Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, IX. Kivide sümfoonia Garni kanjonis Khosrovi metsas

Mõni minut pärast kella 13 astume juba Garnis sellist teed mööda oma „vabaõhu-
restorani“.

Sissejuhatuseks saame vaadata, kuidas kaks prouat vuhivad tohutu kiirusega lavašši küpsetada. Teen neist mitukümmend fotot, millest annaks vaata et filmi kokku panna. Valin välja siiski ainult pool tosinat, mis , nagu lihtne märgata, pole päris täpselt kronoloogilise, küll aga loogilises reas.

Üks rullib parajaid taignapalle laiaks, teine venitab rullitu kumeral alusel paberõhukeseks.

Siis virutab selle sama aluse abil kuuma ahjuauku.

Sellelt fotolt on ka näha, et prouad pole mitte põlvili maas, nagu meile alul tundus, vaid seisavad või on poolistuli jalgade tarvis tehtud augus.

Kui järjekordne leib piisavalt küpsenud, õngitseb proua selle august konksuga välja ...

... vaatab kriitilisel pilgul üle ...

... ja viskab osava liigutusega linale, kuni sinna kerkib paras kuhjake.

Siis viiakse lavašikuhi juba ...

... sööjate kätte. Fotol maiustavad torusse keeratud armeenia leivaga, mille vahel juustu ja rohkesti rohelist, Tiina ja Jaak.

Aias puude all on mitu pikka lauda; sööjad tunduvad kõrva järgi olevat enamasti sakslased, kes ilmselt moodustavadki Armeenia välisturistidest üsna olulise osa.

Seame meiegi end kätte näidatud laua taha (esiplaanil Mati ja Tiina), kus juba ootavad juust, roheline, või ja oliivid ning veepudelid ...

... ning peagi tuuakse auravad šašlõkiliuad. Juurde ostame muidugi koduveini, ikka odavat ja hääd.

14.20 on liha söödud ja vein joodud ning aeg minna matkama. Meile tuleb ka saatja kaasa; kindalt ei oska öelda, aga kaldun arvama, et sellel nn kinnist tüüpi kaitsealal ei tohigi omapäi ringi tukerdada (ehkki ega käigu jooksul mingit kontrolli küll silma ei hakka).

Esmalt on natuke maad kõndida läbi Garni küla, nii et näeme veidi seda ka. Pildile olen püüdnud postkontori, ...

... kaupluse ...

... ja lihtsalt ühe kena, ikka jälle roosast tufist maja. Autode hulk maja ees lubab oletada, et tegemist võib olla mingi administratiiv-
hoonega.

Aga siis oleme tõesti küla vahel. Iseloomulikud on auklikud teed, gaasitorud, natuke võpsiku-
võitu aiad ja üldse natuke ligadi-logadi seisukord.

Autod on enamasti vanaldased, palju näeb Vene masinaid.

Polnud aega lähemalt uurida, aga see pergola kannab ehk viinapuud.

Üsna uhke maja ju, oleks ainult ümbrus veidi hoolitsetum. Satelliidi-
panne on näha üpris palju.

Veel natuke külatänavat ...

... ja olmestseene.

Liigume aina laugelt allamäge ja esialgu püsime veel üsna kompaktselt koos: (vasakult) Tiina, Jaak, Merike, Lii, Hannes ja Ruth; tagapool pildistamishoos Ants. Ja kusagil eespool saatja, Lilit ja Mati.

Oleme jõudnud vasakule suunava viidani „Khosrovi metsa riiklik kaitseala“.

Üllatuslikult on orgu viiv tee klompkivisillutisega. Lilit on aina suuremates raskustes meie „hiigelsuure“ rühma kooshoiuga; tundub, et see on siin vist lausa reeglites kirjas, et tuleks ühiselt liikuda.

Aga meil on kärsitu Mati ikka teistest tüki maad ees (ja nii jääb ta, selg minu poole, enamikule ettepoole võetud piltidele), ...

... siis parajat tempot hoida püüdev teejuht (sel fotol ka veel Lilit ja Lii) ...

... ja ülejäänud pikivahed võnguvad kui kummipaelaga seotud pika ja väga pika vahel...

Kui oskaksin armeenia keelt ja kirja, saaksin ehk öelda, mis aarded siia kuhjatud on. Natuke paremini korras võiks kaitseala vast siiski olla, eriti põhitee ääres...

Teeservas torudes voolavat vesi. Küllap pumbatakse orust puhast vett üles, aga mine tea. Vaated avarduvad tasapisi dramaatilisemaks.

Kõrvale alla ei maksa kohati pigem vaadata, ...

... küll aga kõrvale kõrgemale.

