Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, XV. Superkool, molokanide külad ja uhke saiapood

Kuni Dilidžanini on tee sama, mis tulles, ainult vastupidises suunas – kitsas, kurviline ja ebatasane. Püüan midagi ka pildile saada, aga ega neist fotodest asja ei saa. 

Ühe hädise, aknapeegeldusega pildi siia siiski panen: vähemalt on näha, KUI kitsas ja kurviline see tee on.

Lilit räägib lähemalt neist filmivõtetest, mida ta mullu koos Eesti rühmaga siin olles nägi ja ka siiasõidul meenutas. Filmiti episoodi Armeenia-Pärsia 5. sajandi sõjast, mil armeenlasi taheti tulekummardajateks pöörata. Sõjas oli hukkunud 66 000 armeenlast ja 200 000 pärslast. Pärsia jäi lõpuks peale, aga mõistis samas, et kristluse vastu Armeenias nad ei saa. Armeenia vägesid juhatas Vardan Mamikonjan (393–451), keda neljandas Armeenia-postituses seoses tema mälestussambaga mainisin. Avarairi lahingus hukkunud väejuht on Armeenia armastatuim rahvuskangelane ja pühak.

Selle episoodi filmimisel olid kohalikud elanikud olnud ratsanike rollis ja ilmselgelt hädas peast pudenema kippuvate kiivritega, mida siis käega kinni hoiti. Režissöör pidanud aina karjuma: „Ärge hoidke, ärge hoidke!“ ...

Keegi vist küsib, kas Mamikonjan on kuidagi seotud ka Armeenia rahvuseeposega, igatahes sellele jutt edasi läheb. Eesti keeles peaks eepose pealkirja õige kirjapilt olema „Sassuuni Davith“. Lilit selgitab, et selle sündmustik on hoopis hilisemast ajast: 9. sajandi võitlustest araablastega, kelle kalifaati Armeenia haarati 7. sajandil.

Osundan eestikeelsest Vikipeediast:

Davithi tegelaskuju on 851. aastal Lääne-Armeenia Sassuuni maakonnas toimunud talupoegade ülestõusu juhi kehastus. Sellele pärimusele lisandusid aastasadade jooksul uued lugulaulud ning ajapikku moodustuski tervik, mis levis praktiliselt kõigis Armeenia maakondades ja murdeis. Tervikuga on liidetud ka mitme tuhande aasta vanuseid armeenia müüte ja eepikat. Aines on paljuski pärit ka rahva tegelikust ajaloost.

Esimesed kirjalikud viited armeenia eeposele on pärit 16. sajandi portugali rändurite Antonio Tenreino ja Maestro Alfonso reisikirjadest. Eepose materjal publitseeriti esmalt 1874. aastal rahvaluulekoguja Garegin Srvandztjani töö tulemusena. Aastatel 1936–1951 anti armenoloog Manuk Abeghjani eestvedamisel välja kaks osa „Sasuuni hulle“ kolmes köites, mis sisaldasid kõiki selle ajani tuntud trükitud ja trükkimata eepose variante (kokku rohkem kui 60). Neist 15 põhjal anti 1939. aastal Manuk Abeghjani, Kevork Abovi ja Aram Ghanalanjani poolt välja eepose täielik versioon, mis koosneb 11 000 värsist. Eesti keeles ilmus „Sassuuni Davith“ 1975. aastal Boris Kaburi tõlkes.

Eepos koosneb neljast tegevusharust, igas neist räägitakse eri põlvkondade kangelastest. Iga haru jaguneb omakorda kaheks osaks.

Liliti jutust olen veel kirja pannud, et esimeses osas tegutsevad kaksikvennad Sanassar ja Baghdassar olid sündinud kuningatütrest, kes jäi rasedaks võluallikast vett juues.

Siis võtab Lilit jutuks Armeenia paganlikud jumalad. 2. sajandist eKr kuni 2. sajandini AD oli siin olnud hellenistlik periood ja jumalatel on palju ühist Kreeka jumalatega.

Armeenia kiriku lõhe esmalt bütsantsi ja siis õigeusu kirikuga on pärit 15. sajandist. Natuke on Armeenias siiani ka katoliiklasi.

Veidi enne kella 10 õnnestub teha selline tagasivaatefoto: mäel on näha Apaga keskus. Päris uhke koht ikka!

Üks hädine teeäärne vaade veel. Asustus on siin täitsa olemas, aga kõik on kuidagi korrast ära, räämas ja lohakas.

Laskumine Idževanini võtab aega 35 minutit. Minul sealt fotosid pole, küll aga saan siia panna ühe Antsu foto. Linnas on turupäev, kauplemine käib laial alal otse maantee servas. Lilit meenutab taas, et NL ajal tegutses linnas Kaukaasia suurim vaibavabrik. Nüüd on suur vaibavabrik Jerevanis. Megerianide perekond alustas selle äriga USA-s ja tõi hiljem ka esiisade maale. Vaipu kootakse käsitsi, vanade eskiiside alusel, nii villast kui ka siidist. Lilit lisab, et neid hinnatud vaipu tehakse ka vabriku filiaalides Pakistanis ja Indias, kus kasutatakse rohkesti lastetööd: kudujad on sageli 10–12-aastased tüdrukud.

Sõidame mööda riigi üht tähtsamat teed, maanteed M4, tee kõrval voolab ikka Aghstevi jõgi. Kui loomi sattus mägedest alla toonud teele, siis see nagu eriti hämmastav ei tundunud. Küll on veider näha neid ka sellel, ikka päris olulisel maanteel. Igatahes peab Mesrop just veiste pärast korduvalt hoo maha võtma.

Tore foto Antsu albumist, tehtud veidi pärast 10.30.

Üsna palju on teeservas metsi ja Lilit räägib, et neis metsades on rohkesti viljakandjaid, näiteks pirni- ja ploomipuid. Kusagil siin on klooster, mis oli hiljaaegu taastatud ühe Araabia šeigi rahadega: kloostri ülem on Süüriast pärit armeenlane ja see suutnud šeigile sest paigast nii köitvalt rääkida, et rikkur avas rahakotirauad. Möödume järvest, kus kunagi olnud rohkesti apteegikaane, nii et inimesed käisid siin ennast ravimas. Siis toodud järve kogred ja need pistnud kaanid pintslisse.

