Hakkame Püha Merri kiriku juurest tasapisi liikuma läänekaarde, Louvre’i ja
Concorde’i väljaku poole.
Kiriku kõrvalt kulgev kitsuke
tänav ...
... suubub Püha
Martini tänavale (rue Saint Martin). Pariisi kohta on veebis nii
rohkesti materjali ja kaarte, et näiteks toidu- ja joogikohtade või muude
avalike kohtade nimede järgi saab suhteliselt lihtsasti kätte, kus üks või
teine foto on tehtud. Päris alati see muidugi ei õnnestu ja läheb ehk vahel ka
viltu, aga on igatahes omamoodi tore „detektiivitöö“.
Läbi 3. ja 4. linnaosa
kulgev tänav on saanud nime kunagise samanimelise abikloostri järgi. Viimases
tegutseb praegu mainekas inseneri- ja äriala doktorikraadi õppeasutus CNAM, Conservatoire national des arts et métiers,
sõna-sõnalt kunsti ja käsitöö konservatoorium. Selle juures asub ka muuseum,
kus hoitakse enne jutuks olnud Foucault’ pendli originaali.
Koos rue Saint-Jacques’iga
oli rue Saint Martin keskajal Pariisi põhiline põhja-lõuna-suunaline liiklustelg.
Piki üsna kitsast rue
Nicolas Flamel’i avaneb vaade Püha Jakobuse tornile (Tour
Saint-Jacques). 52-meetrine jälle selles rikkalikus franko-gooti stiilis (gothique
flamboyant) torn on kõik, mis on alles 16. sajandi Lihunike Püha Jakobuse
kirikust (Saint-Jacques-de-la-Boucherie). Nagu paljud teisedki
pühakojad, lammutati see Prantsuse revolutsiooni ajal 1797. aastal. Torn on
nüüd riikliku kaitse all.
1509–1532. aastal
ehitatud kiriku ja meie päevini säilinud torni dekoori rikkalikkus näitab, et
kiriku tellijad, lähedal asuva Les Halles’i turu hulgimüügilihunikud olid väga jõukad.
Paraku on ajahammas torni kõvasti purenud; viimane suurem remont tehti aastail
2008–2009. Torni jalamil on Blaise Pascali mälestussammas, meenutamaks
õhurõhukatseid, mis arvatavasti just siin teoks said.
Eelmises lõigus mainisin kohta
nimega Les Halles. Oleksin tegelikult tahtnud sealt läbi põigata, sest kogu see
kant, kus asub osalt maa-alune Forum des Halles oma haljasaladega ja
veidi eemal vägev Saint-Eustache’i kirik, on mul eelmistest reisidest hästi
meeles. 20 aastat tagasi filmis Enn Putnik Saint-Eustache’i juures mingit
episoodi, keeras oma suure kaamera korra ka supisabas seisvate kodutute poole ja
oleks peaaegu peksa saanud… See kõik on päris-päris lähedal, aga jääb seekord
siiski vaatamata.
Rue Saint Denis’ otsast avaneval vaatel arvan taustal ära tundvat
Châtelet’ väljakul (Place du Châtelet) seisva 18 meetri kõrguse samba La
Fontaine du Palmier, mille tipus võidujumalanna Victoria kuju; selle
kõrval näha kupli kuuluvus jääb paraku määramata.
Ja siis oleme ülitiheda
liiklusega laial ja soliidsel Rivoli tänaval. See veidi üle kolme
kilomeetri pikk tänav on Pariisi kuulsamaid ja saanud nime Napoleoni ühe
esimese võidu auks Itaalia sõjakäigul Austria armee üle 14.–15. jaanuaril 1797.
Tänava ääres on rohkesti
ärisid, mille hulgas esindatud ka kõige moekamad brändid. Napoleoni ajal
ehitati tänava Louvre’i ja Concorde’i väljaku vaheline osa, valmis sai tänav
1848. aastal.
Päris surmkindel ma pole,
aga võrdlus paari pooljuhuslikult ette jäänud fotoga lubab arvata, et see
esinduslik, aga remondis hoone on La Samaritaine, 2005. aastal
ohutuskaalutlustel suletud suur kaubamaja, mida ehitab ümber luksuskaupade
firma LVMH ja millesse tulevat korterid ja/või hotell ning vist veidi ka
kaubandust. Lühike tänavajupp, millel La Samaritaine asub, on rue de la
Monnaie. Tänava nimi tuletab meelde, et ennevanasti on siin olnud rahapada
või mündikoda (monnaie = raha).
