Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, VII. Hommikuvirgestus Kaskaadil ja päevatee algus: suundume idakaarde

Kolmanda, 25. mai öö uni hotelli Cascade toas nr. 55 on seniseist parim: ärkama hakkan alles pärast viit.

Kui kell 7 lõplikult silmad lahti saan, jään pilguks veel voodisse lesima – ja äkki märkan, et selle ärklitoa lagi meenutab üht üldlevinud tarbeeset; sellist, mida meist enamikul kunagi vaja läheb, aga just seda su enda jaoks varutut me üldjuhul enam näha ei saa... Tagant järele mõtlen, et ehk saadeti see nägemus mulle selleks, et oleksin päeva jooksul ettevaatlikum, kui tegelikult olen.

Alustuseks viin ellu plaani ronida pärast kell 8 ette võetud hommikusööki mööda Kaskaadi päris üles, Armeenia NSV 50. aastapäeva monumendi juurde. Esimesel reisipäeval jäi ju selle tohutu rajatise veel lõpuni ehitamata ülemine ots vaatamata. Pealegi olen hotelli aknast näinud, kuidas eriti hommikuti käib hiigeltrepi mööda üsna tihe liiklus mäel asuva linnaosa ja kesklinna vahel, sestap tahan vaadata, mis seal üleval õigupoolest näha on.

Mõeldud – tehtud. Mul on üks lootusetu tõbi küljes: loendan alati astmeid; nii ka nüüd.

Loodetavasti ma sellega eriti sassi ei läinud, aga ega see väga lihtne olnudki, sest teen mitu peatust, et fotosid klõpsida.

Kuidas saaksin näiteks jätta jälle pildistamata seda toredat päiksega majakatust ...

... või astmestiku ees oleva pargi mosaiikpeenraid.

Siis hakkangi jõudma paika, kus üleeile tõusu lõpetasime. Viienda nivoo kohale on enda sisse seadnud joonistajad.

Kui siin on kõrval üleeile juba nähtud erksavärvilised lõvilõuapeenrad, ...

... siis Kaskaadi viimase valmis trepi juures tunduvad lillekastides olema värskemad istutused.

Sellega on kogu trepistik läbi sammutud; mina sain kokku 546 astet. Armeenia-postituste teises osas osundatud Cafesjiani kunstimuuseumi kodulehel http://www.cmf.am/ on kirjas 572. Võimalik, et läksin tõesti loendamisega sassi, võimalik aga, et eri trepiosadel ongi astmete arv mõneti erinev.

Ülespoole avanev pilt pole teab mis vaimustav.

Siitki siis jälle väike valik tehtud pildiseeriast. Esmalt kuhugi edela kanti ehk hotelli suunas.

Suumitud pildil on hästi näha nii meie hotell, Hatšaturjani muuseumi uhked kaared kui ka Opera Suite Hotel’i vägev massiivne hoone.

Ja veel suurema suumiga teen portree hotellist Cascade; minu toa nr. 55 aken on ärklikorruse vasakpoolseim.

Kagusuuna pildi uhkeim ehitis on üsna foto vasakus servas: Püha Anna kiriku torn.

Väiksema suumiga pildile mahub ära ka Kaskaadi ees olev park.

Kaugemal lõuna ja edela vahel veel mõned tuttavad rajatised: mitu korda pildistatud „kolemaja“, ...

... Tsitsernaga-
berdi obelisk ja ...

... Karen Demirtšjani kontserdi- ja spordi-
kompleks.

Kaskaadi ülaosast linna põhja-
kvartalitesse minekuks tuleb kõigepealt kõndida üle ajutise silla ...

... ja siis mööda tänavat ülesmäge.

Järgmisel tänavaristil hakkavad silma korra jutuks olnud gaasitorud, mis tagavad jerevanlastele kütte.

Tänava alumises, Kaskaadi-poolses nurgas on uhke hoone: Jerevani aukodaniku Charles Aznavouri maja. Lilit just nii teda meile nimetas, alles Eestis leian, et tegemist on lausa muuseumiga.

Maja-muuseum, mille peaarhitekt Narek Sargsjan, avati 2011. Linti lõikamas oli olnud Aznavour ise, aga kohal viibis ka vähemalt kaks president: Prantsusmaa riigipea Nicholas Sarkozy ja tema Armeenia ametivend Serž Sargsjan. Nõlva poolt neljakorruselises hoones on peale muuseumi ka vabaõhu-kontserdisaal ja muusiku eluruumid; muuseumis saab näha heliplaate, raamatuid, muusikaauhindu, plakateid ja fotosid.

