Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, II. Jerevan: kuulsusi rahatähtedel, mälestussambail ja tänavanimedes

Nüüd sõidame mulle aina majesteetlikumana tunduvaid tänavaid mööda hommikust juba tuttava Kaskaadi juurde. Esimene käik on siin sellesse roosast tuffist majja: raha vahetama. Saame hoobilt väga rikkaks – kui summasid silmas pidada: vahetan 100 eurot ja saan selle eest 52 700 drami. (AMD).

Õhtul hotellis teen saadud rahadest ka „portreed“. 1000-dramisel on Jeghiše Tšarents (1897–1937), luuletaja, kirjanik ja ühiskonnategelane, keda on nimetatud Armeenia 20. sajandi kõige olulisemaks luuletajaks. Nooruses toetas kommuniste ja liitus bolševike parteiga, 1937 langes aga stalinistliku terrori ohvriks. Kirjamees on ka 5000-dramisel: Hovhannes Tumanjani (1869–1923) peetakse Armeenia rahvuspoeediks.

Samade rahatähtede tagaküljel on vastavalt vana Jerevan ja Lori maastik Martiros Sarjani maalil.

10 000-dramisel näeme tuntud poeeti-lüürikut, kirjanikku ja ühiskonnategelast Avetik Isahakjani (1875–1957), 20 000sel aga eelmises lõigus mainitud kunstnikku Martiros Sarjani (1880–1972), Armeenia rahvusliku maalikoolkonna rajajat.

Boonide tagaküljel on Gjumri vanalinn ja osa veel ühest Sarjani maalist.

50- ja 100-dramine paberraha võeti 2004. aastal käibelt maha, 500ne peaks veel käibima, aga näppu seda ei sattu. Sel rahal on arhitekt-uusklassitsist Aleksander Tamanjan (1878–1936), kelle teosed Jerevanis kõikjal meie ümber, ning booni tagaküljel Tamanjani projekteeritud valitsushoone. 50 000sel on vastavalt Edžmiatsini katedraal ning Armeenia tähtsaim pühak Gregor Valgustaja ja kuningas Tiridates Suur; suurima väärtusega, 100 000 sel boonil ajaloo esimene kristlik kuningas, Aramea-Süüria valitseja Abgar V Must.

Kähku hakkab rahakotti kogunema münte. Praegused 2000–2004 aasta väljalaske mündid on väikesed ja kerged, nominaalidega 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 drami; kusagil antakse mulle ka eelmise, 1994. aasta väljalaske hoopis suuremat mõõtu 10-dramine, ju on needki veel käibel.

Kui rahapaberil Aleksander Tamanjani näha ei õnnestu, siis nüüd seisame tema mälestussamba ees Kaskaadi jalamil. Skulptor Artašes Hovsepjani tehtud kuju avati 1974.

Esmajoones tänu Tamanjanile on Jerevan selline, nagu ta on. Venemaal Jekaterinodaris 1878 sündinud ja 1904 Peterburi kunstide akadeemia lõpetanud mees projekteeris Venemaalgi mõned tähelepanuväärsed hooned ja valiti 1917 kunstide akadeemia presidendiks. 1923 kolis Tamanjan aga Jerevani ja tegutses siin mitte ainult juhtiva arhitektina, vaid ka riigimehena. Tema kavandatud on mitu Armeenia linna, näiteks Leninakan (nüüd Gjumri) (1925), Stepanakert (1926), Nor-Bayazet (nüüd Gavar), Ahta-ahpara (mõlemad 1927), Edžmiatsin (1927–1928) jt. Tamanjani loodud Jerevani generaalplaan kiideti heaks 1924. Sellega muudeti väike provintsilinn kaasaegse Armeenia pealinnaks, peamiseks tööstus- ja kultuurikeskuseks. Tema projektides domineeris neoklassitsism, aga ta rakendas ka rohkesti kohalikku eripära, näiteks punast tuffvooderdust, traditsioonilist kivinikerdust jm. Tamanjan mängis esimest viiulit ka Armeenia mälestiste taastamisel, olles ajaloomälestiste kaitse komitee juht. Tamanjani ja tema abikaasa, vene-prantsuse Benois’ suguvõsast pärit Camilla Edwardsi poegadest Gevorgist ja Juliusest said samuti tunnustatud arhitektid, kes jätkasid isa tööd. Aleksander Tamanjan suri 1936 ja on maetud Jerevani Komitasi Panteoni.