Ai-ai, üks prantslanna
astub punase tulega Rivoli sõiduteele. Tiiu ootab rohelist tänava
keskel, Erika ja Juhan teisel pool tänavat, Rein on arvatavasti koos
minuga juba siinpool tänavat.
Kallite äridega tänava kontrastid.
Muidugi leidub Rivolil ka
jooke pakkuvaid ettevõtteid.
Veerand tundi pärast
keskpäeva oleme 1. linnaosas Louvre’i
idaotsa juures. Kui reisikava kokku panime, oli ideede seas ka Louvre’isse
minek. Mina ütlesin algusest peale, et ei taha: liiga vähe on aega, jõuaksime
lihtsalt läbi joosta. Esialgu jäigi selline plaan, et ühel päeval tegutseme
kahes rühmas: Louvre’isse minejad ja mitte-minejad. Mingil hetkel otsustasid
aga kõik selle käigu tulevaste Pariisi-reiside kavasse jätta ja seekord
hiigelmuuseumist loobuda. Sestap kõnnime seekord lihtsalt kompleksi õuedest läbi.
Üle väljaku Louvre’i
vastas on järjekordne pirakas pühakoda: Saint-Germain l'Auxerrois. 7.
sajandil asutatud kirikut on sajandite vältel korduvalt ümber ehitatud ja temas
öeldakse olevat nii romaani, gooti kui ka renessansi elemente. Torn on lisatud
1860. aastal.
Just selle kiriku Marie’ks
kutsutud kella helin andis 23. augustil 1572 märku pärtliöö tapatalgute
algusest, mil Pariisi märatsev rahvahulk tappis tuhandeid kuningliku pulma
puhul linna tulnud hugenotte; viis päeva varem oli kuningas Charles IX õde
Margaret abiellunud protestantliku Navarra Henryga, hilisema Prantsuse kuninga
Henry IVga. Massilise tapatöö peamiseks õhutajaks peetakse Charles IX ema
Catherine de' Medicit.
Kiriku ees haljasalal on kenad
lillepeenrad, …
… tänava ääres aga terve
rida akusid laadivaid elektriautosid, …
… mõni neist õige
tilluke (Juhan seisab mõõdupuuks kõrval).
Aga ega siis muud, kui
kõnnime Louvre’i idafassaadi, Perrault’ kolonnaadi väravast sisse.
Sammastiku ehitas Claude Perrault, kes töötas siin 17. sajandil koos Louis Le
Vauga. 1665–1680 ehitatud kolonnaadi peetakse üheks kõige silmapaistvamaks
klassitsistlikuks fassaadiks kogu Euroopas.
Louvre’i muuseum on
teadagi üks maailma suurimaid ja enam külastatavaid maailmas; eelajaloolistest
aegadest tänapäevani pärinevaid eksponaate olevat kokku 35 000 ja need on
paigutatud näitusealadele, mille kogupind on 60 600 m2. 2014.
aastal oli Louvre’is käinud 9,26 miljonit huvilist, veel rohkem oli külastatud
ainult Hiina Keelatud linna paleemuuseumit. Vikipeediast leiab aga ka
kinnituse, et 2015 oli Louvre juba maailma külastatuim muuseum.
Kust on pärit nimi
Louvre, pole sugugi selge, aga välja on pakutud mitu võimalust. Keegi on
arvanud, et ladina-saksi sõnaraamatus olnud sõna leouar, mis tähendab lossi,
ja sellest saigi nimetus Louvre; keegi kinnitab, et nimi tulevat ladina sõnast rubras
(punane muld); keegi oletab, et lähtesõna on hoopis prantsuse louveterie
(koht, kus koeri treenitakse hunte jälitama)…
Muuseum on majutatud Louvre’i
paleesse (foto: Matthias Kabel / Wikipedia), mis on alguse saanud Philippe
Auguste’i 12. sajandi kindlusest; sellest olevat palee vundamendis midagi isegi
veel alles. Hilisemad valitsejad ehitasid oma elupaika aina suuremaks, kuni
praeguste palee mõõtudeni. 1682. aastal valis Louis XIV elukohaks Versailles’
ja jättis Louvre’i kuningliku kollektsiooni jaoks; 1692. aastal liideti sellega
antiiksete kreeka ja rooma skulptuuride kogu. Prantsuse revolutsiooni ajal
otsustas Asutav Kogu, et Louvre tuleb muuta rahvuslike aarete muuseumiks.
