Roosa Pariis, viimane rahukevad, V. La Defence

Sõidul La Défense’i on oluline roll jälle Reinu teadmistel: metroorong liinil nr 1 on juhita ja seetõttu tasub hõivata koht rongi ninas, et vaadata, kuidas teekond kulgeb.

See plaan õnnestubki ellu viia. Suur osa liinist on ikka maa all, aga kui üle Seine’i jõuame, saab lõpuks näha ka lähemale ruttavat sihtmärki ja seda pildistada. Rongi esiklaas on natuke toonitud, ent üks pilt tuleb täitsa hea. Otse ees näha nelinurk on muidugi La Grande Arche de la Défense ehk La Défense’i Suur kaar. See lõpetab (esialgu? – sest mine tea, ehk tuleb tulevikus midagi veel!) eelmises postituses mainitud kümme kilomeetrit pika Ajaloolise telje (Axe historique) ehk Triumfitee (Voie Triomphale).

Ja mõlemal pool raudteed algab tohutu pilvelõhkujate kogum. Fotol parempoolseim peaks olema Tour First, mitte ainult La Défense’i, vaid kogu Prantsusmaa praegu kõrgeim pilvelõhkuja, mis jääb ehitiste absoluutses edetabelis alla vaid Eiffeli tornile.

Hiigelhoone ehitas 1974. aastal rajaja Francis Bouygues’i järgi nime saanud ja 1952 asutatud kompanii Bouygues S.A. kindlustusfirmale UAP. Sestap kandiski torn aastail 1974–1998 nime Tour UAP. 159 meetri kõrguse hoone alumise otsa ristlõige kavandati kolmeharulise tähena, mille harud on 120-kraadise nurga all. Selline kuju valiti sümboliseerimaks kolme kindlustusfirmat, mille ühinemisel UAP tekkis. Kui teine kindlustusfirma AXA 1996. aastal UAP ära ostis, ristiti torn ümber Tour AXA-ks.

Aastail 2007–11 torni renoveeriti: väliskuju sai täiesti uus, lisandus mitukümmend meetrit kõrgust, nii et katus ulatub nüüd 225 ja teraviku ots 231 meetri kõrgusele. Ka uue nime, Tour First, saanud hiiglase põrandate kogupindala on 86 707 m².

New Yorgi AXA-torn on veidi kõrgem: 229 m, Montreali oma aga „ainult“ 104 m.

Kui metroost 13.20 paiku välja tuleme, jõuame La Défense’i esplanaadile või väljakule (le Parvis), mis kulgeb ka just piki Ajaloolist telge: ...

... kauguses on aimatav De Gaulle’i väljaku Triumfikaar.

Sel fotol paremat kätt ehk siis esplanaadi lõunaküljel on tohutu suur kaubanduskeskus Les Quatre Temps (arvatavasti võiks seda tõlkida Neli aega, kusjuures silmas peetakse ilmselt hommikut, päeva, õhtut ja hilisõhtut või ööd). See olevat Prantsusmaa kõige suurema käibe ja kõige suurema külastajate hulgaga ärikeskus: 2013. aastal oli siin käinud 45,7 miljonit inimest. Keskuses on kokku 230 kauplust, teiste seas näiteks Euroopa suurim, 4000-ruutmeetrine mänguasjakauplus Toys "R" Us.

2006–2008. aastal võeti ärikeskuses ette põhjalik renoveerimine, mille käigus ehitati läänekülge laiendus. See kannab nime Le Dôme ja seal on üle kahekümne toitlustusasutuse (näiteks ka Starbucks ja Le Paradise du Fruit) ja suur kinokompleks UGC Ciné Cité.

Esplanaadi vastasküljel, põhja pool, laiutab põnev koorikehitis, mille nimetus CNIT on lühend sõnadest Le Centre des nouvelles industries et technologies ehk siis uue tööstuse ja tehnoloogia keskus. 1958. aastal rajatud CNIT on La Défense’i esimene hoone, mis püstitati kui näitusekeskus vanade tööstushoonete asemele; La Defense’i nimelist nähtust toona veel polnudki. Ehitise projekteerisid arhitektid Robert Edouard Camelot, Jean de Mailly ja Bernard Zehrfuss ning insener Jean Prouvé, betoonkooriku insener oli Nicolas Esquillan.

Kolmest fotol näha tornist keskmine on Tour T1 (teise nimega Tour GDF Suez). 2005–2008 ehitatud hoone on 185 meetriga La Défense’i kõrguselt neljas pilvelõhkuja: peale enne mainitud Tour Firsti (231 m) on tast kõrgemad ka Tour Total (190 m) ning üks siinseid uuemaid kõrgmaju, 2014. aastal valminud Tour Majunga (193 m).

CNIT-is tegutseb praegusel ajal hulk kauplusi, büroosid ja hotell, siinseid ruume kasutab ka ärikool.

Sellel fotol paistab CNIT-i tagant Tour Areva; 1974. aastal ehitatud büroohoone on 184 meetrit kõrge, La Défense’i „kasvult“ viies pilvelõhkuja.

Ja linnaosa keskse väljaku lääneotsas uhkeldab La Défense’i kindlasti kõige kuulsam ehitis La Défense’i Suur kaar, ...

... mille üks funktsioone tundub olema hea paik ...

... jalgu puhata.

Aga meil on hetkel aktuaalne hoopis lõunasöögi küsimus. Selleks tasub piiluda ...

... Le Dôme’i poole, kust hakkab silma mitme toitlustusasutuse silte (neist Vapiano hääletatakse küll otsemaid maha).

Täheldan, et ümmarguse majaosa välisküljel askeldab parajasti töömees.

Katuse all vaatame esmalt veidi ringi ja korraks juhtub ka selline äpardus, et jaguneme tahtmatult kahte rühma ja mobiililevi on majas vilets. Paanikaosakond siiski kuigi kaua ei tegutse.

Söögikohti siin tõesti jätkub ja ilmselt saab lobby’s vahel ka muusikat nautida.

Maandume lõpuks võileivaäride keti Prêt A Manger söögikohta. Pole muidugi just tipprestoran, aga rahvast on vähe ja teenindus kiire ...

... ning nii külma kui ka sooja toidu valik on küllaldane.

Kui lõuna söödud, võetakse jälle aega nutitelefone näppida ...

... ja veidi töödki teha.

Aga siis jälle tegutsema, sest kell läheneb juba poole kolmele. Näide Le Dôme’i sisekonstruktsioonidest.

Avara ruumi ühes nurgas kõlab muusika ...

... ja kui asja lähemalt uurime, siis selgub, et seal käib tantsukursus või lihtsalt niisama tantsutund.

Väljume kusagilt teise-kolmanda korruse kõrguselt terrassile ...

... ja siit on vaatenurk veidi teine.

La Défense’i Suure kaare üks paralleelnimi on veel La Grande Arche de la Fraternité.

Kaare ehitus algas suure projektide võistlusega, mis kuulutati 1982. aastal välja president François Mitterrandi eestvõttel. Võidu sai taanlaste projekt – arhitekt Johann Otto von Spreckelseni (1929–1987) ja insener Erik Reitzeli looming. Ehitusega alustati 1985. aastal. 1986 läks Spreckelsen erru ja valis oma töö jätkajaks Prantsuse kolleegi Paul Andreu, Reitzel lõi kaasa kuni monumentaalse hoone valmimiseni 1989. aastal. Klaasi ja Carrara marmoriga kaetud võrdkülgse pingbetoonist kuubi mõõtudega 110x110x110 meetrit ehitas Prantsuse kompanii Bouygues, mida korra olen juba maininud. Kaar on vertikaaltelje suhtes 6,33 kraadi pööratud, kuna teisiti polnud võimalik mahutada hiigelrajatise vundamenti pinnasesse, kus juba ees metroo- ja RER-jaam ning autoteetunnel. Üksiti on kaar tänu sellele samal joonel Eiffeli ja Montparnasse’i torniga ehk kahe Pariisi kõrgeima ehitisega.

Kaare tüsedates külghoonetes majutuvat esmajoones valitsusasutused, mitte vähem tüsedas katusesektsioonis on arvutimuuseum (Musée de l'Informatique), aga see on praegu suletud, nagu ka restoran ja katusel asuv vaateplatvorm; loodetavasti siiski ajutiselt. Nimelt oli 2010. aasta kevadel liftis aset leidnud mingi õnnetus (täpsemaid selgitusi ma ei leia); küll ohvriteta, aga siiski piisavalt hirmutav, nii et ökoloogiaamet, kes katust haldab, pani juurdepääsu kinni.

Vaade samalt terrassilt Le Dôme’i ees asuvale väljakule, kus ei puudu ka tore haljastus. Peagi läheme koos Reinuga taamal kerkivate pilvelõhkujate juurde, esmalt aga Suure kaare alla uurima, kas ikka tõesti vaateplatvormile ei pääse. Oleme selleks hetkeks jagunenud: 3/5 perekonnast on siirdunud kaubanduskeskuse Les Quatre Temps poode revideerima.

