Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, XVI. Aragats jääb nägemata. Viimased vaatamisväärsused

See, et ilm sandiks läheb, on muidugi kurb: varju jäävad ilmselt väga uhked vaated. Kuidagi viltu tikub meil vedama just kõrgete mägedega: Ararat jääbki korralikult nägemata, siin peaks juba mõnda aega paremat kätt paistma Armeenia kõrgeim mägi Aragats.

Paraku jääb Aragatski pilvise ja vihmase ilma tõttu varju ning jälle peab leppima veebist võetud fotoga (foto: Mher Hovsepian / Wikimedia). Sellel tõusevad kenasti esile mäe neli sarve (vasakult): lõuna- (3879 m), lääne- (4007 m), ida- (3916 m) ja põhjatipp (4090, teistel andmetel 4095 m). Kogu koonuse perimeeter on 200 km, tippude vahel on 350 m sügav kraater laiusega 2,5 km. Ühel nõlval paikneb 3190 m kõrgusel Kari järv. Kogu vulkaanilise süsteemi pindala on 5000 km². Kust on pärit mäe muistne nimi, polegi vist õieti teada.

Aragats on populaarne mägimatkade sihtkoht, Lilitki olevat sinna otsa roninud. Aga üksiti räägib ta oma sõbrannast, kes on käinud ka Araratil ja lendavat paraplaaniga.

Mäe lõunanõlval 1500 meetri kõrgusel asub Bjurakani observatoorium, mis oli NL üks juhtivaid astronoomiakeskusi. Observatoorium asutati 1946. aastal akadeemik Viktor Ambardzumjani algatusel, kes oli ka asutuse esimene direktor. Alates 1998. aastast kannab observatoorium just sellesama kuulsa teadlase nime.

Mäega on muidugi seotud ka mitu legendi, millest ilmselt populaarseim räägib igavesti põlevast valgusest, mis süttis, kui Armeenia ristiusustaja Gregorius Valgustaja seal palvetamas käis. Tuli põlevat ka nüüd kui rahva lootuste ja unistuste sümbol, aga olevat nähtav ainult nende jaoks, kel puhas süda ja hing.

Lilit pajatab ka teisel pool teed asuvast Ara mäest, mis samuti on praegu pilvede varjus. Selle kõrgus on 2577 m ja nime on ta saanud muistse Armeenia kuninga Ara Kauni järgi. Tollesse kuningasse olla armunud Assüüria kuninganna Semiramis. Kui armastus jäi vastuseta, laskis Semiramis Ara tappa. Mägi meenutavatki lamavat meest.

Veel paar Liliti jututeemat. Esiteks kinnitab ta, et külmal ajal söödavat siin enamasti hašši, lehmajalast valmistatud rooga, mille juurde kulub võtta rohkesti lavašši ja kolm topsi viina. Eriliste hašisõprade jaoks on Aragatsil restoran, kõrgel tasemel nii geograafilises kui ka kulinaarses mõttes, kus saab hašši ka siis, kui Jerevanis on kuum suvi.

Ja teise teema juurde mängib Lilit meile plaadilt Aragatsi tantsu laulu. 2004. aasta novembris võeti patriootilise organisatsiooni Nig-Aparan konverentsil vastu otsus korraldada järgmise aasta 28. mail, esimese vabariigi aastapäeval, „Ühtsuse tants“ ümber Aragatsi, et meenutada Sardarapati, Bash-Aparani ja Karakilisa kangelaslikke lahinguid. Rehkendati, et vaja on umbes tuhandet inimest kilomeetrile ehk kokku 168 000 inimest. Tegelikult tuli osalejaid üle 250 000, ka mitmelt poolt välismaalt, Armeenia diasporaast.