Tee servas on korduvalt näha raudteed. Seda ei saaks enam kasutada, kuna mingi lõik jäi maalihke alla, ja seda ka ei taastata, kuna rööpapaar viib Aserbaidžaani. Küll on kasutusel Vene tsaaririigi ajal, 1902. aastal ehitatud raudtee, mis kulgeb Jerevanist läbi Gjumri, Vanadzori ja Alaverdi Gruusiasse. Teisest otsast läheb raudtee Iraani, aga seegi tee on käigust väljas, sest vahel on ju jälle Aserbaidžaan ehk Nahhitševan (kaart Vikipeediast: en.wikipedia.org/wiki/Armenian_Railways). Uue, Iraani viiva põhja-lõuna raudtee ehitus on plaanis, aga kas ja millal sellest asja saab, on veel vara öelda: tegemist on äärmiselt keerulise tööga, kuna tuleb ületada mitmed kurud. Armeenia raudteedel opereerib alates 2008. aastast Venemaale kuuluv Lõuna-Kaukasuse raudteekompanii.

Lilit jõuab enne Dilidžani veidi rääkida ka Lõuna-Armeenia vaatamisväärsustest, nii et need muutuvad üsna ihaldusväärseks. Näiteks et 9. sajandist pärit Tatevi kloostri juurde rajati üle Vorotani jõe kanjoni 2007–2008. aastal köisraudtee. Sellega saab Halizori külast kloostri juurde 11 minutiga; kui alustada samast punktist mööda teed, kulub tund ja veerand. Tatevi Tiibadeks (Tatevi tever) nimetatav 5,7-kilomeetri pikkune köisraudtee on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma pikim peatuseta köistee (foto: Armineaghayan/Wikimedia). Tee ehitasid asjatundjad Kesk-Euroopa mägiriikidest: Austria-Šveitsi firma Doppelmayr / Garaventa, raha andis filantroopne fond IDEA, mille üks asutaja on mees, kellest tuleb peagi juttu Dilidžani rahvusvahelise kooli juures: Ruben Vardanjan.

Üsna Tatevi kloostri lähedal, samas Sjunikhi maakonnas, asub üks hoopis muistsem mälestis, rahvusvaheliselt Armeenia Stonehenge’iks kutsutav megaliitkompleks, mis pärit umbes 7500. a. eKr. Kohalikud kutsuvad seda Zorats Karer (mis kohalikus murdes tähendab püstiseid kive) või Karahundž (rääkiv kivi või vilistav kivi). Viimane nimi tulenevat sellest, et kuna kividesse on eelajaloolistel aegadel puuritud eri nurkade all hulk läbivaid auke, hakkavad need tuulise ilmaga vilistama. Arheoastronoomid on just nende aukude tõttu seostanud seda rajatist astronoomiliste vaatlustega ja nimetanud maailma vanimaks observatooriumiks. Tegemist on siiski lihtsalt oletusega. Mõni teine uurija peab kohta esmajoones nekropoliks, teised arvavad, et tegu on muistse linnamüüri varemetega. Kokku on seal üle 200 kuni 10-tonnise basalt- või andesiitrahnu.

10.48 klõpsatud pilt. Küllap on see juba Dilidžan: nagu paar postitust tagasi kirjutasin, on see linn lausa 20 km pikk.

Minut hiljem Antsu tehtud foto annab järjekordselt tunnistust nõukogude-aegsete autode rohkusest Armeenias.

Mõni minut enne 11 jõuame üleeilsest juba tuttavale liiklusringile Dilidžani keskel ja teeme selle ääres pisikese peatuse.

Lii varub Mimino-kraanist head Dilidžani vett, ...

... astume sisse ka kuju taga asuvasse suveniiripoodi-infopunkti. Ostan siit 4500-dramise Armeenia kirikute raamatu.

Infopunkti taga püüab üks härra keskendunult Aghstevist kala.

Pärast väikest peatust suundume juba teele M8, mida pole enne sõitnud. Aga kõigepealt põikame mäest üles viivale kõrvalteele. Lilit räägib, et mägedes Dilidžani lähedal oli NL ajal hulk pioneerilaagreid ja puhkekodusid, siin tegutses mineraalveetehas. Aga on ka mitu kloostrit ja matkaradasid, nii et linna võiks jääda mõneti pikemalt peatuma.

Tõusul (ja pärast laskudes) möödume üpris omapärase arhitektuuriga suurest hoone-
kompleksist, mille kohta Lilit minu mäletamist mööda midagi ei ütle. Kodus leian guugeldades siiski üles, et see on 2011. aastal valminud elamurajoon Armeenia keskpanga töötajatele. Ehitaja on sama Itaalia ehituskompanii Renco, mis rajas ka pangakompleksi enda (kuna me ise viimast korralikult ei näe, jätan foto siia lisamata, aga tegemist on väga uhke klaassilindriga). Renco veebilehe andmeil on 26 000-ruutmeetrisel alal kokku 149 elamut, 10 000-ruutmeetrine spordikompleks, milles sise- ja välisujula, võrkpalliväljak, staadion ja fitness’i keskus, ning 500-ruutmeetrine ostukeskus.

Siin äärelinnaski ukerdab autode vahel ringi veiseid, ...

... meie astume aga hoopis vaate-
platvormile, et alla vaadata (Lilit, Merike, Mesrop ja Jaak).

Seal all on teadagi Aghstevi jõe org. Küllap on jõgi veel siingi kanalis ja seetõttu õige kitsas, nii et näha pole teda ei ida ...

... ega lääne poole vaadates. Küll leiab hoolikalt vaadates mõlemalt fotolt üles maantee M8, millel peagi edasi sõidame.

Põhivaatamisväärsus on aga otse meie ees: Dilidžani rahvusvaheline UWC kool.

UWC, United World Colleges, on Londonis asuva peakorteriga rahvusvaheline haridusorganisatsioon, millel on 15 kool ja kolledžit (peale Armeenia veel Ameerika Ühendriikides, Bosnias ja Hertsegoviinas, Costa Ricas, Hiinas, Hollandis, Hong-Kongis, Indias, Itaalias, Kanadas, Norras, Saksamaal, Singapuris, Svaasimaal ja Ühendkuningriigis), rahvuskomiteed üle 140 riigis ja hulk rahvusvahelisi hariduslikke lühiprogramme. Õpilasi valitakse kogu maailmast vastavalt nende teadmistele ja võimetele; osa neist saab õppetoetusi, osa aga õpib oma raha eest; kooliti võib õppemaks olla üsna erinev. UWC on oma missiooniks seadnud muuta hariduse jõuks, mis ühendaks inimesi, rahvaid ja riike rahu ja kestliku tuleviku nimel. Tavapäraselt õpib ühes koolis korraga 200–300 noort inimest, kokku on neid 85 riigist.

Üle 50 000 vilistlase hulgas on kuulsaimad nimed Hollandi kuningas Willem-Alexander, Botswana president Ian Khama, Nokiast tuntud Jorma Ollila, paar astronauti, aga ka näiteks Kim Jong Ili lapselaps Kim Han Sol.

15 UWC koolist kõige uuem avati alles tänavu Hiinas, Changshus, eelmine aga mullu Dilidžanis. Esimesed 96 õpilast, 11. klass, alustasid Dilidžanis septembris. Liliti kinnitusel oli neist kümme Armeeniast; nemad õpivad koolis riigi kulu, teised maksavad oma õpingute eest ise – 35 000 dollarit aastas. Välismaalased saavad soovi korral koolis õppida ka armeenia keelt – ja paljud tegevatki seda. Praegu on koolis 11. ja 12. klass ning lõpetajad saavad rahvusvahelise bakalaureuseõppe diplomi (IB Diploma – International Baccalaureate Diploma), 2017 on plaanis vastu võtta esimesed 8. klassi õpilased ning kooli n.ö täisvõimsus on 650 õpilast, mis on plaanis saavutada 2023. aastal. Kooli edukalt lõpetanule olevat lahti mistahes maailma ülikooli uksed.

Kooli asutajad on Venemaalt: armeenia juurtega Ruben Vardanjan ja tema juuditarist kaasa Veronika Zonabend. Asutaja-patroonid on Gagik Adibekjan ning Vladimir ja Anna Avetissjan Venemaalt, Noubar ja Anna Afeyan USA-st ning Oleg Mkrttšjan Ukrainast – järjekordne näide võõrsil elavate armeenlaste abist oma esivanemate maale. Kooli juht on britt John Puddefoot.

UWC Dilidžani kolledži ametlikul avamisel 11. oktoobril 2014 viibisid Armeenia president Serž Sargsjan, Serbia president Tomislav Nikolić, katoolikos Karekin II ja Süüria õigeusukiriku patriarh Mar Ignatius Aphrem II.

KUI uhkete hoonetega on tegemist, ei paista ehk eemalt tehtud fotodelt nii hästi silma; seepärast lisan siia mõned veebist (fotod: Serouj Ourishian / Wikimedia). Peamaja väljast…

… ja seest, …

… tee õppehoone ja puhkemaja vahel

... ning spordiväljak ja ühiselamud.

Kool asub otse Aghstevi jõe (ja maantee M8) ääres.

Kompleksi projekteeris Londonis, Moskvas ja Jerevanis asuvate büroodega, 2006. aastal asutatud arhitektuurifirma Tim Flynn Architects ja võitis selle tööga tänavu aprillis auhinna nimega Trendsetting Architecture Leadership (umbes siis vast suunaandva arhitektuuri liider) Istanbulis toimunud rahvusvahelisel rohelise katuse kongressil (International Green Roof Congress).

Lilit näitab kätte, mis on kus, ja jagab seletusi (esiplaanil Mesrop, taga Ruth) ...

... meie aina imetleme ja pildistame (Ants ja Hannes).

Siin üleval on vaated natuke nukramad, aga foto vasakus servas olevad hooned on ehedad selle kandi majad. Kontrast ühelt poolt natuke ligadi-logadi üldpildi ja keset seda uhkeldavate ülitoredate komplekside vahel on Armeeniale üsna iseloomulik.

11.20 paiku sõidame mäest alla maanteele M8. Üks veidi hiljem tehtud niruvõitu pilt veel. Panen selle siia seepärast, et esiteks on meist vasakul, lõunas, aina lumiste harjadega mäed, teiseks aga selleks, et näha, kui auklik siin tee on. Lilit ütleb muiates, et Ruben Vardanjan, Dilidžani UWC asutaja, peaks ka teeremondi ette võtma.

Teed mõnes kohas isegi remonditakse, ...

... aga parandus käib just samasugusel lipi-lapi-meetodil, nagu meilgi sageli harrastatakse (kaks viimast mõlemad jälle Antsu fotod). Eks siin ole muidugi ka see mure, et tegemist on seismiliselt aktiivse piirkonnaga ja tee ongi allutatud hoopis tugevamatele jõududele kui pelgalt autode raskus.

Peagi jõuame Lori maakonda.

11.30 paiku algavad külad, mis mind väga huvitavad – kahel neist on täiesti venepärased nimed: Fioletovo ja Lermontovo. Tegemist ongi vene lahkusuliste molokanide elupaigaga; nende kahe vahele jääb armeenia küla Margahovit.

Palun võimaluse korral pildistuspeatust ja 11.35–11.40 olemegi teeservas.

Teen sealt terve seeria pilte, millest mõne pistan ka siia, küll erilise seoseta lisatud jutuga.

Sellest hetkest peale, kui Lilit mulle Jerevani turul hapendatud aedvilju müüvaid molokane näitas, hakkasin arvama, et tegemist on vene vanausulistega, 17. sajandi keskel toimunud patriarh Nikoni kirikureformi aegu vanadele kommetele truuks jäänud ning seetõttu ränkade repressioonide ohvriks sattunud ja võõrsile põgenenud usklikega. Alles selle lõigu kirjutamise aegu veidi põhjalikumalt internetis sorides saan aru, et see arvamus on täiesti väär.

Jah, mõlemad on olnud vastuolus õigeusukirikuga, mõlemad on oma kodumaalt põgenenud ja mitmed kombedki on neil sarnased. Aga tekkelugu on hoopis teine. Nimi ”molokanid” tuleneb ühe versiooni järgi sellest, et need inimesed ei hoolinud keelust paastu ajal piima juua. Selle kombe juured öeldakse ulatuvat juba 11. sajandisse, mil idakiriku juhtidele tundus otstarbekas lubada mõnede kommete eiramist, et 200 000 tatari-mongoli karjakasvatajat oma usku pöörata. Ent on ka muid nimetuse tekke seletusi, näiteks kinnitatakse, et sõjaväes ja vanglas eelistasid need inimesed piimatoite, kuna seal ei saanud olla keelatud sealiha, samuti on viiteid Aasovi-maal asuvale Molotšnaja jõele, kuhu selle usulahu esindajaid olevat välja saadetud jne. Molokanid ise eelistavat seletusena viidet pühakirjast pärit väljendile ”sõnapiim” (словесное молоко).

Lõhe tekkis 16. sajandi keskel Venemaal muidugi hoopis muudel asjaoludel kui mingi toitumistava. Nimelt olid molokanid täielikult piibliusku – seejuures tunnistavad aga ainult teatud osa Vanast Testamendist, Moosese raamatuid – ning eitasid näiteks tsaari “jumalikku” õigust valitseda, samuti ei võtnud nad omaks ikoone, keeldusid mitmest kiriklikust kommetest, näiteks veega ristimisest, paastudest ja – mis riigi jaoks võib-olla kõige tõsisem – ka sõjaväeteenistusest. Ka ei allutud sinodi otsustele. Kõige selle tõttu kuulutati molokanid ketseriteks ja neid hakati jälitama. Aastast 1550 on teada esimene molokanist märter: üks nende juhte Tambovi kandis, Matvei Dalmatov, tõmmati rattale. Kui Aleksander I lubas oma määrusega 22. juulist (vana kalendri järgi) 1805. aastal molokanidel vabalt nende kommete kohaselt palvetada, siis Nikolai I keelas selle uuesti ja veel karmimalt ning algasid tõsised repressioonid. Molokanid ja muud ketseriteks tunnistatud usulahkude liikmed saadeti keskustest eemale, näiteks Siberisse, Altaisse, Krimmi, Kesk-Aasiasse ja teatud Kaukaasia piirkondadesse. Aga 22. juulit tähistavad molokanid siiani kui tähtsat ajaloolist päeva.

Molokanid (ise eelistavat nad ennast nimetada spirituaalseteks kristlasteks) elavad, nagu öeldud, vastavalt Vana Testamendi ettekirjutustele. Hommikul ja õhtul palvetatakse, ei sööda sealiha ja muud ”räpast ” toitu, üldiselt on loobutud ka alkoholist. Laupäeviti ja iga kuu esimesel pühapäeval mingit tööd ei tehta (mõne teise allika kinnitusel on töövabad mitte laupäevad, vaid pühapäevad). Jumalateenistused toimuvad enamasti kirikuslaavi keeles, mehed ja naised on teenistusel ruumi eraldi pooltel. Vaimulike hierarhiat molokanidel pole. Pühakute eest nad ei palveta, palutakse ja kummardatakse ainult jumala ees, samuti ei austata ametliku kiriku atribuute, näiteks risti ja ikoone. Väga oluline erinevus õigeusklikest ja vanausulistest on see, et risti nad ette ei löö. Elatakse endogaamselt, s.o abiellutakse ainult oma usukaaslastega. Küll on omane üritada värvata oma usku uusi liikmeid. Naised kannavad kogu elu pearätti, abielus mehed habet. Alkoholi tarvitamine pole vist lausa keelatud, aga parem on seda vältida.

Kindlasti tasub rõhutada, et tegemist pole ühe kindla konfessiooniga, vaid pigem samast juurest lähtuva hulgast eri vormidest koosneva usulise liikumisega: suuri erinevusi on lauludes, kirjasõnas, pühades ja isegi vaadetes. Nii et siingi kirja pandud asjaolud ei pruugi kehtida kaugeltki kõigi molokanide kohta.

Rohkem ei julge ma kommete kohta targutada, sest leitud materjalid on vasturääkivad ja kelleltki pole nõu küsida. Näiteks saan ma mõnest kirjatööst aru, et päris pühakodasid neil polegi: ka palvela pole materiaalne, reaalselt eksisteeriv, vaid hingeline. Igatahes selle viie minuti jooksul, mis kohal olime, ega ka fotosid uurides ma midagi pühakoja-laadset ei märka. Aga kuna nad risti ees ei kummarda, siis on ehk palveladki lihtsalt ristita, ent siiski olemas.

Pärast I maailmasõda elas suur molokanide kogukond sõbralikult kõrvuti armeenlaste ja teistega Ararati jalamil Karsi maakonnas. Molokanide majapidamised olid väga heal järjel kuni 1920. aastateni, kui NL algas talude riigistamine. Paljud molokanid põgenesid pärast seda linnadesse. Tänapäeval töötab suurem osa linnade molokane teeninduses ja ehitustel, haritlasi on nende hulgas vähe. Viimasel aastakümnel on hakatud varasemast rohkem välja rändama, aga emigratsiooni tase jäävat siiski alla Venemaa venelaste keskmisele väljarändele. Võõrsile asumisel öeldakse olevat nii majanduslikke kui ka kultuurilisi põhjuseid, ühena tuuakse välja Armeenia iseseisvumise järgne venekeelsete koolide arvu vähenemine. Armeenia kõnekeelega saavat molokanid reeglina väga ladusalt hakkama. Kokku hinnatakse Armeenia molokanide koguarvuks umbes 5000. Linnadest on neid rohkem Jerevanis, Vanadzoris, Dilidžanis, Hrazdanis ja Sevanis.