Teel kaare poole möödume millestki, mis Eesti kontekstis tundub täieliku anakronismina, aga mida näeb veel mitmel pool Euroopas: telefoniputkast.

Veendume, et kaare katusele tõesti ei pääse, üleüldse käib siin vist mingi suurem remont, nii et astmestikustki on tubli viiendik suletud.

Kusagil mälusopis on mingi kild, et olen midagi lugenud ka selle veidra varikatuse kohta, mis kaare alla on pingutatud, aga praegu ei leia seda üles.

Vaade kaare trepipealselt piki La Défense’i telge. Vasakut kätt on dominandid CNIT, 161 meetrit kõrge kaksikpilvelõhkuja Cœur Défense (ju siis tõlkes Défense’i süda) ja taga iseäraliku ülaosaga kõrgeim pilvelõhkuja, 231-meetrine Tour First. Laia tänava paremal küljel on esiplaanil hiigelkaubanduskeskus Les Quatre Temps ja selle taga Tour EDF (ehit. 2001, 165 m). Ja päris kaugel on üsna hästi näha De Gaulle’i väljaku Triumfikaar.

Viimase tõstab suum päris kenasti esile. Näha on ka kaks moodsat skulptuuri, mida hiljem vaatan lähemalt.

Me ei jäta pilku heitmata ka kaare taha. Tundub, et see on esmajoones suur ehitusplats.

La Défense’i skeemiltki on näha, et kui Suurest kaarest edelas on terve suur kvartal, siis loode ja lääne vahel pole suurt midagi. Eks seda auku nüüd siis täidetagi, aga siia jääb ilmselt ka suur haljastu.

Siis kõnnime terrassilt vaadatud pilvelõhkujate poole. Möödume CNIT-i lääneküljest; siit on selle hoone iseäralikkus hoopis paremini näha kui fassaadi poolt.

Enne olen juba maininud, et CNIT oli tulevase La Défense’i üldse esimene uusrajatis, mis valmis 1958. aastal vanade Zodiaci tehaste asemele. Algselt masinaehitustööstuse näitusekeskuseks mõeldud hoone avas 12. septembril 1958 peagi pärast seda presidendiks saanud kindral Charles de Gaulle. Siis oli hoone praegusest tublisti kõrgem: lihtsalt tubli kolmandik kõrgusest jäi 1978. aastal raudtee ja raudteejaama kohale rajatud La Défense’i väljaku alla, nii et CNIT-i kolm alumist korrust on nüüd sellest madalamal.

1988. aastal ehitati hoone täielikult ümber, sisuliselt jäi alles ainult väline koorik, varasema 100 000 m² asemele ehitati 200 000 m² põrandapindu. 2009. aastal veel kord suuresti ümber kujundatud sisemusega CNIT-is tegutseb hulk büroosid ja kauplusi ning luksushotell, Paris La Défense Hilton.

Tegemist on väga tähelepanuväärse ehitisega, mis vähemalt valmimise ajal oli maailma suurim toestamata betoonkoorik. Kolmnurkne eelpingestatud betoonist katus pindalaga 22 500 m² toetub kolmele punktile, mis on üksteisest 218 m kaugusel, katuse keskpunkt ulatub rohkem kui 46 m alusest kõrgemale.

Sellelt La Défense’i väljaku servalt tehtud fotolt on hästi näha, et suur osa elust käib väljaku all. 1990. aastal ehitatud 119-meetrine pilvelõhkuja kannab nime Tour Sequoia (algselt Tour Bull ja on tuntud ka kui Tour SFR või Tour Cegetel). Teda peetakse üleminekuks La Défense’i ehitiste kolmanda ja neljanda põlvkonna vahel ning ta on esimese poolringkujulise läbilõikega tornina olnud eeskuju mitmetele uuematele.

Pilvelõhkuja lähedal seisab hiiglaslik „Pöial“ (Le pouce), prantsuse skulptori César Baldaccini (1921–1998) või lihtsalt Césari 1965. aastal valminud skulptuur. La Défense on lisaks kõigele muule ka omamoodi vabaõhumuuseum, kus lausa mitukümmend moodsa kunsti teost. Erika kinnitusel oli Tensi-Reiside endine supergiid Mihkel Steinberg diagnoosinud sel pöidlal küüneseene...

