Otse teatri vastast, teiselt poolt väljakut, algab Põhja avenüü, mis kulgeb sama mõttelist joont mööda Kaskaadi ja selle juurest algava Tamanjani tänavaga ning lõikab kesklinna põhiliselt loode-kagu- ja edela-kirde-suunalisi suuri tänavaid terava nurga all. Fotol on lõikumine Teriani tänavaga ja tagasivaade ooperiteatri poole.
450 meetrit pikk ja 27 meetrit lai Põhja avenüü on jalakäijate päralt. Siin on neli väikest väljakut ja 11 keskmiselt 9-korruselist maja, mis ehitatud basaldist, graniidist, travertiinist ja tufist, maa all asub 2-korruseline parkla. Silma hakkab hulk luksuslikke firmakauplusi.
Mis seal salata:
tänava pompoossus võtab mul lausa suu lahti. Ent mitmest Lilitile omaselt väga
vaoshoitud vihjest saan aru, et tema pole sellest luksusest just vaimustuses;
küllap leiab, et praegusel ikkagi üsna vaesel ajal on selline pillamine kohatu.
Küllap leidub siiski ka neid, kes ennast siin igas mõttes koduselt tunnevad.
Juttu tuleb ka korterihindadest sel tänaval: Liliti andmeil maksab ruutmeeter
3000 dollarit; üsna ilmselt ei saaks näiteks Jerevani ülikooli õppejõud
midagi sellist endale lubada...
Siin on kalleid
hotelle ja peeni restorane.
Kui uurida
Tamanjani 1924. aastal koostatud generaalplaani, siis seal on see avenüü
täiesti olemas, aga jäi nõukogude ajal ehitamata. Kümme aastat pärast NSVL
lagunemist soojendas linnanõukogu vana plaani üles, Džim Torosjan tegi
Tamanjani projekti vajalikud parandused. Päris Vabariigi väljakuni avenüüd
ehitada enam ei saanud, kuna vahepeal oli rajatud rahvusgalerii hoone; seetõttu
lõpeb Põhja avenüü Abovjani tänaval.
2002. aasta
kevadel läks eraisikute raha toel ehituseks. Selleks ostis valitsus väikesed
kinnisvarakrundid üles, ühendas need suuremateks ja müüs oksjonil arendajatele
maha. Ei saa öelda, et kõik endised omanikud oleksid selle üle õnnelikud
olnud...
Tänav avati
2007. aasta sügisel; mullu
võeti juba ette põhjalik ümberehitus.
Abovjani tänava kaudu jõuame linna tähtsaimale platsile, Vabariigi väljakule (endise nimega Lenini väljak). Siin ristub mitu suurt tänavat ja avenüüd: Abovjani (nimetatud „Tartu poisi“ Hatšatur Abovjani järgi), Nalbandjani (poeet Mikael Nalbandjan), Tigran Suure (Armeenia kuningas 95–55 eKr), Vazgen Sargsjani (1999. aasta parlamenditulistamise ajal tapetud Armeenia peaminister) ja Amirjani.
Algne väljaku
planeering on ikka 1924. aastast, Aleksander Tamanjanilt; esimene järk ehitati
valmis 1926–1929. Hiljem tehti täiendusi ja ligikaudu praeguse kuju sai 1958.
Muidugi on ka hilisemaid muutusi, näiteks 1990. aastal võeti maha 1940
püstitatud Lenini mälestussammas. Üldplaanilt ovaalse väljaku keskele on laotud
kivimuster, mis meenutavat traditsioonilist armeenia vaipa.
Basaltvundamendiga
hooned on roosast ja valgest tufist. Fotol on valitsushoone, mille tornis Moskvas
ehitatud ja 1941. aastal Jerevani toodud kell diameetriga 4 meetrit; osutite
pikkus on 188 ja 170 cm.