Veel on ingliskeelsest Vikipeediast lugeda, et kogu endise NL territooriumil elab umbes 20 000 inimest, kes määratlevad ennast vähemalt etnilises mõttes molokanidena. Pühakodasid – ju nad siis ikkagi on olemas! – olevat umbes 200, neist kolmveerand Venemaal. USAs, eelkõige läänepoolsetes osariikides, olevat molokane isegi rohkem, umbes 25 000. Mingi hulk elavat neid ka Austraalias, Kanadas ja Uruguays; Türgi Karsi maakonna väikesest molokanide kogukonnast olevat alles veel üks perekond.

Nii inglise kui ka vene keeles on molokanide kohta internetis üllatavalt rohkesti materjali, s.h leiab ka päris toredaid ja huvitavaid fotosid, ehkki enamasti on väidetud, et nad väldivad objektiivi kui ”võõra” või ”kurja silma” ette sattumist (näiteks on just selle kandi küladest pilte raadio Vaba Euroopa veebis: http://www.rferl.org/media/photogallery/village-armenia-molokans-christians/24974599.html ja http://www.rferl.org/media/photogallery/armenia-russian-molokans-society/26907858.html).

Küla on tüüpiline tihe ridaküla, nagu ka vanausulistel. Kaugelt vaadates tundub, et õued, aiad ja põllud on väga kenasti korras. Vanausuliste maju meenutab ka see, et elu- ja majandusosa tunduvad enamasti olema ühe katuse all, aga mitte L- või U-kujuliselt, nagu esimestel, vaid ühes reas. Ja maalapid on palju suuremad kui Eesti vanausulistel. Kasvatavat nad kõige rohkem kapsast.

Veel on selgelt tunda, et kevad on siin veel üsna varases järgus: puud-põõsad pole veel tähislehes, põldudel-peenardel on õige vähe rohelust ja viljapuud alles õitsevad. Oleme üsna kõrgel, nii et selle mõne minutiga hakkab üsna jahe. Inimesi juhtume nägema vaid üksikuid, aga mõni siiski õues või aias toimetab.

Enne taas bussi istumist jääb pilk korraks ka tee sillutisele: pole teine just kiita, ehkki seegi on ju üsna oluline maantee, millel asub riigi suuruselt kolmas linn Vanadzor.

Natuke räägib bussis molokanidest ka Lilit, kuna puutub nendega sageli kokku: selleski 9-korruselises majas, kus Lilit elab, on molokani peresid. Ütleb, et on kõik heledad, aga räägivad kenasti ja puhtalt armeenia keelt (Mesrop pistab omalt poolt vahele, et siinsete külade molokanid mitte eriti), on väga viisakad ja vaiksed, kõvad töörügajad (seda kirjutatakse molokanide kohta enamvähem igas allikas), käivad venekeelses koolis, kusjuures tüdrukud piirduvad üldjuhul põhikooliga, poisid õpivad ka edasi ja töötavad hiljem paljud IT alal: arvutit nende usk ei keela, küll piiratavat teleka vahtimist. Maal olla noored molokanidest mehed hinnatud mehaanikud ja traktoristid. Naised, puhtad ja ausad, on heas kirjas lapsehoidjate ja koduabilistena, maanaised, nagu oma silmagagi nägime, müüvad turul värvikaid marineeritud tooteid.

Justkui teema lõpetuseks on teest paremal tore kasesalu, Armeenia oludes suur haruldus – muidugi molokanide istutatud, meenutamaks esivanemate maad Venemaad.

Kulgeme iseenesest täitsa toreda maastiku vahel, ilmselt merepinnast üsna kõrgel, sest puid õieti polegi. Lilit teeb kiire ülevaate Armeenia ajaloost; mõni olulisem punkt ka siia kirja:

armeenia keel kuulub omaette haruna indoeuroopa keelkonda. Uuemal ajal arvatavat, et indoeuroopa keelte häll ongi Väike-Aasia ja Armeenia;

9. sajandil eKr tekkis Armeenia territooriumil esimene riik – Urartu;

esimese aastatuhande teisel poolel kujunes välja armeenia rahvus;

4. sajandil eKr alistas maa Makedoonia; Aleksander Suur ise küll väidetavasti Armeenia aladel ei käinud;

Armeenia mägismaal tekkinud Suur-Armeenia vürstiriik sai Artašes I juhtimisel iseseisvaks 2. sajandil eKr. Riigi hiilgeaeg oli 1. sajandil eKr Tigran II valitsemisajal;

aastal 301 kuulutati ristiusk riigiusuks;

nime Armeenia kasutati esimest korda 3. sajandil Pärsia vallutuste nimekirjas; armeenlased ise kutsuvad maad Hajastaniks;

6. sajandi lõpus sai ülemvõimu Bütsants, 7. sajandi II poolel algas araablaste sissetung. Araablaste all oli Armeenia siiski suuresti iseseisev. Jagu saadi neist alles 9. sajandi lõpul, kui võimule tuli Bagratiidide dünastia;

11. sajandil vallutas maa esmalt taas Bütsants, siis seldžukid; 13. sajandil tatari-mongoli hordid; armeenlased põgenesid Väike-Aasiasse, Krimmi jm;

1080–1375 oli Väike-Aasias kõrgel arengujärjel Kiliikia riik; seda nime kohtab palju ka tänapäeva Armeenia, näiteks asutuse- ja tootenimena;

järgmistel sajanditel jagelesid ülemvõimu pärast Armeenias osmanid ja pärslased, jälle põgenes maalt palju armeenlasi, esmajoones Pärsiasse;

19. sajandi alguses ühendati Ida-Armeenia Venemaaga, lääneosa jäi Türgile. Kui venelased taandusid, algasid Türgi repressioonid armeenlaste kallal.

24. mail 1918 lõi Armeenia sõjavägi Sardarabadi (praeguse Armaviri) all tagasi Türgi väe ja 28. mail kuulutati Armeenia iseseisvaks. Sestap on just täna Armeenia rahvuspüha.

