Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, IV. Jerevan: marssali tänav ja pääsukindlus

Magan ööl vastu 24. maid üllatavalt hästi – kui see välja arvata, et olen varahommikul üsna voodist välja kukkumise serval... Nagu juba kirjutasin, olen harjunud laiemate vooditega. Äpardusi on hommikul veel: löön orvariiuli juures pähe järjekordse muhu ja pean pärast kella 8 trepist jala alla minema, sest lift nupuvajutustele ei reageeri. Küllap tegi kurja õhtune kõva äike. Priske hommikusöögi järel unustan toavõtme söögikohta lauale; õnneks toob valvas töötaja selle mulle järele. Muidu oleksin varsti jälle nõutu olnud: et kus ta küll on. Nojah, mis parata...

Juba eile tekkis mõte minna täna Marssal Bagramjani avenüüd vaatama. Pealegi tahan osta pudeli vett; Lilit ütles eile, et sel tänaval on toidupood olemas. Zarobjani tänav (leian Vikipeedist, et Hakob (Jakov) Zarobjan (1908–1980) oli Armeenia KP esimene sekretär aastail 1960–66 ja sai ametist priiks Jerevanis Türgi genotsiidi 50. aastapäeval aset leidnud hiigelmeeleavalduse tõttu; väga võimalik, et tänav on nimetatud just tema auks, arvestades sellist „märterlikku“ erru saatmist), kus meie hotell asub, pole just siledamate hulgast. Ja Jerevanilegi on omased need lõunapoolsetes maades nii tavalised pöörased juhtmepusarad postidel.

Ent kauneid õisi leidub ka siin.

Zarobjani tänava ja Marssal Bagramjani avenüü nurgal asub suurejooneline Aram Hatšaturjani maja-
muuseum. 1982 avatud muuseumis on helilooja isiklikke asju ja pärandit ning siin uuritakse tema loomingut.

Muuseumi idee oli tekkinud 1970ndatel ja Hatšaturjan löönud kavandamisel ise innukalt kaasa. Testamendis jättis ta oma käsikirjad, kirjad, klaveri, mälestusesemed ja kingitused muuseumile. Muuseum on selle maja laiendus, kus helilooja Jerevanis käies oli elanud. Projekti autor on Edvard Altunjan.

Majas on kontserdisaal Bechsteini kontsertklaveriga, CD-kogu ja viiuliparanduse töökoda. Muuseum peab oma üheks ülesandeks koondada Armeenia muusikuid ja heliloojaid ning hoolitseda Armeenia muusika tutvustamise eest. Välja antakse ka raamatuid.

Aga siis olen Marssal Bagramjani avenüül. Üle tänava paistab nelja tärniga kõrge Opera Suite Hotel, kus olevat 106 itaalia mööbliga sisustatud šikki sviiti.

Pildil näha elektriliin kinnitab, et siin liigub ka trollibuss.

Tänav on lai, kummaski suunas kolm rida, aga liiklus hetkel suhteliselt väike.

Siinpoolne kõnnitee seevastu teab mis laiusega ei hiilga.

Siingi on Jerevani kesklinnale omaselt rohkesti rohelust. Fotol on parlamendihoonet ümbritsev park; veidi maad edasi on avalik haljasala, mis kannab nime Armastajate park (Siraharneri Aygi). Varem oli ta tuntud Sõpruse, enne seda Puškini ja veel varem linnaosa nime järgi Kozerni pargina. Aga pärast Armeenia iseseisvumist anti praegune nimi, pidades silmas, et tegemist on väga populaarse noorpaaride kohtamiskohaga. Veebist leitud pildid lubavad arvata, et kindlasti tasunuks see park üle vaadata.

Selliseid pinke näeb kõikjal üle linna. Kiri seljatoel on arvatavasti „Jerevan“, aga ega ma seda väga kindlalt arvata ei julge, sest neid konkse ma vähimalgi määral selgeks ei saagi. Mis seal salata: mulle tundub olema üsna võimatu, et keegi suudab neid üldse kokku lugeda, seda enam, et eri šriftides muutuvad nad minu meelest tundmatuseni...