Kui internetist selle sündmuse kohta täiendavat materjali otsin, leian ka omajagu kriitikat: natuke jäänud korraldajad hätta, eriti sellega, et inimesi enamvähemgi ühtlaselt kogu 168 kilomeetrile laiali jagada. Mõnes kohas, iseäranis seal, kus tantsis vabariigi president Robert Kotšarjan, olevat lausa mitmes reas trügitud, mõned lõigud jäänud aga katmata. Videot ja fotosid vaadates tundub, et täitmata jäi ka soov, et kõigil tantsijail oleksid peas oranžid mütsikesed, et ring paistaks kosmosest vaadates suure aprikoosivärvilise ringina. Aga Jerevan olnud sel päeval lausa välja surnud, ka ühistransport ja isegi taksod olnud kõik tantsuga hõivatud. Tantsiti 15 minutit; ka Lilit oli osalenud. Esialgu tahetud jõuda ka Guinnessi rekordite raamatusse, aga see soov ei täitunud – võib-olla siis just seepärast, et päris suletud ringi siiski teha ei õnnestunud. Ei tea, Lilit ei seletanud ja ka internetist ei oska täpset põhjust leida.

Kuidas see kõik välja nägi, selle kohta leidsin ka ühe video: http://www.1tv.am/en/news/2015/05/28/Story-of-One-Photo/16568; samast on pärit ka sellele lõigule lisatud foto. Saan Liliti jutust aru, et uus „Ühtsuse tants“ võetakse ette tuleva aasta veebruaris.

Enne tantsu oli Aragatsi jalamile istutatud 110 250 puud ning avatud 1600-aastaseks saanud Armeenia tähistiku mälestuskompleks. Seda rajatist näeme põgusalt ka meie: esimest korda sõidame tast mööda kell 14.30. Samas on ka väikestest ristidest kokku pandud Armeenia ristiusustamise pirakas mälestusrist, millele, ütleb Lilit, pannakse igal aastal uus ristike juurde.

Kohe selle sama kompleksi juurest pöörame paremale, kitsale ja käänulisele teele. Vihma sajab päris kõvasti, samasuguse hooga sadavat ka Jerevanis ning Lilit pakub, et meie sihtkohas võib sadada lund. Pean seda sel hetkel naljaks, aga ühel hetkel on tee servas maas suured veel sulamata raheterad ja üleval leiame tõepoolest ka veidi lund.

Suure tee lähedal vedeleb mitmel pool rohkesti autoromusid, mille peale Ants arvab, et siia oleks hädasti vaja Tuve Kärnerit ja Järva-Jaani vanatehnika varjupaika...

Lilit ütleb, et ega seda teed teised kasutagi kui Amberdi kindluse juurde sõitvad turistid ning kurdid-jeziidid, kes käivad mägiaasadel lambaid karjatamas.

Sellele viimasele väitele saame korduvalt kinnitust, ka sellist, nagu fotol näha. Esiotsa on tee ikka kohe päris umbes, ...

... siis oskavad villa-
kandjad ühe teepoole vabamaks jätta. Mõnes kohas näeme karjuste telke, samuti on aasadel veisekarju.

Teekonnast sel auklikul kurvilisel, mäest üles ja kohati ka alla käival teel pole eriti pilte ei Antsul ega mul endal, sest tiheda vihma tõttu ei tule ju läbi piiskades akende pildistamisest suurt midagi välja. Liliti väitel tõuseme vahepeal lõppsihist koguni kõrgemale. Mingil hetkel juhib ta tähelepanu kusagilt paistvatele Metsamori tuumaelektrijaama korstnatele või ehk gradiiridele, aga minul jäävad need nägemata.

Teekonna lõpu eel jääb vihm üle ja siis saan järjekordses ligi 180-kraadilises kurvis siiski ühe pildi klõpsatud. Kaadri keskel on näha ka üks madalam asuv teelõik. Sellegi pildi järgi peaks olema selge, miks võtab sõit ligi kolmveerand tundi, ehkki kaardi järgi otsustades on vahemaa kindlasti alla 15 kilomeetri.

15.15 paiku oleme kohal: 7. sajandil ehitatud Amberdi kindluse ja 11. sajandist pärit Vahramašeni kiriku juures 2300 meetri kõrgusel. Kindlus on rajatud kahe üsna väikese, aga sügavad kanjonid kündnud jõe Arkašeni ja Amberdi ühinemiskohal. Vikipeedia ütleb, et Amber tähendab pilvedekindlust, Lilit – et ligipääsmatut kindlust; vahet ju suurt pole.

Vasakul on lõiguke teed, mida mööda siia üles sõitsime, paremal aga Arkašeni jõgi.

