Kolmenimemees: Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, XII. Mimino ja moonid teel mägikuurorti.

Sõidust Dilidžani pole mul jälle ühtegi fotot ja mälupiltidega on asi ka kehvasti. Natuke on siiski ülestähendusi ja nende põhjal saab üht-teist kirja panna. Paraku pean jälle kurvalt tõdema sedagi, et kui Jerevani kohta pole internetist kas siis inglise, saksa või vene keeles materjali leida kuigi raske, siis väljapoole pealinna jäävad paigad on palju napimalt kajastatud-kirjeldatud ja iga leitud infokild tasub kohe salvestada: pärast ei pruugi enam sama otsa komistada. Selle tarkuse saan just Dilidžanist kirjutades liigagi hästi selgeks...

Paarteist minutit peale Sevani äärest lahkumist sukeldume Sevani-Dilidžani tunnelisse (foto: Wikistreet / Wikimedia). 2257 meetri pikkust, umbes 2000 m merepinnast kõrgemal paiknevat teetoru hakati ehitama juba 1970. aastatel, 1992 jäi töö rahapuudusel seisma ja lõpetati alles selle aastatuhande alguses. Tunnel tegi määratul moel lihtsamaks teekonna 4000 elanikuga Tsovagiughi-nimelisest linnast Dilidžani: enne oli vaja mööda tosina kurviga serpentiini ronida üle kuru; tee oli talviti sageli suletud, suvel aga varisevate kaljurahnude tõttu küllaltki ohtlik.

Kas vahetult enne tunnelit või lausa tunnelis ületame maakonnapiiri ja jõuame Gegharkunikist Tavuši maakonda. Sööstame tunnelist väljudes serpentiini mööda mäest alla: Dilidžan on Sevanist madalamal. Lilit ütleb linna kõrguseks 1200, Vikipeedia kirjutab 1500 meetrit üle merepinnas; kõrguste vahed linnas endas on tegelikult ka päris suured, kuna ta paikneb sügavas jõeorus.

Peagi möödume teeristist, kus harutee pöörab venepärase nimega Semjonovka külla. See ongi vene lahkusuliste, molokanide küla. Tee kulgeb metsaste mägede vahel. Armeeniast on metsaga kaetud vaid veidi üle 11%, aga just siin põhjas või kirdes ja veel ka kaugeimas kagunurgas on metsi kõige rohkem. Keskosa on päris lage, võib ka öelda, et lagedaks raiutud: rasketel aegadel, ka viimase kriisi ajal, on just puit olnud ikka tähtsaim energiaallikas. Aga Mägi-Karabahhist on metsa all koguni 37%. Karabahhi armeeniakeelne nimi, Artsakh, tulenevatki just sõnast puu või puit. Puudest domineerivad Armeenia metsas pöögi-, valgepöögi- ja tammeliigid. Metsades elavaist loomadest mainib Lilit karusid, rebaseid, hirvi. Mingil hetkel on teeservas puuskulptuur: poegadega emakaru; ju neid siin siis metsaski askeldab.

Kell 15.10 sõidame Dilidžani piirist sisse; peatuseni kulub veel ligi veerand tundi, sest Aghstevi jõe orus asuv linna on üsna kitsas, täpsemalt väljavenitatud otstega T-tähe kujuline, aga väga pikk: oma 20 kilomeetrit. Paras koht pista siia linna vapp, mille leian ikka Vikipeediast ja mis on kasutusel 1991. aastast.

Dilidžani nime päritolu legend meenutab natuke seda, mille panin eelmisse postituse kirja Akhtamari saare kohta. Olnud kord Dili nime kandnud karjuspoisil suur armastus oma peremehe tütrega. Papale selline asjade käik muidugi ei meeldinud ja ta lasknud vaese poisi tappa. Poisi ema jäänud pikkadeks päevadeks poega leinama ja kurvalt hüüdma: „Dili džan, Dili džan!“ (džan on Armeenias sõbra või pereliikme nimele lisatav hellitusliide). Nii saanudki paikkond praeguse nime. Keeleteadlastel on muidugi siingi jälle oma seletused.

Aga linn on olnud kuulus; NL ajal ehk kuulsam kui praegu – kui suurepärane kuurort, kus hea õhk ja mõnus kliima, ning kui hinnatud mineraalvee leiukoht. Dilidžani rahvusparki on koos linnaga nimetatud ka Väikeseks Šveitsiks või Armeenia Šveitsiks. Võib tunduda liialdus, aga kui mõelda, et ka meie Aegviidu ümbrust on tikutud Eestimaa Šveitsiks nimetama, siis pole see Dilidžanis ülepakkumine ühti.