Klõpsin hulga pilte ka selle tänava uhketest majadest; mõned jäävad paraku pildistamata, sest suurem jagu jala liikuvaid või seisvaid inimesi sel hommikusel tunnil siin tänaval on ... miilitsad. Ja mulle tundub, et mõned neist jälgivad mind väga tähelepanelikult... Pole tegelikult üldse võimatu, sest siin on mitu saatkonna- ja valitsushoonet – ja saa sa neist hoobilt aru, mis maja miski on. Mõnda ei suuda guugelduste abil koduski ära arvata.

Sellega siin on asi klaar: see on põhikool nr. 55 ja maja ees seisab vene kirjaniku Anton Tšehhovi kuju (1956, skulptor Grigor Aharonjan).

Kohe kõrvale ka üks tuvastamata jäänud ehitis.

Armeenia teaduste akadeemia Hovhannes Karapetjani nimeline geoloogia-
muuseum. Professor Karapetjan oli Armeenia geoloog, selle muuseumi asutaja (1937).

Teisel pool tänavat seisab väga suurejooneline parlamendihoone.

1948–50 valminud maja ehitati Armeenia kommunistliku partei keskkomiteele ja tõi arhitektile NL riikliku preemia. Riigi valitsuse otsusega 1991. aastast anti maja parlamendile, mille ametlik nimi on Armeenia vabariigi rahvusassamblee.

Hoone on heleoranžist tuffist, võimsate sammastega portaal marmorist. Siseviimistluses on kasutatud väärispuitu ning looduslikku ja kunstmarmorit. Istungitesaal on ovaalne, et meenutada ümarlauadebatte kui viljaka koostöö vahendit.

Internetist leitud aerofotolt on näha, kui suur kogu kompleks tegelikult on (foto: Serouj Ourishian / Wikimedia).

Geoloogiamuuseumi kõrval on Armeenia teaduste akadeemia peahoone (1955, arh. Samvel Safarjan). Akadeemia asutati 1943. aastal kaheksa aastat varem loodud NSVL teaduste akadeemia Armeenia haru baasil.

Akadeemia esimene president oli üks selle asutajaid, orientalist Hovsep Orbeli, 1947–1993 astrofüüsik Viktor Ambartsumjan, 1993–2006 poliitik, kauaaegne peaminister Fadei Sargsjan ja alates 2006. aastast füüsik Radik Martirosjan. Lilit ütles eile, et akadeemia kannab Hovsep Orbeli nime, aga veebist ma sellele kinnitust ei leia.

Kohe teaduste akadeemia kõrval on järgmine väga esinduslik hoone: presidendi palee. 1951 valminud Mark Grigorjani projekteeritud maja ehitati Armeenia NSV valitsusele. Kuu pärast meie reisi läheb palee ees lahti paras mäsu: tuhanded armeenlased protestivad elektrihinna tõusu vastu, nii et märulipolitsei laseb käiku veekahurid.

Leidub ka mõni üsna võssa kasvanud hoone.

Hotellist lahkudes otsustasin kõndida vähemalt marssal Bagramjani mälestussambani või siis toidupoeni, kui see pole enne teele jäänud. Tõepoolest ei ole ühtegi poodi siinpool teed silmanud (õhtul mõistan, et Lilit rääkis ilmselt hoopis Zarobjani tänavast kesklinna poole jäävast kauplusest), seepärast kõnningi natuke kaugemale – ja lõpuks tõesti ühe pisikese poekese leiangi, nii et saan oma soovitud vee kätte.

Marssal Hovhannes (Ivan) Bagramjan (1897–1982) on kõrgeima Nõukogude armee auastme välja teeninud armeenlane ja esimene mitteslaavi päritolu ohvitser, kes tõusis rinde ülemjuhatajaks: 1943–45 juhatas armeekindral Bagramjan II Balti rinde, 1945 III Valgevene rinde vägesid; marssali auastme sai 1955. Oli kahekordne Nõukogude Liidu kangelane.

