Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, X. Taas Jerevanis: Noa brändi, hinkaalid ja vihmase õhtu ja viimase hommiku vaated

Veidi enne poolt viit jõuame juba tuttava brändikompanii NOY hooneni. 

 See pilt on tehtud veel läbi bussiakna, aga kui hoolega uurida, näeb ka siit, et maja pole kaugeltki nii hall ja ilmetu, nagu eemalt võib tunduda. Näiteks kasvõi hoone fassaad, kus kõrgete kaarte all on iidsete veinianumate imitatsioonid.

Lähedalt vaadates leiame ka väiksemaid kaunistusi ...

... ja fuajeegi on õige esinduslik. Fotol õiendab Lilit ilmselt finantsasju, Mati aga vaatab arvatavasti, et kes need veel on : meie rühmale tehtava ekskursiooniga liitub siin veel paar inimest. Tumedapäine neiu trepil on meie giid, minu arvates üldse mitte seni nähtud noorte armeenlannade moodi: esiteks üsna pikk ja kuidagi ka teistsuguste näojoontega.

Oma nime giidineiu kas ei ütle või läheb see mul kõrvust mööda, aga vaevalt ma sellegi põhjal midagi täpsemalt arvata oskaksin. Igatahes räägib temagi väga ilusat vene keelt. Läbi maja jõuame giidi sabas tehase siseõue ...

... ning see on väga kena ja uhke ning suurepäraselt hooldatud.

Mööda pedantselt pügatud muru vonklevad kastmisvee voolikud, majad on efektsed.

Kõige uhkem hoone on esimesel reisipäeval juba nähtud uus administratiivkorpuse torn.

Ei puudu veesilm, ...

... lipud ...

ega vägevad vanad veini-
amforad.

Vana kahur tuletab meelde, et praegune tehase territoorium oli kunagi Jerevani kindluse all.

Ja kõige selle juures pole tegemist mitte lõbustuspargi või muuseumiga, vaid töötava alkoholitehasega.

Õue saame imetleda vaid mõne minuti, siis kutsutakse meid tehase muuseumisse – ja ei saa salata, et seegi on muljetavaldavalt uhke. Rahapuudus ei hakka küll kusagilt silma...

Kohe esimene tahvel annab teada, kelle taskus rahakott on: seoses Abovjani linnas Kotajkhi õlut tootva tehasega juba mainisin, et nii selle pruulikoja kui ka NOY omanik on ärimees ja poliitik, 1956. aastal sündinud Gagik Tsarukjan (täpsemalt tema kompanii Multi Group), kes ostis tehase 2002 ja taastas 2004. aastal siin bränditootmise. Leian internetist ettevaatlikke vihjeid, et Gagik tõmbas tehast ostes ühel Saksamaa firmal naha miskit viisi üle kõrvade...

Ei näppinud, aga olen üsna kindel, et need on päris, mitte plastroosid.

Huvitav seeria fotosid selle kohta, mis seisus olid tehase hooned taastamise alguses ja millised praegu.

Edasi hulk igasugust butafooriat alates meenutusest, et veini ja brändit tehakse viinamarjadest, ...

... on pumbatud ka auru jõel käitatud pumbaga, ...

... laagerdatakse tünnides ...

... ning on valatud mitut nägu kannudest.

Tsitaat Maksim Gorkilt: Ilmselt on hoopis kergem tõusta Araratile kui „Ararati“ keldritest.

Tehase tooteid reklaamivad trükised.

Armeenia viinamarja-
kasvatusele olevat pannud aluse Noa, kes pärast veeuputust istutanud Ararati orgu esimese väädi.

Pole ehk üllatav, et tehase tooteid on viidud ka Ararati tippu.

Tehas rajati endisele Jerevani kindluse territooriumile.

Kindluse hõivasid aastal 1827 kindral Ivan Paskevitši juhitud Vene väed. Muu hulgas oli siis kindluses olnud autori osalusel Aleksandr Gribojedovi näidendi „Häda mõistuse pärast“ esietendus, milles löönud osatäitjatena kaasa Kaukaasiasse asumisele saadetud ohvitserid-dekabristuid.