Suviti on siin mägedes suhteliselt jahe – näiteks meie käigu ajal õitsevad veel sirelid, mille aeg Jerevanis on ilmselt ammu ümber saanud – , talvel mitte teab mis külm, aga lumigi võib maha tulla. Aja jooksul on siin elanud palju tuntud kultuuritegelasi: kunstnikke, heliloojaid, filmitegijaid. Siin käiakse meelsasti matkamas ja mägedes ronimas ning lõõgastusväljasõitudel.

Vikipeedia kirjutab, et Armeenia valitsus tahab muuta Dilidžani Armeenia rahanduspealinnaks ja tuua siia üle põhilised keskpanga osakonnad. Liliti jutust jääb küll mulje, et see oli pigem eelmise (2008–2014) peaministri Tigran Sargsjani soov, mis täitmine praeguseks on võib-olla veidi pidurdunud. Aga tohutu klaasist pangamaja siia Sargsjani ajal igatahes ehitati. Näeme seda kusagil jõe põhjanõlval ka bussiaknast, aga pilti ei õnnetu tast klõpsata. Hoogsalt arendatakse Dilidžanis rahvusvahelist kooli; sellest kirjutan siis, kui me oma viimasel Armeenia-päeval Dilidžanist jälle läbi põikame ja uhket kooli kompleksi eemalt seirata saame.

2011. aastal tehtud loenduse kohaselt oli linnas 17 712 elanikku, hoopis vähem kui 1989. aasta 23 700.

Linna madalamasse ossa, kus liiklusringi juurest lähtuvad kolmes suunas suuremad teed – lõunasse, mida mööda meie saabume, kirdesse, Idževani poole, kuhu linnast lahkudes suundume, ning läände, Gjumri poole, kuhu suundume ülehomme, me kohe ei siirdu, vaid sõidame sellest veidi kõrgemale, Aghstevi jõe lõunanõlvale, kus asub nn Hin Dilidžan ehk Vana Dilidžan. Kirjutasin siia „niinimetatud“ seetõttu, et pole päris kindel, kui vana või autentselt vana see linnaosa siiski on. Sest mitmes allikas on kirjas, et selle tänava on loonud 1979. aastal kohalik kunstnik Hovhannes Sharambejan – ja Sharambejani nime see tänav kannabki. Sel fotol on küll veel Mjasnikjani tänav, Sharambejani tänava algus on kusagil selle kurvi taga, kuhu auto parajasti pöörab.

Teisalt – sellel fotol näha maja ilmselt ON vana, vajab vaid väheke korrastamist. Kuna Dilidžan on üle nelja sajandi vana ja vähemalt juba 19. sajandist ka kuurordina tuntud linn, siis võib-olla pole vanalinna majad sugugi mitte mulaažid, vaid tõesti korda tehtud vanad majad.

Selle ülemise tänava ääres on ka veel Dilidžani amfiteater (valminud 2011, autor Nver Danieljan), linnale oluline suvefestivalide ja kontsertide paik.

Ja siis oleme nõlvast laskuval, üsna lühikesel Sharambejani tänaval. Käigutee on täies pikkuses hoolikalt looduslike kiviplaatidega sillutatud, ...

.. majad on ehitatud vastavalt Armeenia arhitektuuri tavadele ning materjaliks on ikka looduslikud kivimid ...

... ning puit.

Alates 2005. aastast on Hin Dilidžan renditud Tufenkiani fondile, millest kirjutasin Armeenia-seeria kuuendas postituses. See on tiibeti vaipade tootmisega rikkaks saanud Ameerika-Armeenia ärimehe James Tufenkiani 1999. aastal loodud rahastu, mis toetab Armeenia rahvuskultuuri, keskkonnakaitset ja Mägi-Karabahhi inimesi ning on asutanud ajalooliste hotellide keti. Üks neid hotelle on ka sel tänaval.

Peale selle on majades hulk käsitöömeistrite stuudioid ja kauplusi, ...

... kus pakutakse ka näiteks sellist keraamikat.

Ei puudu ka restoran ja väike ajaloomuuseum.