Maja seinal on
kujundus-
elemendina alles Armeenia NSV vapp, mille, nagu varem kirjutatud, mõtles välja Martiros Sarjan.
elemendina alles Armeenia NSV vapp, mille, nagu varem kirjutatud, mõtles välja Martiros Sarjan.
Väljaku kirdeservas
asuva rahvusgalerii hoone ees on suur purskkaev; päeval üsna
märkamatute, õhtul aga tantsivate valgus-
mängus jugadega.
mängus jugadega.
Uhked on ka Marriotti
hotell ja ...
Just vabariigi
väljakul toimuvad olulised riiklikud tseremooniad, millest uhkeim muidugi
iseseisvuspäeva sõjaväeparaad 21. septembril.
Tavapäevil on
väljakul parkla, kus ka meie bussike juba ootab.
Sõit on jälle üsna lühike, Sergei Paradžanovi muuseumisse Hrazdani jõe kõrgel idapoolsel kaldapealsel.
Paradžanovi nimi
pole mulle lausa võõras, aga ega mingi lambike seda enne reisi lugedes põlema
küll ei löö. Ahsoo, oli kuulus filmimees: läbilöögifilmi „Unustatud esivanemate
varjud“ nimi tuleb juba tuttavam ette, ehkki näinud ma seda ilmselt pole. Aga
kohapeal selgub, et tegemist on tõesti kuulsa mehega ja muuseum on oma
erilisusega küllap tõepoolest väärt tiitlit „Jerevani üks populaarsemaid
muuseume“.
Paradžanov, õige
nimega Sarkis Hovsepi Paradžanjants sündis 1924 Tbilisis armeenlastest vanemate
perekonnas. Kunstiandega noormees suundus 1945 Moskvasse ning sai sisse
kuulsasse Gerassimovi kinoinstituuti (VGIK), kus õppis režissuuri Igor Savtšenko
ja Aleksandr Dovženko käe all. 1948 pandi homoseksuaalsuse süüdistusega viieks
aastaks vangi, aga sai amnestiaga kolme kuuga välja. On kinnitusi, et süüdistus
oli fabritseeritud ja tegeliku põhjuse mees „ära peita“ andsid tema mässulised
poliitilised vaated ja teod.
Kõnekas foto
Paradžanovi muuseumi õuelt
1950 abiellus tatari muslimi perekonnast pärit Nigjar Kerimovaga, kelle perekond hiljem usu reetmise pärast mõrvas. Pärast seda traagilist sündmust kolis Kiievisse, õppis selgeks ukraina keele, tegi hulga filme, abiellus 1956 Svitlana Štšerbatjukiga ning sai 1958 poeg Sureni isaks.
Juba kuulsa
filmimehena kuulutas Paradžanov kogu oma varasema, enne 1965. aasta tehtud
loomingu rämpsuks. Pöörde tõi tema ellu Andrei Tarkovski „Ivani lapsepõlv“:
Paradžanov loobus sotsrealismist ja tegi kuulsuse võitnud „Kadunud esivanemate
varjud“. Hiljem said Paradžanov ja Tarkovski lähedasteks sõpradeks. „Kadunud
esivanemate varjud“ võitis hulga auhindu ja võeti üsna heatahtlikult vastu ka
Nõukogude Liidus. Näiteks lubas Moskva alles jätta isegi filmi ukrainakeelse originaalheli;
see oli toona üpris erakordne, et NL-s tehtud muukeelset linateost vene keelde
ei dubleeritud.
Varsti pärast
esimest edu lahkus Paradžanov Kiievist ja asus elama esivanemate kodumaale
Armeeniasse. Kohe järgmine film, 18. sajandi Armaania luuletajast, muusikust ja
trubaduurist-ašuugist Sajath-Novast vändatud linateos „Granaatõuna värv“ sai
NL-s üsna varsti pärast ekraanile tulekut linastus-ja väljaveokeelu.