Ja 1877. aastal pani Nerses Tairjan (Tairjants) siin käima veini- ning kümme aastat hiljem ka bränditootmise. See lugu sai Armeenia-seeria kolmandasse postitusse enamvähem kirja pandud, seepärast ei hakka seda nüüd kordama. Lisan vaid paar vahepeal kogemata näppu jäänud fakti. Esiteks: Tairjantsi oli toetanud ka tema sugulane ristinimega Hovhannes Aivazjan, keda tunneme kuulsa Vene maalikunstniku-marinisti Ivan Aivazovskina. Teiseks: hall tehasehoone, mille kaudu sisenesime, valmis 1938. aastal arhitekt Rafael Israeljani (1908–1973) projekti järgi.

Tehase toodangu ja võidetud auhindade näiteid.

Ekspositsioonis on aukohal kõik need mehed, keda selles kolmandas postituses sai mainitud: Nerses Tairjantsi kõrval muidugi Nikolai Šustov ja Markar/Margar Sedrakjan. Lisaks veel Tairjantsi kutsel 1892 tööle asunud noor spetsialist Mkrtitš Musinjants, kellest sai 1920. aastal natsionaliseeritud tehase esimene direktor, ning 1899 Šustovi tööle võetud brändimeister Kirill Siltšenko.

Ekspositsioonis on nii nendele kui ka hilisematele meestele kuulunud esemeid.

Muuseumist põikame jälle korraks õue ...

... ning siseneme hoiuhalli, kus nii väheldasemaid ...

... kui ka suuremaid vaate.

Veelkord läbi õue, ...

... kus hakkab silma veel ühtteist museaalset ...

... ning siis laskume juba keldritesse.

Paraku jäi üles kirjutamata, mida tähendab vaatidele kirjutatud markeering, ehkki sellest oli muidugi juttu. Ja ega meelde ka enam ei tule...

Naised saavad kõige madalamale keldri tasemele laskuda ajaloolisena tunduva liftiga, milles isegi liftipoiss; mehed käsutatakse jala minema...

Siin on kasutusel ka vanad Jerevani kindluse käigud.

Uuesti üles tagasi ...

... ning seejärel traditsioonilise lõppvaatuse ruumi – seekord väga soliidse eluka pea alla – ...

... degusteerima.

Ühe tarkuse õpin juurde: paras ports brändit on klaasis siis, kui saab klaasi niiviisi külje peale panna, nii et jook valgub küll klaasi servani, ent välja ei voola.

17.35 paiku asutame lahkuma, ...

... silma hakkab veel üks tore kivisse lõigatud kaunistus.

Mõned kaaslased ruttavad ka veel sissepääsu kõrval keldris paiknevasse tehase poodi ostlema, teised (Lii ja Tiina) jäävad ootama, ...

... mina aga mõistatan, mis uhkeid maju tehase vastas parajasti ehitatakse või renoveeritakse. Vist on see Armeenia ajaloomuuseum; igatahes kusagil siin peab see asuma.

Sõidul hotelli märkan veel mitut kohta, mida tahan lähemalt üle vaadata. Majast, mis seisab selsamal Argišti tänaval, kus ka NOY, otse arvatava ajaloomuuseumi kõrval, klõpsan foto läbi bussiakna: see on linnanõukogu hoone ehk raekoda.

Hoone valmis üsna hiljuti, 2004. aasta sügisel, aga ehitama hakati teda Džim Torosjani projekti järgi juba 1980ndatel. Paraku sai 1991 raha otsa, nii et jätkata õnnestus alles 2003, ehitus võttis aega 15 kuud. Viiekorruselises hoones on pinda 13 500 m². Rahvusornamentidega kaunistatud kellatorn on 47 meetri kõrgune.

Märkmikku kirjutan üles Šaumjani mälestussamba (mille unustan pärast siiski vaatamata) ning 2750 purskkaevukesega pargi.

Minu tungival palvel – ja tegelikult on huvilisi teisigi – teeme peatuse Vabariigi väljakul ja käime linna peapostkontoris marke ostmas. Uhkes hoones töötava kontori sissepääs on nii tähelepan-

damatu, et ise jäänuksingi teda vist otsima.

Aga margi saame väga sümboolse: genotsiidi aastapäeva meelespeaga. Kodus avastan, et neid on terve sari (allikas: http://www.armenianstamps.com); meile sobis 240-dramine. Niisiis jälle üks riik, kust rahvusvahelise postkaardi saatmine on väga palju odavam kui Eestist: umbes 45 senti.

