40-hektariseks. Praegu on pargi pindala 23 hektarit.

Lossi vastas paistavad üle välja uhked pügatud hekid.

Nende juurde kõndides peame olema ettevaatlikud, et kellelegi mitte jalgu jääda: mööda teid kappab tolmu üles keerutades päratu hulk tervise-
jooksjaid. Pargis oldud aja jooksul jääb silma muidki piraka roheala kasutus-
võimalusi. Nii kablutab ringi hulk lapsi, paberid näpus; ju nad mingi õppeülesande või otsimismänguga ametis on. Kusagil puude vilus teeb aga salgake inimesi õpetaja juhendusel sujuvaid võimlemisharjutusi – mingit t'ai chi’d või muud Hiinamaa värki.

Välja keskel on kaheksa-

kandiline bassein (Grand Bassin, autor Jean-François Chalgrin), mille juures, tundub, praegu mingit tegevust ei toimu, aga üsna sageli ujutavat lapsed sellel laevukesi, mida saab siit samast pargist laenutada.

Võib ikka hullult vaeva olla, et nii suured puud nii uhkelt kandiliseks pügada!

1848. aastast peale hakati parki paigutama rohkeid skulptuure, esmalt kuningannade ja teiste kuulsate Prantsuse naiste mälestussambaid, 1880–90ndatel lisandus hulk kirjanikke ja kunstnikke ning muudki. Praegu olevat kujusid kokku lausa üle saja. Muidugi on nende seas ka pargi asutaja Marie de' Medici (1575–1642).

Mõned kujud võtan veel üles, näiteks Pariisi kaitsepühaku Püha Genevieve’i, kes kaitses 5. sajandil koos usuõdedega palvetades Pariisi Attila hunnide eest (skulptor Michel-Louis Victor, 1845).

Juhanil on vaja sel tunnil pidada üks tööalane telefonikõne, pargis on selleks head rahulikud olud. Mina kasutan selle aja jälle omaette kapakuks, et käia ära kahe torniga Saint-Sulpice’i kiriku juures, millest mul enne eilset tõusu Montparnasse’i torni aimugi polnud; kaaslased jäävad parki vaatama.

Pargi loodenurka suundudes pildistan mõnda silma hakkavat objekti, näiteks selle seene kohta ei oska ma küll midagi arvata.

Küll on selle skulptuuri juures prantsuskeelne infotahvel, mille toel saan kodus kõik vajaliku välja otsida. Skulptuuri nime L'Effort võiks tõlkida ilmselt kui „Ponnistus“ ja selle autor on Pierre Roche (1855–1922), kodanikunimega Fernand Massignon. Skulptuur, mis pidi algselt saama purskkaevu keskosaks, on inspireeritud ühest Heraclese kaheteistkümnest vägitööst, Augeiase tallide puhastamisest.

Aia värvast väljudes jõuan Vaugirardi tänavale, rue de Vaugirard’ile, mis olevat pikim Pariisi city-osa tänav. Mis parata: mulle meeldib hullusti saada teada kohanimede päritolu. Selle tänava puhul leian selle Vikipeediast üles: nimi on tulnud sõnadest val Girard, Girardi org; isa Girard oli nende maade omanik, kust tee üle käis. See rajati 15. sajandil vanale roomlaste teele ja viis Philip II linnamüüride alt Vaugirardi külla.

Värava kõrval, tegelikult veel Luxembourgi aia territooriumil, on palee kunagises kasvuhoones või talveaias Luxembourgi muuseum. 1750. aastal asutatud muuseum paiknes esmalt lossi idatiivas ja sai 1818. aastal esimeseks kaasaegse kunsti muuseumiks. 1884. aastal koliti muuseum praegusesse asukohta. Paistab, et parajasti on väljas Tudorite näitus.

Minul mõistagi on teine siht; ületan õige liiklusrohke Vaugirardi tänava ja jõuan ristuvale Bonaparte’i tänavale (rue Bonaparte), mis algab Seine’i äärest Voltaire kaldapealselt. Selle tänavanime päritolu pole muidugi raske ära arvata, enne 1852. aastat on ta kandnud mõistagi ka mitut muud nime. Ja mis kõige huvitavam: kunagi on siin olnud hoopis jõgi. Püha Sulpiciuse kirik (l'église Saint-Sulpice) on tegelikult väga lähedal, pargi väravast ehk 3–4 minutit minna.