Iseseisev sai Armeenia tookord olla üsna lühidalt, 1920. aasta lõpul sai noorest riigist Armeenia NSV, mis ühendati 1922 NL-ga. 21. septembril 1991 toimunud referendumi tulemusena kuulutas Armeenia ennast taas iseseisvaks.

Keskpäeva paiku jõuame Vanadzori. Rahvuspüha tõttu on siinseal näha suuri rahvakogunemisi. Kummalisel kombel pole mul sellest linnast ainsatki pildistuskatset – ja peaaegu midagi pole ka Antsu albumis. Et riigi suuruselt kolmas linn siiski kuidagi markeeritud saaks, võtan siia paar pilti veebist. Sellel siin on Vanadzori all-linn (foto: Bouarf/Wikimedia). Nii saan näidata, et tegemist on ikka jälle mägede linnaga (Vikipeedia ütleb linna asukoha kõrguseks 1350 m ümp).

2011. aasta loenduse järgi oli linnas 86 199, 1979. aastal veel 148 876. Linna vana nimi oli kaua aega Gharakilisa (Karakilisa), mis tähendavat türgi keeles musta kirikut. Ilmselt panid selle seldžukid 14. sajandil linna kõrval mäel olnud mustast kivist Jumalaema kiriku järgi. 1935. aastal nimetati linn umber Kirovakaniks – muidugi Sergei Kirovi auks – ning riigi iseseisvumise järel 1992 Vanadzoriks linna läbiva jõe järgi.

Samal moodi kummalisel kombel pole ma ka märkmikku õieti midagi muud kirjutanud, kui et NL ajal oli linnas hulk keemiatehaseid, mis nüüd on valdavalt töö lõpetanud ja linnas olevat ka Armeenia mastaabis väga kõrge tööpuudus. Mälus on nagu mingi udune pilt, et nägime neid hüljatud tehaseid tee ääres, seepärast panen teisena siia selle foto (foto: Bouarf/Wikimedia). Aga linnas on ka ülikool.

Vanadzor oli üks neid linnu, mis kannatas 1988. aasta maavärinas: hukkus 564 inimest. Aga purustused olid palju väiksemad kui Gjumris (sel ajal veel nimega Leninakan) ja Spitakis. Maavärin oli tunda olnud ka Jerevanis ja üldse mitte vähe. Lilit oli olnud siis 6. klassi tüdruk ja toonane hirm on tal tänaseni meeles. Ta lisab, et paraku pole Armeenia valmisolek sellisteks looduskatastroofideks ka praegu ligilähedanegi sellega, mis on Jaapanis.

Ja veel leian märkmikust lause: hobukastanid õitsevad. Teadagi: oleme kõrgel, kus pole sugugi nii soe kui Jerevanis.

Paar naljakat pilti vist Vanadzori servast Antsu albumist siiski leian.

Mäletan seda kohta küll: reas oli terve rida plekkgaraaže.

Pärast Vanadzori sõidame maanteel M7, mis on üksiti osa põhilisest Gruusiasse viivast teest. Lilit ütleb sellega seoses, et päris palju on armeenlasi, kes põhimõtteliselt ei sõida Türkki puhkama ja käivad pigem Batumis.

Ka see foto on Antsult, tehtud kell 12.25 paiku. Paraku ei tea, kellele see mälestus-
sammas seal mäel on püstitatud. Umbes siis pöörame Spitaki peale, maanteele M3;

... otse sõites jõuaksime Gjumrisse. Tegelikult täitsa kahju, et riigi suuruselt teine linn (2011. aastal 121 976, 2001 – 150 917 elanikku) nägemata jääb. Aga Lilit räägib tast natuke ikkagi, sest linn on mitmes mõttes eriline. Üks veebist võetud foto siis ka (foto: Armineaghayan/Wikimedia).

Gjumri, Širaki maakonna pealinn, kandis esmalt nime Kumajri, mida on mainitud Urartu raidkirjades juba 8. sajandil eKr, 1837 nimetas linnas käinud Nikolai I selle oma kaasa auks Aleksandropoliks, 1924 sai linn nime Leninakan ja 1990 Gjumri. Vene ajal oli Bakuu ja Tbilisi järel tööstuse ja üldse majanduse tasemelt Kaukaasia kolmas linn. 20. sajandil sai linn tunda kaht ränka maavärinat: 1988. aasta katastroof, milles jäi 3500 inimest koduta, on minuealistel veel hästi meeles, sest eestlasedki käisid seal pärast abiks, aga rohkesti purustusi oli linnas ka 1926. aasta värina aegu. 1988. aasta purustuste jäljed olevat kohati praegugi alles.

Gjumrist pärit kuulsustest olen korduvalt maininud Mher „Frunzik“ Mkrttšjani, aga neid on veel terve hulk, nendest postitustest läbi käinud nimedest näiteks kreeka-armeenia juurtega skulptor Sergei Merkurov. Gjumrit on palju toetanud Charles Aznavour, seepärast on sealgi Aznavouri väljak ja ausammas. Linnas on mitu kõrgkooli.

Talvel on siin külm, tavatemperatuur on ligi 10 kraadi alla nulli, aga rekord on lausa –41 kraadi. Suved seevastu on palavad, rekordsoe on olnud +38 kraadi.

Olen vist juba maininud, et Gjumrit peetakse Armeenia huumoripealinnaks; Liliti räägitud naljalugudest olen ühe jõudnud üles kirjutada. Gjumrilase käevangus kõnnib väga ilus vene tüdruk. „Kust said?“ küsitakse. „Ah, humanitaarabi korras,“ vastab mees. Venelastega on suhted linnas kahetised – seoses sõjaväebaasiga nr. 102 on olnud pahandusi ja toimunud mitu veretööd, millest viimast olen juba kaks korda maininud, kui Vene sõdur tappis 7-liikmelise Avetisjanide perekonna.