18.20 oleme hotellis.

Tõmban õige põgusalt hinge ja pean siiski ka iseendaga aru: et kas anda järele tasapisi süvenevale seljavalule (küllap käisid niigi põdurale ihuosale tänased kaks tõusu – hommikune Kaskaadi-retk ja lõunase Garni oru matka lõpuosa – natuke üle võimete, ehkki tundusid mõlemad hõlpsalt sujuvat...) ja jääda koju või minna siiski välja. Otsustan ikkagi teise võimaluse kasuks, sest esiteks on see tegelikult ju praktiliselt viimane võimalus omaette Jerevani vaadata, aga teiseks tahan midagi ka süüa ja Liliti soovituste seas oli üks Tumanjani tänava hinkaalikrestoran – ja hinkaalid mulle meeldivad. Ei lase ma ennast segada ka sellest, et pilk taevasse ennustab üsna kindlasti peagi algavat vihmasadu.

18.40, kui möödun juba hästi tuttavast Aleksander Tamanjani mälestussambast Kaskaadi ees, veel ei saja, ...

... kui mõni minut hiljem väikese ekslemise järel Komitas Vardapeti mälestusamba juurde jõuan, aga küll, nii et ka objektiivile on sattunud vihmatilk. Kuju autorid on skulptor Ara Harutjunjan ja arhitekt Feniks Darbinjan ning see avati 1988. aastal. Sammas asub Sajath-Nova tänava ääres pargis, Komitasi nimelise konservatooriumi lähedal. Kuna liigungi nüüd piki seda tänavat, olgu ka kirjas, et Sajath-Nova (sünninimega Harutjun Sajatjan, 1712 või 1722 – 1795) oli Armeenia poeet ja muusik, rändav trubaduur ehk siinses pruugis ašuug).

Järgmine paik on mitu korda bussiaknast nähtud kirikutepaar Sajath-Nova ja Abovjani tänava ristil.

Väiksema kiriku lugu on laias laastus selline, et see on pärit 12.–13. sajandist ning sellest sai osa pärast 1679. aasta maavärinat hävinud kirikuid 1693–95 asendama ehitatud Püha Jumalaema kirikust, oli kas selle kabel või altar. 1936. aastal lasksid nõukogude ametnikud Jumalaema kiriku lammutada, et teha ruumi elumajadele: sel ajal käis ju Jerevani ülesehitus Tamanjani projektide järgi. Lammutamise käigus tuli päevavalgele see vana kabelike ning Vikipeedia andmeil tänu arheoloogide protestidele, tänava ääres seisva infotahvli kinnitusel „läbi ime“, jäi see lammutamata ning sai nime Püha Jumalaema katedraal (Surp Astvatsatsin Kat'oghike).

Pühakoda on tibatilluke: 5,4 x 7,5 meetrit ja muidugi ei mahu seal jumalateenistusi läbi viima. Sestap on ta lihtsalt kabel, kus usklikud saavad palvetada.

Suure kirikuga on asi lihtne: Püha Anna (Surp Anna) kirik on sedavõrd uus, et näiteks sel turismikaardil, mille hotellist saime, teda veel pole: valmis mullu augustis ja sisse pühitseti alles tänavu 30. aprillil. Mõeldud on kirik katoolikose Jerevani residentsiks ning maatüki pühitses katoolikos Karekin II 2009. aasta juulis. Jumalakoja projekteeris Vahagn Movsisjan.

Kvartal edasi, Sajath-Nova ja Nalbandjani ristil, on möödasõitudel aina silma jäänud huvitava kujundusega söögikoht – tavern „Kaukaasia vang“ (Кавказская пленница).

Seda Leonid Gaidai filmi olen muidugi näinud, võimalik, et rohkem kui ühe korra, aga mulle omaselt mäletan vaid, et seal sehkendas ringi hunnitu koomikutrio Juri Nikulin, Georgi Vitsin ja Jevgeni Morgunov ning „Šurik“ Aleksandr Demjanenko, aga mis seal õigupoolest toimus, pole mul küll enam vähimalgi määral meeles. See on muidugi selge, et ukse ees seisval „mälestussambal“ on just need samad kolm komödianti või õigemini nende kehastatud tegelased. Ei ole filmi ka nüüd otsima hakanud, et üle vaadata, aga nii palju siiski uurisin, et seal, selgub, mängis veel terve rida mulle toona hästi teada näitlejaid: Natalja Varlei, Mihhail Gluzski, Vladimir Etuš – ning mis Jerevanis eriti oluline – ka Mher (Frunzik) Mkrttšjan ning tema abikaasa Donara.

Veebist loen selle Arkadi Novikovi kompaniile kuuluva restorani kohta juurde, et see on tervenisti filmile pühendatud, paralleele leiab igal sammul. Näiteks muusikasaalis, kus igal õhtul mängib elav muusika, istuvad ühe laua taga Šurik ja mainitud kolmik ning iga päev näidatakse filmi ennast. Saalis nimega Kaukaasia õu rõõmustab külastajaid eeslike, interjöör meenutab aga mägiauuli, Saahovi kabinetis näeb kinžalle ja kohal on ka seltsimees Saahov ise. Taustaks mängib 1960–70ndate estraadimuusika.

Menüüs öeldakse olevat Gruusia köök „kogu tema ilus“. Kuni 6-aastaseid lapsi toidetakse lausa tasuta, 6–12-aastaseid poole hinnaga.

Edasi pööran paremale Nalbandjani tänavale, et minna Vabariigi väljaku poole. Tänav on nime saanud kirjaniku ja luuletaja, 19. sajandi Armeenia kirjanduse võtmeautori Mikael Nalbandjani (1829–1866) järgi. Ühest tema poeemist on võetud Armeenia rahvushümni Mer Hayrenik sõnad.

Püüan nii Sajath-Noval kui ka Nalbandjanil pildistada mõnd väheldast violetset bussi, mis tunduvad olema üsna uued, aga samas üpris häälekad ja tossavad. Pildistada on raske, sest tänavad on mõlemat pidi mitme reaga ja minu poolsel küljel sõitev buss on liiga lähedal, teisel pool tänavat kulgevat varjab aga ikka tihe liiklusvoog... Tahan nimelt pärast uurida, et kas need pole mitte Hiina toodang. Juba järgmisel päeval kuulen Lilitilt, et on tõesti.

Siis jõuan Sahharovi väljakule. Nimetatud on see muidugi Vene tuumafüüsikust dissidendi Andrei Sahharovi (1921–1989) järgi. Muud infot ma leida ei suuda, kui et NL ajal oli väljak kandnud Azizbekovi nime, temagi oli üks Bakuu 26 komissaarist, kes pole tänapäeva Armeenias aga sugugi samuti hinnatud nagu Šaumjan; vastupidi: tema nõukogudeaegsed kujud on kõikjal maha võetud. Ja Vene impeeriumi aegadel oli see Karabahhi kunagise valitseja järgi Panah-khani väljak.

Väljaku keskel on Andrei Sahharovi mälestussammas, mis pandi üles 2001. aastal; autorid on skulptor Tigran Arzumanjan ja arhitekt Levon Ghalumjan.

Natuke maad veel ja ongi Vabariigi väljak. Selle maju ei saa ma kuidagi imetlemata jätta, aga ega ma selgeks küll ei saa, mis maja miski on.

Kindel olen küll valitsusehoones ...

... ja kunsti-
muuseumis.

Tulin mööda Nalbandjani tänavat enam-vähem kirdest edelasse ja samas suunas jätkan ka teisel pool väljakut, kus kahel pool parki kulgeb Sargsjani tänav, mis saanud nime – mingis postituses sai seda juba mainitud – 1999. aasta parlamenditulistamise ajal tapetud peaministri Vazgen Sargsjani (1959–1999) järgi. Just see park mind huvitab: siin on 2750 väikest purskkaevu.

Park avati 1968. aasta oktoobris, kui tähistati Jerevani-Erebuni 2750. aastapäeva. Pisikeste purskkaevudega õdusas pargis on puude varjus mitu kohvikut. Sama juubeli puhul istutati näiteks ka 2750 puud, linnale pühendatud laulu esmaesitusel lõi kaasa 2750 lauljat jne.

