Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, XIII. Apaga: kellele seikluste, kellel loobumiste paik, 1

Uni ööl vastu 27. maid on üllatavalt rahulik. Mõtlesin õhtul, et ehk on voodi mulle liiga kitsas – olen harjunud laiemaga –, aga sellist hetke küll ei ole, et oleksin üle ääre veeremas. On ka väga vaikne, õhtune äike öösel ilmselt ei jätku. Küll hakkavad juba üsna pimedas laulma hanetiikide konnad. Ja enne kuut teevad korra kõvemat häält ka haned. Uni ongi selleks ajaks juba hõredaks jäänud: kaua siis ikka magada saab, läksin õhtul ju juba 21.30 voodisse.

Veidi peale 6.30 roningi üles ja esimene asi on muidugi jälle rõdul käia.

Motiivid on kõik samad, aga mulle endale tundub, et hommikused värvid on teistsugused kui õhtused. Idževani pool mägede kohal on kerge vine.

Hanetiigis käib innukas hommikune elu. Kõrva hakkab ka loodushääli: pääsukesed ja kuldnokad siblivad niikuinii ning Apaga kägu kukub mulle lausa kümneid eluaastaid.

7.30 lähen välja ja avastan, et tegelikult pole majad üldse päris ühesugused: seinte kivimuster on ikka päris erinev. Eriti hästi on see jälgitav keldri- või soklikorrusel.

Hommikuvärske rohelus ....

... ja säravsinine taevas.

 
 

  

Lambad, tundub, ...

... on mind märganud ja peavad igaks juhuks kahtlast tulnukat silmas.

Kui peamaja poole laskuda kavatsen, hakkab selle tagatrepil ägedalt haukuma suurim seni keskuses nähtud koertest. Ristisin ta eile mõttes Pootsmaniks.

Jään kodurahu huvides majast majani viiva kõnnitee äärde pingile istuma.

Minu juurde loivab valge lita koos oma kõige äbarikuma süsimusta pojaga ja hakkab usinasti kirpe ahistama.

Mõtlen juba, et ei tea, kas kingib mõne neist parasiitidest ka mulle, aga siis tuleb lital hakata pojukesega tegelema.

Erilist suhtlus-
entusiasmi vanemal loomal ei paista olevat, ...

... küll pole pojuke kuidagi emme laiskusega nõus.

Majas nr. 1 tundub olema keskuse pesukoda.

Kõnnin peagi mäest alla. Seda habemikku hallpead näen hommikul mitut asja ajamas.

Karjamaa servas on (vaate?)platvorm, mis hiljem jääb ka paarile pildile. Ronin sellele, et alla kaeda, enne heidan pilgu tuldud teed tagasi.

Karjamaa. Enne lambaid kantseldanud vanahärra kõnnib nüüd foto paremas servas mäest alla hobuste juurde.

Koppelgi on loodusest eraldatud lattidest kokku lapitud aiaga.

Hommikueine on pooleli. Kas tuleb täna ka inimesi seljas kanda?

Hallpea avab värava ...

... ning peletab hobused ...

... teise koplisse.

Tagasiteel hakkavad silma isemoodi tõld ...

... ja pahklikest rontidest kiik.

Siin on kenasti näha, kui hoolikalt on laotud teepiirded ja kuidas käiguteede ääred on käsipuudega ohutuks muudetud.

Ka kutsikatel on hommikusöögi aeg.

Ausalt öeldes olen minagi jube näljane. Üleeilsest lõunasöögist Garni aias on mul alles veidi lavašši. See on küll juba üsna vintske, aga ikka mõnusa maitsega ja aitab veidi nälga leevendada.

Mõni teine, kel peremuresid pole, võib veel mõnusasti põõnata.

Teisena pärast mind hakkas meie väikesest seltskonnast liikuma Mati. 8.20 on ka Jaak oma lossi rõdule tulnud. Kella 8 ukerdasid aga mäest üles mikrobuss ja kolm autot – ilmselt keskuse töötajatega. Jääb teadmata, kas nad elavad Jenokavanis või lausa Idževanis, aga neid on paras suur vägi.

Märkan alles nüüd, et ka majade trepid on kiviplaatidest.

Käingi vahepeal toas ja panen kergemad riided selga: ilm on juba üpris soe.

Kell 9 on lõpuks oodatud hommikusöök; väga maitsev: omlett, kodune kohupiim hapukoorega, värske leib, mesi.

Hommikused kõndimised on sujunud üsna ladusalt ja selg haiget ei tee. Seepärast otsustan, et teen kell 10 algavast matkast vähemalt alguse kaasa; eile olin veel väga kahevahel, sest teekond polevat kerge. Lii on otsustanud loobuda, Ruth ja Hannes arvavad samuti nagu mina: et lähme ikka alguses kaasa, kui liiga raskeks läheb, tuleme tagasi.

Aga sinnani on veel aega. 9.40 paiku ilmub orust meie kohale droon. Ju pakub kellelegi huvi uurida, mis siin üleval parajasti tehakse.

Olgu siis väike ülevaade: Merike on leidnud kohaliku sõbra, kes on olukorraga ilmselgelt rahul ...

... töömehed putitavad seakopli aeda, ...

... proua kiirustab luuaga koristustöödele, ...

... keskuse kõige tähtsam mees – ei julge arvata, et lausa peremees – lööb baarileti taga arveid kokku. Üldiselt käib kogu suhtlus siinse rahvaga ikka vene keeles –välja arvatud ühe mustahabemelise noore mehega, kellega Lilit räägib armeenia ja meie inglise keeles: mees on Süüriast sõjajalust esivanemate maale tulnud armeenlane.