Pühakutega on mul pahasti: ei tea ma neist oma kirikukauguses vähimatki ja kui vahel tahadki targemaks saada, on allikad ikka muu- (enamasti inglis-) keelsed ja need harrastavad teadagi hoopis teistsuguseid kirjaviise kui näiteks eesti- või mistahes muukeelne väljendus. Paar eestikeelset vihjet, et Püha Sulpicius ikka sobib Saint-Sulpice vasteks, ma siiski leian. Tegemist on 7. sajandi pühakuga, kes oli Bourges’ piiskop.

Aga kirik on igavene pirakas ja jääb vaid kriipsukese alla Notre-Dame’ile: 113x58x34 meetrit. Kirik on samal kohal olnud 12. sajandist, praegust pühakoda hakati ehitama 1646. aastal. Kavandi joonistas esmalt Christophe Gamard, täiendusi tegi 1670–1678 Daniel Gittard. Siis jäi töö rahapuudusel katki, jätkati Gilles-Marie Oppenord ja Giovanni Servandoni eestvõttel alles 1719–1745. Mitu tööde eestvedajat ja rahapuudus olid ilmselt põhjus, et 1725 oleks peaaegu ehitatud liiga raske kellatorn, mis oleks võinud kogu senise töö lammutada. Valmis sai kirik alles 1870. aastal. Öeldakse, et muidu täitsa tore kirik, aga tornid on sobimatud. Sellega pean kogu oma võhiklikkuse juures nõus olema: jääb mulje, nagu oleks töö üldse pooleli jäänud.

Kui ma asjast ikka õigesti aru saan, siis ehitati kirikusse 18. sajandi esimesel poolel päikesekell. Aga jäägu see sisemus sinnapaika, sest uksest sisse ma ei astu: arvan, et selleks pole aega. Natuke kahju on küll, kui loen, et kirikus olevat suurepärane orel ja näiteks paar Eugène Delacroix’ seinamaali. Saint-Sulpice’is on ristitud markii de Sade (1740) ja Charles Baudelaire (1821), laulatatud Victor Hugo (1822) ja mitu kuulsust ka maetud. Jules Massenet seadis siin toimuma oma „Manoni“ ühe stseeni ja Dan Brown kirjutas kiriku 2003. ilmunud kuulsasse „Da Vinci koodi“, ent romaani põhjal tehtud filmi stseeni Pariisi peapiiskop kirikus filmida ei lubanud.

Kiriku idaküljel on 1754. aastal Ladina kvartalisse rahupaigana rajatud Püha Sulpiciuse väljak (Place Saint Sulpice). Väljakul hakkab eelkõige silma vägev purskkaev, millel on kaks nime: kas Püha Sulpiciuse purskkaev (Fontaine Saint-Sulpice) või Nelja piiskopi purskkaev (Fontaine des Quatre Evêques). Monumentaalne purskkaev on ehitatud aastail 1844–1848 arhitekt Joachim Visconti kavandi kohaselt. Nelja piiskopi kujud on teinud eri skulptorid: põhjaküljel on Jean-Jacques Feuchère’i loodud „Bossuet“, läänes François Lanno „Fénelon“, idas Louis Desprez’ „Fléchier“ ja lõunasküljel Jacques-Auguste Fauginet’ „Massillon“. Purskkaevul on veel kolmaski, mitteametlik nimi: Fontaine des Quatre Point Cardinaux, mida võivat sõnamänguna tõlgendada kui Nelja ilmakaare purskkaevu või ka Nelja kardinali purskkaevu, kes kunagi ei saanud kardinalideks. Asi nimelt selles, et ühtegi neljast kõrgelt hinnatud kirikujuhist tõepoolest ei valitud kardinaliks.

Väljakul kasvavad roosad hobukastanid.

Kohe kiriku vastas on 6. linnaosa valitsus (mairie) ning tudengite ja kirjanike populaarne kohtumiskoht Café de la Mairie ehk siis vast Raekojakohvik, mis olevat 1990. aastal olnud Christian Vincenti filmi La Discrète võttekoht.

Tagasiteel köidab mu tähelepanu ka Ungari instituudi ette ...

... paigaldatud tore kuju „Kaabu all“ („Sous le Chapeau“), autor Andras Lapis.