Mälestussamba nurgas on Tamanjani visandatud Jerevani üldplaan.

Siis hakkame läbi pargi liikuma Kaskaadi poole. Juba pargis on rohkesti skulptuure: kõik see kokku on Cafesjiani kunstimuuseum.

Olen juba maininud, et ärimees ja filantroop Gerard Leon Cafesjian (1925–2013) oli 1915. aasta genotsiidi eest Ameerikasse põgenenud armeenlaste poeg. Mehe üpris seiklusliku eluloo jätan siin refereerimata, küll on oluline see, et oma varanduse kogus ta kirjastuskompaniis West Publishing. Pärast erru minekut 1996. aastal teatas ta avalikult, et tahab nüüd pühenduda oma vanemate päritolumaa, sadu aastaid võõrvõimude ikke all äganud ja lõpuks iseseisvuse saavutanud Armeenia abistamisele. Olles kindlustanud oma perekonna tuleviku, asutas ta Cafesjiani perekonna fondi ja eraldas selle kaudu üle 128 miljoni dollari Armeeni projektidele: aitas luua eratelevisiooni, kinnisvara- ja taastuvenergia firmad ning jätkas pooleli jäänud Kaskaadi ehitust. Kogu neist projektidest teenitud kasum paigutatakse uutesse Armeenia arengut toetavatesse projektidesse.

Foto Kaskaadi jalamil on Cafesjianist tehtud 2009. aastal (foto: Cafesjian Museum Foundation / Wikimedia).

Cafesjian kunstikeskus avati pidulikult novembris 2009, kohal olid Armeenia juhid eesotsa president Serž Sargsjaniga.

Klõpsin näiteks fotod mõnest parki paigutatud skulptuurist. Kõigil on ka selgitussildid juures, aga mõne unustan pildistamata. Pole hullu: kodus selgub, et väike guugeldus aitab sellest puudusest valdavalt üle saada. Kõik on puha moodne kunst, see siin näiteks hispaanlase Jaume Plensa Shadows I (2006).

Portugallanna Joana Vasconcelos, Pavillon de Thé (AP), 2012.

Kõige tähelepanuväärsemad on vist siiski Columbia maalikunstniku ja skulptori Fernando Botero kolm pronksskulptuuri: Roomas sõdalane (1985–1986), ...

... Suitsetav naine (1987) ...

... ja Gatto ehk Kass (1999).

Tahes-tahtmata hakkab silma ka ameeriklase Peter Woytuki alumiiniumist Kiivi (2011).

Aga siis hakkame Liliti eestvõttel Kaskaadi treppe pidi üles ronima.

Kaskaad kui struktuur on pärit kaugelt varasemast ajast kui Cafesjiani keskus; Vikipeediast ei saagi aru, miks seda hiigeltreppi 1971. aastal üldse ehitama hakati. Kuna tipus olevat jurakat nimetatakse Armeenia NSV 50. aastapäeva mälestussambaks, siis tuleb pähe, et ehk oli see mõeldud lihtsalt väikese trepikesena selle samba juurde?! NSV Liidus oli gigantomaania sel ajal ju väga moes. Veel kirjutab Vikipeedia, et Kaskaadi kavandasid arhitektid Džim Torosjan, Aslan Mkhitarjan ja Sargis Gurzadjan ning see valmis 1980. aastal. Kahjuks pole ma leidnud fotosid, et näha, milline ta sel ajal välja nägi.

Taipan lisa otsida Cafesjiani kunstimuuseumi üsna põhjalikult kodulehelt http://www.cmf.am/ ning seal on kirjas, et idee ühendada linna põhja- ja keskosa ehk siis ajalooline elupiirkond ja kultuurikeskus „tohutu rohelise alaga, millel kosekesed ja aiad“ pärineb linna generaalplaani visandanud Aleksander Tamanjanilt.