Paradžanovi
muuseumi sissekäik
1973 saadeti
Paradžanov mitmete kuulsuste protestidele vaatamata viieks aastaks Siberisse
range režiimiga töölaagrisse, süüdistatuna „kommunistliku partei liikme
vägistamises ja pornograafia propageerimises“. Karistusest tuli ära kanda neli aastat,
mees vabanes tema enda hinnangul eelkõige tänu prantsuse luuletaja Louis
Aragoni, selle luuletajast abikaasa, juudi-vene päritolu Elsa Triolet’ (Elsa
Kagani) ja ameerika kirjaniku John Updike’i protestidele. Vabanemise järel
Tbilisisse elama asunud režissööril filme teha ei lubatud ning pandi 1982
veelkord vangi, seekord süüdistatuna altkäemaksus. Aasta hiljem pääses ta siiski
taas vabadusse ning NL-s tasapisi alanud sula tingimustes sai uuesti teha ka
filmitööd. Nii 1985. aastal valminud „Surami kindluse legend“ kui ka 1988.
aasta film „Ašik-Kerib ehk Idamaa muinasjutt“ võitsid jälle hulga auhindu.
Viimane töö, „Pihtimus“, jäi paraku pooleli: 1990. aasta juulis suri 66-aastane
Paradžanov kopsuvähki. Filmi jaoks üles võetud originaalkaadreid kasutas tema
kolleeg ja lähedane sõber, samuti repressioone tunda saanud Mihhail Vartanov
1992. aastal linastunud filmis „Paradžanov: viimane kevad.“
Paradžanovi muuseum asutati 1988, kui kuulsus oli asunud Jerevani elama. Ta ise valis asukoha, traditsioonilise Kaukaasia stiilis ehitatud kahekorruselise Dzoragjughi etnograafiakeskuse, ning aitas koostada muuseumi projekti. 1988. aasta Spitaki maavärina ja raske sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu suudeti muuseum avada alles aasta pärast Paradžanovi surma, juunis 1991.
Sisuliselt kogu eeltoodud jutu jätab muuseumi giid meile rääkimata, ilmselt eeldades, et teame väga hästi, kes oli Sergei Paradžanov, ja alustab sellest, et vangistuses tegi mees hulga nuku moodi pisiskulptuure ning umbes 800 joonistust ja kollaaži, milles paarsada on muuseumis välja pandud. Vangivalvurid püüdsid kunstnikku igati takistada, võtsid talt käest käepärased materjalid ja nimetasid teda hullumeeleks. Lõpuks oli tulnud Moskvast korraldus „väga andekat režissööri“ mitte segada.
Kokku öeldakse muuseumis olevat 1400 eksponaati: installatsioone, kollaaže, joonistusi, nukke, kaabusid, aga ka näiteks avaldamata libretosid.
Vangistusest vabanenult Tbilisis elades ei saanud Paradžanov õpitud ametiga tegelda ja pidi elatist teenima samasuguste kunstiteostega, mida trellidegi taga oli harjunud tegema, küllap oli lihtsalt vabadust rohkem ja materjale lihtsam hankida.
Muidugi on
maitseasi, kas see kõik meeldib või mitte, aga mingit kahtlust pole küll Paradžanovi
ülevoolavas fantaasias ja leidlikkuses.
Muuseumis pildistamiseks
tuleb osta 700-dramine (ehk umbes 1,3-eurone...) pilet .
Mõistagi ei jäta ma seda „hiigelkulutust“ tegemata ja klõpsin innukalt sadakond
fotot. Panen neist paar tosinat kas siia. Esmalt näiteid kollaažidest
...
... ja nukkudest.
Nukke oli Paradžanov nimetanud oma lavastamata filmide tegelasteks.
Vaadata saab ka lõiku
ühest filmist; kahjuks läheb kõrvust mööda, millisest just. Fotol on muuseumi
giid ja Mati.
Columbuse muna (1985).
Vares, kes
kaotab muna (1980).
Auruvedur (1988).
Mälestus
mustas kalamarjast
(1984).