Poseerima asudes tõstan naiivselt mõõdupuuks üles oma parema käe pöidla...

Kiri pilvelõhkuja ukse kohal annab teada, et siis tegutseb Prantsuse ökoloogia, kestliku arengu ja energeetika ministeerium.

Tuleme esplanaadile tagasi teiselt poolt CNIT-i (pildi esiplaanil on üks nurgake koorikust ka näha), nii et otse ees on mõnel varasemal pildil veidi paistnud 184-meetrise Tour Areva üleni must risttahukas. Selle värvi annavad mustast marmorist katteplaadid ja tumendatud aknad. Väidetavasti oli arhitektide Roger Saubot’ ja Francois Jullienis’ inspiratsiooniallikas olnud must monoliit Stanley Kubricki 1968. aasta filmis „2001: Kosmoseodüsseia“ (2001: A Space Odyssey). Esialgu oli plaan ehitada teine samasugune torn sinna, kus nüüd asub Tour Total, aga plaan tühistati 1973. aasta naftakriisi tõttu.

Üks vaade ka põhjakaarde. Väga võimalik, et see on elumaja, vähemalt võiks olla: La Défense’il öeldakse ikkagi olevat lausa 20 –25 000 püsielanikku. Veel on fotol näha, et autoliiklus käib linna „alumistel korrustel“.

Küllap ongi viimane aeg La Défense’ist ka natuke üldisemalt kirjutada. Asub ta siis Pariisist lääne pool Courbevoie’, osalt ka Puteaux’ ja Nanterre’i kommuunis ja on Euroopa suurim just otse äripiirkonnaks ehitatud asum. Arvandmed on isegi ühe Vikipeedia artikli raames vasturääkivad, aga panen nad siiski kirja: üldpindala 1,6 km²; 72 klaas- ja terasehitist, millest umbes 40 on saja või enama meetri kõrgused; 1500 firmat, millel kokku 3,5 miljonit m² põrandapinda ja vähemalt 150 000 töötajat; 210 000 m² poepinda; 2600 hotellituba; 310 000 m² sillutatud teid ja 110 000 m² rohealasid; 45 000 üliõpilast. Igal aastal käib La Défense’is kaheksa miljonit turisti.

Väikeste majakeste, tööstushoonete ja isegi talude asemele ehitatud büroohooned olid esialgu üsna üht nägu ja nende kõrgus jäi valdavalt alla 100 meetri. Kõige esimesena sai 1965. aastal valmis Esso torn (Tour Esso). Esimene pilvelõhkuja oli 1966 valminud 105 (koos antenniga 109) meetri kõrgune Nobeli torn (Tour Nobel), praegune Tour Initiale. Samal ajal avati ka raudteeliin. 1974. aastal katsetati Pariisi-ühendust hõljukrongiga, aga katsetuseks see jäigi. 1970ndate alguses tormilisest äride arengust initsieeritud teine ehitusetapp pidurdus 1973. aasta majanduskriisi tõttu. Kolmanda põlvkonna pilvelõhkujate ehitus algas 1980ndate alguses, pärast CNIT-i rekonstrueerimist, ning 1992. aastal pikendati La Défense’ini metrooliini nr 1.

1990. aasta Bastille’i päeval andis siin suurejoonelise valgusmänguga kontserdi Prantsuse elektroonmuusika kuulsus Jean Michel Jarre ja lõi kuulajate-vaatajate arvu rekordi: kohal oli olnud kaks miljonit huvilist. 1990ndate keskel hakkas masust toibunud linnaosa taas arenema. 9. septembril 2008 tähistati võimsa ilutulestikuga La Défense’i 50. sünnipäeva.

Selle tee vasakul küljel on ikka Tour Areva ja paremal CNIT, otse ees Tour EDF (2001, 165 m), mille iseäralikku „lõigatud“ põhjanurka näeb paremini paaril hilisemal fotol.

Tour Areva kõrval olev isemoodi, erilise otstarbega klaastahukas on paremini esil järgmistel fotodel. 
Taga on näha kahest eri kõrgusega hoonest koosnev teise põlvkonna pilvelõhkuja Tour Franklin (1972, 120 m).

Mainitud klaastahukas teisest küljest …

… ja lähemalt: tublidel katoliiklastel prantslastel peab muidugi ka ärirajoonis olema pühakoda, kus palvetada. Nelipühi Jumalaema kiriku (Église Notre-Dame de Pentecôte) nurgakivi pandi paastumaarjapäeval 25. märtsil 1998, pühakoda pühitseti ja avati kolmekuningapäeval 7. jaanuaril 2001 Nii sai sellest esimene uuel aastatuhandel rajatud kirik Prantsusmaal. Klaasist ja betoonist jumalakoja projekteeris Franck Hammoutène.

