Kolmenimemees: Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, XIV. Apaga: kellele seikluste, kellel loobumiste paik, 2

Toimetan majas terve tunni. Teen esimese tutvuse dušiga; eile õhtul ja täna hommikul tundsin, et maja on liiga jahe; nüüd on vaja esiteks lihtsalt pesta, aga sooja tahaksin ka sisse saada.

Millegipärast on saanud kombeks varustada majutuskohad mingite eriti kõrgtehnoloogiliste seadmetega. Mäletan, et olin sellisega hädas Makedoonias, sel aastal oli ka Korsika pealinnas Ajaccios samasuguse düüsisegadikuga kapp, aga see sisu oli lihtsalt dekoratsioon: töötas vaid tavaline dušš.

Tundub, et siingi ei taha see krempel üldse mitte funktsioneerida – või olen ise lihtsalt liiga harimatu. Sooja vee saan siiski kätte, aga kastan ka vannitoa põrandat ja pärast ei taha kapist vesi ära voolata (Makedoonias, mäletan, jäigi vann poolest saadik vett täis...).

Aga mis seal ikka, muidu on vannitubagi tore ja avar.

Veel on vaja tossud porist puhtaks saada ja riided kuivama panna. Olin sel reisil esimest korda põlvpükstega; öösel panin aga jaheduse vastu jalga villased sokid. Seegi oli esimene kasutus sel reisil.

Tuleb meelde Liliti jutt: et ta oli hommikul päikesetõusu vaadanud. Kahju, et endal jäi see nägemata (ja ette rutates ütlen, et unustan selle ka järgmisel päeval).

Veidi pärast 12.30 lähen jälle välja. Vihm on üle jäänud, õhk mõnusalt värske.

Taevas on madalaid pilveräbalaid; sel fotol tundub, nagu oleks osa neist pooleli maja postist tõusev suits.

Kutsikad ajavad jälle omaette oma kutsikaasju: ikka nii, et üks haledalt niutsudes eraldi, teised kõik ühes kuhjas koos.

Lähen mööda teed alla, et kompleksi eemalt pildistada. Üllatuslikult näen, et teeäärne piirdetara kannab üksiti ka elektrikaablit.

Vaade sööklamajale mäelt alt on hoopis uhkem kui ülevalt.

Töökas hallipäine papi on nüüd niitmise ette võtnud.

Jälle saan imetleda, millist vaeva on nähtud piirete püstitamisega.

See müür on veel eriti vägev. Ja teegi on kividega sillutatud.

Mõni koht on ka suhteliselt arusaamatu.

Ju vist materjal järgmiste ehitustööde jaoks.

Papil on järjekordne kärutäis heina niidetud.

Veel üks näide piiretest; kivisillutise asemel on siin juba kruusatee.

Taevas on igasuguseid pilvi, ka selliseid, millest võib veel sadu oodata.

Selle foto järele ma siia tegelikult tulin: et peal oleks võimalikult kogu kompleks.

Mäe otsas hakkab silma üks hiiglaslik golfipall. Ma ei mäleta enam, kas oli sellest ka juttu või mõtlesin ise välja, et ju see on õhukaitse-
radar.

Sellest väravast sõitsime eile õhtul sisse, ...

... nüüd ratsutab siis välja ratsamees.

Tere tulemast Apagasse!

Huvitav, mis mineraal see roheline on?

Kuna päike on jälle väljas, pole klaarist värskest õhust enam suurt midagi järel: taas on palav. Ka selg hakkab uuesti endast järjest valusamalt tunda andma. Lähen majja tagasi, viin märjad asjad rõdule kuivama ja jään ka ise sinna istuma. Ning mõtlen juba mitmendat korda, et ei tea, kas need üle kanjonisopi paistvad majad on Jenokavan või mõni muu küla. Näen üsna tükk aega vaeva, et leida mõnda sarnast fotot internetist, aga enamasti näitavad Jenokavani fotod ikka kas Apagat või Lastiveri ja mitte küla ennast.

Mu rõdu on nüüd päikese eest varjus, nii et seal pole palav; loen seal oma Lonely Planeti Kaukaasia-raamatu Armeenia-osa ja vaatan, mis ümberringi toimub.

Peremees tuleb, kohvitass käes, nõlvast üles.

Ratsamees, kes veidi aega tagasi väravast välja ratsutas, on nüüd tagasi.