Briti
admiraliteedi vapp
(1984).
Etenduse
„Padaemand“ eesriide eskiis (1984).
Eskiisid
lavastusele „Deemon“ (1987).
Jõuad sa kõiki
detaile üle vaadata!
Suveöö unenägu (1987).
Müüsin maha
oma suvila (1985).
Infarkt (1986).
Mõni episood Gioconda
elust (1988).
Maja teisel korrusel on kaks tuba sisutatud Paradžanovi Tbilisi korterist toodud mööbliga. Kui mees poleks elavate seast lahkunud, oleks ta neisse ruumidesse elama asunud.
Tubade seintel on rohkesti kunstiteoseid, seal hulgas kingitusi režissöörile. Näha saab ka kinofestivalide plakateid ja auhindu ning kirju sellistelt kuulsustelt nagu Federico Fellini, Lilja Brik (tuntud kui Majakovski muusa), Andrei Tarkovski, Mihhail Vartanov ja Juri Nikulin.
Siingi ei saa
läbi irooniliste nüketeta.
Üks päris
iseäralik kunstiliik: taalrid, mille vangis istunud kunstnik oli
1974–1977 vaid küünte abil graveerinud ... piimapudelite alumiiniumkorkidest.
Ühe „taalri“ hõbekoopia võeti 2005. aastal Jerevani kinofestivali auhinnaks, „Kuldseks aprikoosiks“.
Muuseumist välja
astudes märkan skulptuuri, mis tundub mulle esimesel hetkel Leninina. Tegelikult
on see siiski Sergei Paradžanov (kunstnik A.Fudženko, Kiiev, 1967)
Päris huvitava
nimekirja muuseumi prominentsetest külastajatest leiab ingliskeelsest
Vikipeedia artiklist: Paulo Coelho, Wim Wenders, Mihhail Vartanov, Tonino Guerra,
Enrica Antonioni, Atom Egojan, Nikita Mihhalkov, Vladimir Putin, Aleksandr Lukašenko,
Jevgeni Jevtušenko, Arnold Rüütel, Valdas Adamkus, Tarja Halonen, Donald Knuth ja
paljud teised.
Muuseum paikneb,
nagu öeldud, Hrazdani jõeoru kaldal ja siit on päris hea vaade mitmes
suunas. Muuseumi kõrval on teisigi Kaukaasia-stiilis maju, mida
Jerevanis just palju ei näe, küll aga Tbilisis.
Veel üks rõdudega maja, selle tagant paistab veidi Püha Sarkisi katedraali (armeenia-päraselt Surp Sarkis Mayr Yekeghetsi, ehitatud 1842). Eemal kõrguv tume torn on Noy konjakikompanii uus adminitratiivhoone; ühel järgmistest päevadest näeme teda lähemalt.
Hrazdan on üsna kitsuke, aga jõudnud aegade
jooksul künda muljetavaldava kanjoni. Otse ees on Võidu sild. Veidra
pooleli jäänud rajatise kohta teisel jõe kaldal ei oska Lilit midagi arvata.
141 km pikk
Hrazdan algab umbes 1100 meetri kõrguselt Sevani järve loodenurgast ja suubub
Ararati tasandikul 826 m kõrgusel mööda Türgi piiri voolavasse Araksi ehk Arasi
jõkke. Hrazdani jõele ehitati NSVL elektrifitseerimise käigus terve hüdroelektrijaamade
seeria, mis on Sevani taset tunduvalt madaldanud. Jõe vett kasutatakse ka
põldude niisutuseks.
200 m pikkune ja
34 m kõrge seitsme kaarega Võidu sild (Haghtanaki
kamurj) avati 25. november 1945 ja nimetati NL võidu auks Hitleri-Saksamaa
üle.