Enne, kui kõndima minna, tuleb riideid juurde panna: üleval on tõeliselt külm ja aegajalt sajab ka vihma.

Kõrgel künkal asuvast kindlusest kõnnime esialgu mööda, ...

... piki järsu kanjoni servas kulgevat rada kiriku poole.

Esiplaanil Hannes, tema järel Lilit ja Jaak.

Härrad ei lase ennast jahedusest siiski eriti häirida – lühikesedki püksid ajavad asja ära.

Kanjon on tõesti vägev.

Iidsed müürid.

Soovide puid ...

... on kindluse ja kiriku vahel väljal lausa mitu.

Ees Ruth, edasi Tiina ja Merike, Mati ja Ants.

Natuke paistab Aragatsi lumemütsi, mis samuti aastatega aina väiksemaks jäävat nagu enamik maailma mägede külmi katteid.

Kaks stiilset daami: Lilit ja Merike.

Fotograaf Ants.

Lõpuks on näha ka terava-
tipuline kolmnurk: kahe jõe vahelise platoo idapoolne ots.

Paikkonna skeemil näeb see välja selline.

Muidugi on kiriku juures ka hatškareid.

Vahramašeni kirik, teise nimega Püha Jumalaema katedraal on ehitatud vürst Vahram Pahlavunile. Kiriku põhjaportaali sisesillusel on kirjas valmisaasta: 1026. Kirik on ristikujulise põhiplaaniga, nurkades neli kambrit.

Kirikutorni vihmavarju meenutava katuse moodustavad kaksteist kolmnurkset tahku.

Seest on kirik üsna spartalikult kaunistatud ...

... ja sisustatud.

Katuseava.

Läidame meiegi mõne küünla (Antsu foto).

Siis liigume tagasi, kõrgendikul asuva kindluse poole.

Arvatakse, et platoo oli asustatud juba kiviajal ning et pronksiajal ja Urartu riigi päevil oli siin samuti mingi kindlus. On ka oletusi, et Amberd võis olla kuningate suveresidents. Amberdi lossi ja kindlusemüüre hakkas 7. sajandil ehitama Kamsarakanide ülikuperekond. 10. sajandil oli kindlus ja seda ümbritsev maa Pahlavunide käes. Vahram Pahlavuni ehitas, nagu enne öeldud, 1026. aastal valminud kiriku, aga tugevdas ka müüre ja rajas Arkašeni kanjoni äärde kolm bastioni. Samuti valmis sel perioodil saun ja veevarustussüsteem.

1070. aastatel vallutasid Amberdi seldžuki türklased ja muutsid kindluse oma sõjaväebaasiks. 1197 vabastasid rajatise Armeenia-Gruusia ühendsõjajõud kindral Zakareh Zakarjani juhtimisel. Zakarjanide ajal 12.–13. sajandil tugevdati veel nii kindlust kui ka kaitsemüüre ja renoveeriti teisi hooneid. 1215. aastal ostis kindluse aadlik Vatše Vatšutjan ja muutis kantsi piirkonna põhiliseks kaitserajatiseks. Paraku vallutasid mongolid kantsi juba 1236. aastal. 13. sajandi lõpul püüdsid Zakarjanid kindluse taas korda teha, aga järgmisel sajandil, pärast Tamerlani vallutusi, jäi paik kuni 20. sajandini, arheoloogiliste väljakaevamiste alguseni, üsna unarusse. Seda kõige paremini säilinud keskaegset kindlust on teiste seas uurimas käinud kuulus Hovsep (Josif) Orbeli, kellest oli juttu postitustesarja alguses.

Veel mainib Lilit, et kindluse juures on üles võetud üks episood Venemaal suure skandaali ja ägedaid vaidlusi põhjustanud Vene filmist „Lurjused“. Avastan, et filmi režissööri nimi on Aleksandr Atanesjan, küllap on kineast siis Armeenia juurtega, kui mitte lausa armeenlane.

 See teeninduspaviljon on muidugi uuemast ajast, aga selle tagant paistab kahe kupliga saun, mis on ehitatud 11. sajandil. Kummagi kupli all oli omaette pesuruum, mis on ehitamise ajast säilinud üsna esialgsel kujul. Saun töötas hüpokaustküttel.