Plaan vajus aga unustusehõlma ja tuli uuesti meelde – ja aastaarvud hakkavad nüüd Vikipeedia omadest erinema – 1970ndate lõpus Jerevani peaarhitektile Džim Torosjanile. Torosjan lisas Tamanjani monumentaalse trepi ideele pika šahti eskalaatoritega ning sisehallide, saalide ja aedade võrgustiku rohkete skulptuuridega, mis kajastaksid Armeenia rikkaliku ajaloo- ja kultuuripärandit. Veel on kirjas, et 1980ndatel läkski ehitus käima, aga jäi pooleli seoses 1988. aasta maavärina ja NSV Liidu lagunemisega 1991.

Edasisega on asi selge: Gerard Cafesjian suutis projekti 2002. aastal uuesti käivitada. Seitsme aastaga tegi kompleks läbi täieliku uuendus- ja ümberehituskuuri ning sai osaks hiiglaslikust Cafesjiani kunstikeskusest.

Samast allikast leian ka mulle ikka meeldivaid arve: Kaskaadil on 572 astet, ta on 50 m lai ja 302 m pikk, kaugus monumenditerrassini on 450 ning kaldenurk 15 kraadi. Lõpetamata osa on 78 m, monumenditerrass 118 m kõrgusel.

Fotol on Kaskaadi teise nivoo servades näha sammastel kükitavad inimkujud – polüestrist, resiinist, fiiberklaasist ja terasest Sun, Moon, Earth ehk Päike, Kuu, Maa (2012) on juba mainitud Jaume Plensa looming. Kujudel on sees LED-valgustid, nii et pimedas nad helendavad.

Kaskaadil on kokku viis nivood, iga üks vormistatud isemoodi purskkaevudega. Sel fotol on esimene, maapinnast vaid veidi kõrgem tase.

Jaume Plensa ühe kuju taga on näha uhke roosast tufist maja. Kreeka lipp reedab, et tegemist on selle riigi saatkonnaga. Kohe näha, et Kreeka on tõesti puruvaene riik!

Kaskaadi sees on korruste vahel on tõepoolest eskalaatorid, millest paar tükki küll meie käigu ajal ei tööta. Vahekorrustelt pääseb sisesaalidesse; selle lõbu eest tuleb ka maksta (täispilet 1000 ADM) ja näha on seal enamasti mõned ajutised näitused või ka osa püsiekspositsioonist. Aga nagu fotolt näha, on eksponaate ka eskalaatori kõrval.

Foto teisest nivoost on klõpsatud veidi halva nurga all, nii et selle keskel olev karvane või okkaline elukas, Korea kunstniku Ji Yong-Ho Lõvi pole väga hästi näha. Tehtud on ta terasest ja ... vanadest mootorratta kummidest. Kunstniku siht olevat hoiatada inimesi keskkonnasaate ja iseenda loodavate ohtude eest.

Selle samuti teisel nivool paikneva kuju – läbi seina astuja – nimetust ja autorit ma veebist ei leia.

Vaateid ka linna poole: hotelli kõrvalmaja katusele on maalitud päike, noodid ja noodivõtmed, ...

.. see on aga meie hotell. Kõige siinpoolsema viimase korruse akna taga on minu tuba nr. 55.

Kolmas nivoo.

Eksponaat neljanda nivoo siseruumist: britt Maylee Christie Hiigelorhidee mosaiikklaasist, keraamikast ja poolvääriskividest.

Neljanda nivoo ...

... skulptuuride andmeid ma samuti veebist ei leia.

Igatahes on siin üks õige malbena tunduv jääkaru ...

... ja kaugeltki mitte sama malbe mees, ...

... terrassi serval liiguvad klaastaiesed.

Tugevasti suumitud foto läänekaarest: Karen Demirtšjani kontserdi- ja spordi-
kompleks. Kahe suure saali ja muude ruumidega kompleks valmis 1983, põles 1985 ja avati uuesti 1987. 1999. aastal, pärast kurikuulsat tulistamist Armeenia parlamendis, anti kompleksile tapetud parlamendi spiikri Karen Demirtšjani nimi; kokku hukkus toona kaheksa inimest. Demirtšjan (1932–1999) oli NL ajal pikki aastaid Armeenia KP esimene sekretär ja ülemnõukogu esimees ning mängis kompleksi rajamisel olulist rolli. 1988 Mägi-Karabahhi sündmuste ajal kaotas mees Moskva toetuse ja võeti ametist maha. 1998. aastal tuli üllatuslikult poliitikasse tagasi ja oli üsna edukas isegi presidendivalimistel.

Kompleks müüdi 2005. aastal ühele armeenlase juhitud Venemaa kompaniile, aga uued omanikud sattusid võlgadesse ja alates 2014. aastast on hoone valitsuse otsusega hoopis Armeenia kaitseministeeriumi valduses.

Viimase, viienda nivoo ...

... sportlike figuuride autorit pole ma samuti leidnud.

Kui ka järgmisest trepist üles minna, jõuate ehitusplatsi kõrvale, kus kõrgub küll kraana, aga ilmselgelt pole siin ehitusmeistrid ammu käinud. Planeeritud on sinna suur muuseumihoone, aga kas ja millal üsna algjärgus ehitust jätkatakse, pole kusagilt lugeda.

Veel üks vaade ooperiteatri poole – ja siis hakkame laskuma, enam mitte eskalaatoril, vaid mööda välistreppe.

Treppide kõrval on lillepeenrad, ...

... kus praegu õitsevad lopsakad lõvilõuad.

Kaskaadi jalamil olevalt skeemilt saab uurida, mis trepistikul kus asub ja millal näitustele sisse pääseb.

Kaskaadi teema (seekordseks) lõpetuseks Vikipeediast võetud uhke talvisel pimedal ajal tehtud foto (foto: Serouj Ourishian / Wikimedia). Siit leiab mõndagi juba jutuks olnut – näiteks Tamanjani mälestussamba ja tema projekteeritud ooperiteatri –, viimasest vasakul ja veidi kaugemal on valgusega esile tõstetud alles tänavu kevadel sisse pühitsetud Püha Anna kirik ja selle kõrval pisike 13. sajandi Katoghike Jumalaema kabel.

Allatulek võtab hullult aega, jõuame rääkida ka Armeenia ilmast. Praegu on +27 kraadi. Lilit ütleb, et eelmisel talvel oli Ararati orus olnud –17 – –20 kraadi ja et Gjumris võivat temperatuur langeda ka –40ni.  
13.25 on kõik lõpuks jälle väljakul, hakkame liikuma ooperiteatri poole ja Lilit arvab, et küllap tahame nüüd ka süüa. Ega vastu ei ole, hommikusöögist juba tubli viis tundi möödas.

Kõndides veendun, et esiteks on Jerevanis väga palju rohelust ja teiseks peavad armeenlased väga lugu oma suurmeestest, nimetavad nende järgi tänavaid ning panevad neile meelsasti mälestussambaid. Meilegi jääb mitu tükki teele, esimesena William Saroyan (1908–1981), Ameerika draama- ja proosakirjanik, kes võitnud nii Pulitzeri draamaauhinna kui ka Oscari – parima filmiks saanud jutustuse eest. Osmani impeeriumist põgenenud armeenlaste järeltulijana kirjutas Saroyan palju ka Armeenia immigrantide elust Californias. 2008. aastal avatud mälestussamba autor on Davit Yerevantsi.

Eesti keeles Saroyani loomingut vist kuigi palju lugeda ei saa, aga midagi siiski: näiteks 1959. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud novellikogumik „Terves ilmas ja lausa taevas“ ning üks lugu 1962. aasta ameerika novellivalimikus „Broadway öö“.

Vikipeediast loen, et mõni kirjandusloolane on Saroyani pidanud 20. sajandi keskosa üheks silmapaistvamaks, ehkki alahinnatud autoriks ja pannud ta ühte ritta Hemingway, Steinbecki ja Faulkneriga. Samast on lugeda, et pool Saroyani tuhka maeti Californias, pool Jerevani Komitasi Panteonis helilooja Aram Hatšaturjani, kunstnik Martiros Sarjani ja filmilooja Sergei Paradžanovi lähedale. Kõik kolm mainitud meest tulevad peagi ka meil jutuks.

Jõuame pargiossa, kus müüakse rohkesti maale ja akvarelle. Lilit manitseb mõnda kaaslast mitte nende juurde takerduma – oleme ilmselt päevaplaanist maas, pealegi on meil ühel järgmistest päevadest lausa plaanis käik teisele kunstiturule ehk vernissaažile –, küll seisatame aga kahe ausamba juures.