Hrazdani staadion, mis avati 1970 (arhitektid Korjun Hakobjan ja Gurgen Mušeghjan), on Armeenia suurim spordirajatis. Seal peetakse muidugi ka muid spordivõistlusi ja kontserte, aga esimeses järjekorras on ta ikkagi jalgpalliareen. Mahutas enne 2008. aasta ümberehitust 75 000 vaatajat, nüüd 54 208, aga neil kõigil on istekoht.
Staadioni tagant
paistab meie ühise arvamuse kohaselt Jerevani kõige eba-
õnnestunuma arhitektuuriga elumaja.
õnnestunuma arhitektuuriga elumaja.
Tugevalt suumitud foto: esiplaanil staadioni prožektoritorn, tagant paistab vasakul Karen Demirtšjani kontserdi- ja spordikompleksi katus ning paremal genotsiidi mälestuskompleks Tsitsernakaberd, mustast tufist hoone keskel aga on iseseisva Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani (oli ametis 1991–98) elamu.
Seejärel sõidame üle Võidu silla Hrazdani teisele kaldale: ees on käik kuulsasse Ararati bränditehasesse. Selles kõrgel platool asuvas uhkes üheksa kaarega hoones on tehas tegutsenud alates 1953. aastast.
Tehase eest avaneb taas tore vaade Hrazdani orule. Siit näeb ka, kui vägev on 25 meetri laiune Võidu sild.
Otse üle silla, teisel pool jõge kõrguv hall hoone on teine Jerevani bränditootja; NOY ehk Noa nime kandev tehas. Tegelikult algas brändi tootmine just seal, kunagise Jerevani kindluse kohal. Kas kaks tehast on pigem kolleegid või konkurendid, jääbki mulle ausalt öeldes arusaamatuks, ehkki käime selle reisi jooksul ka NOYs. Lugu, mida räägitakse meile tehase ajaloost, on mõlemas kohas laias laastus mõistagi sama.
Enne Ararati tehasesse astumist vaatame ka Võidu sillast vasakule. Selle vaate üks dominante on paar lõiku tagasi juba mainitud Püha Sarkisi katedraal.
Olemegi tehase
külastuskeskuses. Kuna ekskursiooni algus veidi venib, on aega uurida, kas
ja mida siit pärast kaasa osta. Fotol on sellega ametis Jaak ja Mati.
Siis algab põgus ringkäik. Ma ei teagi, kas olen juba päevast liiga väsinud või on siinsel giidil natuke liiga kaukaasiapärane vene keel, igatahes ei suuda ma tema juttu kuigivõrd jälgida. Kindlasti mängib ebasoodsalt kaasa ka kõrgete ruumide kõmisev akustika. Ruumi seinale manatud kaardil on näha Armeenia ja Mägi-Karabahhi veinipiirkonnad.
Giid räägib, et
92% tehase toodangust veetakse välja kokku 33sse riiki, lõviosa seejuures
Venemaale.
Sel fotol ongi meie väga lustilise olekuga giid. Muu hulgas räägib ta brändi „inglite osast“: alkoholist, mis läbi tünniseinte õhku haihtub. Ning lisab, et päev otsa nende aurude sees töötades saad õhtuks kenasti lõbusa tuju. Võib-olla on see üksiti seletus tema enda olekule?!
Tünn ja ka ruumi
seinad on tihedalt täis külastajate autogramme. Paar reisikaaslast
jäävad sinna rühmast veidi maha vaba kirjutuskohta otsima...
Kompanii asutas 1887.
aastal kaupmees ja filantroop Nerses Tairjants oma sugulase Vassili
Tairovi abiga. Juba kümme aastat varem oli Tairjants rajanud endisesse Jerevani
kindlusesse veinikeldri, nüüd hakkas seal ka brändit destilleerima. Kõrgaeg saabus
1898, mil ettevõtte ostis vene ärimees, viina- ja likööritootja Nikolai
Šustov. Šustovi kompaniist Šustov ja Pojad sai tsaar Nikolai II õukonna
alkoholitarnija. Pariisi maailmanäitusel 1900 võitis Šustovi brändi grand
prix’ ja pimedegustatsiooni tulemusena võis hakata seda seaduslikult
nimetama konjakiks.