Norair Karaganjani tehtud mälestussammas püstitati 2003. aastal.

Mälestussamba taga mäel kõrgub Ameerika ülikooli hoone. Ameerika ülikool loodi sõltumatu eraülikoolina 1991. aastal, 1988. aasta maavärina järelkajana. Õppeasutuse loomine ja tegevus on suuresti seotud California ülikooliga.

Bagramjani kõrval olevat maja nimetas Lilit möödasõidul Suubritannia saatkonnaks. Lipuvardas hakkab nüüd mulle esmalt silma hoopis Rootsi lipp: saatkonnad, selgub, ongi ühes majas. Lõigus Zarobjani tänavast siiani on veel vähemalt kaks saatkonda: ka Hiina ja Süüria.

Näiteid ka elumajadest: need roosast tufist hooned on Bargamjani avenüü ...

...  ja Prošjani tänava nurgal. Viimane on nimetatud Armeenia kirjaniku Pertš Prošjani (1837–1907) järgi.

Kollaka, ikka tufist tornelamu ...

... alumise korruse restoran kannab kuulsa detektiivi nime.

Suurem jagu elumaju on roosad.

Tunni aja jooksul on autoliiklus läinud tublisti elavamaks, jala käivad endiselt põhiliselt miilitsad.

Jerevanis näeb arvukalt liinibusse, enamasti on need väiksed või lausa minibussid – ja sageli on nende seas kunagi meilegi tuttavaid PAZ-busse..

Möödungi jälle Hatšaturjani muuseumist ...

... ja jõuan mööda kitsast sissesõiduteed ...

... 9.20 paiku Cascade’i juurde tagasi.

Lift streigib endiselt; tuleb jala viiendale korrusele vantsida. Uurin sõnumiga Eurovisiooni tulemusi: 1. Rootsi, 2. Vene, 3. Itaalia. Venemaa edu on väheke üllatav, Rootsi ja Itaalia olid ette arvata. Eesti 7. – väga hea ju! Minu seekordsed lemmikud ungarlased jäid kuhugi tahapoole. Ja teine lemmik Island ei saanud isegi finaali...

9.50 olen jälle all ja kell 10 läheme teele.

Sõidame alul ikka piki Bagramjani avenüüd ja kui möödume teaduste akadeemiast, räägib Lilit taas Hovsep (Josif) Orbelist (1887–1961) ja tema vendadest, kes olid samuti teadlased: Ruben Orbeli (1880–1943) arheoloog, NL allveearheoloogia pioneer, ja Levon (Leon) Orbeli (1882–1958) füsioloog, evolutsioonifüsioloogia üks alusepanijaid. Levon Orbeli 100. sünni-aastapäeval 1982 avati Tsaghkadzoris vendade muuseum.

Pöörame vasakule Prošjani tänavale; selle ääres vasakul näeb ka üpris vanu maju: see on üks vanemaid Jerevani rajoone. Siis tulevad jälle tuttavad paigad: üle Võidu silla, mööda Ararati tehasest ja Hrazdani staadionist. Päris Ararat ei näita ennast paraku ka täna.

Aina rohkem on teeservas violetseid tahvleid, kõigil eri keeltes kiri „Ma mäletan ja nõuan“, vahele plakateid, kus kokku kombineeritud arvud 1915 ja 1,5 miljonit, või sellised, millel kõrvuti Hitleri tukk ja vuntsid aastaarvuga 1939 ning punane Türgi fess ja kikkis mustad vurrud aastaarvuga 1915. Juba eile hakkasid kõikjal silma violetsed meelespeaõied – küll plakatite, kleepsude või näiteks lillepeenarde kujul. Armeenia meenutab sel kevadel 1915. aasta genotsiidi 100. aastapäeva.

Refereerin siin põgusalt ingliskeelse Vikipeedia sellesisulist artiklit, täiendades seda paari lausega mujalt.