Kolmest tahvlist keskmine teatab taas kaitsealast, ...

... äärmised vist aga mõlemad kusagil lähikonnas asuvast kalarestoranist.

Hakkame jõudma tõelisse kanjonisse.

Mägironijad-pullikesed on siin hoos, ...

... kalameestest rääkimata.

Küllap see ongi siis see, mida veebis nimetatakse kivide sümfooniaks.

Ajaloomälestis: taastatud 11. sajandi sild ühelt ...

... ja teiselt poolt.

Tunnistan: rekonstrueerimata originaal meeldib mulle vähemalt fotol rohkem kui praegune liiga ilusaks tehtud uudsus (foto: Toneyan / Wikimedia).

Silla all tormlev jõgi.

Selle pildi peal on Mati küll täitsa vajalik – nagu mõõdupuu: et kui vägev see basaltsein siis ikkagi on.

Mõõdupuuta ja eemalt on see paik selline, ...

... lähemas vaates aga selline.

No ei hakka ma siingi midagi uut välja mõtlema, vaid tsiteerin jälle iseennast, nagu mullu Islandi-blogis:

Muidugi pole neid sambaid valmis meisterdanud keegi muu kui ikka emake loodus: kui püüda kangesti targalt väljenduda, siis jahtuval laaval on energeetiliselt kõige soodsam sel moel tahkuda. Olen kirjutanud kunagi Eesti Loodusele loo ”Kes kardab Finn MacCooli” samasugustest sammastest koosnevast Giant’s Causewayst Põhja-Iiri Antrimi rannikul. Seal, 2004. aasta septembrinumbris, on selgitavad joonistused, kuidas see kõik juhtub.

Aga kirjutasin ma toona nii: Sammaste kujunemisega ligikaudu sarnast pilti on meist igaüks näinud: ka muda praguneb kuivades nii. Aga erinevus on selles, et kui muda lõheneb vaid pinnalt, siis kokkutõmbuvas kõvas basaldis kanduvad lõhed küllaltki sügavale. Niiviisi tekkisid üksteise kõrvale basaltpostid, mis ühtlase jahtumise korral peaksid olema regulaarsed, kuuetahulised. Nii ideaalne kõik siiski pole. Laavamass tõmbus kokku ka piki sammaste püsttelge. Niimoodi katkesid sambad muhk–lohk- või pall–sokkel-seoses juppideks.

Mõnel pool on mingid uskumatud jõud neid sambaid painutanud ja kõverdanud, ...

... muidugi tikub mingi osa neist porsuma ja pudenema.

Korraks imetluspilk ka õitele vahutava jõe ääres.

Mäest ruttab alla auto ...

... ja kaob orgu kurvi taha.

Küllap tuldi ehk kalale: kalameeste varjualuseid on siin mitu, mõni lagunenum ja viletsam, ...

... mõni ivake kobedam.

Näeme ka mitut kalameest; ...

... mida ühed neist Liliti ja teejuhiga arutasid, jääb meil teadmata.

Aga tühja neist kalamehejuttudest, pilk püsib ikka pigem sellel basaltimel; mis siis, et olen seda mujal ka enne näinud: ...

... loodus on imeline!

Nii ei saa ma vastu soovile koos selle uhke seinaga pildile astuda.

Voogude keskel kivil asjatanud linnupaar jääb paraku liigina määramata.

Oru põhjas õnnestub Lilitil meid korraks jälle üsna kompaktselt kokku saada.

Veel üks näide loodusjõudude jõust basalti väänata.

Selle kurvi taga keerab tee jälle ülesmäeteele.

Üht ...

... ja teistmoodi õieilu tõusutee äärest. Ehk on see natuke toeks, ...

... aga paraku tuleb peagi meelde Fixi kunagine menulaul „Tähtede poole“: On neetult ränk see mäkketõus ja kahtlema lööd oma jõus. Vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab

Lohutab ehk ka tagasivaade nähtule.

Fotograaf Ants, tundub, ei kurda sugugi.

Allavaade teise nurga alt.

Kanjoniserva majad polegi enam väga kaugel.

Pullike muutub meid nähes üsna häbelikuks,...

... võib-olla selle tagasihoidliku varjualuse pärast.

Vahele ka üks veidi laugem tõusulõik.

Ja Garni tempel pealegi juba paistab.

Üldse mitte kehvakene ehitis.

Lõputõus on Lii haigetele jalgadele siiski liiast ...

... ja see Niva aitab ta viimasest lõigust üles.

Veel üks pilk avarustele ...

... ja siis ongi viimane trepp: ...

... oleme ringi peale teinud ja jõudnud taas Garni templi väravasse.

Siin on meie käigutee kenasti rohelisega esile tõstetud.