1920. aastal tehas riigistati, 1948 muudeti
aga 1940. aastast Šustovi tehasena tuntud ettevõte Jerevani veini- ja
bränditehaseks ning ruumid jagati kaheks: veinitehaseks ja bränditehaseks.
Nagu juba mainitud, sai viimane omaette maja jõe teisel kaldal 1953. aastal.
Seda peetakse Jerevani nõukogude perioodi arhitektuuri üheks parimaks näiteks.
1998. aasta
suvel müüs Armeenia valitsus Jerevani brändikompanii 30 miljoni dollari eest Prantsuse alkoholifirmale
Pernod Ricard.
Tehase säravaimad ajad on seotud tehnoloog Markar/Margar Sedrakjaniga, kelle tehnoloogia põhjal loodi kuulsaimad Armeenia brändi margid. Kuuleme reisi jooksul mitu korda juttu, kuidas Stalin võttis 1945. aasta Jalta konverentsile kaasa ka Sedrakjani 1943. aastal välja töötatud brändit Dvin, mis nimetatud varakeskaegse Armeenia pealinna järgi, ning pakkus seda heade napside eksperdile Winston Churchillile. Too sattunud joogist sellisesse vaimustusse, et edaspidi saadeti brittide peaministrile nelisada pudelit Dvini aastas. Ühel päeval teatanud Churchill aga oma suurest pettumusest: tema lemmikmargi kvaliteet oli langenud. Stalin lasknud asja uurida ja kui selgus, et brändimeister on vahepeal asumisele saadetud, käskinud otsemaid mehe tehasesse peatehnoloogi kohale ennistada ja talle parteipilet tagasi anda. Nii sai Churchill taas nautida suurepärast märjukest, Sedrakjan pälvis aga lõpuks sotsialistliku töö kangelase aunimetuse.
Mainitud veebilehel http://www.araratbrandy.com/ on päris huvitav valik kuulsusi, kes kõik tehases mõne viimase aasta jooksul käinud: Dmitri Medvedev, Sergei Lavrov, Michel Platini, Krzysztof Penderecki, Michel Legrand, George Benson, Emir Kusturica, Peter Gabriel, Garou, Ian Gillan, Tony Iommi jt.
Ja veel üks lugu
sealt samast: kui Vladimir Putin kohtus 2013 oma Sotši villas Suurbritannia
peaministri David Cameroniga, kinkinud ta viimasel ka pudeli Armeenia brändit
ja meenutanud Stalini kingitust Churchillile.
Suurte Armeenia
brändi austajatena on Vikipeedias märgitud veel Agatha Christie ja Frank
Sinatra.
Vaatidel näha tuntud
nimede ja autogrammide seas märkame ka sellist.
Peale kell 18
lahkume ja sõidame korraks hotelli, sealt restorani õhtusöögile ning 20.50ks
uuesti hotelli tagasi. Viimased paar tundi on kõvasti vihma sadanud ja sajab
aina edasi. Vähe sellest: on ka tugev äike. Kaaslased lähevad kuskile
Eurovisioni lauluvõistlust vaatama, mina olen liiga väsinud ja selg tikub
haiget tegema, nii et heidan juba 23.10 magama.
Päeva kokkuvõtteks ka väike skeem (aluskaart http://www.hyurservice.com): püüan tänased põhilised mainitud kohad ligikaudu ära märkida: 1 – hotell Cascade, 2 – Kaskaad, 3 – Armeenia Ema, 4 – Matenadaran, 5 – ooperiteater, 6 – Põhja avenüü, 7 – Vabariigi väljak, 8 – Paradžanovi muuseum, 9 – Hrazdani staadion, 10 – Võidu sild ja 11 – Ararati bränditehas.
This comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDeleteThis comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDelete