Saturday, October 3, 2015

Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, III. Jerevan: luksustänav, koduks saamata jäänud kunstniku kodu ja kuulus brändi


Otse teatri vastast, teiselt poolt väljakut, algab Põhja avenüü, mis kulgeb sama mõttelist joont mööda Kaskaadi ja selle juurest algava Tamanjani tänavaga ning lõikab kesklinna põhiliselt loode-kagu- ja edela-kirde-suunalisi suuri tänavaid terava nurga all. Fotol on lõikumine Teriani tänavaga ja tagasivaade ooperiteatri poole.


450 meetrit pikk ja 27 meetrit lai Põhja avenüü on jalakäijate päralt. Siin on neli väikest väljakut ja 11 keskmiselt 9-korruselist maja, mis ehitatud basaldist, graniidist, travertiinist ja tufist, maa all asub 2-korruseline parkla. Silma hakkab hulk luksuslikke firmakauplusi.
Mis seal salata: tänava pompoossus võtab mul lausa suu lahti. Ent mitmest Lilitile omaselt väga vaoshoitud vihjest saan aru, et tema pole sellest luksusest just vaimustuses; küllap leiab, et praegusel ikkagi üsna vaesel ajal on selline pillamine kohatu. Küllap leidub siiski ka neid, kes ennast siin igas mõttes koduselt tunnevad. Juttu tuleb ka korterihindadest sel tänaval: Liliti andmeil maksab ruutmeeter 3000 dollarit; üsna ilmselt ei saaks näiteks Jerevani ülikooli õppejõud midagi sellist endale lubada...


Siin on kalleid hotelle ja peeni restorane.









Kui uurida Tamanjani 1924. aastal koostatud generaalplaani, siis seal on see avenüü täiesti olemas, aga jäi nõukogude ajal ehitamata. Kümme aastat pärast NSVL lagunemist soojendas linnanõukogu vana plaani üles, Džim Torosjan tegi Tamanjani projekti vajalikud parandused. Päris Vabariigi väljakuni avenüüd ehitada enam ei saanud, kuna vahepeal oli rajatud rahvusgalerii hoone; seetõttu lõpeb Põhja avenüü Abovjani tänaval.










2002. aasta kevadel läks eraisikute raha toel ehituseks. Selleks ostis valitsus väikesed kinnisvarakrundid üles, ühendas need suuremateks ja müüs oksjonil arendajatele maha. Ei saa öelda, et kõik endised omanikud oleksid selle üle õnnelikud olnud...
Tänav avati 2007. aasta sügisel; mullu võeti juba ette põhjalik ümberehitus.











Abovjani tänava kaudu jõuame linna tähtsaimale platsile, Vabariigi väljakule (endise nimega Lenini väljak). Siin ristub mitu suurt tänavat ja avenüüd: Abovjani (nimetatud „Tartu poisi“ Hatšatur Abovjani järgi), Nalbandjani (poeet Mikael Nalbandjan), Tigran Suure (Armeenia kuningas 95–55 eKr), Vazgen Sargsjani (1999. aasta parlamenditulistamise ajal tapetud Armeenia peaminister) ja Amirjani.
Algne väljaku planeering on ikka 1924. aastast, Aleksander Tamanjanilt; esimene järk ehitati valmis 1926–1929. Hiljem tehti täiendusi ja ligikaudu praeguse kuju sai 1958. Muidugi on ka hilisemaid muutusi, näiteks 1990. aastal võeti maha 1940 püstitatud Lenini mälestussammas. Üldplaanilt ovaalse väljaku keskele on laotud kivimuster, mis meenutavat traditsioonilist armeenia vaipa.
Basaltvundamendiga hooned on roosast ja valgest tufist. Fotol on valitsushoone, mille tornis Moskvas ehitatud ja 1941. aastal Jerevani toodud kell diameetriga 4 meetrit; osutite pikkus on 188 ja 170 cm.