Kokku võtab mu käik aega kümmekond minutit. Kui uuesti Luxembourgi aias olen, selgub, et selline kiirustamine oli liiast: oleksin võinud Saint-Sulpice’i sisse astuda küll (oletades, et uks oli lahti nagu katoliku kirikutes tavaline) ja ehk käia ära isegi veidi maad kaugemal asuva Saint-Germain-des-Prés’ kiriku juures, mida eile samuti Montparnasse’i tornist seirasin. Sest Juhan räägib veel tükk aega. Erika uurib parki, Tiiu ja Rein tunnevad mõnu rahust ja vaikusest. Park on tõesti uskumatult vaikne, kui arvestada, et teda piiravad vägagi liiklusrohked tänavad.

Taas liikuma saame veidi enne poolt ühtteist. Väljume pargi idapoolsest küljest, sest järgmine sihtmärk on Pantheon. Ja pealegi on selles pargi servas veel üks oluline vaatamisväärsus, kunstgrotiga Medici purskkaev.

Neil aastail, kui Prantsusmaad valitsesid regentidena Catherine de' Medici (1559–1589) ja Marie de' Medici (1610–1642), õilmitses Prantsusmaal Itaalia mannerism ja riiki kutsuti mitmeid Itaalia meistreid ja kunstnikke. Medici purskkaev on rajatud 1630. aasta paiku, siis, kui Marie de' Medici eestvõttel ehitati Luxembourgi paleed ja alustati suurejoonelise pargiga. Kavandaja kohta on eri allikates eri arvamused: osa pakub palee arhitekti Salomon de Brosse’i, teised pigem Tommaso Francinit, Henry IV kutsel 1598. aastal Itaaliast tulnud ja 1600 naturaliseerunud meest, kellest sai kuninglike purskkaevude peaintendant. Aga oli kumb ta oli, sissejuhatuseks tuli rinda pista veeprobleemiga: erinevalt Seine’i paremkaldast, kus põhjavee tase oli kõrge, valitses vasakkaldal alaline veepuudus, sest põhjavesi oli sügaval. Just sel põhjusel ehitati paremkalda Pariisi hoopis usinamalt kui vasakkalda Pariisi. Lõpuks lahendas probleemi 17. sajandil ehitatud Arcueili akvedukt. Kus esialgne purskkaev pargis täpselt paiknes, ei osanud ma välja selgitada; igatahes mitte praeguses asukohas.

Küllap Medici purskkaev on suvel ikka tõesti purskkaev, meie käigu ajal ta aga ei tööta – nagu mõni teinegi Pariisi purskkaev. Pärast Marie de' Medici surma oli ka purskkaev jäänud hooletusse ja osaliselt lagunenud. 1811. aastal taastas groti Napoleon Bonaparte’i korraldusel Triumfikaare arhitekt Jean Chalgrin. 1864. aastal, kui Napoleon III ajal oli Georges-Eugène Haussmann ehk parun Haussmann alustanud suurejoonelist bulvarite projekti, jäi Medici purskkaev plaanile jalgu, nihutati 1858–1864 arhitekt Alphonse de Gisors’i juhatusel 30 meetrit edasi ja ehitati radikaalselt ümber.

 Purskkaevu basseini ääristavad väga uhked luuderohuvanikud.

Päris surmkindel pole, aga julgen siiski arvata, et selle kuju nimi on „Faune Dansant“ (ju vist „Tantsiv faun“?) ja kui on, siis on tema autor Eugene-Louis Lequesne.

Pilk samale kujule läbi Luxembourgi aia värava, millest väljume.

Jõuame Edmond Rostandi väljakule, kus ristuvad Püha Miikaeli bulvar (boulevard Saint-Michel) ja Medici tänav (rue de Medici). Kunagi oli see osa Medici tänavast; praeguse nime sai 1924. aastal. Edmond Rostand (1868–1918) oli prantsuse kirjanik ja luuletaja.

Väljaku keskel oleva purskkaevu kuju vormis 1862. aastal Gustave Crauck (1827–1905 ).

Siia parkinud busside hulga järgi tuleb arvata, et tegemist on mõne liini lõpp-peatusega.

Üle Püha Miikaeli bulvari on juba 5. linnaosa. Teisel pool Rostandi väljakut viib lüheldane Soufflot’ tänav Panthéoni väljakule. Jacques-Germain Soufflot (1713–1780) oli prantsuse arhitekt, kelle kuulsaim töö ongi seesama Panthéon, mida hakati 1755. aastal ehitama kui Saint Genevieve’i kirikut.