Nüüd jätkan ringkäiku juba üksi: ka Rein sukeldub poodidesse. Kavatsen kõndida La Défense’i idaotsa välja, aga esiotsa jään veel siia väljaku ümber tukerdama.

Märkan alles nüüd fotolt, et kena haljasala taga on paremat kätt vist üks vanapärane karusell; need tunduvad olema ka Pariisile väga iseloomulikud.

Pilvelõhkuja Cœur Défense (2001, 161 m) ees seisva punase nähtuse üle mõtiskledes näitan järjekordselt üles oma piirilist kunstivõhiklikkust. Kuna selle all seisavad Prantsuse märulipolitsei CRS (Compagnies Républicaines de Sécurité) autod, kaldun arvama, et ju see ongi mingi politseiüksusele kuuluv isemoodi ehitis... Alles kodused guugeldused teevad selgeks, et see on hoopis moodne kunst, USA skulptori Alexander Calderi (1898–1976) taies „Punane ämblik“ (L'Araignée rouge de Calder). 15 meetri kõrgune 75 tonni kaaluv terasmürakas pandi püsti just Calderi surma-aastal, 1976.

Teisel pool väljakut uhkeldava kompositsiooni puhul oskan õnneks küll kohe arvata, et see on skulptuur; pealegi on silt juures: Joan Miró / Novembre 1978; selle kunstniku nimi on mulle tuttav. Veebist saan teada ka kunstiteose nime: „Kaks fantaasiategelast“ (Deux Personnages Fantastiques).

Sama kuju ka teisest küljest. Joan Miró (Joan Miró i Ferrà, 1893–1983) oli katalaani sürrealist: maalikunstnik, skulptor, graafik ja keraamik. 11-ja 12-meetrised puna-kolla-sinised kujud on plastist.

Väljaku lääneservas, n.ö korrus madalamal, on autotee, millest esplanaadil kulgeja saab servadest alla laskumata üle sammuda, ja autotee taga püüab pilku mitmevärviliste servadega Agami purskkaev. 88-aastane Palestiinast pärit, aga juba 1950ndate algusest Pariisis elav skulptor Yaacov Agam on tuntud just mitmesuguste liikuvate, muusika- ja värviefektidega taieste poolest. Sellel 1977. aastal avatud purskkaevul on lausa 66 düüsi, mis purskavad vett 14 meetri kõrgusele. Hetkel valitseb siin vaikus, ent youtube’ist saab vaadata, milline on töötav Agami purskkaev pimedal ajal (https://www.youtube.com/watch?v=Zy53pUWUys0).

Väljaku ja purskkaevu vahel seisab tervele linnale nime andnud skulptuur, Louis-Ernest Barrias’ (1841–1905) „Pariisi kaitsmine“ (La Défense de Paris), mis püstitati algselt looduslikule künkale Puteaux’ ja Courbevoie vahel, aga 1983 tõsteti siia ümber.

Mälestusmärk meenutab kangelasi, kes püüdsid linna kaitsta 19. septembrist 1870 kuni 28. jaanuarini 1871 kestnud Pariisi traagilise piiramise ajal Prantsuse-Preisi sõjas. Prantsusmaa kaotus viis Saksamaa keisririigi tekkeni ja lõi pinna Pariisi kommuunile.

Tagaplaanil on näha enne paar korda mainitud, kõrguselt La Défense’i kolmas pilvelõhkuja Tour Total (1985, 187 m), mis koosneb tegelikult viiest eri korpusest.

Väljakul on mõned pingid, kus jalgu puhata. Taustal on teadagi CNIT, selle taga vasakul kolmnurkse põhiplaaniga Tour Égée ehk Tour Ernst&Young (1999, 155 m), paremal Tour GDF Suez (2008, 185 m).

Foto parempoolne, kolme tiivaga hoone Tour SCOR on „ainult“ 54 meetri kõrgune, sellest vasakul on veidi näha tegelikult kahest majast koosnev Tour Franklin (1972, 120 m) ja paremas servas seisab pilvelõhkuja, mida olen juba maininud ja mis on paremini näha kahel järgmisel fotol: ...