 Veetsistern. Püsiv veevarustus oli kindlusele mõistagi eluliselt tähtis. Rajatud oli keraamika-
torudest viadukt, mis tõi vee kohale 4–5 km kaugusele paisutatud veehoidlast, kuhu koguti kõrgemalt allika- ja sulavett. Kallaletungide ajal võis see veetoru aga mõistagi kannatada saada. Seepärast oli olemas ka salajasem tee vee juurde: kaljudesse oli raiutud järsk kaetud jalgtee, mis laskus mööda lõhet Arkašeni äärde.

Kindlusevare kogupindala on 1500 m². Robustselt tahutud basaltplokkidest seinad on ehitatud veidi kaldu, et ründajaid oleks hõlpsam tabada.

Peasissekäigu ukseks oli massiivne kiviplokk, mis liikus fotol näha paigast ära läinud „hingel“.

Kunagi siseruumidesse viinud trepp.

Ühest nurgast leiame lund või sulamata raheteri.

Siseruumid olid kolmekorruselised; korruste vahel olid prussidele paigutatud laudplankudest põrandad. Esimesel ja teisel korrusel oli viis reas paiknenud ruumi, nii et tagumisse ruumi jõudmiseks tuli kõigist eesmistest läbi kõndida.

Kolmandal korrusel asusid vastuvõturuumid ja kuninglike asukate eratoad. Sama struktuuriga oli kindlus 7. sajandist peale. Väljakaevamised on näidanud, et kindlus oli üsna luksuslikult sisustatud: elegantsed nikerdatud kaunistused, õlilambid ja viirukipirruhoidjad, seintel pronks-, hõbe- ja kuldornamentidega kaunistatud siid ja brokaat. Kaunistuste seas on leitud läikivaid glasuurnõusid, mis aidanud kurja silma tagasi hoida.

Veel üks huvitav tõik Lilitilt: väljakaevamistel on leitud kääbuse skelett, millest järeldati, et kellelgi toonastest valitsejast olid lossis narrid.

Kohati tundub, et tegemist on lausa kuivlaoga, aga siiski on kivide vahel ka mörti.

Jaak on saanud jutule kohaliku kaunitariga.

Vaade aknast.

Jääb küsimata, kas riigilipp lehvib kindluse kohal pidevalt või on see heisatud tänase pidupäeva puhul.

Väljume kindlusest loodeukse kaudu.

Sellelgi pildil on näha varjulisse nurka jäänud lund.

Ülevalt on head vaated. Siin paistab väga selgelt kätte platoo kolmnurkne kuju, ...

... see on aga kindlusega sama nime kandev Amberdi jõgi, rada ääres.

Leian Antsu albumist ühelt Amberdi-fotolt ka enda.

Mõtlen veel üks kord, et küll need seinad on sajanditele ikka uskumatult hästi vastu pannud.

On aeg lahkuda.

16.20 paiku asume tagasiteele.

Juba mõni minut hiljem satume suure lambakarja sappa. Kui hoolega vaadata, leiab fotolt ka paar koormaga eeslit ja kui veel hoolikamalt, siis ka kaks „kauboid“.

Tasapisi suudame karjast läbi trügida. Jaagu palvel teeb Mesrop korraks ukse lahti; mina jään pildistamisega ivake hiljaks.

Juba suure maantee lähistel 16.50–16.55 paiku saan läbi akna nigelale pildile ka veisekarja, ...

... lambad ja veel ühe karjuse.

Veel paar minutit hiljem ilmub nähtavale siiasõidul juba märgatud hiigelrist. Loodan sel hetkel veel, et saan iseäralikku monumenti lähemalt pildistada, sest veidi maad edasi on ka tähestiku monument.

Paraku selgub, et mingit vähegi pikemat peatust pole enam aega teha: oleme päevakavast juba niigi kõvasti maha jäänud. Pealegi polegi rohkem pildistushuvilisi kui Ants ja mina ning kõigele krooniks on tee ja mälestiste vahel siit küljest tulles paras mudaväli. Risti püüan siiski pildistada, aga see jääb põhiosas künka varju, ...

... ning ka tähestikust on mul ainult paar kaugvaadet, ...