Nüüd juba 91-aastane Charles Aznavour (sünninimega Šahnour Varinag Aznavourjan) on pool- või veerandarmeenlaste Kim Kardashiani, Cheri ja Andre Agassi kõrval küllap kuulsaim armeenlane (foto: Mariusz Kubik / Wikimedia; foto on tehtud 2014. aasta juunis). Sündis ta küll 1924. aasta 22. mail Prantsusmaal, aga tema mõlemad vanemad olid armeenlased, ema seejuures pääsenud genotsiidi eest. Aznavour on kirjutanud üle 1200 laulu, esinenud kaheksas keeles ja müünud üle 180 miljoni heliplaadi.

Mees on ikka olnud aktiivne filantroop ja aidanud mitmel moel oma esivanemate maad. Näiteks 1988. aasta Armeenia maavärina ajal asutas ta koos kauaaegse impressaario Levon Sayaniga omanimelise heategevusfondi. 2009. aastal määrati Aznavour Armeenia saadikuks Šveitsis, ta on Genfis ka Armeenia alaline esindaja ÜROs. Tänavu osales Aznavour Jerevanis Armeenia genotsiidi aastapäeva üritustel ja andis ka kontserdi. Vanahärra oli veel mullu käinud koguni kontserttuuril.

2004. aastal omistati talle Armeenia rahvuskangelase tiitel ja sellega kaasnev Isamaa orden, kõrgeim Armeenia riiklik autasu. 2009. aastast on muusikul Armeenia kodakondsus.

Muuseumist saan teada küll alles kodus, praegu tahan aga jõuda üle Kaskaadi paistva obeliski juurde, kuhu viib kohati üsna kipakas metalltrepp. Kokku tuleb siin astmeid juurde veel 163, nii et täna on üles ronitud kindlasti rohkem kui 700 astmest.

Kaskaadi ja seda obeliski kandva betoonplatvormi vahel on küll tornkraana püsti, ...

... aga kogu ehitusplats jätab siiski üsna hüljatud mulje. Nagu korra juba mainitud, peaks siia tulema Cafesjiani muuseum.

Veel üks vaade edelakaarde; nüüd mahuvad Tsitsernakaberd ning kontserdi- ja spordikompleks ühte kaadrisse ära.

Armeenia NSV 50. aastapäevaks püstitatud samba kohta ma mingit erilist materjali ei leia, aga Bradti kirjastuse reisijuhist Armenia: with Nagorno Karabagh saab lugeda, et Kaskaad olnud algselt planeeritud selle samba juurest laskuva kosena! Üldiselt jätab see sammaski natuke lõpetamata mulje.

Siin üleval on mingi betoonkobakas veel; on see lihtsalt mingi insener-
tehnoloogiline asjandus või midagi muud, ei oska ma kusagilt teada saada.

Obeliskist põhja poole jääb suur ja vist päris tore Haghatanaki ehk Võidu park.

Sellegi kohta pole eriti midagi kirjutatud, igatahes nime on ta saanud Armeenia NSV osalusest II maailmasõjas. Siin on suur metsapark kunstliku järvega, lõbustuspark ning kohvikud.

Pargi tagant paistavad Põhja-Jerevani majad, mis jäävad seekord samuti lähemalt uurimata. Kaardilt näen, et hulk tänavaid pole siin nimede, vaid lihtsalt numbritega.

Pargist käib läbi all-linna suunduv liiklusrohke autotee.

Sama pargi kirdenurgas on Armeenia Ema, mille juures käisime esimesel hommikul.

Ja siis jälle tuldud teed tagasi, ...

... lootes, et peagi siia uuesti ka ehitusmehed tulevad ja muuseumi valmis ehitavad.

Mõned kiired klõpsud ka laskumiselt: ooperiteater ja park ...

... ning Anna kirik.

Ja olengi taas all, ...

... astmestiku jalamil.

Kokku kulus käiguks veidi üle poole tunni. Foto vasakus ülemises nurgas on jälle näha uhke Charles Aznavouri maja, paremas sugugi mitte sama uhke obelisk.

9.15 jõuan hotelli tagasi; poole tunniga sean ennast valmis kolmandaks reisipäevaks ja 9.45 olen hotelli ees. Veidi enne kümmet läheme teele.