... „mahalõigatud“ põhjaservaga Tour EDF. Prantsuse põhilise elektrikompanii EDF (Électricité de France) 165-meetrine 2000. aastal valminud peakorter on elliptilise põhiplaaniga; ellipsi suurim pikkus on 70 ja suurim laius 26 meetrit. Hoone teeb omapäraseks just see alates 26. korrusest kuni jalamini laienev kooniline kitsendus. Seetõttu on torn jalamilt veidi kitsam kui tipust.

Hoone sissekäigu kohal on 24-meetrise diameetriga ümmargune ehiskatus.

Saan siit fotole ka terve CNIT-i pika fassaadi. Peale paar pilti tagasi näha olnud tornide Tour Égée ja Tour GDF Suez paistab vasakpoolseima pilvelõhkujana veel Tour Adria (Technip) (2002, 155), mis on põhiplaanilt just samasugune nagu Tour Égée.

CNIT-i ja kiriku vahele on hakanud kogunema loosungitega protestijad. Kodus reisipäevikut vormistades hakkan taipama, et küllap on just selle kogunemisega sünkroonis ka märulipolitsei kohalolek.

Aga siis hakkan tõesti liikuma esplanaadi idapoolse otsa suunas. Kui möödun parajasti Agami purskkaevust, on see mu rõõmuks tööle pandud.

Plõksin mitu fotot, siia panen neist teise veel: et oleks näha, et veejoad „mängivad“ – vahel purskab rohkem ühest, vahel teisest servast.

Esplanaadi see pool meenutab rohkem Pariisi: mitmel pool on vabaõhukohvikuid või -restorane. Kumera otsaga hooned on madalam osa Cœur Défense’ist, Défense’i südamest. Paaril järgmisel pildil näeb ka kogu kompleksi.

Sellest tagapool kerkiv tume torn on Tour AIG, rahvusvahelise kindlustuskompanii American International Group’i peakorter (1967, 99 m), veidi maad eespool ümberehitusel Tour Aurore ja päris esplanaadi ääres seisavad madalamad elumajad.

Kahjuks ei leia ma internetist midagi viimasest üle paistva „Kurgi“ kohta.

Siin on Cœur Défense nüüd enamvähem täies suuruses näha. Põrandapinna poolest (350 000 m²) jäävat kompleks Euroopas alla ainult Bukaresti jubedusele – parlamendipaleele, kus mul on olnud korra juhust käia. Coeur Défense ehitati 2001. aastal La Défense’i kõige esimesena ehitatud ja ka kõige esimesena lammutatud torni Tour Esso (1965) asemele. Kaks kõrgemat 161 meetri kõrgust korpust on paigutatud väikese nihkega, et üks ei varjutaks teise eest päikest; korpuste laius on ainult 24 meetrit. Nii need kaks kui ka kolm suurest üldosast välja ulatuvat madalamat korpust on kumerate otsaseintega.

Teisel pool Esplanaadi on tõenäoliselt põhiliselt elumajad; nende tagant paistva torni nime ma kõigile pingutustele vaatamata leida ei suuda. Paremas servas näha hoone peaks olema Tour Ariane (varem, 1973–1995, Tour Générale), mis valmis 1975 ja on 152 m kõrge. Sellele tornile on jälle tuntust lisanud prantsuse „Ämblikmees“ Alain Robert, kes oli 2014. aasta märtsis 52-aastasena mööda torni välisseina 45 minutiga üles roninud. 
Väga tore on aga selle lõigu haljastus; eriti servas on puud-põõsad mitte ainult lehes, vaid ka õites, …

… Esplanaadi keskel, tõsi, veel päris nudid.

Sel fotol on Tour Ariane natuke rohkem näha. Torn on vist ümberkujundusjärgus.

Vasakul on juba tuttav Tour AIG, hoopis segasem on lugu parempoolsete ehitistega. Alstom on elektriseadmeid tootev firma, aga tema peakorteri asukohaks annab Vikipeedia hoopis mingi paiga Põhja-Prantsusmaal. Ja muidugi hoopis huvitav oleks teada selle akendeta ümmarguse torni otstarvet. Selliseid, kõrgemaid ja madalamaid, on esplanaadil veel mitu. Seoses järgmisel fotol põgusalt ja ülejärgmisel otsevaates paistva analoogse asjandusega tekib mul siiski üks mõte, võib-olla rumal: et need on ventilatsioonikorstnad – maa-alustel korrustel peab ju ka õhk liikuma. Aga võib-olla on see jälle lihtsalt moodne kunst...

Üks selline, värvilise triibustusega, paistab siin ees vasakul, Tour AIG-i ees.