Muuseum avati 10. augustil
1793 537 maaliga, mis olid valdavalt kas kuninglikust kogust või siis kirikutelt
konfiskeeritud vara. Napoleoni ajal sai muuseum uue nime – Musée Napoléon
– ja kollektsioon kasvas jõudsalt. Ent pärast Napoleoni kukutamist tuli palju
tema vägede poolt röövitud kultuuriväärtusi omanikele tagastada. Louis XVIII
ja Charles X valitsusaega märgib taas kollektsiooni tõhus kasv; II keisririigi
ajal jõudis eksponaatide arv üle 20 000. Kollektsioon on annetuste,
kinkide ja päranduste kaudu aina kasvanud ja jõudnud praeguseks nagu öeldud
35 000ni ning on jagatud üheksasse kuraatoriosakonda: egiptuse, Lähis-Ida,
kreeka, etruski ja rooma kunst, maal ja skulptuurid, mis koondatud maade järgi,
tarbekunst ning joonistused ja graafika.
Rohkem pole vast alust
Louvre’i muuseumi kohta tarkusi kokku otsida, kuna meist saab ta ju vaid
väljast põgusalt vaadatud. Aga ma panen siia lossi skeemi, kust näha eri
osade nimed (allikas: Paris 16 / Wikimedia). Sellel skeemi järgi
sisenesime paremalt; eelmise lõigu foto on täpselt teistpidi: idakaar ja
Louvre’i väljak on sellel vasakul. Järgnevate fotode juures püüan nimetada, milline
osa lossist parajasti näha on ja lisada ehk ka mõne tera, mille Vikipeediast
leian. Võrgupaigas https://en.wikipedia.org/wiki/Louvre_Palace
on ka detailne skeem, millise valitseja ajal milline arhitekt ühe või teise osa
ehitas; ei hakka seda siiski siia kopeerima. Kogu lossikompleksi pindala koos
õuedega on 40 hektarit.
Oleme esimeses õues,
eestikeelne „Silmaringi reisijuht“ ütleb selle nimeks Kuninglik õu, skeemil ja
Vikipeedias on aga nimi Cour Carrée, mis peaks
tähendama hoopis Ruutõu.
Seda ümbritsev hoonerida,
nn Vana Louvre tundub pealiskaudsel vaatamisel olema ühtse planeeringuga, aga
koosneb tegelikult mitmest paviljonist, mis püsti saanud üsna eri aegadel
alates 1546. aastast, mil valitses François I, kuni Louis XIVni, kes viis õue
ehituse lõpuni ja kolis siis 1678. aastal hoopis Versailles’sse. Ruudukujulise
õue külgede pikkus on 160 meetrit.
Õuel on ka suur purskkaev.
Hakkab paraku juba harjumus-
päraseks saama, et ka seda pole meie reisi ajaks veel tööle
pandud, nagu enamikku Pariisi purskkaevudest, nii et Tiiu ja Rein saavad
siin rahulikult, pritsmeid kartmata, jalgu puhata.
Seinakaunistuste
vähesuse üle ei saa küll kuidagi
kurta.
Sellesama ilu all on värav,
mille kaudu saame järgmisse õue ...
... ehk Napoléoni õue
(Cour Napoléon). Seda ümbritsevaid hooneid nimetatakse sageli ka Uueks
Louvre’iks, ehkki tubli osa Seine’i poolsest servast on juba Henry IV ajal 16.
sajandil ehitatud Suur galerii (Grande Galerie). Põhiline osa umbes 500
meetri pikkusest lossist on pärit siiski Napoléon I ja Napoléon III valitsusajast. Napoléon III
oli ka see, kes ühendas 1850ndatel lõpuks Louvre’iga Tuileries’i palee, nii et
sai ellu viidud Henry IV kavandatud Grand Dessein, Suur disain. Paraku
polnud selle suure kinnise ristküliku päevi kuigi kaua, sest Pariisi kommuuni fanaatikud
panid Tuileries’ 1871. aastal põlema ja varemed tõmmati lõplikult maha 1883.