Alles nüüd saan aru, miks tundus Panthéoni välimus Montparnasse’i tornist vaadates kuidagi veider ja harjumatu: kupli katust remonditakse.

Panthéoni saamislugu on lühidalt selline, et kuningas Louis XV oli 1744. aastal raskesti haige ja tõotas, et kui paraneb, laseb ehitada uue Püha Genevieve’i kiriku. Nii läkski ja 1755. aastal palgati Jacques-Germain Soufflot kirikut kavandama; reaalselt ehitama hakati kaks aastat hiljem. Üldplaanilt on hoone kreeka risti kujuline; massiivset portikust kannavad rikkalikult kaunistatud korintose sambad. Ehitise mõõdud on taas aukartust äratavad: 110 meetrit pikk, 84 lai ja 83 kõrge. Hoone alune krüpt on samuti väga suur. Kuppel on kolmekordne, tinaplaatidega kaetud välimine kiht ehitati kividest, mis on omavahel seotud raudkrampidega. Kupli näiliselt õhulised kandekaared on tegelikult võimsad: neile langev raskus küünib kokku 10 000 tonnini.

Ehitus kulges majandusraskuste tõttu aeglaselt. Kui Soufflot 1780. aastal suri, asus tema kohale mehe õpilane Jean-Baptiste Rondelet ja tema juhtimisel valmis Püha Genevieve’i kirik 1790. aastal, just Prantsuse revolutsiooni algusaegadeks. Kui 2. aprillil 1791 suri populaarne oraator ja riigimees Mirabeau krahv Honoré Gabriel Riqueti (1749–1791), otsustas Asutav Kogu, mille esimees Mirabeau oli olnud, muuta kirik Prantsusmaa suurmeeste matusepaigaks ja Mirabeau’st sai esimene isik, kellele see au osaks langes. Paraku selgus juba aasta hiljem, et Mirabeau oli olnud õukonna salajane palgaline nõuandja ja tema säilmed maeti ümber roimarite kalmistule.

Hiljem on panteon veel kaks korda muudetud kirikuks ja siis jälle uuesti panteoniks; rist on kuplil siiani alles.

Just Panthéonis demonstreeris füüsik Léon Foucault (1819–1868) 1851. aastal oma maa pöörlemist tõestavat 67 meetri pikkust pendlit. Pendli koopiat saab ka praegu panteonis näha, originaal on hoiul kunsti ja käsitöö muuseumis (Musée des Arts et Métiers).

Portikuse ehisviilul on David d'Angers’i reljeef, mis kujutab Emakest Prantsusmaad jagamas loorbereid oma suurmeestele; selle all on suurtähtedes kiri AUX GRANDS HOMMES LA PATRIE RECONNAISSANTE („Suurmeestele tänulikult kodumaalt“). Selle üle, keda tohib Panthéonis matta, otsustab parlament. Otsused võivad osutuda heitlikeks: peale Mirabeau on teisale viidud ka näiteks Jean-Paul Marat’ säilmed. Valik näiteid neist, kes Panthéonis puhkavad: Voltaire (1791), Jean-Jacques Rousseau (1794), Panthéoni arhitekt Jacques-Germain Soufflot (1829), Victor Hugo (1885), keemik Marcellin Berthelot (1907, Berthelot’st vaid veidi varem surnud abikaasa Sophie oli esimene siia maetud naine), Émile Zola (1908), füüsik Paul Langevin (1948), pimedate kirja looja Louis Braille (maeti siia 100. surma-aastapäeval 1952), Marie ja Pierre Curie (1995, Marie Curie oli üldse teine Panthéoni maetud naine, aga esimene, kes pälvis selle au oma elutööga), Alexandre Dumas vanem (2002). Mõnedele kuulsustele on Panthéoni paigutatud lihtsalt mälestustahvel, näiteks Antoine de Saint-Exupéryle, kelle põrmu teadagi pole leitud, raiuti mälestuskiri seinale novembris 1967.

Niiviisi kuplit remonditakse. Ehitusaegadel tuli hakkama saada hoopis tagasihoidliku-
mate abivahenditega.

Mulle praegu täiesti arusaamatutel põhjustel keeldun sisenemast; Erika käib üle ukse piilumas ja teeb portikusest sellise foto.