... millelt on siiski näha, et peale tähtede on väljal ka mitu inimesi kujutavat sammast. Pole raske ära arvata, et ristiga mees künkal on armeenlaste tähtsaim pühak Gregorius Valgustaja. Suure otsimise peale leian veebist, et paar mälestussammast on Mesrop Maštotshiga – ühel on mees üksi, teisel koos kuningaga – ja ühel esimese Armeenia seaduseraamatu koostaja Mkhitar Goš. Aga kummalisel kombel ei tundu ei inglis-, saksa- ega venekeelses Vikipeedias olema artiklit ei kogu selle kompleksi ega ka eraldi tähestiku memoriaali kohta. Ja üldse leiab küll hulgaliselt fotosid, aga tekste on õige napilt ning enamasti ühe ja sama jutuga.

Ants on siingi tublim ja jõuab ära käia hoopis lähemal. Tema fotodelt on näha ...

... ka tähtedele raiutud kaunistused. Nii et neid ja veebist leitud pilte uurides on mul veel rohkem kahju, et me seda kõike rohkem uurida ei jõudnud.

Nagu selle postituse alguses sai juba mainitud, avati kompleks samal päeval kui Aragatsi ümber tantsiti „Ühtsuse tantsu“ ehk täpselt täna 10 aastat tagasi, 28. mail 2005. Sai ju tähestik samal aastal 1600. aastaseks. Mesrop Maštotsh lõi tähestiku esmajoones selleks, et oleks võimalik koostada uue kristliku riigi keelne piibel.

Tähestikus oli alul 36 tähte, millele aja jooksul lisati võõrsõnade kirjutamiseks veel kolm. Kõik need 39 on memoriaalis olemas. Kompleksi kavandas Artašavani küla lähedale nimekas arhitekt Džim Torosjan, kelle töödest on eelmisteski postitustes juttu olnud. Just see paik valiti seetõttu, et Maštotshi viimne puhkepaik on siin lähedal, Ošakani küla kabelis.

Veebis tuuseldades avastan, et armeenia tähestiku mälestusmärke on veel mitmes maailma riigis, näiteks Prantsusmaal, USAs, Brasiilias, Küprosel ja Araabia Ühendemiraatides Sharjah’s.

Lisan siia ka korraliku foto hiiglaslikust metallristist, millest mul endal on väga nigelad ülesvõtted. Foto on võetud Armeenia reisibüroo Fun Travel veebilehelt (www.funtravel.am).

Miski risti juures pole juhuslik. See on kokku pandud just nii mitmest ristist, kui mitu aastat on Armeenia olnud kristlik riik, nii et praegu peaks ristide arv olema 1714 (2013. aastal kirjutatud allikas on see arv veel 1712). Risti kõrgus, 33 meetrit, vastab Jeesus Kristuse eluaastate arvule ning risti kandva kivikabeli kõrgus, 301 cm, aastaarvule, mil kristlus Armeenias vastu võeti.

Üks hoopis olmelisem pilt Antsu albumist: järjekordne näide Armeenias rohkesti kasutusel Vene autodest. Aga otse autole laaditud toru otsa juurest paistab tagaplaanil üks pühakoda. Olen üsna kindel, et see on Saghmosavank, meie järgmine sihtkoht.

Veidi enne kella 17 pööramegi jälle suurelt teelt kõrvale, sedapuhku vasakule. Sõita on sellel rajal ainult natuke, siis oleme Jerevanist veel umbes 35 km eemal, 1610 meetri kõrgusel asuva 13. sajandi Saghmosavanki kloostri juures.

18. sajandi ajaloolane Simeon Erevantsi on kirjutanud, et kloostri rajas 4. sajandil Gregorius Valgustaja, aga praegu peetakse seda arvamust lihtsalt legendiks ning kinnitatakse, et siiani säilinud kompleksi hakkas 1215. aastal ehitama Vatšutjanide vürstlik perekond ja et see valmis 1250. 13. sajandil tegutses kloostris kõrgem kool ning selles on elanud ja töötanud mitmed suurmehed: ajaloolane, geograaf ja filosoof Vardan Areveltsi, kirjanik ja Armeenia kirikulaulude šarakanide looja Gevorg Skevratsi, ajaloolane Zakaria Kanakertsi jpt.