Dilidžani ajaloo- ja kultuuripärand on rikas. Arheoloogilistel väljakaevamistel ümbruskonna matmispaikadel on leitud ligi kolme aastatuhande tagant pärit pronksesemeid: turviseid, relvi, kanne, ehteid. Omajagu neist viidi NL ajal Venemaa muuseumidesse, eelkõige Peterburi Ermitaaži, aga ühtteist saab näha ka kohapeal.

Tundub, et osa tänavaäärseid maju on ka lihtsalt elumajad, ...

... rajatud on tore haljastus, ...

... mõlemast küljest ääristab tänavat hoolikalt valitud maakividest müür.

Siin fotol on kenasti näha ka enne mainitud õitsevad sirelid.

Ei puudu ei Armeenia trikolor ...

... ega järjekordne ristikivi ehk hatškar.

Lilit juhatab meid rõdule, ...

... kust avanevad võrratud vaated (Antsu foto): ...

... ümbruskonna majadele ja aedadele, ...

... orus laiuvale all-linnale, ...

... orule ja lumega kaetud mäetippudele.

Valge sakiline betoonjurakas all-linnas on Nõukogude Armeenia 50. aastapäeva memoriaal (1970, autorid Khoren Vatinjan, Artur Tarkhanjan ja Sejran Avetisjan).

Tõuseme Sharambejani tänava alumisest otsast treppi mööda jälle Mjasnikjani tänavale, ...

... bussikese poole kõndides jääb esmalt silma veel üks vana maja, mida parajasti ilusamaks vuntsitakse, ...

... ning uhke hoone, mis Vikipeedia andmetel on Dilidžani geoloogia-
muuseum ja kunstigalerii, mis asutatud 1950.

Siis tuhiseme mäest alla enne juba mainitud liiklusringi juurde, kust hargnevad kolm suurt maanteed. Teisel pool ringi on näha samuti juba nimetatud Armeenia NSV 50. aastapäeva memoriaal ning bensujaam; olen kirja pannud, et bensiini hind on 430 drami ehk kriipsuke alla 80 sendi.

Lõunakaarde vaadates silma jääv punaste katuste ja rõdudega majade rida on muidugi Sharambejani tänav.

Lääne poole viiva tee alguses on siinses stiilis väike majake, tore sepisaed ümber. Selles tegutseb, nagu fotolt näha, käsitöö-
suveniiride pood, aga ka turismi infopunkt.

Ja maja ja liiklusringi vahel on Dilidžani küllap enim pildistatud vaatamisväärsus: kuulsat Dilidžani vett pakkuva kraaniga laud, mille ümber seisavad George Danelia 1977. aastal valminud ülipopulaarse komöödia „Mimino“ kangelased. Enamvähem kõik allikad kinnitavad, et skulptor Armen Vardanjani 2011. aastal püstitatud skulptuur sümboliseerib sooje inimlikke suhteid armeenlaste, grusiinide ja venelaste vahel.

Vaevalt saan ma olla üht filmi täiesti ära unustanud, seda enam, et režissööri ja ka filmi enda nimi – näitlejatest ja nende nägudest rääkimata – on mulle väga tuttavad. Sestap pean arvama, et ma tõesti-tõesti pole „Miminod“ näinud. Sest tegelaste nimed ja ametid, mida nüüd Vikipeediast loen – veoautojuht Ruben Khatšikjan (Mher/Frunzik Mkrttšjan), helikopteripiloot Valiko „Mimino“ Mizandari (Vakhtang Kikabidze) ja sõjaveteran Ivan Volohhov (Jevgeni Leonov) – ei ütle mulle vähimatki. Kõik mu reisikaaslased, tundub, on nende 24 miljoni endise NL elaniku hulgas, kes on seda linateost vaadanud. „Mimino“ monumendid on muide ka nii Tbilisis kui ka Moskvas, mõlemad Zurab Tsereteli tehtud.

Selle foto peal on esiteks Lilit mõõdupuuks – et näha skulptuuri-
grupi suurust; teiseks aga paistab siit, et Frunziku nina on külastajate näppimisobjekt nagu ilmselt ka mehe käsi. Ju on sellega seotud ka mõni lugu või enne.

Mimino sõrmedki on kullakarva küllap ikka samal põhjusel.

Teisel pool läände kulgevat teed on paisjärveke, eemalt vaadates päris armas.

Lähemas vaates rikuvad muljet tobedad plastluiged ...

... ja päris lähedalt kaedes jube saastakogus vees.