Napoléoni õue küllap
tuntuim rajatis on Louvre’i püramiid (Pyramide du Louvre), suur
klaasist ja metallist tahukas, mille kavandas kuulus Hiina juurtega USA
arhitekt Ieoh Ming Pei (tavalisem nimekasutus on I.M. Pei). Suure püramiidi
ümber, mis on üksiti Louvre’i peasissekäik, on kolm väiksemat püramiidi. 1989.
aastal valminud püramiid on 21,6 meetrit kõrge ja tahkude aluse pikkus on 35
meetrit. Külgedes on 603 rombikujulist ja 70 kolmnurkset segmenti. Alguses
polevat moodne rajatis pariislasi üldse mitte vaimustanud, nüüd on see päris
kindlasti üks Pariisi sümboleid, milleta ei saa naljalt hakkama ükski linna
tutvustav väljaanne.
Püramiidi-vaimustus on
sellelt fotolt hästi näha: vähemalt kolm poseerijat tahab siin saada
pilti, millel tema väljasirutatud käsi „toetuks“ Püramiidi tipule.
1983. aastal president François
Mitterrandi algatatud Grand Louvre’i plaani raames valminud Püramiid mängib
muuseumis väga olulist rolli, sest põhiline on peidetud maa alla: seal on
bürood, kauplused, hoidlad, auditoorium, turismibusside parkla, kohvik. Muuseum
ise jagati Püramiidi valmimise järel kolmeks geograafiliseks tsooniks või
tiivaks: Sully tiib idas („Vana Louvre“ Cour Carrée ümber), Richelieu tiib
põhjas Rivoli tänava ääres ja Denoni tiib Seine’i kaldal.
Silma hakkab igasugust
rahvast. Võimalik, et oma nägu valgeks võõpav neiu on miim, kes muutub
peagi kedagi kujutavaks inimskulptuuriks: neid on Louvre’i ja Concorde’i
väljaku vahel ning pärast Eiffeli torni juures näha üsna mitu.
Denoni tiiva lähistel
uhkeldab hobusel kuningas Louis XIV.
Mis hetkel saab Cour
Napoléon’ist Place du Carrousel (Carrouseli väljak), ei oska
ma öelda; võib-olla umbes siin, kus olen teinud selle tagasivaatefoto Napoleoni
õuele.
Veel 19. sajandi keskel
olid sellel väljakul olnud vanad majad, mis lammutati alles II
keisririigi ehk Napoleon III ajal.
1806. aastal hakati
Louvre’i läänetiibade vahele keiser Napoleon I korraldusel ehitama tema
sõjalisi võite ülistavat Carrouseli triumfikaart (Arc de Triomphe du
Carrousel). 1808. aastal valminud monumendi arhitekt oli Charles Percier,
nelirakendi värava tippu tegi François Joseph Bosio. Monumendi kõrgus on 19,
laius 23 ja sügavus 7,3 meetrit. Samal 1806. aastal kavandati ka hoopis kuulsam
ja ligi kaks korda suurem Champs Élysées’ triumfikaar, aga see valmis alles
1836.
Monumendi roosast
marmorist bareljeefidel on meenutatud Pressburgi rahu (1805), Napoleoni
sissemarssi Münchenisse ja Viini, Austerlitz lahingut (1805), Tilsiti
konverentsi (1807) ja Ulmi vallutamist (1805).
Carrouseli triumfikaare
juurest lähtuvad radiaalsed hekid kui kiired päikesest. Seda pilti näeks
hoopis paremini muidugi õhust.
Avastan fotosid
reastades, et sellegi pildi ülemises servas on need hekid natuke näha. Aga pilt
sai tehtud selle kahevahel mustvarese pärast: olla või mitte olla? Minu
sealoleku jooksul must lind siiski palukest nokkima minna ei söandanud.
Siin oleme juba vahetult
Carrouseli aiaga seotud Tuileries’ aedades, mis kuulusid veidi varem
mainitud, kommunaaride hävitatud Tuileries’i palee juurde. Tagasivaatel
Carrouseli triumfikaare poole on näha rohkesti kaubitsejaid, kes
valdavalt on noored tugevad süsimustad mehed. Võimalik, et need, kes on siia
midagi letikese taolist üles seadnud, teevad seda tööd seaduslikult. Jõuame aga
korduvalt näha ka selliseid, kes on kauba pannud riidest alusele, mille saab
nööridest välkkiirelt kokku tõmmata ja kähku koos kaubaga minema putkata, kui
korravalvurid tulevad; sedagi satume mitu korda nägema. Ja siis on veel
sellised kaubitsejad, kelle odavad Eiffeli tornid jmt on lükitud traadile ja
kes neid siis sulle üsna pealetükkivalt kaela püüavad määrida, ükshaaval või ka
kümnekaupa.