Leian seda lõiku kirjutades mitmest allikast, et kompleksis peaks olema peakirik ehk Püha Siioni kirik, eeskoda ehk gavit, raamatuhoidla ja Jumalaema kirik. Kolme esimese asukoha leidmisega saan hakkama, sellel fotol on vasakpoolsem kuppel kiriku, keskmine gavit’i ja parempoolne raamatuhoidla oma, ...

... aga neljandat ei saa enne paika, kui leian selle foto saksakeelsest Vikipeediast (foto: A.arpi.a / Wikimedia) vaatega kompleksile ida küljest: kirik, tegelikult pisike kabel, on lisaehitis vasakpoolse osa, omapärase kupliga raamatuhoidla idaseina küljes. See ehitati 1235. aastal.

Siseneme idaküljest, uhke portaali kaudu, mis viib gavit’isse. Lilit räägib, et tema tütar käis siin hiljuti koos omaklassikaaslastega õnnistust saamas ja palub mul sissepääsust fotosid teha. Seda ma teen – ...

... ja pildistan ka detaile: mulle tunduvad need kohati üsna idamaised.

Ukse kohal on see-eest eht-armeenialik rist.

Gavit on üsna ruumikas, vägeva nelja sambaga, mis on kaartega ühendatud seinu kaunistavate pilastritega (foto: Bertramz/Wikimedia). Parempoolses seinas on kirikusse viiv uks. Gavit on kirikust madalam, aga laiem.

Ruumil on rohkelt kaunistatud kaheteistkandiline kuppel, milles valgustusavad.

Nii gavit’i kui ka Siioni kiriku laskis 13. sajandi esimesel veerandil ehitada vürst Vatše Vatšutjan.

Püha Siioni kiriku altar ...

... ja kuppel.

Väljast rööpkülikukujuline kirik on seest ikka ristikujuline, nagu armeenia kirikud tavaliselt ikka.

Altar on ka raamatuhoidlas. Käsikirjahoidla lasksid ehitada vürst Kurd Vatšutjan ja tema naine Khorišah oma noorelt surnud tütre mälestuseks.

Käsikirjahoidla kuppel valgustusavaga. Nagu ühelt varasemalt fotolt näha, on kuppel väljast omapärane kaheksa sambaga ehitis.

Saghmosavank oli omal ajal ka tunnustatud kalligraafiakeskus; mitmes toonased käsikirjad on siiani alles.

13.–14. sajandi türgi-mongoli vägede rüüsteretkede järel jäi klooster varemetena maha ning taastati alles 17. sajandil. Hiljem kannatasid ehitised raskelt 1679. ja 1827. aasta maavärinates, aga kõik tehti taas korda. Suured olid ka 1988. aasta maavärina purustused, tookord kestsid taastamistööd kuni 2000. aastani

Kui klooster vaadatud, saame lõpuks mahti näha, kui uhke koha peal me tegelikult oleme: üsna ehitiste külje alt läheb mööda sügav ja järsuseinaline kanjon, mille aegade jooksul kaevanud Kasaghi jõgi. Vaade lõuna ...

... ja põhja poole on ühtviisi uhked.

Viis kilomeetrit lõuna pool paistab läbi vine teinegi klooster: Hovhannavank.

Muidugi vorbime siis fotosid teha, küll inimestega ja küll ilma. Siin on ametis Jaak.

Tahan minagi endast jäädvustust kanjoni taustal, ehkki kükitamine on haige selja tõttu üsna vaevaline.

Klõpsutan terve seeria sellest, kuidas Ants ...

... jälle oma aparaadi viitvõttele seab ...

... ja välja tuleb selline rühmafoto. Ees Tiina ja Lilit, taga Merike, Lii, Ants, Jaak, Ruth, Hannes, Mati ja mina.

Selliseid seltskondi, nagu siin kloostri juures, oleme täna näinud veel mitmel pool pikniku pidamas: pidupäev ju ikkagi.

Kui läheme parklasse tagasi, hakkab meie vastu siirast huvi tundma üks koeranooruk, vaata et tuleb bussi kaasa. Aga jääb lõpuks siiski ilmselgelt kahetseval ilmel maha.