Et muljed toredast mägilinnast nii halvasti ei lõppeks, olgu siin üks pilt veel. See on Aghstevi jõgi, õige tormakas teine.

15.50 paiku läheb sõit edasi.

Maastik on endiselt väga kena: metsased mäed. Tee kulgeb piki Aghstevi jõe orgu ja viib nüüd rohkem allamäge (foto: Elegant's/Wikimedia): järgmine suurem linn Idževan on „ainult“ 755 m ümp. Aga enne, 16.10–16.15 vahel, sõidame läbi väikese, mõnesaja elanikuga Hovki.

16.20 on teeservas silt Welcome To Ijevan, ent meie selles linnas ei peatu, sõidame lihtsalt läbi. Idževan (foto: OneMoreJo/Wikimedia) on Tavuši maakonna keskus ja suurim linn – üle 21 000 elaniku. Nii linna praegune nimi Idževan kui ka 1919. aastani olnud nimi Karavansara tähendavad kõrtsi, üks armeenia, teine pärsia keeles: linn on muistsetest aegadest peale asunud tähtsal liiklussoonel ja eks siin peatutud, puhatud ja söödud-joodud. Praegugi käib linnast läbi Jerevani-Tbilisi autotee ning aastast 1870 on siin raudteejaam.

Nii Vikipeedias kui ka Lilit kinnitavad, et NL ajal oli linn kiiresti arenenud tööstuskeskus, iseäranis kõrgel järjel oli vaiba- ja puidutööstus. Siinne vaibavabrik, kus kooti käsitöövaipu, oli Kaukaasia suurim ja kolmas kogu NL-s. Pärast NL lagunemist ja majanduskriisi Armeenias pidi suurem jagu ettevõtteid uksed kas lausa kinni panema või vähemalt tootmist kõvasti kokku tõmbama. Tööpuudus on linnas siiani tõsine probleem. Lilit ütleb, et veidi kootakse vaipu Idževanis siiski ka tänapäeval. Fotol (allikas: Rotatebot/Wikimedia) on Idževanis 19. sajandil kootud vaip.

Praegu on linnas väikesi toiduainete tootmise ja masinaehitusettevõtteid. Tähtsaim firma on 1976. aastal tööle hakanud Idževani veinitehas, mis on eriti kuulus oma granaatõunaveini tõttu. Linnal on oma ajalehed ja koguni telejaam.

Lilit ütleb siinsete inimeste iseloomustamiseks, et neid peetakse üldiselt heatahtlikeks, aeglasteks ja naiivseteks. Seevastu näiteks Gjumri elanikke tuntakse nende teravmeelse naljasoone poolest. Just Gjumrist on pärit ka Mher (Frunzik) Mkrttšjan.

Üsna varsti pärast Idževani pöörame suurelt teelt vasakule ja hakkame tõsiselt mäkke kerima. Sõita on veel kümmekond kilomeetrit, aga see võtab julgesti oma pool tundi. Kui kuni külani nimega Jenokavan on tee küll väga käänuline, aga teekate on enamvähem korralik, siis teekonna lõpp kulgeb tõelisel krossirajal ja raputab mis hirmus. Jenokavan kandis kuni 1935. aastani nime Krdevan, siis aga nimetati siinkandis esimese kommunistliku parteirakukese loonud Jenok Mkrtumjani auks ümber.

Vaated lähevad aina uhkemaks, sest jõuame üha kõrgemale. Ammu tahaks juba pildistus-
peatust, 16.35 paiku see lõpuks tehakse.

Teest vasakul on vägev kanjon, kohati vist lausa sada meetrit sügav; selle taga kõrguvad lopsaka metsaga kaetud mäed.

Mägiaasu värvivad moonid; moonivälju on tõesti lausa lõputult ...

... ja ilmselt on just praegu see kõige uhkem õiteaeg.

Aga näha on ka teisi lilli.

Edasisõidul püüan ka autoaknast mõne pildi klõpsata; kerge see pole, sest raputamine on ikka päris hull. Ja auto toonitud aknad neelavad osa värve.

Ma arvan, et sellel pildil näha looklev tee on seesama, mida mööda oleme sõitnud.

Lilit räägib, et kui ta eelmisel aastal ka ühe Eesti rühmaga siin käis, olid parajasti kusagil teeservas käinud filmivõtted: tehti filmi Armeenia 5. sajandi väejuhist. Meile selliseid atraktsioone paraku ei pakuta...