Pärast 13.30 näen, et kaaslased liiguvad nõlvast alla; veidi hiljem lähen ka. Kell 14 pidi olema lõunasöök, aga matkajad pole veel tagasi. Kaugemal jälle müristab.

Veidi pärast 14 nad siis tulevad.

Lilit näeb üsna reibas välja, muidugi ka teejuht, ...

... eestlased tunduvad pigem üsna räsitud: porised ja väsinud; Mati, vaene mees, on kusagilt köiega laskudes prillid kaotanud ja neid mitte enam leidnud. Ütleb, et olid küll väga odavad prillid, aga järgmistel reisipäevadel on ta üsna hädas, kui on vaja midagi lugeda.

Bussijuht Mesrop, tundub, uurib teejuhi matkamuljeid.

Ega ma väga selget ülevaadet saagi, mis seal teekonnal siis õieti oli või mis seal juhtus. Aga ma laen Antsu fotoalbumist mõned fotod alla ning lisan neile veebist ja Lonely Planetist leitud tekste.

Kardetavasti on viimane küll lootusetult aegunud: ikkagi 2012. aasta väljaanne. Igatahes sinna trükitud aadressiga, väidetavasti Lastiveri matku korraldava firma Anapat Tour veebileht enam ei avane. Ja ühe teises samuti Lastiveri matkadest rääkiva saidi viimased sissekanded on aastast 2009.

Jenokavani metsaga kaetud kanjon paikneb 1000–1300 meetri kõrgusel, on ligi viis kilomeetrit pikk ja kuni 100 meetri sügavune. Idževanini on siit umbes 10 km.

Kanjonis on hulk koopiad: 10–30 meetri sügavusi; mõned on oma 15 meetrit laiad.

Millist osa kanjonist nimetatakse Lastiveriks ja miks, on mulle üsna udune. Igatahes on öeldud, et Lastiveri koopad olid juba kristluse-eelsel ajal pühapaik, keskajal, tatari-mongoli sissetungi aegadel, leidnud külaelanikud siit varju. Fotol pole küll mitte keskaegsed külaelanikud, vaid Jaak ja Merike.

Lonely Planetis mainitud vendade Tananjanide firma Anapat Tour olevat sinna loonud väikese võsalaagri, kus mitmesuguseid majutusvõimalusi. Vennad ise nimetanud laagrit „Rahu maailmale“.

Paistab, et toad on lausa kahel korrusel ...

... ja vaade ülevalt on selline. Kaldun siiski arvama, et varem on seal olnud midagi rohkemat.

Koobastes on kümneid kivisse nikerdatud pilte, …

… kus kõrvuti inimesed ja loomad …

... ning hulk suuri ja väikesi riste. Nende ristide tõttu tehtavat Lastiveri ka palverännakuid.

Puhkehetkel.

Kanjonis voolab jõgi nimega Khatšagbjur ...

... ning sellel on toredaid kärestikke ja kaskaade.

Ometi on ka fotograaf Ants ise ühel fotol.

Veel üks vaade kanjonile ...

... ja selle taimestikule.

Veel üks puhkehetk...

... ja tagasiteel nad ongi.

Lonely Planet teatab, et Apagast on Lastiveri kolm kilomeetrit ja et see „kerget pingutust“ nõudev teekond võtab ühe tunni. Ühtlasi hoiatatakse, et üksi minnes ei pruugi õiget teed üles leida. Sellele on küll raske vastu vaielda.

Need pildid olid siis kõik Antsu fotoalbumist – sellest matkaosast, millest loobusin. Olen üsna kindel, et tegin õigesti, sest tänase vähesegi käimise peale tikub selg haiget tegema.

Lõunasöök lükatakse kella 15-ks, matkalt tulnud kaaslased kaovad tasapisi elumajadesse.

Ümberringi on vihmaendeline ja müristab, ...

... meie, looderdajad, siirdume mõneks ajaks peamajja, kus muusikariistu, ...

... pilte, ...

... enamasti ikka rõõmsates eredates värvides, ...

... ning kive, ...

... arvata võib, et ümbruskonna mägedest korjatud.

Käin korra ka oma majas, et korjata enne vihma rõdult ära sinna kuivama pandud matkariided.

Kui 14.40 taas söögimaja juurde laskun, on selle eest tehtud fotol on näha, et taevas on muutunud üsna ähvardavaks ja mõni minut hiljem algabki jälle kõva sadu.