17.45 paiku sõidame edasi, nüüd juba kesk järjest tihedamaks muutuvat asustust. Panen siia ka kaardi (alus portaalist http://www.vidiani.com/), kuhu olen püüdnud märkida tänase päeva olulisemad punktid: punaste noolekestega peatuskohad, sinistega need paigad, mida olen maininud.

Möödume Aštaraki külje alt; seegi linn asub Kasaghi jõe ääres ja seal on mitu vana ja väga vana kirikut. Tee servas on rohkesti viljapuuaedu, näeme vägeva betoontee ehitust. Mingi rahvusvahelise fondi rahadega ehitatav magistraal läbib terve riigi põhjast lõunasse. Paremal hakkavad silma aatomielektrijaama gradiirid.

Millalgi 18 paiku oleme Jerevanis. Lilit juhib tähelepanu üüratule eramule, millest saan ka mingi foto. Tegelikult on seal antiikstiilis skulptuure ja muid liialdusi palju rohkem, kui sellelt pildilt näha. Siis viipab ta nõukogudeaegse elamurajooni poole, mida tuleks õhust vaadata: tahetud ehitada sellised majad, mis ülevalt paistnuks kui CCCP, valmis jõuti kaks ja pool C-tähte... Mööda vilksab jälle Karen Demirtšjani kontserdi- ja spordikompleks, suur ja üsna kole. Kesklinna sõidame piki uhket Kiievi prospekti, mille olevat Liliti kinnitusel projekteerinud üks kuulsa Aleksander Tamanjani poegadest; püüan veebist leida, milline neist, aga ei leia.

Enne hotelli põikame ühisel soovil kuulsasse kommipoodi Grand Candy. Võtan minagi sealt kostiks maiuseid kaasa. Maksmise süsteem on meie jaoks jälle ülimalt harjumatu: kommid kaalutakse välja ja kirjutatakse tšekk, millega lähed kassasse, kust saad siis uue tšeki vastu. Kui võtad komme eri osakondadest – ühes müüakse näiteks karamelli, teises aga šokolaadi jne –, siis trükitakse kassas kõik makstud portsud ikka ühele paberile ning sellega käid siis letist letti kaupa kätte saamas, müüja kriipsutab kättesaadud kraami paberilt maha. On eluvaldkondi, kus elame armeenlastega väga erinevates maailmades.

Kella 19 paiku jõuame juba tuttavasse hotelli Cascade. Enamik kaaslasi, kui mitte kõik, saavad vanad toad, mina aga vana toa kõrvaltoa, nr. 56, mis on ligikaudu nr. 55 peegelpilt.

Aega antakse 19.45ni, nii et jõuan oma vaevatud ihu isegi veerand tunniks horisontaali lasta. Kui siis kokkulepitud ajal alla jõuan, on kõik teised juba ootamas ja mulle surutakse ootamatult pihku kingitused korraldusega Lilitile ja Mesropile tänukõne pidada. Midagi suudan lühidalt kokku kokutada ja olemegi jälle bussikeses, et sõita viimasele õhtusöögile Armeenia pinnal.

Millegipärast pole ei minul ega Antsul sellest ainsatki fotot, paraku pole mul ka eriti mingeid mälestusi. Märkmikku olen kritseldanud, et sööme kolm käiku ja joome nii valget kui ka punast veini, mille juurde ma olevat ka tooste öelnud. Ju siis nii oligi. Igatahes 21.40 lahkume, enne 22 oleme juba hotellis, kallistame Lilitit ja ütleme Mesropile nägemiseni kuue tunni pärast. Toas, mis paraku on liiga soe ja umbne, ehkki püüan kliimat parandada küll konditsioneeriga ja küll akent avades, kulub kolmveerand tundi pakkimisele, 23.10 kuulutan välja isikliku öörahu.

Magada eriti ei õnnestu, juba 2.30 vaatan kella. Tõusen kell 3 ja avastan duši all põlveõndlast puugi. Juba Eestis olles uurin asja ja saan teada, et Armeenia puugid oma Eesti „kolleegide“ kombel hulle haigusi edasi ei kandvat; vähemalt polevat sellised faktid teada.