Armeenlaste genotsiid (armeenipäraselt Medz Yeghern ehk suurkuritegu) oli armeenlaste süstemaatiline hävitamine nende ajaloolisel kodumaal, Lääne-Armeenias, mis asus praeguse Türgi vabariigi territooriumil. Osmani impeeriumi võimude tapetud inimeste arvu hinnatakse 800 000 ja 1,5 miljoni vahele. Tapatalgute avapäevaks peetakse kokkuleppeliselt 24. aprilli 1915, mil Konstantinoopolis aeti kokku, arreteeriti ja hiljem tapeti umbes 250 armeenlastest intellektuaali ja kogukonnajuhti.

Genotsiid leidis aset esimese maailmasõja ajal ja järel ning viidi ellu kahes etapis. Esmalt tapeti massiliselt või saadeti sunnitööle täies elujõus mehed, seejärel küüditati naised, lapsed, vanad ja haiged surmamarsile Süüria kõrbe. Sõjaväeeskort jättis deporteeritud toidu ja veeta ning röövis, vägistas ja tappis neid. Umbes sama saatus tabas ka Osmani impeeriumi teisi kristlastest elanikke – assüürlasi ja kreeklasi; paljude ajaloolaste arvates tuleks nendegi kohtlemine kuulutada osaks samast genotsiidist. Suurem osa Armeenia diasporaast üle kogu maailma tekkis just 1915. aasta genotsiidi tulemusena.

1943. aastal termini „genotsiid“ välja pakkunud Poola jurist Raphael Lemkin tõi selle mõiste näidetena esile just Türgi tapatalgud armeenlaste ning natside kuriteod juutide suhtes.

Türgi, Osmani impeeriumi järglane, leiab, et genotsiid pole juhtunu iseloomustamiseks õige sõna ja keeldub seda tunnustamast. Nende kinnitusel ei tapetud türklasi sugugi vähem ja tegemist oli esimese maailmasõja ohvritega.

Selle kevade seisuga on 1915. aasta masstapmise genotsiidiks tunnistanud 28 riiki. Genotsiidi on hukka mõistnud ka ülemaailmne kirikute nõukogu (1995), Euroopa Parlament (1998), Euroopa Nõukogu (1987) ja ÜRO inimõiguste komisjon (1979). Belgias, Šveitsis ja Prantsusmaal on armeenlaste genotsiidi eitamine kuulutatud kuriteoks. Eesti teadagi pole tapatalguid genotsiidiks nimetanud.

Liliti sõnul valiti meelespea genotsiidi aastapäeva sümboliks seetõttu, et see lilleke, eesti keeles tegelikult ametliku nimega lõosilm, kannab kõigis keeltes samalaadset sobivat nime, violetne värv aga sellepärast, et just seda karva rüüd kannavad pidulikel juhtudel Armeenia kiriku kõrgemad vaimulikud. Looduses ju seda värvi meelespäid ei leia: valdavalt on õied sinised.

Logo keskel on kaksteist „tolmukat“: need sümboliseerivad tosinat Lääne-Armeenia maakonda, kus repressioonid aset leidsid ja kus hävitati hulgaliselt ka kultuuriväärtusi.

10.15 oleme Tsitsernakaberdi parklas. Pean häbiga tunnistama, et suutsin selle keerulise kohanime veidi valesti kokku lugeda ja mõelda, et mis pagana tsistern... See on üks kolmest Hrazdani jõe äärsest künkast, kus rauaajal olevat olnud kindlus. Mäe nimi tähendavat tõlkes pääsukese kindlust.

Kui mäele rajatud memoriaalkompleksi poole kõnnime, möödume esmalt ridade viisi istutatud puudest.

Siis avaneb vaade memoriaalkompleksile.

Mõtted genotsiidimonument rajada pärinevad 1960ndate algusest, kui Armeenia KP esimeseks sekretäriks nimetati Hakob Zarobjan. 1964. aasta 16. juulil saatsid siinse marksismi-leninismi instituudi direktor, ajaloolane Tsatur Aghajan, teaduste akadeemia idamaa-osakonna juhataja Hovhannes Indžikjan ja KP ideoloogiaosakonna asejuhtaja John Kirakosjan partei juhtkonnale ülisalajase kirja ettepanekutega tähistada genotsiidi 50. aastapäeva, seal hulgas püstitada memoriaal, mis „sümboliseeriks Armeenia rahva taassündi“. Sama aasta lõpul läkitas Zarobjan samasisulise märgukirja NLKP keskkomiteele ning 16. märtsil 1965 võttis Armeenia NSV valitsus vastu otsuse ehitada monument. Samal kevadel mälestas genotsiidi ohvreid Jerevanis 24 tundi väldanud demonstratsioonil sada tuhat inimest, kes nõudsid, et nõukogude võimuorganid tunnistaksid 1915. aasta veresauna genotsiidiks.

Arhitektide Arthur Tarkhanjani ja Sašur Kalašjani ning kunstnik Hovhannes Hatšatrjani kavandatud kompleksi ehitus algas 1966 ja lõpetati novembris 1967.

Avara välja servas on sada meetrit pikk sein, millel nende linnade ja külade nimed, kus tapatalgud ja küüditamised aset leidsid. Mälestusseina välisküljel on mälestustahvlid inimestele, kes on pühendanud ennast ellujäänute kannatuste leevendamisele. Nende seas on näiteks sakslasest orientalist ja humanist Johannes Lepsius, Austra kirjanik Franz Viktor Werfel, Saksa meedik, inimõiguste aktivist Armin Theophil Wegner, saksa-juudi päritolu Ameerika jurist ja diplomaat Henry Morgenthau, Norra uurija, Nobeli rahupreemia laureaat Fridtjof Nansen, paavst Benedictus XV, Šveitsi farmatseut ja misjonitöötaja Jakob Künzler, Norra misjonär Bodil Katharine Biørn.

Kaksteist ringikujuliselt püstitatud plaati sümboliseerivad kaotatud Lääne-Armeenia provintse, mis nüüd kuuluvad Türgile.

Ringi keskmes, viie meetri sügavusel, on 1,5 miljonile genotsiidi ohvrile pühendatud igavene tuli.

Rühm koolilapsi on parajasti toonud igavese tule juurde lilli ja asutab grupipilti tegema. Noore inimese hoolimatusega ei panda küllap tähelegi, et mõni lill tikub ka jala alla jääma.

Küll püüab tule juures toimetav vanaproua seda ära hoida ...

... ja laob õied augu servale.

Lilit kinnitab, et tänavu 24. aprillil polevat õhtuks tuld enam näha olnud: lillemüür oli kerkinud inimese kõrguseks. Lillede kroonlehtedest valmistatakse pärast muide erilist paberit, vartest saab aga väetis.

44 meetri kõrgune sammas sümboliseerib Armeenia rahvuslikku taassündi.

Eemalt ei saa arugi, et sambal on kaks tippu: eraldi, aga ometi koos – nii nagu iidne Armeeniagi on kaheks lahutatud. Või – lisab Lilit juurde – nagu Suur- ja Väike-Ararat.

Väljaku servas on mõned hauad. Loodetavasti on mul ikka õigesti meeles, et sinna on maetud Mägi-Karabahhi sõjas hukkunud.

Juba läheneb igavesele tulele järgmine rühm armeenlasi.

Memoriaali väljak on üksiti genotsiidi muuseumi katus; fotol on üks sissepääs muuseumi ruumidesse.

Mäe nõlva sisse ehitatud muuseum avati genotsiidi 80. aastapäeval 1995. aastal; selle kavandasid arhitektid Sašur Kalašjan ja Ljudmila Mkrttšjan ning skulptor F. Arakeljan. Muuseumi külastamine kuulub ka riigi ametlikku protokolli ning seal on käinud näiteks paavst Johannes Paulus II, Venemaa president Vladimir Putin ja Prantsusmaa president Jacques Chirac. Muuseum pakub giidiga tuure armeenia, vene, inglise, prantsuse ja saksa keeles.

Kokku meenutab Armeenia genotsiidi 135 mälestusmärki 25 riigis. Mõne kohta on teada, et türklased on üritanud neid kahjustada.

Mäelt avaneb suurejooneline panoraam, mida püsiv vine küll tublisti piirab. Juba eile silmatud koleda korterelamu kõrval on hiiglaslik kaubanduskeskus Garden Mall. Selline nimi olevat kompleksil seetõttu, et naabruses laiutavad viljapuuaiad.

Kaubanduskeskuse taga on teemantitöötlemisvabrik ja sellest paremal Jerevani veehoidla.

Teiselt küljelt suumin välja tumeda, valgete aknaraamidega hoone, mida samuti eilegi nägime: Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani elamu.

Lahkumise eel veel üks vaade kogu avarale Tsitsernakaberdi kompleksile.

Siingi on näha ka Armeeniale nii omaseid ristikive hatškareid, ...

... see näiteks on pühendatud 1988. aasta Sumgaiti veresauna ohvritele.

Mõne selgitused-täpsustused Lilitilt, mille olen jõudnud üles märkida:

Paavst Franciscus pidas genotsiidi ohvrite mälestusmissa 12. aprillil, nimetades toona juhtunut väljaravimata haavaks. Türgilt oli sedamaid paavsti aadressil järgnenud süüditus ajaloo võltsimises.

Türgi tähistas just 24. aprillil suurejooneliselt Dardanellide lahingu aastapäeva ja kutsus rohkeid külalisi. Lilit lisab, et tegelikult oli lahing olnud märtsis, aga ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest ei tea, millist Dardanellide lahingut tähistati: selle ülitähtsa veetee pärast on ajaloos korduvalt sõditud.

NL ajal genotsiidist ei räägitud – kuni meeleavalduseni 1965. aastal. Esimese riigina oli genotsiidi tunnustanud Uruguay.

Presidendi tasemel olid tänavusel tseremoonial esindatud Prantsusmaa, Venemaa, Serbia ja Küpros. Ilm oli olnud väga külm, nii et osalejatele jagati tekke. See olevat peaaegu et seaduspärasus, et 23.–24. aprillil sajab Jerevanis kõvasti vihma.

Jutuks tuleb ka 2004. aasta veebruaris Budapestis toimunud tragöödiast, kui NATO rahupartnerlusprogrammi (!!) õppuste aegu tappis Aserbaidžaani leitnant Ramil Safarov hotellis une pealt oma 25-aastase Armeenia kolleegi, sama sõjaväelise auastmega Gurgen Margarjani. Ungari kohus mõistis Safarovile eluaegse vangistuse, aga andis ta peagi Aserbaidžaanile üle. Ja seal võetud mees juba pigem auavaldustega vastu. Tuleb siiski kinnitada, et selline suhtumine polnud ainuvaldav.

Kompleksis käinud tähtsate isikute istutatud puud, nimesildid kõrval. Eestlaste istutatud puid siit ilmselt ei leiaks (ega me küll otsinud ka), aga Vikipeediast (https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_visitors_to_Tsitsernakaberd) leian nimekirja neist tähtsatest riigitegelastest ja muudest VIP-idest, kes Tsitsernakaberdi kompleksis käinud, ning nende hulgas on president Arnold Rüütel (2004) ja välisminister Urmas Paet (2009).

Ma pigem ei üritagi hakata arutlema, kuidas peaksime meie suhtuma armeenlaste ja türklaste lõputusse vaidlusesse; panen siis teema lõpetuseks pigem tsitaadi Juku-Kalle Raidi 2013. aasta kevadel „Diplomaatias“ ilmunud artiklist „Armeenia kurva pilgu eripära“:

1045. aastal, kui langes Bagratiidide kuningasuguvõsa, toimus ka esimene suur armeenlaste emigreerumine – Türki, Kiliikiasse, mille olulisusest armeenlaste jaoks annavad tänaseni märku Kiliikia-nimelised raamatukogud, baarid ning õllesort – ning just sealt võib hakata rääkima Armeenia diasporaast, mis on tihtilugu olnud tugevam kui kultuur emamaal. 1375. aastani püsis tänase Türgi territooriumil ka Kiliikia armeenlaste kuningriik. Ja tegelikult on selles ajas ka tänaseni kestev Türgi-Armeenia tüli juurikas, hilisemad genotsiidid armeenlaste kallal (aga ka vastupidi) on siiski rahvuse- ja usukakelungide tagajärg.