No ei ole platoo siestapidajate pilgus vähimatki austust, pigem unisus ...

... või mõistmatus: miks küll ennast niimoodi vaevata!

Mina olen käiguga ülimalt rahu; pealegi ei tea ma veel, et mu selg alustab järgmisel päeval protestimeeleavaldust. Oli üliuhke maastik! See vabandab ehk ka siinset fotode ülirohkust. Tegelikult tegin tund ja 20 minutit kestnud matka jooksul kokku ligi 200 klõpsu, siia panin neist ainult kolmandiku ehk 70...
 

15.45 istume meile parklasse vastu tulnud bussi ja alustame tagasiteed Jerevani.

Tagasitee suurim ja meeldivaim üllatus on see, et ometi kord näitab ennast veidi ka Ararat! Kaaslased pildistuspeatust ei nõua ja ma ei hakka ka kisama, sest meil on ju jälle aja peale minek – ja ilmselt on Lilit natuke murelik, sest orumatk venis nähtavasti ajaliselt pikemaks, kui ta oli arvestanud. Sestap püüan püha mäge mõlema aparaadiga läbi bussi toonitud akna pildistada ja mõnest võttest kaks parimat panen ka siia.

Väike-Ararat on ikka kohe päris kenasti näha, Suur-Ararat paraku väheke pilvede varjus.

Tipud on kaks sama vulkaani koonust, mis asuvad teineteisest 13 km kaugusel. Suur-Ararati kõrguseks märgitakse enamasti 5137 m; kuna tipp on liustikukilbiga kaetud, ei pruugi see täpselt õige olla. Väike-Ararati kõrgus on 3896 m. Tegemist on uinunud vulkaaniga, mis teadaoleva ajaloo jooksul pole pursanud, küll aga põhjustanud maavärinaid. Esimese Moosese raamatu järgi on Ararat teadagi koht, kuhu jäi pärast veeuputust pidama Noa laev. Ararati ümbritsevate riikide rahvastel on mäele igal oma nimi; armeenlased kutsuvad teda Masis – või mitmuse vormiga Masiq, kui jutt käib mõlemast tipust. Armeenia pärimuse järgi olevat selle nime mäele enda nime järgi pannud kuningas Amasya, Hajki lapselapselaps.

Ja olgu igaks juhuks veelkord kirjas ka see, et esimesed Ararati tipu vallutajad olid Tartu ülikooli professor, hilisem rektor Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot, teejuht Hatšhatur Abovjan ja veel paar Parroti tudengit.

Püüan pildistada ka mõnda hommikust tuttavat paika, näiteks maalihete piirkonda ja suvilate rajooni. Esimesest katsest midagi mõistlikku ei tule, teine on väheke talutavam.

Mõni minut pärast 16 oleme jälle linnas. Panen ka siin bussiaknast klõpsitud piltidest paar tükki blogisse.

Suurt asja nad pole, ...

... aga annavad siiski väikese ettekujutuse, milline Jerevan äärelinnas välja näeb.

Mingil määral saan pihta ka Abovjani mälestus-
sambale.

Kusagil siinsamas Abovjani tänaval juhib Lilit tähelepanu Aleksander Mantaševi (Mantašjani) mälestussambale (avatud 2012, skulptor Tigran Arzumanjan). Mul jääb see märkamata, aga veebis on foto olemas (foto: Spetsnaz1991/Wikimedia).

Mantašev (1842–1911) oli õlitööstur, rahandustegelane ja filantroop, elu lõpus üks maailma rikkamaid inimesi. Tema heategevusest oleks olnud tegelikult paar korda põhjust ka varem kirjutada. Nii rahastas just tema 1914 Edžmiatsinis valminud katoolikose reisdentsi ehitust. Mehe isiklikult välja valitud andekate noorte armeenlaste hulgas, kes said tema toetusel Venemaa ja Euroopa parimates kõrgkoolides õppida, oli ka Komitas, aga samuti näiteks hilisem kuulus lingvist ja etümoloog Hratšja Atšarjan ning vastuoluline kommunistist revolutsionäär Stepan Šahumjan/Šaumjan. Ka Šaumjanile on Jerevanis mälestussammas. Kuulsaim Mantaševi annetus, poolteist miljonit franki, aitas Pariisi ehitada Ristija Johannese armeenia kiriku. Prantsuse president annetas selle eest Mantaševile Auleegioni ordeni.

Aga Lilit räägib möödasõidul anekdoodi. Mantaševi poeg annetanud kord rohkem kui Mantašev ise. Mantašev-seenior kommenteerinud: „Nojah, eks mina ole ka vaese mehe, sina aga Mantaševi poeg!“.