Ega muud üle jää, kui sööklasse sisse kolida: Lii loeb, mina leian koha, kuhu lausa pikali visata.

Kell 15 sööme jälle kolmekäigulise lõuna: eelroog taas marineeritud kapsad, küüslaugud ja midagi veel + juust + lavašš, siis makaronisupp ja põhiroana lambaliha nisukruupidega (armeenia nimi, kui ma ei eksi, on sellel roal harissa). Jook on väga vahva külm ja põneva maitsega taimeleotis.

Vihm on vahepeal jälle üle jäänud, ...

... lasen Jaagul ennast oma toa rõdul pildistada.

Teine pilt suumitult-lõigatult.

Viskan „korraks“ pikali – ja jään nii magama, et näen isegi und. Kui kaks tundi hiljem jälle ärkvel olen, tuleb mure: vaevalt sellise uinaku peale öösel magada õnnestub; pealegi pole mul täna olnud ju kuigivõrd füüsilist koormust. Toas on läinud üsna jahedaks, nii et ajan dressipluusi selga. Seljavalu on pugenud pigem puusa või reide.

18.10 avaneb rõdult avaneb jälle isemoodi pilt: pilvevarjud vaheldumisi päikeselaikudega.

Aina müristab, aegajalt sajab. Püüan lugeda, aga eriti ei istu; hirmus igav on....

19.35 loivan jälle välja. Parajasti ei saja, aga on läinud väga jahedaks. Võtan baarist esmalt veel ühe Ararati ja siis ühe kaaslase eeskujul ka mooruspuusamagoni ehk tutovka; hinnad jäävad alla kahe euro.

Õhtusöök on kergepoolne: salat, väike kanakints riisiga, peale küpsis ja tee.

Jääme pärast õhtusööki lobisema, mitut puhku tuleb välja meie ja Liliti erinev hoiak „suurte“ suhtes: tema jaoks on vaenlane USA ja sõber Venemaa. Siiski räägib ta taas ka loo, millest esimeses postituses juba kirjutasin: kuidas selle aasta alguses läks venelasest ajateenija öösel Gjumris armeenlaste, perekond Avetisjani majja „vett paluma“ ja tappis 7-liikmelise perekonna, teiste seas 6-kuise imiku. Venelased poisi välja ei anna, armeenlased protestivad siiani.

Aga veel mõni tõik, mille olen märganud üles kirjutada:

Jerevan on üks neid haruldasi pealinnu, kus pole McDonaldsit;

Lilit on kitsamalt erialalt iranoloog ja seetõttu korduvalt Iraanis käinud. Kord ühe konverentsi aegu elanud ta seal Armeenia majas ja läinud hommikul hajameelselt pearätikuta välja. Juba kaks talle esimesena vastu tulnud naist vaadanud teda pilguga, mis sundis otsemaid tagasi minema

või

Teine kord olnud Iraani armenoloogia professor Jerevanis. Pidulikul õhtusöögil tahetud ka pilte teha, aga külaline palunud sellest loobuda: laual olid veinipudelid ja see võinuks talle suuri ebameeldivusi kaasa tuua. Meil siin seda muret ei ole: mõnigi kaaslane rüüpab tutovkat; mina siiski veel ühest portsust loobun.

Kui juttu tuleb perestroikast ja selle ajal alanud Karabahhi sõjast, küsib keegi Lilitilt ka „Mandariinide“ filmi kohta. Ei, sellest pole ta kuulnud. Ja ei tea ka Arvo Pärti.

Poole kümne paiku läheme laiali; Lilit siirdub Merikese ja Antsu majja Antsu tehtud fotosid oma arvutisse tõmbama.

Veidi pärast kella 22 ronin voodisse.

Selles mõttes läheb unepuuduse kartus täide, et õhtul ei taha uni tulla. Kui aga lõpuks magama jään, siis magan uhkesti ja näen reisiunenägusid. 5.20 ärkan ja vaatan uksest välja. Päike on juba tõusnud, aga pilvedesse. Foto rõdult teen alles 6.50, kui lõplikult tõusen.

Käin ka duši all. Panin õhtul vannitoas ühe radika sisse, et tosse kuivatada ja nüüd on seal meeldivalt soe. Aga ka toas on ikka 20 kraadi, need majad hoiavad ilmselt üsna hästi sooja.

Pakin asju, kell 8 olen omadega valmis ...