Teiselt poolt Seine’i
paistab Orsay muuseum (Musée d'Orsay), endine 1898–1900 ehitatud
Orsay raudteejaam, milles taasavati 1983. aastal kui muuseum, kus saab näha
põhiliselt prantsuse kunsti vahemikust 1848–1914: maale, skulptuure, mööblit,
fotosid.
Kui olen nüüd suure
vaevaga endale selgeks teinud, kus see Tuileries’ palee õigupoolest seisis
(aga sugugi mitte sama hästi suhu saanud selle nimetuse häälduse...), ei saa ma
kuidagi teisiti, kui panen siia ka foto, mis tehtud 1860. aastal (foto:
Paris des Utopies (Yvan Christ) / Wikimedia). Mitme Prantsuse monarhi –
Henry IVst Napoleon IIIni – elupaik olnud hoonekolakas ehitati 1564 ja laiendati
järkjärgult nagu Louvre’i paleed, kuni sulges lõpuks 266 meetri pikkusena Louvre’i
õuede lääneotsa. Ja nagu öeldud, hävitati see loss Prantsuse Kommuuni ajal.
Teine internetifoto veel,
tehtud 1. jaanuarist 1850 (foto: Charles Fichot / the United States
Library of Congress's Prints and Photographs division / Wikimedia). Siin on
peal ka Louvre ja Seine. Aga esiplaanil ikka Tuileries’ palee ja aed.
Vikipeedias on muu hulgas
lugeda, et mõlgutatakse mõtteid Tuileries’palee taastada. Põhjuseid on mitu,
seal hulgas ka see, et Louvre’i loss ei suuda enam muuseumi eksponaate ära
mahutada.
Tuileries’ aed on kenasti olemas; Vikipeedia ütleb, et kokku 25
hektaril ja et kujunduses on püütud üsna täpselt järgida seda, mille kuninglik
maastikuarhitekt André Le Nôtre aastal 1664 välja mõtles.
Aed rajati aga hoopis
varem, siis, kui pärast abikaasa
kuningas Henry II surma 1559. aastal otsustas Catherine de Medici
Bastille’lähedal asunud Tournelles’i paleest kolida koos poja, 15-aastase
kuninga François II-ga Louvre’isse. Ta leidis, et vaja on ehitada uus palee,
mis sai siin asunud keraamiliste katusekivide põletusahjude ehk tuileries’de
järgi nime, ja rajada selle juurde kodust Firenzet meenutav park: purskkaevude,
labürintide ja grotiga. Park oli 500 m pikk ja 300 lai, toonase Pariisi suurim
ja kauneim.
Kui kuningas Henry III pidi Pariist 1588 põgenema, jäi aed hooletusse.
Järgmine kuningas Henry IV ja tema aednik Claude Mollet tegid selle taas korda
ning rajasid kogu pargi pikkuse kaetud promenaadi. Selle kõrval istutati
paralleelne mooruspuuallee: Henry tahtis kasvatada siidiusse ja panna aluse
Prantsusmaa siiditööstusele. Sel ajal ilmus parki ka purskkaevuga bassein
(65x45 m). Henry IV pidevalt ümberehitusel olnud Tuilieries’ palees tegelikult kunagi
ei elanudki, pargis käis aga puhkamas.
1610. aastal 9-aastaselt
kuningaks saanud Louis XIII ajal muutus park hiiglaslikuks mänguväljakuks, kus
oli midagi loomaaia taolist, peeti jahti, tegutses ratsakool. Kui kuningas ja
õukond olid Pariisist eemal, lõbutsesid pargis ülikud.