Spitakistki pole meil oma fotosid, seepärast siis jälle üks veebist võetu (foto: Mariannaqwe/Wikimedia). Varem nimesid Amamth ja Hamamlu (mis tulenevat türgi sõnast tähendusega saun, ilmselt viide soojaveeallikatele) kandnud linna praegune nimi Spitak tähendavad armeenia keeles valge. Asub 1250 m ümp mõneti teisel kohal kui enne 1988. aasta maavärinat, mis linna peaaegu täielikult hävitas. Toonane linn olevat olnud just tektooniliste plaatide murdekohal, seepärast peetakse praegust veidi ohutumaks.

Kummalisel kombel on eri allikates linna elanike arv üpris erinev, ütleme, et on kusagil 12 000 ja 14 000 vahel – ja ikka jälle tüki maad väiksem kui kümmekond aastat tagasi.

 Mul on meeles, et 1988. aastal ei nimetatud meil seda katastroofi mitte Spitaki, vaid pigem ikka Leninakani maavärinaks. Aga võib-olla mäletan ka valesti, ehk seetõttu, et elan Tartus tänaval, mis siis kandis nime Leninakani puiestee: Leninakan oli NL ajal Tartu sõpruslinn, hiljem sidemeid millegipärast ei uuendatud.

Aga maavärin on mul hästi meeles ka seetõttu, et olin just siirdumas tööle Eesti Raadiosse ja seal sai üks kolleeg Tartu stuudiost eetrikeelu ühe tuntud ja teeneka Tartu arsti tõttu, kes andis talle paanikat tekitanud, aga hiljem valeks osutunud teavet radioaktiivse taseme tõusu kohta (kõigil oli siis Tšernobõlis juhtunu veel liigagi selgelt meeles...), mille kolleeg raadios edastas... Mees pääses eetrikeelust ennetähtaegselt just sellega, et võttis pärast maavärinat otsemaid vastu ettepaneku lennata Leninakani sündmustest reportaaže tegema.

Numbriinfo võtan jälle Vikipeediast, seekord eestikeelsest:

Spitaki maavärin toimus Armeenia (tollase Armeenia NSV) põhjaosas kolmapäeval, 7. detsembril 1988, kohaliku aja järgi kell 11.41. Maavärina võimsus oli 6,8 palli Richteri skaalal ja selle maksimaalne intensiivsus Medvedev–Sponheuer–Karniku skaalal oli X ("laastav").

Maavärina piirkonnas esineb suuri purustavaid maavärinaid, see kuulub suurde aktiivse seismilise tegevuse vööndisse, mis ulatub Alpidest Himaalajani. Piirkonna seismilist aktiivsust seostatakse tektooniliste plaatide vastasmõjuga nende piiril ning konkreetse maavärina põhjuseks oli seismiline tegevus Spitakist veidi põhja pool.

/../ Maavärinakindla ehituse eksperdid, kes uurisid kohalikke ehitisi, leidsid vigu kehvalt konstrueeritud kortermajades ja teistes hoonetes, mis olid rajatud Leonid Brežnevi stagnatsiooniajal. Eriti palju inimesi hukkus ja ehitisi purunes Spitakis, Leninakanis (nüüdne Gjumri) ja Kirovakanis (nüüdne Vanadzor). Tugevad purustused olid ka paljudes külades.

Vaatamata külma sõja pingetele palus NSV Liidu juht Mihhail Gorbatšov Ameerika Ühendriikidelt ametlikult humanitaarabi juba mõni päev pärast maavärinat. See oli esimene niisugune abipalve pärast Teist maailmasõda. Kokku saatsid NSV Liidule olulises koguses humanitaarabi 113 riiki, sealhulgas päästevarustust, otsingurühmi ja meditsiinitarbeid. Päästetöödel osales 20 000 sõdurit ja 85 000 tsiviilkaitsetöötajat, üle 2000 vabatahtliku päästja ning nelikümmend tuletõrjujat ja parameedikut USAst. /../ Ülesehitustööde heaks annetasid tulud ühest laulust Prantsuse heliloojad Charles Axnavour ja Georges Garvarentz ning ühe Suurbritannias avaldatud põhivoolu rokkansamblite kogumikplaadi autorid.

Maavärinajärgses ülesehitustöös osales ka Eesti. Muuhulgas projekteerisid Armeeniasse uusi hooneid Eesti arhitektid, näiteks ehitati Raul Vaiksoo kavandi järgi Leninakani peaväljaku äärne kultuurikeskus.

1990. aastal rajati USA pealinnas Washingtonis monument tänutäheks Armeeniale osutatud abi eest.

Lisan siia, et tohutuid purustusi põhjustanud tõuge oli kestnud tegelikult vaid 20 sekundit, ent oli ka eel- ja järeltõuge. Ohvrite arvuks märgib ingliskeelne Vikipeedia er allikatele toetudes 25 000–50 000 surnute ja 31 000–130 000 vigastatutena. Fotol on purustused Leninakanis (Gjumris) (foto: C.J. Langer. U.S. Geological Survey / Wikimedia).

Paar minu niru pildikest ka. See on tehtud 12.41. Mõnda aega on tibutanud vihma.

12.43 – parajasti ei saja.

12.49 – ilmselt jälle sajab (Antsu foto).

12.52 – seda teed mööda tulime: ronime Spitaki kurule (Antsu foto).

Üleval teeme ka väikese pildistus-
peatuse; õnneks parajasti ei saja. Seegi foto on Antsu albumist, ...

... järgmised kolm minu aparaadist. Püüan kodus ka uurida, kui kõrgel me seal õieti olime. Kui leian juba kolmanda arvu – väiksemast alates 2356, 2378 ja 2428 –, siis loobun ja ütlen, et arvatavasti üle 2300 meetri. Igatahes on siin jube külm. Sel fotol on natuke avarust, ...

... teisel olen millegipärast keskendunud pigem sellel, kui palju rämpsu on teeserva loobitud, ...