Panen siia kompensatsiooniks kaks fotot Vikipeediast: kupli sisevaade (foto: Inocybe / Wikimedia)...

... ja krüpt (foto: Son of Groucho / Wikimedia).

Sisenemise asemel käin pildistamas veidi maad kaugemal paiknevat pühakoda. See on Saint-Étienne-du-Mont; aastail 1494–1624 ehitatud kirikus on varjul Püha Geneviève’i säilmed, aga siin on näiteks ka kuulsa matemaatiku, füüsiku, leiutaja, filosoofi ja kirjaniku Blaise Pascali viimne puhkepaik.

Kirikust paremal näha teine torn on keskaegsest kloostrist alles jäänud kellatorn Clovis, mis kuulub siin paikneva Pariisi ühe kõige mainekama keskkooli, 1796. aastal asutatud Henry IV lütseumi (Lycée Henri-IV) juurde.

Selles Ladina kvartali osas on terve hulk haridusasutusi, peale lütseumide ka ülikoole – kohe siin kõrval on kuulus Sorbonne. Noort rahvast liigub ringi rohkesti, pole ka probleem end lausa Panthéoni väljaku keskele istuma seada.

Päris kindlasti olen ma seda korduvalt kuulnud ja lugenud, aga aegajalt tikun ikka mõtlema, et mis asi ikkagi on Sorbonne’i ülikooli: et kas see on mingi linnakese nimi; siis tuleb meelde, et ei, Sorbonne’i ülikool on ju Pariisis. Kui selle loo nüüd lõpuks kokkuvõtlikult kirja panen, siis jääb vast meelde. Niisiis:

Kõik algas mehest nimega Robert de Sorbon (1201–1274). Pärit olevat ta olnud vaesest perekonnast, kes elas Põhja-Prantsusmaal praeguse Ardennes’i departemangu Sorboni külas. Küllap võib kusagilt leida, kuidas mees vaesusest välja rabeles, igatahes olid tal tihedad sidemed kirikuga, ta paistis silma harda vagadusega ja pälvis tähtsate meeste, d'Artois’ krahvi ja koguni kuningas Louis IX, hilisema pühaku toetuse. Sorbon sai hea hariduse ja tegi edukat karjääri, tõustes tunnustatud teoloogiks ja Louis IX pihiisaks.

1253. aastal hakkas Sorbon õpetama ja 1257 asutas kolledži nimega Maison de Sorbonne, et õpetada paarikümnele vaestest peredest pärit tudengile teoloogiat. Seegi ettevõtmine leidis kuninga toetuse ja 1259. aastal paavst Alexander IV heakskiidu. Aegapidi kasvas kolledž Pariisi peamiseks kõrgkooliks ja sai tulevase Pariisi ülikooli tuumikuks. Sorbon oli ülikooli kantsler ja õpetas seal kuni surmani. Sorboni nime kannab ka 2006. aastal avatud Reimsi ülikooli raamatukogu.

Algselt on Sorbonne ühe hoone nimi, kus Pariisi ülikool tegutses, enamasti peetakse selle nime all silmas aga tervet ülikooli. Tegelikult loeb Pariisi ülikool oma algusajaks juba aastaid 1150 kandis. Nagu keskaegsed ülikoolid ikka, oli see kiriku, Pariisis Notre Dame’i juurde tekkinud õppeasutus. Ladinakeelne sõna universitas tähendas pigem midagi gildilaadset; Pariisi ülikool oli universitas magistrorum et scholarium ehk siis meistrite ja skolaaride gild. Vanimatest ülikoolidest on pärit ka jagunemine neljaks teaduskonnaks, algselt kunstid, meditsiin, õigus ja teoloogia. Üsna samasugustel põhimõtetel tegutses ülikool sajandeid, kuni Prantsuse revolutsioon leidis, et selline õpetamisviis ei kõlba. Pariisi ülikool pandi kinni ja selle asemele moodustati teaduskondadeta Prantsuse ülikool. Kulus üle saja aasta, enne kui tunnistati, et uus süsteem pole hea. Alles 1896. aastal taastati vanad teaduskonnad, aga usuteaduskonda enam ei avatud.