Hoopis teistsugused
mõtted oli Louis XIV-l. Tema arhitektid Louis Le Vau ja Francois d'Orbay
lõpetasid lõpuks ometi Tuileries’ palee; veel laskis Louis esimese lapse sünni
tähistamiseks rajada paraadväljaku, millest sai Place du Carrousel, ning
1664. aastal palgati juba mainitud maastikuarhitekt André Le Nôtre, kes
lõi aia tasapisi kuulsust koguvas prantsuse stiilis, mida esmalt oli arendatud Vaux-le-Vicomte’is
ja viidud täiuslikkuseni Versailles’s: pukspuuhekid, lillepeenrad, kolm
purskkaevudega basseini, keskel grand allée pikkusega 350 meetrit,
äärtes pähklipuualleed. Põhja- ja lõunaservadesse ehitati pikad terrassid,
pargi lääneotsa, praeguse Concorde’i väljaku kõrvale, hoburauakujulised kaldteed
ja kaks terrassi, millelt avanes vaade kaheksakandilisele purskkaevuga
basseinile läbimõõduga 60 meetrit.
Le Nôtre ja tema sajad
aednikud, müürsepad ja maastikukujundajad töötasid aia kallal aastail 1666–1672.
Aga Louis XIV vihastas pariislaste allumatuse peale, jättis Pariisi maha ja
kolis 1671. aastal Versailles’sse. 1667. aastal avati park kuulsa
muinasjutumeistri Charles Perrault’ palvel rahvale – peale kerjuste, lakeide
ja sõdurite. Nii sai sellest esimene publikule avatud kuninglik aed.
Sellest kokkuvõttest ehk
aitab. Park on meiegi kohalolu ajal tihedas kasutuses, kusjuures tundub, et
peale turistide on siin rohkesti ka kohalikku rahvast, näiteks hulk tervise-
jooksjaid.
Üks Tuileries’i aia veesilmadest.
Tagaplaanil on jälle näha Orsay muuseum ja kaugemal ka Montparnasse’i
torn.
Aias on rohkesti 19.
sajandi skulptuure, mõni näide ka siia. Skulptuuri „Kentaur Nessos viib
Deianeira üle jõe“ (Le Centaur Nessus enlevant Dėjanire) on teinud Laurent
Honoré Marqueste (1892). Kreeka mütoloogiast ei tea ma vähimatki, aga otsin
kohusetruult Vikipeediast välja sobiva lõigu ja saan teada, et Deianeira oli
Heraklese kaasa:
Deianeira läks mehele
vastu. Tagasiteel koju jõudsid nad Evenose jõeni, millel kentaur Nessos
ülevedajaks oli. Nähtavasti ei tundnud Nessos Heraklest ära, sest ta katsus
Deianeirat ära röövida, kui naine tema seljas oli. Deianeira hüüdis appi;
Herakles laskis kentauri, kes oli juba teisele kaldale jõudnud, mürgitatud
noolega ja tappis ta. Nessos ei surnud siiski kohe, vaid jõudis öelda, et naine
võtaks tema verd. Kui tema mees peaks iial mõnd teist naist rohkem kui oma
naist armastama hakkama, tulevat teda ainult kentauri verega võida.
„Thesseus võidab
Minotaurust“ (Thésée
combattant le Minotaure) – Étienne-Jules Ramey (1821). Jälle Vikipeediast: Theseus
oli vanakreeka mütoloogias Ateena kuninga Aigeuse poeg, Minotauros ('Minose
härg') inimese keha ja pulli peaga koletis, Kreeta kuninga Minose naise
Pasiphae ja sõnni poeg. Teeme nii, et rohkem ma seda dešifreerida ei
püüa...
Ja kolmandaks valin kuju „Spartacuse
vanne“ (Le Serment de Spartacus) – Louis Ernest Barrias (1869).
Sellel ja kahel järgmisel
fotol on panoraam Tuileries’i aia keskse välja põhjapoolsest küljest,
läänekaarest idakaarde.
Aia foonil on uhked Rivoli
tänava äärsed Napoleoni-aegsed majad. Äratab tähelepanu, et siinsed
aednikud ei paista sugugi häbenevat, et muru kirendab kirikakrast ehk
margareetast, mida Eestis mõnes aias kirglikult vihatakse ja tõrjutakse.
Aia idaotsas kerkib juba Louvre’i
palee otsatorn.
Tiiu ja Rein keset Ajaloolist telge (Axe historique)
või Triumfiteed (Voie Triomphale). Selgesti näha on sellel asuv Concorde’i
väljaku obelisk ja tagaplaanil aimatav Triumfikaar. Aga samal joonel
on Louvre’i püramiid, Carrouseli triumfikaar ja kaugel läänes L'Arche de la
Défense, La Défense’i triumfikaar, mille juurde peagi suundume.