Ahsoo, see Merikese uus sõber oli juba veidi varem mulle fotoka ette jäänud ...

... ja püüdnud üksiti teada saada, mis asi see õieti tema poole upitati.

Hakkab ka silma, et väliköögi katuse alla ...

... on kuivama riputatud maisi-
tõlvikud ning mingid ürdid ja juurikad.

Viis minutit enne kümmet ilmub meie sekka Lilit, kes näeb oma suure matkakaabu, laiade pükste ja tossudega väga vahva välja. Mees tema kõrval on meie teejuht. Lastiveri, kuhu suundutakse, soovitataksegi minna ainult teejuhiga. Mehel on käes terav puss: sellega lõikab ta meile igaühele kohe teekonna alguses matkasaua. Peidab seejärel noa põõsa alla ja paneb teerajale sellesse kohta oksa. (Ja oligi pärast õige koha üles leidnud!). Mees on sõbralik ja rõõmsameelne ning ütleb, et teab Eestit väga hästi: oli teeninud Tapal N. armees.

Kell 10 oleme teel, mis esiotsa on õige porine ja sõnnikune: tuleb minna läbi kopli, mille aeda mehed parajasti kõrgemaks ehitavad, ...

... paremat kätt kulgeb samas müür.

Näha on ka neid, keda aiad õiges kohas peavad hoidma.

Enne seda on meil olnud juba üks üsna raske väike laskumine, siis järgneb lihtsam osa.

Veel mõnda aega paistab tagasivaates maju ...

 ... ja paar korda vilksatab orus Idževan.

See lõik on tõesti väga mõnus: lai ja sile, ...

... nii et miks mitte laialt naeratada nagu siin Tiina.

Laias laastus läheb tee esiotsa ikka tasapisi ülesmäge (Antsu foto).

Taevasse ilmub üsna süngeid pilvi.

Juba on näha kanjoni püstloodis kaljusid.

Meie teegi hakkab kulgema kaljuastangu all.

Kui hoolega vaadata, siis pole pruun ala sel fotol mitte orupõhi, vaid samuti üks püstloodis kaljusein.

Tegelikult kuluvad mõneski kohas ka matkakepid ära, aga neis paikades pole just teab mis mugav pildistada...

Siinsed punased moonid on toreda kontrastse musta südamikuga.

Lilit üritab puhkehetkel lehepilli puhuda, ...

... teejuht ühineb nende katsetega, ...

... aga pillid on tõrksad ja uhket lehepilliduot me kuulda ei saa. Pillipuhujate vahel muheleb Hannes.

Pooletunnise teekonna järel, pärast üht järjekordset ukerduskohta, hakkame Ruthi ja Hannesega arvama, et ehk oleks seltskonna vanemal osal aeg tagasi pöörata. Teejuht veenab meid siiski veel veidi edasi minema: kohe tulevat uhke vaade.

Ja tulebki: siit on üsna hästi näha, milline see kanjon välja näeb: eri kõrgustel on püstloodis kaljuseinu, nende vahel nõlvadel tore lopsakas tihe mets.

Mati, Lilit ja Hannes.

Peaaegu kogu meie seltskond (Antsu foto), ...

... välja arvatud Ants, ...

... kes teeb meist enne lahkuminekut ....

... rühmafoto. Tagareas Ants, Mati, Hannes ja Ruth, ees Toomas, Merike, Tiina, Lilit ja Jaak. Alles kodus märkan, et saatja on loobunud pildile tulemast.

Vapper viisik + kaks kohalikku jätkavad teekonda Lastiveri poole, meie kolmekesi läheme 10.40 paiku tagasi. Jõuan lahkudes täheldada, et üks oluline puu ses metsas on mingi tammeliik ...

... ja omajagu on mitut sorti õitsejaid.

Sellisel teel pole ju häda midagi, ...

... aga kohati tuleb hoolega jalge ette vaadata ...

... ja nüüd märkan ka kohta, kus üksi minnes tõepoolest poleks keeruline eksida: rada hargneb siin-seal.

Mõnel pool, tõsi, on ka nooli.

Jälle ka veidi lilli; ...

... seda näiteks tahaksin kangesti pidada valgeks tolmpeaks. Aga ma pole kaugeltki kindel – minu taimetundmine on kahjuks väga kehv.

Hakkab tulema ka lagedamaid kohti.

Siis algab porine lõik, kus peale inimeste jälgede selgesti eristatav ka üks kabjajälg. Sõrajälgi sel fotol pole, ...

... aga just sõrakandjaid, mitte hobuseid kohe kohtamegi.

Veised on häbeliku-
võitu ja liduvad meid nähes otsejoones võpsikusse.

Enne kui tagasi jõuame, hakkab sadama – ...

... üha kõvemini ja kõvemini.

Kopliteed muutuvad üsna poriseks ...

... ja meie saame päris märjaks.

Annan Hannesele oma ixus’e (Pentaxi peitsin vihma alates kotti) ja lasen selle hetke fikseerida.

Veidi enne 11.15 oleme „kodus“ tagasi; vihm jätkub ...

... ja töömehed on varju alla pugenud.

Hanedele on vihm muidugi nagu hane selga vesi ...

... ja keskusesse toov kruusateegi ei paista väga kõvasti ligunevat.

Parem karta kui kahetseda: võtan baaris ühe brändi, muidugi Ararati. Kui hakkan maja poole minema, pakub Süüria poiss mulle vihmavarju, aga mis tast enam võtta: niikuinii olen jumala märg.