All fuajees antakse kaasa teemoon: võileib, õun ja jogurt. Ning käiakse kõikide tubades minibaare kontrollimas: kas kõik on ikka alles või kas võetu eest on makstud. Mesrop olevat juba 3.50 kohal olnud, veidi enne nelja läheme lennujaama poole teele.

Sõit võtab liikluseta teedel vaid veerand tundi. Halb üllatus on see, et Tallinnani meid lennule ei registreerita: ainult Kiievini. Turvaalasse sisenemisel tuleb ka näpujälg klaasile vajutada.

Pildistan läbi akna meie lennukit, peale saame lennumasinale 5.50 ja 6.29 oleme juba õhus (plaani järgi oli start 6.30).

Istun küll akna all, kohal 10F, aga jälle tiiva kohal, pealegi on pilves. Nii et Ararat peidab ennast ka nüüd. Ei jää muud üle, kui panna siia nägemata jäänud vaade (foto: Serouj Ourishian / Wikimedia). Küllap peab kunagi uuesti tulema, et see üliuhke pilt ise ära näha!

Tagasisõit on enamasti kõigil reisidel ikka kõige tüütum osa. Seekord on see iseäranis tüütu, sest tervelt kaheksa tundi tuleb olla Kiievi lennujaamas. Kahe ja poole Jerevan-Kiiev lennutunni jooksul õnnestub midagi näha ainult viimastel minutitel, kogu aeg on paksult pilves. Kohv – Nestle lahustuv – maksab lennukis kolm eurot.

Tund läheb Kiievisse jõudes ajas kaotsi ajavööndimuutuse tõttu, rattad puudutavad maad 9.08. Passikontroll on taas ülimalt aeglane, nii et kui pagasilindi äärde jõuame, ongi kohvrid juba tulekul. Järgmised seitse tundi veedame istudes, lugedes, mugides, mööda lennujaama uidates – see on päris kena, aegajalt üsna tühi, siis jälle veidi rahvarohkem.

Tegelikult sai peetud ka plaani minna linna. Mina loobusin sellest mõttest seljahäda tõttu küll juba Jerevanis. Kaaslased lõpuks samuti ei lähe, sest Kiievis ladistab vihma ja on ainult 12 kraadi sooja. Läbiaknapilt on selle kohta väike kinnitus.

Korjan kaaslaste arvamusi reisi kohta, sest Lilit palus tagasisidet. Arvamused on peaaegu läbinisti positiivsed, kuni kinnituseni, et tuleks ikka ka Lõuna-Armeeniasse sõita: Sandberg võiks sellisegi reisi korraldada ja jälle Lilit Mikaeljani giidiks kutsuda. Kodus kirjutan kiidukirja valmis ja üllatuseks leian selle peagi meid Armeenias võõrustanud firma kodulehelt.

Üks halb üllatus ootab meid veel. Antsu fotoalbumi viimase pildi juures on allkiri:

Kõik on veel rõõmsad, aga varsti küsitakse tšekkimise eest 10 € ja meeleolu muutub tundmatuseni.

Eks ta pakub ka natuke üle, päris masendusse see kulutus veel ei vii, aga eks me ole ikka pahased tõesti. Seda enam, et neiud, kes raha vastu peaksid võtma, on kuidagi eriti saamatud ja ka üsna ebaviisakad.

15.55 oleme lennukis, nüüd juba Eesti omas, nii et saan tuju tõstmiseks lahendada Õhtulehe ristsõnamõistatust. Õhku tõuseme 16.30 ja Tallinnas paneb CRJ 900 rattad maha millalgi enne 18, täpse aja olen unustanud üles kirjutada. Edasi täistunniekspressiga Tartusse ja taksoga koju.

Nende ridade kirjutamise ajaks on koduteevintsutused ammu unustatud ja meeles vaid see, et oli igavene vahva reis. Aitäh, Sandbergi Seiklusreisid ja Kaarel Liivamägi, aitäh, Armeenia, Phoenix Tour, Mesrop ja Lilit, aitäh, hääd reisikaaslased! 

Ja tungiv soovitus kõigile neile, kel Armeenia veel nägemata: minge kindlasti!