Maja seinal on kujundus-
elemendina alles Armeenia NSV vapp, mille, nagu varem kirjutatud, mõtles välja Martiros Sarjan.







Väljaku kirdeservas asuva rahvusgalerii hoone ees on suur purskkaev; päeval üsna märkamatute, õhtul aga tantsivate valgus-
mängus jugadega.






Uhked on ka Marriotti hotell ja ...









 ... ministeeriumide hoone, milles ka peapostkontor.
Just vabariigi väljakul toimuvad olulised riiklikud tseremooniad, millest uhkeim muidugi iseseisvuspäeva sõjaväeparaad 21. septembril.
Tavapäevil on väljakul parkla, kus ka meie bussike juba ootab.


Lilit meid nüüd bussi kamandabki (fotol veel Merike, Hannes ja Liliti varjus Lii).










Sõit on jälle üsna lühike, Sergei Paradžanovi muuseumisse Hrazdani jõe kõrgel idapoolsel kaldapealsel.
Paradžanovi nimi pole mulle lausa võõras, aga ega mingi lambike seda enne reisi lugedes põlema küll ei löö. Ahsoo, oli kuulus filmimees: läbilöögifilmi „Unustatud esivanemate varjud“ nimi tuleb juba tuttavam ette, ehkki näinud ma seda ilmselt pole. Aga kohapeal selgub, et tegemist on tõesti kuulsa mehega ja muuseum on oma erilisusega küllap tõepoolest väärt tiitlit „Jerevani üks populaarsemaid muuseume“.
Paradžanov, õige nimega Sarkis Hovsepi Paradžanjants sündis 1924 Tbilisis armeenlastest vanemate perekonnas. Kunstiandega noormees suundus 1945 Moskvasse ning sai sisse kuulsasse Gerassimovi kinoinstituuti (VGIK), kus õppis režissuuri Igor Savtšenko ja Aleksandr Dovženko käe all. 1948 pandi homoseksuaalsuse süüdistusega viieks aastaks vangi, aga sai amnestiaga kolme kuuga välja. On kinnitusi, et süüdistus oli fabritseeritud ja tegeliku põhjuse mees „ära peita“ andsid tema mässulised poliitilised vaated ja teod.


Kõnekas foto Paradžanovi muuseumi õuelt



1950 abiellus tatari muslimi perekonnast pärit Nigjar Kerimovaga, kelle perekond hiljem usu reetmise pärast mõrvas. Pärast seda traagilist sündmust kolis Kiievisse, õppis selgeks ukraina keele, tegi hulga filme, abiellus 1956 Svitlana Štšerbatjukiga ning sai 1958 poeg Sureni isaks.
Juba kuulsa filmimehena kuulutas Paradžanov kogu oma varasema, enne 1965. aasta tehtud loomingu rämpsuks. Pöörde tõi tema ellu Andrei Tarkovski „Ivani lapsepõlv“: Paradžanov loobus sotsrealismist ja tegi kuulsuse võitnud „Kadunud esivanemate varjud“. Hiljem said Paradžanov ja Tarkovski lähedasteks sõpradeks. „Kadunud esivanemate varjud“ võitis hulga auhindu ja võeti üsna heatahtlikult vastu ka Nõukogude Liidus. Näiteks lubas Moskva alles jätta isegi filmi ukrainakeelse originaalheli; see oli toona üpris erakordne, et NL-s tehtud muukeelset linateost vene keelde ei dubleeritud.
Varsti pärast esimest edu lahkus Paradžanov Kiievist ja asus elama esivanemate kodumaale Armeeniasse. Kohe järgmine film, 18. sajandi Armaania luuletajast, muusikust ja trubaduurist-ašuugist Sajath-Novast vändatud linateos „Granaatõuna värv“ sai NL-s üsna varsti pärast ekraanile tulekut linastus-ja väljaveokeelu.


Paradžanovi muuseumi sissekäik


1973 saadeti Paradžanov mitmete kuulsuste protestidele vaatamata viieks aastaks Siberisse range režiimiga töölaagrisse, süüdistatuna „kommunistliku partei liikme vägistamises ja pornograafia propageerimises“. Karistusest tuli ära kanda neli aastat, mees vabanes tema enda hinnangul eelkõige tänu prantsuse luuletaja Louis Aragoni, selle luuletajast abikaasa, juudi-vene päritolu Elsa Triolet’ (Elsa Kagani) ja ameerika kirjaniku John Updike’i protestidele. Vabanemise järel Tbilisisse elama asunud režissööril filme teha ei lubatud ning pandi 1982 veelkord vangi, seekord süüdistatuna altkäemaksus. Aasta hiljem pääses ta siiski taas vabadusse ning NL-s tasapisi alanud sula tingimustes sai uuesti teha ka filmitööd. Nii 1985. aastal valminud „Surami kindluse legend“ kui ka 1988. aasta film „Ašik-Kerib ehk Idamaa muinasjutt“ võitsid jälle hulga auhindu. Viimane töö, „Pihtimus“, jäi paraku pooleli: 1990. aasta juulis suri 66-aastane Paradžanov kopsuvähki. Filmi jaoks üles võetud originaalkaadreid kasutas tema kolleeg ja lähedane sõber, samuti repressioone tunda saanud Mihhail Vartanov 1992. aastal linastunud filmis „Paradžanov: viimane kevad.“

Paradžanovi muuseum asutati 1988, kui kuulsus oli asunud Jerevani elama. Ta ise valis asukoha, traditsioonilise Kaukaasia stiilis ehitatud kahekorruselise Dzoragjughi etnograafiakeskuse, ning aitas koostada muuseumi projekti. 1988. aasta Spitaki maavärina ja raske sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu suudeti muuseum avada alles aasta pärast Paradžanovi surma, juunis 1991.

Sisuliselt kogu eeltoodud jutu jätab muuseumi giid meile rääkimata, ilmselt eeldades, et teame väga hästi, kes oli Sergei Paradžanov, ja alustab sellest, et vangistuses tegi mees hulga nuku moodi pisiskulptuure ning umbes 800 joonistust ja kollaaži, milles paarsada on muuseumis välja pandud. Vangivalvurid püüdsid kunstnikku igati takistada, võtsid talt käest käepärased materjalid ja nimetasid teda hullumeeleks. Lõpuks oli tulnud Moskvast korraldus „väga andekat režissööri“ mitte segada.

Kokku öeldakse muuseumis olevat 1400 eksponaati: installatsioone, kollaaže, joonistusi, nukke, kaabusid, aga ka näiteks avaldamata libretosid.





Vangistusest vabanenult Tbilisis elades ei saanud Paradžanov õpitud ametiga tegelda ja pidi elatist teenima samasuguste kunstiteostega, mida trellidegi taga oli harjunud tegema, küllap oli lihtsalt vabadust rohkem ja materjale lihtsam hankida.


Muidugi on maitseasi, kas see kõik meeldib või mitte, aga mingit kahtlust pole küll Paradžanovi ülevoolavas fantaasias ja leidlikkuses.














Muuseumis pildistamiseks tuleb osta 700-dramine (ehk umbes 1,3-eurone...) pilet . Mõistagi ei jäta ma seda „hiigelkulutust“ tegemata ja klõpsin innukalt sadakond fotot. Panen neist paar tosinat kas siia. Esmalt näiteid kollaažidest ...












... ja nukkudest. Nukke oli Paradžanov nimetanud oma lavastamata filmide tegelasteks.









Vaadata saab ka lõiku ühest filmist; kahjuks läheb kõrvust mööda, millisest just. Fotol on muuseumi giid ja Mati.







Minu õemees, juuksur Žora (1969).











Columbuse muna (1985).












Vares, kes kaotab muna (1980).











Auruvedur (1988).













Püha õhtusöömaaeg (1973).

Osavalt on ära kasutatud purunenud serviis: Vanaema pähklimoos (1986).


Mälestus mustas kalamarjast (1984).










Briti admiraliteedi vapp (1984).

















Etenduse „Padaemand“ eesriide eskiis (1984).
















Eskiisid lavastusele „Deemon“ (1987).












Jõuad sa kõiki detaile üle vaadata!
















Suveöö unenägu (1987).












Müüsin maha oma suvila (1985).










Infarkt (1986).
















Autoportree Istanbulis (1989).

















Mõni episood Gioconda elust (1988).











Maja teisel korrusel on kaks tuba sisutatud Paradžanovi Tbilisi korterist toodud mööbliga. Kui mees poleks elavate seast lahkunud, oleks ta neisse ruumidesse elama asunud.

Tubade seintel on rohkesti kunstiteoseid, seal hulgas kingitusi režissöörile. Näha saab ka kinofestivalide plakateid ja auhindu ning kirju sellistelt kuulsustelt nagu Federico Fellini, Lilja Brik (tuntud kui Majakovski muusa), Andrei Tarkovski, Mihhail Vartanov ja Juri Nikulin.


Siingi ei saa läbi irooniliste nüketeta.










Üks päris iseäralik kunstiliik: taalrid, mille vangis istunud kunstnik oli 1974–1977 vaid küünte abil graveerinud ... piimapudelite alumiiniumkorkidest.














Ühe „taalri“ hõbekoopia võeti 2005. aastal Jerevani kinofestivali auhinnaks, „Kuldseks aprikoosiks“.















Muuseumist välja astudes märkan skulptuuri, mis tundub mulle esimesel hetkel Leninina. Tegelikult on see siiski Sergei Paradžanov (kunstnik A.Fudženko, Kiiev, 1967)














Veel üks eksponaat muuseumi õuelt.
Päris huvitava nimekirja muuseumi prominentsetest külastajatest leiab ingliskeelsest Vikipeedia artiklist: Paulo Coelho, Wim Wenders, Mihhail Vartanov, Tonino Guerra, Enrica Antonioni, Atom Egojan, Nikita Mihhalkov, Vladimir Putin, Aleksandr Lukašenko, Jevgeni Jevtušenko, Arnold Rüütel, Valdas Adamkus, Tarja Halonen, Donald Knuth ja paljud teised.


Muuseum paikneb, nagu öeldud, Hrazdani jõeoru kaldal ja siit on päris hea vaade mitmes suunas. Muuseumi kõrval on teisigi Kaukaasia-stiilis maju, mida Jerevanis just palju ei näe, küll aga Tbilisis.












Veel üks rõdudega maja, selle tagant paistab veidi Püha Sarkisi katedraali (armeenia-päraselt Surp Sarkis Mayr Yekeghetsi, ehitatud 1842). Eemal kõrguv tume torn on Noy konjakikompanii uus adminitratiivhoone; ühel järgmistest päevadest näeme teda lähemalt.

Hrazdan on üsna kitsuke, aga jõudnud aegade jooksul künda muljetavaldava kanjoni. Otse ees on Võidu sild. Veidra pooleli jäänud rajatise kohta teisel jõe kaldal ei oska Lilit midagi arvata.
141 km pikk Hrazdan algab umbes 1100 meetri kõrguselt Sevani järve loodenurgast ja suubub Ararati tasandikul 826 m kõrgusel mööda Türgi piiri voolavasse Araksi ehk Arasi jõkke. Hrazdani jõele ehitati NSVL elektrifitseerimise käigus terve hüdroelektrijaamade seeria, mis on Sevani taset tunduvalt madaldanud. Jõe vett kasutatakse ka põldude niisutuseks.
200 m pikkune ja 34 m kõrge seitsme kaarega Võidu sild (Haghtanaki kamurj) avati 25. november 1945 ja nimetati NL võidu auks Hitleri-Saksamaa üle.

Hrazdani staadion, mis avati 1970 (arhitektid Korjun Hakobjan ja Gurgen Mušeghjan), on Armeenia suurim spordirajatis. Seal peetakse muidugi ka muid spordivõistlusi ja kontserte, aga esimeses järjekorras on ta ikkagi jalgpalliareen. Mahutas enne 2008. aasta ümberehitust 75 000 vaatajat, nüüd 54 208, aga neil kõigil on istekoht.


Staadioni tagant paistab meie ühise arvamuse kohaselt Jerevani kõige eba-
õnnestunuma arhitektuuriga elumaja.






 Tugevalt suumitud foto: esiplaanil staadioni prožektoritorn, tagant paistab vasakul Karen Demirtšjani kontserdi- ja spordikompleksi katus ning paremal genotsiidi mälestuskompleks Tsitsernakaberd, mustast tufist hoone keskel aga on iseseisva Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani (oli ametis 1991–98) elamu.

Seejärel sõidame üle Võidu silla Hrazdani teisele kaldale: ees on käik kuulsasse Ararati bränditehasesse. Selles kõrgel platool asuvas uhkes üheksa kaarega hoones on tehas tegutsenud alates 1953. aastast.

Tehase eest avaneb taas tore vaade Hrazdani orule. Siit näeb ka, kui vägev on 25 meetri laiune Võidu sild.

Otse üle silla, teisel pool jõge kõrguv hall hoone on teine Jerevani bränditootja; NOY ehk Noa nime kandev tehas. Tegelikult algas brändi tootmine just seal, kunagise Jerevani kindluse kohal. Kas kaks tehast on pigem kolleegid või konkurendid, jääbki mulle ausalt öeldes arusaamatuks, ehkki käime selle reisi jooksul ka NOYs. Lugu, mida räägitakse meile tehase ajaloost, on mõlemas kohas laias laastus mõistagi sama.

Enne Ararati tehasesse astumist vaatame ka Võidu sillast vasakule. Selle vaate üks dominante on paar lõiku tagasi juba mainitud Püha Sarkisi katedraal.


Olemegi tehase külastuskeskuses. Kuna ekskursiooni algus veidi venib, on aega uurida, kas ja mida siit pärast kaasa osta. Fotol on sellega ametis Jaak ja Mati.













Siis algab põgus ringkäik. Ma ei teagi, kas olen juba päevast liiga väsinud või on siinsel giidil natuke liiga kaukaasiapärane vene keel, igatahes ei suuda ma tema juttu kuigivõrd jälgida. Kindlasti mängib ebasoodsalt kaasa ka kõrgete ruumide kõmisev akustika. Ruumi seinale manatud kaardil on näha Armeenia ja Mägi-Karabahhi veinipiirkonnad.
Giid räägib, et 92% tehase toodangust veetakse välja kokku 33sse riiki, lõviosa seejuures Venemaale.

Sel fotol ongi meie väga lustilise olekuga giid. Muu hulgas räägib ta brändi „inglite osast“: alkoholist, mis läbi tünniseinte õhku haihtub. Ning lisab, et päev otsa nende aurude sees töötades saad õhtuks kenasti lõbusa tuju. Võib-olla on see üksiti seletus tema enda olekule?!
Tünn ja ka ruumi seinad on tihedalt täis külastajate autogramme. Paar reisikaaslast jäävad sinna rühmast veidi maha vaba kirjutuskohta otsima...



Pisut ka tehase ajaloost; põhiliselt olen selle jutu kokku kirjutanud Vikipeedia ja kompanii kodulehe http://www.araratbrandy.com/ põhjal.
Kompanii asutas 1887. aastal kaupmees ja filantroop Nerses Tairjants oma sugulase Vassili Tairovi abiga. Juba kümme aastat varem oli Tairjants rajanud endisesse Jerevani kindlusesse veinikeldri, nüüd hakkas seal ka brändit destilleerima. Kõrgaeg saabus 1898, mil ettevõtte ostis vene ärimees, viina- ja likööritootja Nikolai Šustov. Šustovi kompaniist Šustov ja Pojad sai tsaar Nikolai II õukonna alkoholitarnija. Pariisi maailmanäitusel 1900 võitis Šustovi brändi grand prix’ ja pimedegustatsiooni tulemusena võis hakata seda seaduslikult nimetama konjakiks.
1920. aastal tehas riigistati, 1948 muudeti aga 1940. aastast Šustovi tehasena tuntud ettevõte Jerevani veini- ja bränditehaseks ning ruumid jagati kaheks: veinitehaseks ja bränditehaseks. Nagu juba mainitud, sai viimane omaette maja jõe teisel kaldal 1953. aastal. Seda peetakse Jerevani nõukogude perioodi arhitektuuri üheks parimaks näiteks.
1998. aasta suvel müüs Armeenia valitsus Jerevani brändikompanii 30 miljoni dollari eest Prantsuse alkoholifirmale Pernod Ricard.

Tehase säravaimad ajad on seotud tehnoloog Markar/Margar Sedrakjaniga, kelle tehnoloogia põhjal loodi kuulsaimad Armeenia brändi margid. Kuuleme reisi jooksul mitu korda juttu, kuidas Stalin võttis 1945. aasta Jalta konverentsile kaasa ka Sedrakjani 1943. aastal välja töötatud brändit Dvin, mis nimetatud varakeskaegse Armeenia pealinna järgi, ning pakkus seda heade napside eksperdile Winston Churchillile. Too sattunud joogist sellisesse vaimustusse, et edaspidi saadeti brittide peaministrile nelisada pudelit Dvini aastas. Ühel päeval teatanud Churchill aga oma suurest pettumusest: tema lemmikmargi kvaliteet oli langenud. Stalin lasknud asja uurida ja kui selgus, et brändimeister on vahepeal asumisele saadetud, käskinud otsemaid mehe tehasesse peatehnoloogi kohale ennistada ja talle parteipilet tagasi anda. Nii sai Churchill taas nautida suurepärast märjukest, Sedrakjan pälvis aga lõpuks sotsialistliku töö kangelase aunimetuse.

Mainitud veebilehel http://www.araratbrandy.com/ on päris huvitav valik kuulsusi, kes kõik tehases mõne viimase aasta jooksul käinud: Dmitri Medvedev, Sergei Lavrov, Michel Platini, Krzysztof Penderecki, Michel Legrand, George Benson, Emir Kusturica, Peter Gabriel, Garou, Ian Gillan, Tony Iommi jt.
Ja veel üks lugu sealt samast: kui Vladimir Putin kohtus 2013 oma Sotši villas Suurbritannia peaministri David Cameroniga, kinkinud ta viimasel ka pudeli Armeenia brändit ja meenutanud Stalini kingitust Churchillile.
Suurte Armeenia brändi austajatena on Vikipeedias märgitud veel Agatha Christie ja Frank Sinatra.


Vaatidel näha tuntud nimede ja autogrammide seas märkame ka sellist.












Traditsiooniliselt lõpeb käik degustatsiooniga.
Peale kell 18 lahkume ja sõidame korraks hotelli, sealt restorani õhtusöögile ning 20.50ks uuesti hotelli tagasi. Viimased paar tundi on kõvasti vihma sadanud ja sajab aina edasi. Vähe sellest: on ka tugev äike. Kaaslased lähevad kuskile Eurovisioni lauluvõistlust vaatama, mina olen liiga väsinud ja selg tikub haiget tegema, nii et heidan juba 23.10 magama.