Pargis oleku ajal olen juba unustanud, et pargi teises otsas jõuaksin Stepan Šaumjani mälestussamba juurde. Šaumjan on järjekordne näide aserite ja armeenlaste „sõprusest“: esimeste jaoks on mees reetur ja veretöösüüga, teistele aga armeenlasi genotsiidi eest kaitsnud ja türklastega sõdinud kangelane. Ainuüksi Jerevanis on talle püstitatud vähemalt kolm mälestusmärki. Siinne pandi püsti juba 1931. aastal (autorid skulptor Sergei Merkurov ja arhitekt Ivan Žoltovski). Oleks olnud selles mõttes huvitav üle vaadata, et tegemist on üldse esimese Jerevanis püstitatud ametliku mälestusmärgiga.

Liigun teisel pool parki jälle väljaku poole tagasi; kogemata jääb ette selline maja. Pildistan teda lihtsalt selleks, et oleks pärast meeles ometi kord järele vaadata, mis pank see HSBC õigupoolest on: paljudes paikades Euroopas on see logo silma hakanud. Aga nüüd vaatan, et tore maja ju, ikka sellest mulle nii meeldima hakanud roosast tufist.

HSBC Holdings plc on briti rahvusvaheline panga- ja finantsteenuste kompanii peakorteriga Londonis, rikkuselt väidetavasti maailma kolmas pank. Kompanii asutati 1991, aga eelkäija ja asutaja oli The Hongkong and Shanghai Banking Corporation Limited, mis omakorda asutatud 1865. Selle nimest siis ka see tähekombinatsioon.

Liiklus on kesklinnas õhtul ülimalt elav, aga näiteks võrreldes Tbilisiga, kus käisin eelmise aasta kevadel, on siin jalakäijal märksa lihtsam ja ohutum: parajalt on valgusfoore ja üle tänava saamiseks ei pea eluga riskima nagu seal.

Vabariigi väljakul hakkab silma taksode rohkus. Endal polnud põhjust taksosõitu proovida, aga see olevat imeodav.

Korra jääb eemalt silma jälle Jerevani ja Armeenia suurim pühakoda, Gregorius Valgustaja kirik, nii et korra lasen peast läbi mõtte sedagi vaatama minna. Aga aeg ruttab ja kõht on üha tühjem.

Seepärast võtan suuna Abovjani tänavale, mille ots siit paistab, ...

... möödun peagi juba tuttavast Põhja avenüüst ...

... ja leian Tumanjani tänavalt igasuguste ekslemisteta üles keldrikorrusel asuva hinkaali-
restorani – Liliti minemis-
õpetus oli täpne. Hakkab silma, et ingliskeelsel sildil pakutakse ravioolisid, venekeelsel hinkaalisid...

Tore väike reklaamvitriin sissekäigu kõrval.

Üllatus-üllatus: leian eest tuttavaid – Tiina ja Jaak on oma hinkaalid juba ära söönud.

Hinkaalisid tellitakse siin tükiviisi. Mul on Gruusiast teatav mälestus nende suurusest – ja seetõttu pingutan hullult üle: tuleb välja, et armeenia hinkaalid on tublisti suuremad... Nii on kolm juustu ja kolm lihaga hikaalit minu jaoks ilmselgelt liiga palju; õnneks suudan ühe Jaagule suruda. Suure ehmatusega jääb isegi foto tegemata; võtan selle seepärast Vikipeediast; Tumanjani omad olid küll veidi teistsugused. Loputan rohke toidu alla minu jaoks päris erakordse terve liitri Kilikia õllega. Kogu söömaaeg läheb maksa 3500 drami ehk alla seitsme euro.

Kui jälle tänavale astun, on juba üsna hämar. Üks üllatus ootab mind veel: kui olen veidi maad hotelli poole liikunud, satun toredasse parki. Tegelikult olen seda vist mõnes varasemas postituses isegi põgusalt maininud: see on üsna ooperiteatri lähedal paiknev haljasala, millel asub Luikede järv. Lihtsalt Jerevani „geograafia“ pole mul veel nii selge, et oskaksin kõik ruumis paika panna.

1963. aastal rajatud veesilmal elavat kevadest sügiseni tõesti ka luigepaar, mulle nad küll paraku silma ei hakka. Talvel olevat siin aga uisuväli.

Ent vaadata on siin hoopis huvitavamat kui luiged, näiteks hiiglaslik roheline kitarr, ...

... ja klaver – ja kas pole see mitte saksofon, mis tema tagant paistab.