Veidi pärast 10.50 oleme taas bussi ja nüüd läheb sõit piki Issakovi avenüüd juba linnast välja. Olen ikka püüdnud tänavatele nime andnud meeste jälgi ajada. Nüüd Türgile kuuluvast Karsist pärit Ivan Issakov, sünninimega Hovhannes Ter-Isahakjan (1894–1967), on veel üks võimsa militaar-, aga ka teaduskarjääri teinud armeenlane: admiral, teaduste doktor, NL TA korrespondentliige, kirjanik. Muidugi on avenüü ääres ka Issakovi mälestussammas (skulptorid Gevorg Gevorgjan ja Robert Balasanjan, arhitekt Levon Mkrttšjan, 2005; foto: Armineaghayan/Wikimedia).

Sõidame mööda aatomikaitsepunkri laadsest hiiglaslikust Ameerika saatkonnast ja õigeusukirikust, mida juba seitse aastat ehitatavat. Lilit tsiteerib üldse mitte Armeenia-päraseid kullatud kupleid mainides Võssotskit: kuplid on Venemaal kullatud, et jumal märkaks sagedamini.

Lilit, selgub, elab just siin, Edela-Jerevanis. Tema elurajooni nimetavat rahvasuu Bangladeshiks: keegi, kes siia omal ajal elamispinna sai, öelnud, et ta on kesklinnast sama kaugel nagu Bangladesh. Siiski, Vikipeediast loen veidi teistsugust põhjendust: see on üks Jerevani vaesemaid osi. Pealtnäha pole ametlikult Malatia-Sebastiaks nimetataval linnaosal häda midagi, natuke ainult ehk Lasnamäe-laadne. Järgmist linnaosa, lisab Lilit, kutsutakse Honduraseks. Just siinkandis olid omal ajal olnud Jerevani kasiinod, mis nüüd on viidud kuurortlinnadesse: Tsaghkadzori ja ühte teise, mille nimi jookseb kõrvust mööda.

Selle osaga reisikirjast sai seletatud reisipäeviku üldpealkirja esimene pool: meelespeakevade nädal. Ju siis on õige koht anda seletus ka teisele poolele: iidses Hajastanis. Küllap on see küll niigi selge: Armeeniagi on üks neid sugugi mitte väheseid riike, mille omakeelne nimi erineb täielikult rahvusvaheliselt kasutatavast nimest.

Osundan seekord eestikeelset Vikipeediat, mida, mis seal salata, ma üldiselt teab mis usaldusväärseks allikaks ei pea:

Armeenia armeeniakeelne nimi on Հայք (Hajkh). 5. sajandi ajaloolase Movses Khorenatsi järgi andis selle Armeenia legendaarne patriarh Hajk, kelle järglase Arami, Urartu kuninga nimest sündis omakorda nimi Armeenia. Legendi järgi lõi Hajk 2492 eKr lahingus Assüüria kuningat Beli ning hiljem moodustas esimese Armeenia riigi. See aasta on Vanaarmeenia ajaarvamise algusaasta. Teine versioon seostab seda nimetust Ḫajaša riigiga. Kolmanda versiooni järgi pärineb see praeguse Malatya urartukeelsest nimest Ḫāti. Keskajal asendus armeenia kohanimejärelliide -kh pärsia keelest laenatud järelliitega -stan ja Armeeniat hakati kutsuma Հայաստան (Hajastan).

Mul tuleb seda lõiku kleepides otsemaid meelde, kuidas ma Liliti käest mingil hetkel küsisin, kuidas armeenlased oma maad nimetavad: ta naeratus oli kas kaval või hoopis vallatu.