1966. aastal hakkasid tudengid mässama, esmalt haridusreformide, hiljem ka Vietnami sõja vastu. 1968. aastal sulgesid võinud Nanterre’i kampuse, vastuseks ehitati Ladina kvartalisse barrikaadid ja korraldati võimsaid demonstratsioone; üliõpilastega liitusid ka töölised, nii et mai teises pooles oli streikinud 9 miljonit töölist. President Charles de Gaulle oli sunnitud maalt põgenema, ent naastes korraldas üldvalimised ja võitis suure ülekaaluga.

Järgnenud ülikoolireformi käigus jagati senine Pariisi ülikool kolmeteistkümneks kõrgkooliks; osa neist võttis üle Pariisi ülikooli teatud valdkonnad koos professoritega: Pariis-Sorbonne’i ülikool humanitaaria, Panthéon-Assas’i ülikool õigusteaduse ning Pierre ja Marie Curie ülikool loodusteaduse, Panthéon-Sorbonne’i ülikool valis multidistsipilnaarsuse. Et humanitaaria oli Sorbonne’i institutsioonide põhiala, peetakse tema põhijärglaseks esmajoones Pariis-Sorbonne’i ülikooli.

Tuli liiga pikk jutt, aga ehk sai enam-vähem õige ja vast jääb see nüüd mulle ka meelde.

Panthéoni väljakut ümbritsevad väga soliidses hooned, millest osa kuulub kõrgkoolidele, aga siiski mitte kõik. Näiteks selle fotol istuvad tudengid 5. linnaosa valituse taustal.

Teisel pool Soufflot’ tänavat seisev eelmise hoone enamvähem peegelpilt on aga küll ülikool: ...

... Panthéon-Sorbonne’i ülikooli õigusteadus-
kond.

Ja see esinduslik hoone Panthéoni põhjakülje vastas peaks olema Püha Geneviève’i raamatukogu.

Kõnnime piki Soufflot’ tänavat tuldud teed tagasi. Juura-
teaduskonna hoone kõrval on võimas rida mootorrattaid ja mopeede; ju tulevad tudengid nende seljas loengutele.

Rue Saint-Jacques’i ehk Püha Jacobuse tänava nurgal teeme „paremale vaat“. Vähemalt mingi osa üle tänava näha hoonereast, võib-olla lausa kõik, on Pariis-Sorbonne’i ülikool; hästi on näha vana tähetorn.

Boulevard Saint-Michel, Püha Miikaeli bulvar, kuhu peagi jõuame, jättis sellega paralleelse Püha Jacobuse tänava pärast parun Haussmann ümberehitusi teisejärguliseks. Keskaegses Pariisis oli see aga üks põhilisi telgesid ja tähtis magistraal: siit algas Pariisi palverändurite teekond Santiago de Compostelasse. Dominiiklaste ordu asutas siia 1218. aastal oma baasi, Püha Jacobuse värava juurde kerkinud Püha Jacobuse kabeli. 1470ndatel hakkasid tänava ääres tööle Prantsusmaa esimesed trükipressid. Sorbonne’i läheduse tõttu avati siin rohkesti raamatupoode.

Nüüd oleme jõudnud Sorbonne’i teisele küljele. Keegi meist pakub ka, et võiks püüda üle ukse sisse piiluda, aga kui kohal oleme, hakkab silma vägev piirdeaed, turvajad ja käsk näidata ette lubatäht. Nii et see plaan jääbki plaaniks.

Oleme väheldasel Sorbonne’i väljakul (Place de la Sorbonne), ...

... mille dominant on Sorbonne’i kabel (Chapelle de la Sorbonne).

Püha Ursula kabel oli Sorbonne’i kolledži erakabel. Praeguse variandi laskis sisuliselt oma mausoleumiks ehitada kardinal Richelieu (1585–1642), kellest 1622. aastal sai kolledži juhataja. Kabeli kavandas Jacques Lemercier ja see ehitati aastail 1635–42. Richelieu soovid olevat olnud suuremad, kui lõpuks teha jõuti: kardinali surma ja matuste ajal oli töö veel pooleli.

Fotol paistab üle kabeli vasakpoolse nurga mõni pilt tagasigi näha olnud tähetorn.

Kabelisse niisama sisse astuda ei saa: interjööri lastakse imetleda ainult poolteist tundi vältava giidiga Sorbonne’i ringkäigu ajal. Seepärast võtan jälle Vikipeedia appi: fotol on Richelieu hauamonument (autor: François Girardon) (foto: NonOmnisMoriar / Wikimedia).