Ja siin seesama arvatav korsten, Prantsuse maalikunstniku ja skulptori Raymond Moretti (1931–2005) „Cheminée Moretti“ või lihtsalt „Le Moretti“. 32-meetrise silindri ümber on 19 eri värvi fiiberklaasist torukesi, arvult 672. Nende kogupikkus olevat 22 km ja kaal 27,5 tonni.

Korraks ka üks tagasivaade, vasakul Tour Ariane ja Tour EDF, paremal Cœur Défense, tagaplaanil Suur kaar.

Siin on peale Cœur Défense’i näha teinegi huvitava konstruktsiooniga, nagu volditud tahukatest torn, mis esitatud lausa ehitusauhindadele: Tour Carpe Diem. Arhitekt Robert A. M. Sterni kavandatud 162-meetrine pilvelõhkuja valmis 2013. aastal ja nomineeriti kaks aastat hiljem Architizeri auhinnale.

Tähelepanu äratavad noorte puude ümber paigutatud erilise kujundusega servakivid.

Tegemist on jälle kunstiga, Iisraelis 1928. aastal sündinud, aga 1956. aastast Pariisis elava skulptori Shelomo Selinger 1983. aastal loodud tööde seeriaga „Tants“ (La Danse).

Üks osa Tantsu-haljasala on korrus esplanaadist madalam, …

… teine samal kõrgusel.

Selle paraku küll veel tööle panemata toreda purskkaevu võimalikku nime pole raske ära arvata, aga näiteks autori suhtes mu internetis kaevamine mingi tulemuseni ei vii. Olgu siis lihtsalt üks anonüümne „Konn“.

Ka selle lehma kohta mu veebijuurdlus tulemusi ei anna.

Küll leian täitsa kogemata ka internetist üles sel õuel tagaplaanil näha moodsa skulptuuri: see peaks olema Bernar Venet’ „Kaks ebamäärast joont“, 12 meetri kõrgune tõesti ebamäärane rulli keeratud terasjurakas.

Ja hakkangi jõudma sihtpunkti. Kaks viimast kõrghoonet: vasakul on veidi madalamal paiknev 105-meetrine Tour Initiale (varasem Tour Nobel, arhitektid Jean de Mailly ja Jacques Depussé ning insener Jean Prouvé), La Défense’i esimene pilvelõhkuja, mis valmis 1966 ja sai 1988 pärast renoveerimist praeguse nime, ning paremal 85-meetrine Tour Allianz 1 (varem Tour PFA või Tour AGF–Athéna ehk lihtsalt Athéna), mis anti käiku 1984. aastal.

Roosad puud Tour Allianz 1 ees.

Kahe kõrghoone vahelt suumin lähemale Eiffeli ja Montparnasse’i torni.

La Défense’i idapoolseim kunstiteos-purskkaev: Kreeka skulptori Vassilakis Takise 1990. aastal tehtud „Säravad puud“.

Nikoni suurima suumiga saan sellise, ...

... ixus’ega aga sellise foto. Vasakul raudtee, paremal autotee sukelduvad tunnelisse; teisel pool Seine’i algab Charles de Gaulle’i avenüü, pärast Porte Maillot’ väljakut saab tänav uue nime, Avenue de la Grande Armée, ja see lõpeb Charles de Gaulle’i väljakul Trimfikaare juures.

La Défense’i esplanaadi idaotsas on ka teine metroojaam: Esplanade de la Défense.

On aeg asuda tagasiteele Suure kaare poole.

Veel veidi roosasid õisi.

Põikan mõnda sisehoovi. Siin on tagaplaanil ennegi nähtud omapärase ehitusega Tour Carpe Diem. Madala maja ees olevad metallkonstruktsioonid panevad mõtlema jälle moodsa kunsti peale, aga andmeid ma millegi sellise kohta ei leia.

Teen selle mõlemast osast …

… ka suuremad fotod.

See on vast pigem siiski mänguväljak kui jälle moodne kunst?!

Coeur Défense’i sissekäik.

La Défense’i prügiurnid on äärmuslikult lihtsad.

Agami purskkaevu serval saab ka jalgu puhata. Purskkaevu taga on “mahalõigatud” nurgaga Tour EDF.

Vabaõhu-
restoran purskkaevu kõrval.

Veel üks arvatav ventilatsioonikorsten.