... ja siin on näha taamal olev küla. Ma pole kaugeltki kindel, aga võimalik, et see on Liliti mainitud Rja Taza (kirjapilte on jälle mitu), mille elanikud olevat rahvuse poolest valdavalt kurdid ja usuliselt kuuluvuselt jeziidid ehk jaziidid. Vikipeediast:

Jeziidid on antiikajast pärineva Lähis-Ida usundi jezidismi järgijad. Nad kummardavad Paabulind-inglit. Jeziidid usuvad, et ta on langenud ingel, kes kahetses pattu ning seejärel lõi taas maailma, mille olemasolu oli vahepeal katkenud.

Oleme mõnda aega olnud jälle uues maakonnas, nimeks Aragatsotn, mis tähendavat Aragatsi jalamit – selles marz’is asub ka Armeenia kõrgeim mägi Aragats. Veel üks Antsu foto, pildistatud 13.10 paiku.

13.15 – hakkame jõudma järgmisse linna, kus on plaanis ka peatus. Külades ja linnaservas näeb kõikjal rohkelt õitsevaid viljapuid.

1880 meetrit ümp paiknev Aparan (Antsu foto), kuhu nüüd jõuame, on samuti ajaloos kandnud eri nimesid. Esimest korda on teda juba teisel sajandil maininud Ptolemaios – Casala, kreekapärane versioon armeenia kohanimest Kasagh. Linnas elavat peale armeenlaste ka umbes protsendi jagu kreeklasi ja kurde; kokku on Vikipeedia andmeil elanikke 2011. aasta seisuga 6451. Lilit mainib, et muudes paikades elavad armeenlased rääkivat Aparani elanikest umbes samu anekdoote, mis venelased tšuktšidest (ja mulle tuleb kohe meelde, et leedulased räägivad samu lugusid eestlaste kohta...). Guugeldades leian sellel ka kinnituse: who are the common subject of many Armenian jokes (every nation has a scapegoat).

Naljaga pooleks öeldes tundub, et väga suur osa neist 6000st on miilitsad: neid ja nende autosid on igal ristteel lausa hulgi.

Jälle on reisikaaslane Ants saanud ...

... hoopis uhkemaid ülesvõtteid. Igatahes on liiklus kinni: täna on ju suur rahvuspüha, nagu enne sai mainitud, ja ...

... ilmselt on ümbruskonnast bussidega toodud inimesi pidupäevaüritustele, mis nähtavasti toimuvad kusagil siin lippude ja õhupallidega ehitud peatänava ääres (seegi on Antsu foto) Seepärast saadetakse maid ringi sõitma ja nägemata jääb Armeenia mägismaa üks vanimaid tegutsevaid kirikuid, mille juurde Lilit meid viia tahtis: Kasaghi katedraal, teise nimega Püha Risti kirik, on ehitatud juba 4. sajandil.

Aga ringiga pääseme ühe teise paigani, mida Lilit samuti esitleda tahab – ja mitte ainult näidata. See on pirakas pagarikoda-kauplus ”Gntunik”. Hommiksöögist on ju hulk aega möödas ja sobivat söögikohta meil tee ääres pole. Seepärast on aeg siit samast midagi meelepärast osta. Pealegi on kompleksis olemas ka korralik kemps (mis, nagu kohapeal selgub, ongi igati kaasaegne, aga mitte just ülemäära kultuurselt kasutatud...).

Paraku on mul jäänud kirja panemata selle poe sünnilugu, ehkki Lilit sellest minu arvates rääkis. Leian guugeldades väikese, aga päris vahva video, mida ei tasu küll päris tühja kõhuga vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=chB7bgxRfn8. Seal ütleb üks mees, et pood rajati suure tööpuuduse ajal 2002.

Avarasse ja rahvarohkesse poodi sisse astudes hakkab otsemaid silma suur punane ahi (Antsu foto). Ilmselt on see lausa nimme paigutatud sinna, kus ostlejad-uudistajad ringi siblivad, sest see on omaette atraktsioon.

Näiteks kui mina ahju pildistama asun, hüppab kaadrisse valge kokamütsi ja kuuega noorhärra, ...

... ja sõna otseses mõttes sukeldub hetk hiljem poolest kerest saadik ahju: järjekordne leib lüüakse seina külge küpsema.

Antsu albumis on ka pilt, kus ahju sisemus kenasti näha.

Mõlemal pool punast poolkera on müügiletid, mille taga käib nii kaootiline trügimine, et päris raske on löögile pääseda (Antsu foto). Korra olen juba peaaegu valmis ostmisest üldse loobuma, aga saan siiski oma kolm üsna kopsakat pirukat kätte. Maksavad kokku 500 drami ehk alla euro.

Ahje ja töölaudu on nii avara ruumi sügavuses ...

... kui ka kohe lettide kõrval ...

... ning mulle tundub, et pagarite hulgas on mehi rohkem kui naisi.

Küpsetiste valik on väga suur ja õige mitmest allikast loen eriti siinse lavaši ja ümmarguste leibade kohta hinnangut ”Armeenia parim”. Põhiliselt müüakse kõik siinsamas saalis kohe värskelt maha, natuke veetavat siiski ka ümbruskonna linnadesse ning Jerevani. Igatahes need saiad, mis mille mina pooljuhuslikult välja valin, on tõesti maitsvad. Eks iga küpsetis olegi kõige parem just värskelt.

Samas majas on ka suur toiduainete pood ja ümbruskonda reklaamitakse kui suurepärast piknikupaika. Niiviisi on äri asutajad ilmselt üsna kümnesse tabanud, sest tõepoolest pole selle tee ääres üldse muid söömiskohti.

Küllap on täna pidupäeva tõttu rahvast eriti palju ja poe ees tänaval valitseb paras liikluskaos.

Mõni minut pärast kell 14 asume taas teele, aga esimese valuga saame sõita vaid kümmekond minuti. Vaesele Mesropile läheb mingi praht silma ...

... seepärast teeme Kutšaki nimelises külas hädapeatuse. 1829–30 asutatud küla on nime saanud 16. sajandi Armeenia poeedi Nahapet Kutšaki järgi. Neilt kahelt pildilt on näha, et taevas on läinud õige ähvardavaks ...

... ja lõõtsub väga vali tuul: puud on õige viltu puhutud. Tähele tasub panna ka tee ääres kulgevat gaasitoru.