Meie tänased põhilised sõidusihid on meid teenindanud turismifirma Phoenix Tour Armenia veebist http://phoenixtour.org/ võetud kaardil märgitud numbritega 8 ja 9: Geghardi klooster ja Garni tempel, Garnis on kavas ka matk.

Tikun reisidel alati pilte klõpsutama ka bussi aknast, ehkki tean juba ette, et ega neist teab mis asja ei saa, aga mälule on nad vahel toeks ometi. Seekord küll segavad mind ses tegevuses nii üsna nigel, väheldaste vaatevõi-
malustega istekoht kui ka bussikese toonitud aknad. Aga kohe sõidu alguses, küllap lausa Bagramjani tänaval, olen seekord üles võtnud sellise meeleoluka olmekaadri.

Täpset väljasõidumarsruuti pole ma kirja pannud, igatahes sõidame mööda suuri, üpris tiheda liiklusega tänavaid. Tee äärde jääb äärde mitu õppeasutust, nende seas Jerevani kuulus, 1920. asutatud meditsiiniülikool (Foto: Chaojoker/Wikimedia).

Lilit räägib, et NL ajal olid Armeenia meditsiinitudengid üle riigi kuulsad oma eduka esinemisega Kesktelevisiooni populaarses saates KVN (tõlkes Lõbusate ja leidlike klubi). Kõik KVN-lased olnud ka tublid üliõpilased, aga arste polevat ühestki saanud: kõik suundunud ärisse. Praeguses meditsiiniülikoolis õppivat palju hindusid, magistrantuuris ka iraanlasi.

Lilit võtabki päeva sissejuhatuseks ette Armeenia koolielu. Seitse aastat tagasi läks üldhariduskool 11-klassiliselt koolilt 12-klassilisele. Kooli minnakse kuueselt, algkool on neli klassi, 5.–9. klassi nimetatakse siin keskkooliks ja sellele järgnevaid 10.–12. klassi kolledžiks. Kolledž on kindlasti keskkoolist eraldi majas ning seal saab valida mitme süvaõppesuuna vahel: näiteks ajaloo-juura, majanduse, filoloogia jne. Liliti tütar õppis majandusharus ning sai süvendatult inglise keelt ja matemaatikat.

Kõrgkoolireform oli 10 aastat tagasi ja seal on nüüd 4 aastat bakalaureuse ja 2 magistriõpet. Abovjani tänaval sõidame mööda ka Liliti töökohast, majast, kus Jerevani ülikool 1919. aastal asutati.

Abovjani tänava laiemas koha, Abovjani väljakul, seisab Hatšhatur Abovjani mälestus-
sammas. Paraku endal seda korralikult pildistada ei õnnestu – bussiaknast tehtud fotod on liiga kehvad. Seepärast kasutan jälle Vikipeedia abi. 1950. aastal püstitatud mälestussamba autorid on skulptor Suren Stepnanjan ja arhitekt Gevorg Tamanjan (foto: Armineaghayan/ wikimedia).

Hatšhatur Abovjan (1809–1848) oli ajastu kohta väga edumeelne tegelane, keda kõige muu kõrval peetakse nüüdisaegse Armeenia kirjanduse isaks. Lilitki mainib, et Abovjan oli esimene, kes kirjutas kaasaegses armeenia keeles. See romaan, Armeenia vermed, valmis juba 1841, aga avaldati alles kümme aastat pärast autori surma, 1858. Selgub, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud; tuleks lugeda.

Pöördepunkti tõi Abovjani ellu hetk, kui ta määrati päris noore mehena 1829. aastal Tartu ülikooli professori Friedrich Parroti giidiks ja tõlgiks, kui viimane tuli Armeeniasse plaaniga ronida Araratile ja teha seal geoloogilisi uuringuid. Kolmandal katsel jõudsidki mehed püha mäe tippu. Parrotile jättis noore kaaslase teadmishimu nii sügava mulje, et ta hankis stipendiumi ja juba 1830 asuski Abovjan Tartusse õppima. Paraku ei saanud mees õpitut 1836. aastal kodumaale naasnult kuigivõrd rakendada: ta oli lihtsalt oma ajast ees, ei mahtunud toonastesse raamidesse ning tema töid ei trükitud ja muugi tegevus oli tugevalt pärsitud. Tunnustama hakati meest alles 20. sajandil. 1848. aastal Abovjan lihtsalt kadus: läks ühel aprillihommikul kodust välja ja tema edasine saatus jäigi teadmata.