Kabelile olevat uhkem vaade Sorbonne’i siseõuelt; küllap viiakse mainitud ringkäigu aegu sinnagi; meist jääb see küll paraku proovimata.

Sorbonne’i väljaku Püha Miikaeli bulvari poolses otsas on prantsuse filosoofi Auguste Comte’i monument (1878). Isidore Auguste Marie François Xavier Comte’i (1798–1857) peetakse positivismi ja sotsioloogia rajajaks. Teda on nimetatud ka esimeseks teadusfilosoofiks tänapäeva mõttes ja just tema olevat välja mõelnud sõna „altruism“. Mälestussambal on peale filosoofi büsti ühel pool Jumalaemana kujutatud filosoof Clotilde de Vaux (1815–1846), Comte’i innustaja, ning teises küljes õppiv tööline.

Keegi on täiendanud monumenti tarkuseteraga.

Jõuame boulevard Saint-Michel’ile, Püha Miikaeli bulvarile, mille Seine’i poolses otsas eile peaingli kuju pildistasin. Nagu mõni lõik tagasi märkisin, rajati bulvar parun Haussmanni suurete ümberehituste käigus 1860ndatel aastatel. Tänav on piir 5. ja 6. linnaosa vahel: idapoolsed, paarituarvuliste tänavanumbritega majad kuuluvad 5. linnaossa, läänepoolsed paarisarvulised on 6. linnaosa majad. Puudega ääristatud bulvar on pikk 1380 meetrit ja keskmiselt 30 meetrit lai.

Tagasivaade bulvarilt Sorbonne’i kabeli ja Auguste Comte mälestussamba poole.

Bulvaril on muidugi rohkesti poode ning Tiiu ja Juhan vaatavad mõne üle. Reinu, tundub, see hetkel ei huvita. Mind, ropu mõtteviisiga vanainimest, paneb taustal näha poe nimi väheke muigama; olevat meesteriiete bränd.

See-eest teen mina tutvust tähtsa sanitaarobjektiga. Igati soliidne, pealegi – üllatus-üllatus! – tasuta. Aga suurema seltskonnaga võtaks selles käimine liiga kaua aega: pärast iga klienti peab majake vajalikuks ennast seestpoolt põhjalikult üle puhastada.

Sellega lõpebki käik Ladina kvartalisse. Istume bussi ja sõidame Seine’i põhjakaldale.

 11.45 paiku jõuame 4. linnaossa Georges Pompidou keskuse (Centre Georges Pompidou) juurde. Postmodernistlik high-tech-rajatis on küllap üks kõige veidramaid ehitisi Pariisis. Mitut suurt kultuuriasutust liitev kompleks oli ammu plaanis, võimaliku asukohana kaaluti algul Les Halles’ toiduturgusid, aga ilmselt pariislastele see plaan ei meeldinud. Sestap nihutati keskuse asukoht veidi ida poole, Beaubourgi piirkonda.

Keskuse arhitektuurivõistlus oli väidetavasti esimene Prantsusmaal, kus lubati osaleda ka välismaalastel. Kokku saadeti konkureerima 681 ettepanekut, mille vahel tegi valiku žürii, kuhu kuulus kaks hirmkuulsat arhitekti, brasiillane Oscar Niemeyer ja ameeriklane Philip Johnson ning prantslasest disainer, metallkonstruktsioonide asjatundja Jean Prouvé. 1971. aastal anti teada võiduprojekti autorid: itaallased Renzo Piano ja Gianfranco Franchini ning britt Richard Rogers. Keskuse ehitusel lõi tehnilise külje pealt kaasa ka Taani juurtega briti inseneri sir Ove Nyquist Arupi büroo.

Ehitustööd vältasid 1977. aastani; keskusele anti ehituse algaastail Prantsusmaa president olnud Georges Pompidou (1911–1974) nimi; kompleksi avas juba järgmine president Valéry Giscard d'Estaing 31. jaanuaril 1977.

Hoones tegutseb väga suur avalik teaberaamatukogu (Bibliothèque publique d'information), Euroopa suurim moodsa kunsti muuseum Musée National d'Art Moderne, ja IRCAM, muusika ja akustikauuringute keskus.

Seitsmekorruselises majas on kokku 103 305 m² põrandapinda, hoone suurim kõrgus on 45,5 meetrit. Ehitise iseärasus on see, et põhilised kandvad teraskonstruktsioonid, eskalaatorid, liftid, ventilatsiooni- ja veetorud on väliskülgedel. Niiviisi saadi vabamad käed siseruumides laiutada.