Kõige toredam on siiski see natuke karikatuuri moodi mälestussammas. Silti lugemata aiman, et küllap on see Arno Babadžanjan (1921–1983). Sel ajal, kui Eesti jaoks eksisteeris ka veel idapoolne muusika, oli see helilooja ja pianist meilgi üpris populaarne, tema muusikast rääkimata. 2002. aastal avatud mälestusmärgi autorid on skulptor Davit Bedžanjan ja arhitekt Levon Igitjan. Bradti Armeenia-reisiraamatust on lugeda, et kuju ei võetud sugugi mitte vaimustusega vastu ja sunniti autoreid seda isegi muutma. Kas seda ka tegelikult tehti, pole selge.

Kusagil olen pildistanud sellist paari.

Pimeduses paistab mõnigi asi hoopis teistsugune. Maalikunstikorüfee Martiros Sarjani ausammast pildistasin ka päeval; pimedusest välja valgustatuna on ta kui antiikskulptuur.

Kodutee leidmisega läbi pargi olen tänagi natuke raskustes, pärast lähen esimese hooga mööda ka Bargamjani avenüü toidupoest; pean natuke maad juba tuldud teed tagasi kõndima, et vett osta. Hotelli jõuan 21.05.

Õhtusse mahub veel pakkimine ja väike mõtisklus, mida jätta hommikul hotelli hoiuruumi maha, sest viimase öö oleme jälle samas võõrastemajas; ka kirjutan postkaarte – ammune komme reisidelt kaarte saata vajab jätku.

Magama saan selle reisi kohta tavatult hilja: alles 23.30. Tuba on täna nii jahe, et esimest korda ei jäta ööseks akent lahti.

Öö vastu 26. maid on une poolest kindlasti selle reisi kõige kehvem: ärkan kes teab mitu korda ja püherdan küljelt küljele. Nende ärkvelolekute ajal võtan vastu ühe otsuse: lähen enne hommikusööki postkaarte posti viima; Lilit jagas eile selgitusi, kus on hotellile lähim postkontor – Koriuni tänaval, Matenadarani lähistel.

Tõusen 7.05 ja kaon hotellist 7.45.

Liliti teejuhatus on jälle perfektne. Mulle omase ülemäärase ettevaatlikkusega hakkan viimasel teeristil, kui eest paistab Matenadaran, ühe lahke daami käest igaks juhuks teed küsima, ...

 .. aga samal hetkel näen teisel pool teed otsitavat, uks kutsuvalt lahti, ehkki kell pole veel 8 – just nii vara siin postkontor tööle hakkabki.

Piilun üle ukse sisse ja siingi on lahke proua, kes mult kaardid vastu võtab.

Aga vaatan üle ka selle, mille või kelle järgi on Koriuni tänav nime saanud. Ohoo, tähtis tegelane: seesama, kes Matenadarani ees Mesrop Maštotshi kõrval põlvitab – tema lemmikõpilane, 5. sajandi ajaloolane, kes kõige muu kõrval on kirjutanud Maštotshi eluloo. Kasutatakse ka nimekujusid Goriun või Gorune; tugevate ja nõrkade sulghäälikutega tundub lugu olema muide üldse üsna segane: paljude nimede puhul kohtab nii nende kui ka teistega variante.

Paar ust postkontorist edasi – õigemini küll tagasi – Koriuni tänava ja Maštotshi avenüü nurgal on veel üks tähtis turismiobjekt: kommipood Grand Candy – ...

... uhkelt kireva fassaadiga, ...

... eraldi reklaamipost veel sõidutee servas. Ülehomme õhtul astume siia ka ühiselt sisse.

Laial Maštotshi avenüül pole sel tunnil õieti mingit liiklust.

Paari minuti pärast olen juba Isahakjani tänaval (nimetatud poeet Avetik Isahakjani (1875–1957) järgi), ...

... kust avaneb vaade Kaskaadile.

Raiskan veel paar minutit, et pildistada mõnd haljasala skulptuuri, mis varem pildistamata. See on ueilslase Barry Flanagani Akrobaadid, ...

... see aga ameeriklase Christopher Hiltey On Edge (tähendagu see eesti keeles siis mida iganes, võib-olla näiteks Piiri peal).

Kaskaadi kõrval, hotelli viiva tee ääres olev maatükk on ikka päris jube.