Mingil hetkel hakkab orus paistma Idževan, ...

... alles nüüd saab aru, et üsna suur linn tõesti.

Tee lõpus liigume mööda auklikku teed lausa teosammul; siis on teel ees tõkkepuu ja selle taga mäenõlval igavesti uhked kivimajad. Kell on umbes 17, oleme jõudnud Apaga puhkekohta, kuhu jääme kaheks ööks ja üheks päevaks – ülehomme hommikuni.

Lilit rääkis siiasõidul, et see oli NL ajal hobusekasvatus, mille muutunud maailmas üks Moskva armeenlane ära ostis ja turismibaasiks ümber ehitas.

Millegipärast võtab majade jagamine hämmastavalt kaua aega, mina seiran sel ajal üsna murelikult küllaltki järsku nõlva ja treppe ning mõtlen, kuidas mu haige selg küll reageerib, kui kohvriga mööda neid ronima hakkan. Aga ma olen siinsete võõrustajate külalislahkust selgelt alla hinnanud: pean ainult ENDA kohale viima, kohvri kannab mäkke ja ka sellest maja nr. 3 teise korruse trepist üles üks poiss-teenindaja.

Tuba on väga ruumikas, mitte küll luksuslik, aga kõik vajalik on olemas. Välisukse-
poolses, n.ö elutoa-osas on ...

... ka väike kööginurk; välisukse vastast viib uks dušinur-
gaga kempsu.

Toa kitsam osa on magamis-
ruum ...

... kahe voodiga.

Olemas on soojuspump, mida ma küll ei kasuta. Õhtul on tuba üpris jahe.

Ja toal on ka rõdu, kuhu kohe pildistama lähen. Sel fotol on sissesõidutee. Edasi autoga enam sõita ei saa: on ainult jalgrajad ja ratsutusteed.

Tiikidel kaagutavad haned, alt orust paistab Idževan.

Vasakpoolne maja on söögisaal, parempoolne turismibaasi keskus või peamaja. Nende vahel, veidi siinpool asuvas hoones on köök ja töökojad.

Paistab, et elumaju ehitatakse veel juurde. Pooleli maja varjust paistev pikk ehitis on hobusetall.

Eelmised pildid on tehtud väikese ixus’ega, kolmveerand tundi hiljem lähen veel kord oma maja rõdule pildistama; nüüd on värvid hoopis teised, sest päike on kadunud pilvede taha. Siin siis veelkord turismibaasi südaehitised.

Suumitud vaade Idževani poole. On näha, et kanjoni üks haru pöördub ka päris meie külje alla.

Sama koht veidi teise nurga alt.

Kui hoolega vaadata, on kaugel ka selliseid mägesid, millel üleval lumi. Ja ikka need tihedad lopsakad metsad.

Majade tagant pöörab nõlva mööda üles ratsutusrada.

See on minu maja neiks kaheks ööks ja üheks päevaks. Alumisel korrusel minu meelest kedagi polnud.

Keskmiselt tõusuteelt kulgevad majade juurde ikka hoolikalt valitud plaatidega sillutatud rajad.

Samasugune on ka esimeselt tasemelt teisele viiv keskmine tõusutee.

Veel kõrgemale minekuks on ehitatud trepid.

Peahoone tagumine külg ...

... ja fassaad.

Peamaja kõrval on kasvuhoone ja veidi allpool palliplats.

Maja ümber ukerdavad süsimustad kutsikad, üks natuke väiksem ja abitum kui teised.

Õhtuks on hobused kaugemalt karjamaalt kodu juurde aetud.

Ihukosutushooned: tagapool köök, paremal söögisaal. Ohtlikumates ja järsumates kohtades on kõikjal kooritud roigastest käsipuud ja piirded.

Söögisaali sissepääs. Uksest vasakul ripub nööri otsas ilmaennustuskivi.

Kui tahvlilt õpetusi loen, tuleb otsemaid meelde Tõravere kuulus burromeeter.

Söögisaali räästaste all on mitu räästa-
pääsukese pesa, ...

... kusagile tuulekasti oma lastetoa seadnud kuldnokad.

Kileseintega söögisaalis ...

... on ruumi mitmekümnele einestajale.

Õhtusöök on meil kell 19. Eelroaks mitut liiki marineeritud aedviljad, juust ja rohkesti rohelist, põhiroaks lambaliha leemes keedetud kartulitega ehk hašlama. Pildid unustan paraku tegemata.