Abovjani tänavalt jõuame linnast välja viivale Mjasnikjani avenüüle (küllap saanud nime Aleksander Mjasnikjani (1886–1925), bolševistliku Armeenia esimese valitsusjuhi järgi) ja selle ääres on veel mitu kohta, mille võiks üle vaadata, oleks vaid rohkem aega: näiteks 1940. aastal asutatud Jerevani loomaaed (foto: Armineaghayan/Wikimedia). Lilit juhib meie tähelepanu ühele loomaaia tornile, kus elanud maod – ja mida seetõttu kutsutud Ämmatorniks...

Veel on selle tänava ääres botaanikaaed, veepark, hulk restorane ja hotelle, aga ka suurte, kohati päris kenasti kaunistatud majadega elamurajoon.

Just nende elumajade taustal on mälestussammas, mida ebaõnnestunult pildistada üritan, nii et kasutan taas võõrast abi (foto: Eupator/Wikimedia).

See ongi see Armeenia legendaarne patriarh Hajk ehk Hajk Nahapet, kellest kirjutasin põgusalt postitusteseeria neljandas osas, kui selgitasin Armeenia armeeniakeelse nimetuse Hajastan päritolu. Hajkiga on seotud hulk legende, tema järeltulijate järgi on nimetatud Armeenia regioone ja paikkondi ning teda on oma eelkäijaks lugenud mitu Armeenia ülikute suguvõsa.

Teen Hajki kohta alles ülestähendusi, kui Lilit nimetab juba järgmist kuju; muidugi on siis mul sellestki ainult veebist leitud foto. Tork Angegh (kasutatakse ka nimekujusid Torq, Durq ja Turq) on Armeenia muistne jõu ja julguse, aga ka sepatöö ja kunsti jumalus, kes oli ebatavaliselt tugev. Teda peetakse Hajki järeltulijaks ning teda on oma Armeenia ajaloos maininud IV sajandi ajaloolane Movses Khorenatsi. Tork olnud välimuselt erakordselt inetu. Nii Hajki kui ka Torki kuju (foto: Armen Manukov / Wikimedia) autor on Karlen Nurindžanjan, valminud on need müütiliste tegelaste meenutused vastavalt 1975. ja 1977. aastal.

Lilit seostab Torki kuidagi ka Noaga ja jutt lähebki Noa laevale ning Araratile. armeenia kirikul olevat tükk Noa laeva, mida hoitakse Edžmiatsinis! Muidugi on kõneks ka see, et ennevanasti Araratile ronida ei tohtinud ja et tänapäeval sinna otse Armeeniast ei saa – tuleb minna Gruusia kaudu Türgist.

10.20 paiku sõidame läbi piirkonnast, kus rohkesti suvilaid. Maa ja majad on siin kallid: ilusad vaated, puhas õhk. Kõneks on ka vesi, millega siin olevat mingeid vaidlusi ja probleeme. Parim vesi tulevat Garnist, ka õlle pruulimiseks.

Ja 10.25 teeme pildistuspeatuse. Teeservas on mingi ehitis (foto: Bouarf/Wikimedia), millele me esialgu ei oska erilist tähelepanu pöörata, vaid sööstame laia oru servale vaadet nautima.

Alles hiljem on aega süveneda: 1957. aastal arhitekt Rafael Israeljani loodud mälestusmärk on pühendatud mehel, keda mainisin Armeenia rahatähti „portreteerides“: 1000-dramisel on Jeghiše Tšarents (1897–1937), luuletaja, kirjanik ja ühiskonnategelane, keda on nimetatud Armeenia 20. sajandi kõige olulisemaks luuletajaks. Nooruses toetas kommuniste ja liitus bolševike parteiga, 1937 langes aga stalinistliku terrori ohvriks. Kohalikud nimetavad ehitist Tšarentsi kaareks. See olevat olnud poeedi üks lemmikkohti, kus ta käis loodust imetlemas: otse vastas on ju Ararat. Mälestusmärgi kaarele on raiutud lõiguke Tšarenetsi luuletusest, kus ta ülistab just Ararati ilu, millele maailmas kusagil võrdväärset ei leia.

Vaade on kena ka praegu, ...