Paar minutit enne poolt nelja olen CNIT-i ees tagasi. Meeleavaldajate vägi on paisunud õige arvukaks. Rein arvab kodus fotolt napilt näha loosungite põhjal, et ehk on tegemist illegaalsete immigrantidega, kes nõuavad oma maal viibimise seadustamist, aga kindel ta pole.

Pidime just 15.30 kokku saama, et Pariisi tagasi sõita, aga saan teate, et kaubandus, …

… vist just Decathloni sporditarvete kauplus nõuab veel pool tundi.

Kõndida enam ei viitsi, sean ennast CNIT-i ette istuma ja Erika teeb sellest salamahti fotosüüdistuse. Selle istumise ajal jõuan juurelda ka selle üle, miks La Défense mulle meeldib, kohe päris palju meeldib. Tuleb meelde, et just samasuguse või veel suurema suu-ammuli-vaimustusega käisin ringi ka oma elu esimese välisreisi ajal Manhattani lõunaotsas, Wall Streetil ja teistel sealsetel tänavatel. Ja sama ei meeldi Tallinna nn city mürakad mulle mitte üks raas... Ju siis vist ikka nii, et hoone peab olema oma õiges kohas, maotut mürakat valesse keskkonda ei maksa istutada.

Mingil hetkel kõnnivad protestijad trummide põrinal ja lippude lehvides kuhugi majade vahele.

Veel viimane pilk Suure kaare poole; selle tagant vasakult paistev nagu äralõigatud ülaosaga torn on üks kolmest Société Générale’i, Prantsusmaa ühe suurima pangandusgrupi büroohoonest, Tour Chassagne. Viimasest umbes 40 meetri kaugusel, tegelikult samal alusel, seisab tema enamvähem täpne peegelpilt, Tour Alicante; mõlemad on 167 meetri kõrgused. Chassagne’i torni interjöör on kaunistatud Auvergneis asuvast Chassagne’i külast toodud valge kivimi, Alicante torn Hispaaniast Alicantest pärit punase marmoriga. Kahest tornimürakast Société Générale’ile paraku ei jätkunud ja nende taha ehitati veel kolmas, samuti kaldus katuseosaga Tour Granite, mis avati 2008. Oma 183 meetriga on ta La Défense’i kõrguselt kuues pilvelõhkuja.

16.10 istume jälle metroorongi ja sõidame Charles de Gaulle’i väljakule Triumfikaare juurde.

La Défense’ist kirjutamisel oli üks mu abimehi see linna skeem (allikas: http://www.orlean.com.br/blog/wp-content/uploads/2015/05/la-defense-planpieton.png).

Püüdsin veidi piiluda ka tulevikku – ja leidsin kaks täiesti erinevat kava (üks neist paraku prantsuse keeles ja kogu teksti masintõlkima hakata oli mulle liig mis liig – niigi olen prantsuse-inglise tõlkeid siin üsna palju teinud ja võib-olla millestki seetõttu ka täiesti valesti aru saanud). Selle prantsusekeelse versiooni veebilehelt teen ka kuvatõmmise:

(allikas: http://www.epadesa.fr/#projets). Ilmselgelt on siin peal hooneid, mida praegu veel pole.

Aga ingliskeelne Vikipeedia väidab, et aastail 2016–20 on tulemas järgmised tornid (nime järel kõrgus meetrites, eeldatav valmimisaasta ja praegune staatus):

Hermitage Plaza I ja II (mõlemad 323 m, 2020/21, ehitus peaks tänavu algama), Tour Phare (296 m, 2018, tühistatud), Tour Hekla (220 m, 2018, ettepanek), Tour Air² (202 m, 2017, heaks kiidetud), Tours Sisters (200 m, 2021, ettepanek), Tour Saint-Gobain (178 m, 2019, platsi ettevalmistus), Tour Alto (150 m, 2016, tänavu alustatakse ehitust), Tour AVA (142, 2016, heaks kiidetud) ja Tour Trinity (140 m, 2017, ehitatakse).

Nii et mõne aasta pärast näeb eemalt jälle hoopis teistsugust La Défense’i siluetti kui praegu. Hermitage Plazad on plaanis segafunktsiooniga, ilmselt siis osalt elu-, osalt büroopindadega, kõik ülejäänud kavatsetakse ehitada büroohooneteks.

Vikipeedias on kirjas ka mõned realiseerimata jäänud projektid: Tour Sans Fins (1989) 425 m, Tour Generali (2011) 319 m ja Tour Signal (2009) 301 m. Nii et ambitsioonikaid, ent tegelikkuseks saamata ideesid on olnud varemgi