Martiros Sarjani (1880–1972), Armeenia rahvusliku maalikoolkonna rajajat, olen seoses paberrahadega juba kaks korda maininud. Venemaal sündinud ja õppinud mees tuli esimest korda oma esivanemate maale alles 21-aastaselt ja tegi siin kohe hulga suure tunnustuse leidnud maastikumaale. Rändas hiljem ka idamaades, 1915 aitas Edžmiatsinis genotsiidi eest põgenenud inimesi, jõudis elada Georgias ja taas Venemaal ning töötada 20ndate teises pooles paar aastat Pariisi. 1928 tuli ja jäi Armeeniasse. Tasub mainida, et rohkete maastikumaalide ja teatrikujunduste kõrval on ta tuntud Armeenia NSV vapi kujundajana ning kavandanud Armeenia esimese rahvusteatri eesriide.

Martiros Sarjani nime kannab kogu park; marmorkuju (1986) autor on Levon Tokmadžjan. Sarjani Jerevani-kodus on nüüd muuseum, kus saab näha sadu kunstniku töid.

Näide noore Martiros Sarjani loomingust: Kaevu juures. Kuum päev (1909) (allikas: Wikimedia).

Sama pargi teises servas oleva skulptuurigrupi juures tuleb otsemaid midagi tuttavat ette: muidugi, see on stseen 1972. aastal stuudios Armenfilm valminud linateosest „Mehed“ (armeenia keeles Tghamardik; režissöör Edmon Kjosajan); lugu kõneleb neljast Jerevani taksojuhist – Vazgenist, Sakost, Surenist ja Aramist. Monument pandi püsti 2007, selle autor on David Minasjan.

Igavesti on mulle mällu sööbinud Sureni osatäitja Frunzik Mkrttšjani äravahetamatu profiil. Frunzik, õige nimega Mher Mkrttšjan (1930–1993) oli kindlasti üks nõukogude perioodi Armeenia suurimaid näitlejaid, kelle üleliiduline kuulsus põhines eelkõige osatäitmistel komöödiates Aibolit-66 (Rolan Bõkov, 1966), Kaukaasia vang (Leonid Gaidai, 1966) ja Mimino (Georgi Danelija, 1977). Aga Armeenias hinnati teda ka hoopis sügavamate rollide eest. Kuulsa komödiandi isiklik elu oli täis traagikat: ta abikaasa jäi paranemislootusteta vaimuhaigeks ja Mkrttšjanist sai kahe väikese lapse üksikvanem. Poeg jagas paraku ema saatust, tütar aga hukkus autoõnnetusel. Kui mees 1993. aastal suri, tuli teda ära saatma tuhandeid inimesi. Maetud on Mkrttšjangi muidugi Komitasi Panteoni.

Ülejäänud kolm osatäitjat olid filmis – ja seisavad skulptuuril Mkrttšjani kõrval – Azat Šerents, Avetik Gevorgjan ja Armen Aivazjan.

Läbi parkide oleme jõudnud ooperiteatri esisele väljakule ja selle keskel on mälestussammas meile ehk kõige rohkem tuntud nimega armeenlasele – Aram Hatšaturjanile.

Lugesin Tbilisis sündinud ning põhiliselt Moskvas õppinud ja elanud Aram Hatšaturjani (1903–1978) eluloo ingliskeelsest Vikipeediast enda arvates üsna hoolikalt läbi, aga ei märganud ühtegi viidet, et ta oleks Armeenias pikemalt elanud. Küll on ta Jerevanis muidugi viibinud; sellele viitab kasvõi maja-muuseumi olemasolu. Ka on ilmselge, et mees pidas ennast armeenlaseks – Euroopa armeenlaseks, nagu ta oli rõhutanud – ning et armeenia rahvamuusikal oli oluline mõju tema loomingule ja viimasel omakorda suur mõju Armeenia 20. sajandi muusikale. Nii et armeenlaste jaoks on väljaspool kahtlust, et tegemist on suurima Armeenia heliloojaga. Meile tuleb Hatšaturjani nime kuuldes ilmselt otsemaid meelde „Mõõkade tants“ balletist „Gajane“ ja valss muusikast Lermontovi „Maskeraadile“, aga eks me ole kuulnud ka ballettist „Spartacus“ ja ehk üht-teist muudki. Oli Armeenia NSV hümni autor. Jõudis Stalini ajal veidi aega ka „formalistina“ põlu all olla, aga sai kõrge tunnustuse tagasi; oli rahvusvaheliselt hinnatud dirigent ja õppejõud ning aktiivne ka ühiskondlikult, olles kaua aega NSVL heliloojate liidu juht.