8.10 olen juba hotelli söögisaalis, kus rühmakaaslane Mati tundub olema õige närviline. Lubasin talle nimelt eile, et kõnnime koos kaht kirikut ja Kaukaasia vangi vaatama – tema ei julgevat üksi võõras linnas liikuda, eksivat kohe ära. Ta on olnud igal hommikul esimesena söömas ja mina tavaliselt teisena, veidi pärast kaheksat. Nüüd olen tulnud mõne minuti hiljem ja Mati kardab, et me ei jõuagi seda käiku teha... Mina olen kindel, et jõuame küll ja söön üsna rahulikult. Täna pole kahjuks mu eelmiste hommikute lemmikuid, kohupiimaga pliine. On aga kohupiim – ja see osutub väga maitsvaks.

Umbes 8.25 asume teele; täna pole mul enam vaja ka mõelda või teed otsida, sest õhtul käisin ju selle tee juba läbi.

Ilusa ilmaga paistab ka kirikupaar hoopis kenam; eile ei pannud tähelegi uhket hoonet, mis on kirikute taga. See on samuti uus, ehitatud samal ajal Püha Anna kirikuga – Jerevani katoolikose residents.

Ja ka kirikuseinale raiutud kaunistused jäid eile märkamata.

Kõnnime mööda Sajath-Nova tänavat „Kaukaasia vangini“. Siingi on parema valgusega rohkem näha. Tulekusuunas hakkavad esimestena silma Šurik ja Niina ehk siis Aleksandr Demjanenko ja Natalja Varlei, eeslikesest rääkimata.

Fassaadi põhiskulptuur on juba õhtust tuttav, ...

... on aga veel muudki filmiga seotut, ...

... ka maja nurgal kõrgemal.

Tore tsitaat filmi tekstist, vene keeles kõlab see paremini, kui eestikeelne Elada on hea, hästi elada parem!

Aga silma hakkab ka üleskutse maja elektrikapil.

Juba 8.55 oleme ringilt peaaegu tagasi, Moskva tänava ...

... ja Maštotshi avenüü nurgal. Siit on Mati nõus ise hotelli minema, mina lidun veelkord postkontori poole: avastasin, et üks kaart on jäänud posti panemata... Pärast selgub muidugi, et mõlemad käigud olid asjata: linnast välja sõites teeme kaaslaste soovil postkontori juures peatuse, sest neilgi on vaja kaardid posti pista.

Avastan Mashtosti avenüü servast ka ühe väheldase mälestusmärgi, mille tähendust olen püüdnud ka otsida, aga mitte leidnud. Igatahes märgata on aastaarvu 1995. Kindlasti võeti sel aastal referendumil vastu Armeenia konstitutsioon ja olid parlamendivalimised, aga muidugi ei pruugi see sammas olla seotud ei ühe ega teise mainituga.

Liiklus on tunni jooksul muutunud hoopis tihedamaks.

Juba 9.10 paiku olen hotellis tagasi. Liftis satun jutlema naabertoas elava vägevat kasvu sakslannaga; saan muidu õige roostes saksa keelega enamvähem hakkama. Juttu tuleb kummagi päevaplaanidest ja proua üllatab mind sellega, et ei paista midagi kuulnud olevat Sevani järvest.

Aega on kohmerdamisi kohmerdada ja isegi korra veel duši all käia ja juba 9.45 paiku olen fuajees, et jätta üks kott siia ülehomme õhtuni hoiule.

Buss jääb täna pisut hiljaks, nii teele asume mõni minut pärast 10. Selg on hakanud tasapisi teada andma, et mul ei pruugi tulla just kõige mõnusam päev...

Jerevani-seikluste lõpetuseks jälle kaart (aluskaart ikka http://www.hyurservice.com) – eilsete ja tänahommikuste põhiliste vaatamisväärsustega: 1 – hotell Cascade, 2 – Kaskaad, 3 – Abovjani mälestussammas, 4 – NOY bränditehas, 5 – linnanõukogu hoone, 6 – Vabariigi väljak, 7 – kaks kirikut, 8 – tavern „Kaukaasia vang“, 9 – Sahharovi väljak, 10 – Erebuni 2750. aastapäeva park, 11 – hinkaalirestoran, 12 – Luikede järv ja 13 – Koriuni tänava postkontor.