Selles osas kulgeb Tuileries’i
aia väga lai kesktee toreda, õieküünlaid täis hobukastani-
salu vahel.
Aia suurim, kaheksa-
kandiline
veesilm. Kahju-kahju, et purskkaevud ei purska!
Siin on nüüd tagaplaanil natuke
näha üks kahest eelnevas tekstis mainitud hoburaua-
kujulisest kaldteest,
...
... mida mööda saab
tõusta Tuileries’i aia lääneotsa terrassidele.
Sealt on avar vaade
nii aia, ...
... kui ka Concorde’i
väljaku poole. Taustal uhkeldab Eiffeli torn.
Ja suumitud vaade
ikka samalt terrassilt, aga veidi teisest kohast: Concorde’i väljaku
keskel seisva obeliski poole; esiplaanil on Tuileries’i aia lääneväravate
ette sokutatud kaubitsuskohad. Obeliskist vasakul kõrgub üle puude Suure
palee (Grand Palais) kuppeltorn, obeliskist paremal paistab Champs-Élysées’
algus ja aimatav on ka Triumfikaar.
Nagu lihtne näha, olen
jälle ainus ronija-entusiast perekonnas – ja saan teistele lehvitada.
Concorde’i väljaku põhjaots: kahest identsest paleest läänepoolne, Hôtel
de Crillon, paistab olema renoveerimisel ja seetõttu varjatud; teine
maja on Hôtel de la Marine, Prantsuse mereväe staabi peakorter.
Mõlemad on ehitatud 18. sajandi keskel. Nende vahelt viib Kuninga tänav (rue
Royale) Madeleine kiriku (Église de la Madeleine) juurde. Viimane
meeldib mulle millegipärast jälle väga, aga seal jääb seekord käimata.
8. linnaosas asuv Place
de la Concorde on Pariisi küllap tähtsaim ja suurim: 8,64 hektarit; väljaku
teisest servast algab ikka mööda Axe historique’i kulgev uhke Champs-Élysées.
Skulptuuride ja purskkaevudega väljaku kavandas 1755. aastal Ange-Jacques
Gabriel ja see nimetati toonase kuninga auks Louis XV väljakuks. Väljakul oli
ka kuninga ratsakuju, mille linn tellis 1748 ning mille põhiosas tegi Edmé
Bouchardon ja lõpetas tema surma järel Jean-Baptiste Pigalle (viimase järgi on
nimetatud see väljak ja terve linnaosa, kus eile õhtul käisime).
Prantsuse revolutsiooni
ajal kisti skulptuur muidugi maha ja väljak ristiti ümber Revolutsiooni
väljakuks. Ausammast asendas platsil giljotiin, mille kõrgeima auastmega
„klient“ oli kuningas Louis XVI, kes jäi peast ilma 21. jaanuaril 1793. Veel
sai rahvahulk vaimustunult hõisata, kui sama juhtus kuninganna Marie
Antoinette’i, printsess Élisabethi, Charlotte Corday (kes oli tapnud vanni
võtnud Jean-Paul Marat’), kuninga maîtresse-en-titre Madame du Barry, revolutsionääridest
revolutsiooni reetjateks kuulutatud Georges Dantoni, Camille Desmoulinsi, Maximilien
Robespierre’i ja Louis de Saint-Justi, kuulsa keemiku Antoine Lavoisier’ ja ühe
esimese feministi Olympe de Gouges’iga.
1795 sai väljak leppimise
märgiks nime Place de la Concorde (Üksmeele väljak, Concordia
on Vana-Rooma mütoloogias vaste Vana-Kreeka Harmoniale), pärast
Bourbone’ide troonile tulekut 1814 taas Place Louis XV, 1826 Place
Louis XVI ja 1830 juulirevolutsiooni järel uuesti Place de la Concorde.
Hôtel de la Marine ka omaette fotol. Mõlemad paleed, toonase
Prantsuse rokokoo ehk Louis Quinze uhke arhitektuuri näited valmisid
1758. aastal arhitekt Ange-Jacques Gabriel kavandi järgi ja ehitati algselt
valitsushooneteks.