Hatšaturjani nime kannab Jerevani ooperiteatris asuv filharmoonia saal – just selle ees 1999. aastal avatud, Juri Petrosjan tehtud kuju seisabki –, muusikakool ja tänav; temanimelisi tänavaid ja muusikakoole on veel mitmes linnas, ka teistes riikides. 1982. aastal avati Jerevanis Hatšaturjani maja-muuseum, mis on päris meie hotelli lähedal.

Hatšaturjan oli aastail 1998–2004 käibinud 50-dramisel rahatähel; ükski teine Armeenia muusik pole rahatähele pääsenud. Jerevanis peetakse tema nimelist muusikavõistlust; helilooja nime kannab üks Aerofloti Airbus A319-112. Hatšaturjani käsitsi kirjutatud noodid ja filmimuusika kanti 2013. aastal UNESCO mäluregistrisse.

Aga siis on tõesti aeg einestada. Teatri juures asuv suur haljasala on terve vabaõhu-
restoranide ja -kohvikute kvartal, ...

... meie valime koha nimega Jazzwe, ...

.. kohe meie kõrval on Šokoladnitsa.

Ruum on suur ja avar ning rahvast sel tunnil (kell on 13.50) üsna vähe.

Teenindajad aitavad meil kolm lauda kokku lükata. Suured paberid me ees pole mitte ajalehed, vaid ajalehena vormistatud menüüd. Vasakult Jaak, Tiina, Hannes, Ruth, Lilit, Merike ja Ants.

Lilit ütleb pärast oma tagasihoidlikul moel, et tema ettekujutust mööda pidime me tegema kerge eine – aga läheb tõsiseks tellimiseks kahe või lausa kolme käigu ja õllega. Portsude suurusest pole aimugi ja kui alustuseks olen külma jogurtisupi spasi ära söönud ja pool liitrit õlut sisse kallanud, võiks juba aidatagi, aga tuleb ka veel hiigelpliin juustu ja seentega...

Mõned võtavad peale ka kohvi, mida osa maailma tunneb türgi kohvina, aga siin on ta mõistagi armeenia kohv (ja näiteks Küprosel küprose kohv) ... Minule läheb see ilmselge liigsöömine kokku maksma 4300 drami ehk ivake üle 8 euro.

„Kergele einele“ kulub aega peaaegu poolteist tundi.

Kui põhja pool ooperiteatrit on Aram Hatšaturjani mälestusammas, siis lõunapoolsel Vabaduse väljakul on sambaid lausa kaks, 1957. aastal püstitatud pronks- ja graniittaieste autorid on skulptorid Ara Sargsjan ja Ghukas Tšubarjan ning arhitektid Grigor Aghababjan ja Feniks Darbinjan.

Läänepoolsel on meile rahapaberilt juba tuttav rahvuspoeet Hovhannes Tumanjan (1869–1923), kirjan-ik ja aktivist, ...

... idapoolsel aga helilooja ja dirigent Aleksander Spendiarjan (Spendiarov) (1871–1928), keda peetakse Armeenia sümfoonilise muusika alusepanijaks ja klassikalise muusika patriarhiks. Kahte meest seob omavahel ja teatriga see, et nende ühisloominguga, ooperiga „Almast“ avati Jerevani ooperiteater 1933. aastal. Ooperi esietendus oli olnud 1930. aastal Moskva Suures teatris, Jerevani etenduse jaoks tegi tõlke Tigran Hakhumjan.

Teatrimaja projekteeris Aleksander Tamanjan, ehitusjärelvalves lõid kaasa ka tema pojad. Lõplikult valmis teater alles 1953. aastal. Esimese balletina tuli siin 1935. aastal lavale Pjotr Tšaikovski „Luikede järv“ – ja sama nime kannab teatrimaja lähedal paikneva haljasala veesilm.

Teatris on kaks saali. Nagu öeldud, kannab kontserdisaal Aram Hatšaturjani nime, teatrisaal on Aleksander Spendiarjani nimeline.

Teatriväljaku ääres hakkab silma tore kell, mis näitab pealegi õiget aega.