Ikka räägitakse Pompidou keskuses „värvikoodist“: et ventilatsioonitorud on sinised, veetorud rohelised, elektrikaableid varjavad torud kollased ning et kõik see kokku muutvat ehitise tööstusettevõtte sarnaseks. Nende kahe külje peal, mis on minu fotodel, seda küll näha pole; tuleks minna maja taga- (ida-) küljele Renardi tänava äärde, paraku pole ma oma senistel käikudel taibanud seda teha.

Küll on näha, et eskalaatorikanalite alumised küljed on punased ja ...

... ja keskusest läänes laiuvast kaldpinnalisest Pompidou väljakust ...

... välja turritavad hiiglaslikud ventilatsiooni-
lehtrid valged.

Reklaam annab teada, et keskuses on parajasti USA kunstniku Jeffrey „Jeff“ Koonsi näitus; pildil on näha Koonsi vast tuntuim teos, õhupallidest koer.

Mul on uduselt meeles, et 20 aastat tagasi kolasin keskuses ka veidi ringi. See niisama uudistajate hulk läks vahepeal ilmselt õige käest ära: külastajaid oli meeletult palju, umbes viis korda rohkem kui esialgu planeeritud. Nii et vaatamata keskuse kohta alul öeldud krõbekriitilistele sõnadele – aga võib-olla just nende tõttu – on ta olnud ääretult populaarne. 1990ndate lõpus võeti ette põhjalik renoveerimine ja parandati hoone logistikat; näiteks eskalaatorile pääseb nüüd ainult see, kes on ostnud muuseumipileti.

Aastail 1977–2006 oli keskuses käinud üle 180 miljoni inimesi. Nüüd pole juba aastaid kõiki inimesi keskuses enam kokku loetud, küll on olemas statistika moodsa kunsti muuseumi kohta: 2010 – 3,1, 2011 – 3,6 ja 2013 – 3,75 miljonit külastajat.

Pompidou keskuse lõunapoolse otsa juures on rahvarohke Stravinski väljak, ...

... millel Pariisi esimesed moodsad purskkaevud, Stravinski purskkaevud (La Fontaine Stravinsky ehk fontaine des automates). Kokku on neid 580-ruutmeetrises madalas basseinis kuusteist ja kui nad töötavad, siis mitte ainult ei pritsi vett, vaid ka liigutavad. 1983. aastal avatud kompleks on inspireeritud Vene helilooja Igor Stravinski teostest ja igal on nimi: Tulilind, Viiulivõti, Elu, Surm, Armastus, Ragtime, Süda, Konn, Spiraal, Ööbik jt.

Purskkaevud on loonud kunstnikest abielupaar, Šveitsi päritoluga maalikunstnik ja skulptor, just liikuvate skulptuuridega tuntuks saanud Jean Tinguely ja prantslannast skulptor, maalikunstnik ja filmitegija Niki de Saint-Phalle; Tinguely tehtud olevat mustad, de Saint-Phalle’i – värvilised pritseaparaadid.

Stravinski purskkaevud olid osa 1978. aastal välja kuulutatud suurest Pariisi skulptuuriprogrammist.

Stravinski väljaku lõunaservas on järjekordne pühakoda, Püha Merri kirik (Église Saint-Merri). Nn leegitsevas gooti stiilis või franko-gooti stiilis (gothique flamboyant) pühakoda on rajatud aastail 1500–1550 ja pühendatud 8. sajandi Autuni kloostri abtile Medericusele, keda kutsutigi ka Merriks. Medericus tuli Pariisi palverännakule, suri siin ja kuulutati 884. aastal paremkalda Pariisi kaitsepühakuks.

Kirikus on suurepärane orel, millel on musitseerinud ka Camille Saint-Saëns, kes oli 1853–1857 kiriku organist. Kirikus toimuvad siiani jumalateenistused ja igal laupäeval annavad siin kontserdi Pariisi lauluakadeemia õpilased.

Kiriku suure akna kallal nokitsevad parajasti töömehed, arvatavasti aknapesijad.

Kellatornis olevat Pariisi vanim, 1331 valatud kirikukell, mis imekombel elas üle ka Prantsuse revolutsiooni.

Hakkame siit tasapisi liikuma läänekaarde, Louvre’i ja Concorde’i väljaku poole.