Hôtel de Crillon sai praeguse nime Crilloni krahvi
François-Félix-Dorothee Bertoni järgi, kes ostis selle oma koduks. Aga kümme
aastat varem oli siin aset leidnud tähtis ajalooline sündmus: 6. veebruaril
1778 kirjutasid vast asutatud Ameerika Ühendriikide esindajad eesotsas Benjamin
Frankliniga ja Prantsusmaa diplomaat Conrad Alexandre Gérard de Rayneval alla
Prantsuse-Ühendriikide koostöölepingule. 1907. aastal sai hoonest hotell, kus
praegu on 103 numbrituba ja 44 sviiti, kolm restorani ja tervisekeskus. Aga
nagu näha, on ta praegu renoveerimisel.
Siis olen minagi
väljakul. Istujate selja tagant paistab Tuileries’i aia terrass,
kust tegin mitu fotot.
Üle terve laia ja elava
liiklusega väljaku paistab tegelikult teisel pool Seine’i asuv Bourboni
palee (Palais Bourbon, ehit. 1722), praegune Prantsuse
rahvusassamblee residents. Sinna pääseb üle 1787–1790 ehitatud (arhitekt
Jean-Rodolphe Perronnet) ja 1930–1932 laiendatud Concorde’i silla (Pont de
la Concorde).
Concorde’i väljaku keskel uhkeldab 23 meetrit kõrge, üle
250 tonni kaaluv 3300 aastat vana kollasest graniidist obelisk, mille
toonane Egiptuse valitsus kinkis 1829. aastal Prantsusmaale. Tegelikult oli kingitud
lausa kaks obeliski, aga teine jäi transpordiraskuste tõttu Egiptusesse ja
1990ndatel andis president François Mitterrand selle egiptlastele tagasi.
Obelisk on kunagi seisnud
Luxori templi ees. Loomulikult oli tookord keeruline ülesanne raske kivikoloss
kohale tuua. Kuidas see toimus, saab uurida obeliski jalami diagrammidelt.
Obeliski originaaltipp rööviti arvatavasti 6. sajandil eKr, Prantsuse valitsus
laskis 1998. aastal selle asemele panna praeguse kullatud lehtpüramiidi.
Väljakut ehivad ka kaks
purskkaevu; paraku pole ka neid veel tööle pandud. Põhjapoolne, mis
on fotol, sümboliseerib navigatsiooni ja kaubandust Prantsusmaa jõgedel,
Seine’i poolses väljaku servas olev aga merekaubandust ja tööstust. Purskkaevud
kavandas Pariisi kaunite kunstide koolis õppinud Kölnis sündinud sakslane Jacques
Ignace Hittorff, sünninimega Jakob Ignaz Hittorff (1792–1867) ning need pandi
püsti kuningas Louis-Philippe’i valitsusajal 1840. aastal. Purskkaevud olid
tegelikult ka Ange-Jacques Gabrieli esialgsel Concorde’i väljaku projektil, aga
jäid veepuuduse tõttu ehitamata.
Väljakul on veel kaheksa
skulptuuri, mis sümboliseerivad Prantsusmaa linnu (need on Brest, Rouen, Lyon,
Marseille, Bordeaux, Nantes, Lille ja Strasbourg; pean kurvastusega tunnistama,
et olen neist käinud ainult Rouenis ja Strasbourgis); mõni neist skulptuuridest
on eelnenud fotodel ka eemalt näha.
Kõnnime üle väljaku Champs-Élysées’
algusesse, …
… pöörame paremale ja
liigume ümber väljaku põhjaotsa. Väljaku loodeservas on väga kena park;
taustal paistev hoone peaks olema l'Espace Pierre Cardin, kus teater,
kino ja näitusesaal.
Sel fotol paistab paremas servas juba järgmist
maja ümbritsev aed. Selle sees on puude varjus hoone, mida ka pildistan,
kuna pean seda ekslikult Élysées’ paleeks. Juurde astub väga tõsise olekuga onu
ja käsib mul foto nii karmi häälega kustutada, et pistan aparaadi vutlarisse ja
ei tee natuke aega enam ühtegi foto. Alles kodus saan aru, et olin hakkama
saanud ilge kuriteoga ja püüdnud fotole püüda USA saatkonda…
Peame natuke ekslema, et
leida Concorde’i metroojaama: viidastus pole just eriti turistist hooliv. Aga
rongile me siiski veidi pärast kella 13 jõuame ja sõidame liinil nr.
1 La Défense’i.
No comments:
Post a Comment