Päeva kokkuvõtteks ka väike skeem (aluskaart http://www.hyurservice.com): püüan tänased põhilised mainitud kohad ligikaudu ära märkida: 1 – hotell Cascade, 2 – Kaskaad, 3 – Armeenia Ema, 4 – Matenadaran, 5 – ooperiteater, 6 – Põhja avenüü, 7 – Vabariigi väljak, 8 – Paradžanovi muuseum, 9 – Hrazdani staadion, 10 – Võidu sild ja 11 – Ararati bränditehas.

1 comment:

  1. Minu nimi on Ahiga Audrey, ma elan Ohio, USAs ja ma olen õnnelik abieluna armunud ja hooliv abikaasa koos kolme lapsega. Minu perekonnas aasta tagasi tekkis suur probleem minu ja mu abikaasa vahel, nii kohutav, et ta esitas kohtuasja kohtule abielulahutuse saamiseks. Ta ütles, et ta ei jää kunagi koos minuga enam ja et ta enam ei armasta mind. Nii et ta lahkus majast ja põhjustas mulle ja mu lastele tõsiseid valusid. Ma proovisin kõiki oma vahendeid, et saada ta tagasi paljude kerjustega, kuid kõik pole kasutust. Lõpuks kinnitas ta, et on teinud oma otsuse ja ta ei näe mind enam kunagi. Kallis õhtul, kui tulin töölt tagasi, kohtusin mu vana sõbraga, kes küsis mu abikaasalt. Ma selgitasin talle kõike, nii et ta ütles mulle, et ainus võimalus, kuidas ma oma mees tagasi saan, on külastada õigekirjakaarti, sest see tõesti tema jaoks ka töötas. Kuid ma ei uskunud õigekirja, kuid mul ei olnud muud valikut kui järgida tema nõuannet. Ta andis mulle õigekirjakontrolli e-posti aadressi, kes on spellspecialistcaster937@gmail.com
    Järgmisel hommikul saatsin mulle e-kirja aadressile, mille ta mulle andis, ja õigekirja kinnitust, et annan oma abikaasa tagasi kahe päeva jooksul. Mis fantastiline avaldus! LOL !!! Ma pole kunagi mõelnud, et ta rääkis minuga ja rääkis mulle kõik, mida ma pean tegema. Järgmisel hommikul, üllatavalt, mu mees, kes ei kutsunud mind üle aasta, kutsus mind tagasi tulema. Nii hämmastav on nii? Noh, just sel päeval tuli ta tagasi suure armastuse ja rõõmu juurde ja vabandas oma vigade ja valude pärast, mis ta mulle ja mu lastele põhjustas. Alates sellest päevast on meie suhe olnud tugevam kui varem. Tänan teid selle suurepärase õigekirjaga kanali eest. Minu nõuanne kõigi erinevate ülesannete jaoks on see, et pöörduda selle suure mehe poole ja nagu ka minu jaoks ta lahendab kõik teie probleemid. Võite saata talle selle e-posti aadressi kaudu meili. Ma lubasin talle, et ma ütleksin kogu maailmale oma suurepäraste volituste üle. kui teil on selline seisund või kui teil on probleeme "tagasi võtta oma ex, mitte ainult, et ta saab teid aidata
    1) edendada kõiges, mida teete.
    2) teeni head raha või võida loterii.
    3) Ettevõtte edu saavutamine.
    4) vaimsed probleemid.
    5) süüdistus
    6) Otsige oma elu partnerit.
    7) saada hästi tasustatud töö.
    8) Hangi kontrolli oma abielu.
    9) saada kasu ja saada inimestele atraktiivsust.
    10) saada raha kaduma.
    (11) paraneb kõik haigused. nii kõvenev ja ebatervislik nagu HIV / AIDS, vähk, üldse midagi
    (12) lahendab raseduse probleeme ja õnnistab teid lastega.
    (13) Viisa või tööluba
    tema e-posti aadress jälle uuesti spellspecialistcaster937@gmail.com

    ReplyDelete