... aga mis on puudu, on ikka Ararat: see on endiselt paksu vine ja pilvede taga. Lii, kes elab hotellis samuti viiendal korrusel, aga vaatega lõunakaarde, olevat täna varahommikul küll mäge näinud.

Veidi on lähekonnas ka maju ...

... ning nõlvadel uitavad veised.

Oleks lõuna- ja edelakaares pilvi sama vähe kui ida pool, oleks ehk ka mägi ometi kord meilegi avatud.

Aga kaare all ootab meid ka üllatus. Panin tulles tähele küll, et siin kõnnib paar inimest, aga ei osanud kuidagi oodata, et üks meestest meie juurde astub ja ütleb, et nad võiksid meile laulda. Muidugi pole me vastu. Selgub, et tegemist on Jerevani ooperiteatri lauljatega, kelle esitus on tõesti suurepärane.

Kuulame ja plaksutame innukalt. Kui nad aga ka oma CD-plaate müüa pakuvad, ...

... hakkame tasapisi bussi poole liikuma...

Õnneks saabub kohe veel üks, suurem seltskond. Ehk läheb lauljail nendega paremini kaubaks...

10.45 jätkub meie teekond – ja sillutis muutub otse välja öeldes jubedaks.

Asi pole siiski siinsete teemeistrite erilises saamatuses või laiskuses: oleme jõudnud seismiliselt väga aktiivsesse piirkonda, kus maalihked on üsna tavaline nähtus. Püüan seda läbiaknafotodega ka veidi dokumenteerida; nagu ikka, on need pildid kehvakesed, aga midagi siiski paistab: varemeid ja mitut sorti ebatasasusi on tõesti igal sammul.

Siin on siiski ka maju, aga Liliti kinnitusel neis enamasti püsivalt ei elata. Siin olevat nimelt väga sobiv paik aedade pidamiseks, eriti hinnatud olevat siinsed kreeka pähklid, aga ka murelid, aprikoosid ja õunad.

Tundub jah, et mingi tegevus siin käib, aga paistab, et pole isegi enam elektriliine.

Oleme Kotajkhis ehk ühes kümnest Armeenia maakonnast või nende keeli marz’ist. Kotajkh asub keset Armeeniat ja on kümnest marz’ist ainus, mis ei piirne mõne välisriigiga. Lilit ütleb, et Kotajkh on tuntud oma suurpäraste hoidiste ja puuviljadest tehtud maiustuste, näiteks pastilaa poolest; ka olevat Armeenias kõige kõrgemalt hinnatud Garni kandis küpsetatav lavašš: tumedast kõvanisujahust.

Maakonna keskus on Hrazdan, suurim linn (üle 43 000 elaniku) aga Abovjan. Abovjanis tegutseb üks viiest Armeenia õllepruulikojast, mis toodab just õlut nimega Kotajkh ja mille omanik on (kuri)kuulus ärimees ja poliitik Gagik Tsarukjan, kelle NOY bränditehasesse läheme täna õhtul. Kõigi muude suurte tegude kõrval on Tsarukjan olnud Euroopa ja maailmameister käesurumises!

Vanadest aegadest on Kotajkhi linnadest hästi meeles veel mägikuurort Tsakhkadzor, kus minu meelest ka Eesti sportlased omal ajal treenimas käisid. Turismi mõttes on praegu maakonna kuulsaimad kohad muidugi need, kuhu oleme parajasti teel ja mis paiknevad päris maakonna lõunaservas.

Lilit räägib, et aiandusele on eriti soodne just siinne rohke päikesepaiste, tänu millele on puuviljad väga magusad. Praegu on üldpilt kenasti roheline, sügiseks aga kuivavat kõik pruuniks. Juunis veel sajab, juulist septembrini aga mitte. Põldu pidada olevat siin raske, sest maa on väga kivine.

Lilit: Armeenlane kaebab jumalale kivise maa üle: „Kujutad ette, kes me oleksime siis, kui meil oleks sama hea maa nagu grusiinidel?“ „Siis oleksite grusiinid!“ vastab jumal.

Gruusias sajab rohkem ja niisutust pole vaja. Siin on aga Azati jõele rajatud suur Azati veehoidla, mille üks ülesanne hüdrojõujaama käitamise kõrval on just varuda vett irrigatsiooniks.

Teekonna lõpp Geghardi kulgeb päris karmil mägiteel.