Kolmenimemees: Islandile tahan ma ikka, III: Parlamendiväli ja Kuldkosk

Uni ööl vastu 14. augustit Reykjavíki all-linna apartemendis nr. 203 on üsna kosutav, Ärkan alles kellahelina peale 6.55, nii et küllap maganuks ma muidu väheke veel. Kuus inimest kahe duši kohta pole just vähe, aga saame hakkama. Hommikusöök tuleb selles öömajakohas oma varudest: natuke putru, natuke võileiba.

Olen SMS-ühenduses tütar Tiiuga: Kanter on eile saanud hõbeda ja Rasmus Mägi võitnud oma poolfinaali. Tore!

Ärasõit on plaanis kell 9, aga jääb natuke venima, sest kaks vanaprouat on kadunud. Läinud kell 6 linna ja lubanud 8ks tagasi tulla, aga pole tulnud. Ja mobiiltelefone neil pole. Küllap on Ivi otsus õige: prouadele jäetakse kiri ja apartemendi võti; ülejäänud seltskond läheb teele. Sest järgmise öögi oleme ju sama hotellis ja seda ei usu küll keegi, et kahe Eesti prouaga saaks rõõmsas Reykjavíki linnas midagi halba juhtuda. Ju läksid lihtsalt natuke vales suunas.

Aga ei hakka salgama: jõuan mõelda (ja mis veel hullem – kellelegi vist ka öelda), et oi-oi-oi, mis küll edasi hakkab saama, kui juba linnas tee sõlme läheb. Juba paar päeva hiljem saan aru, kui rumal ma olen: eakad prouad on vaata et kõige vintskemad ja kogenumad matkajad terves rühmas. Lihtsalt tegijal juhtub.

9.10 stardime, ilm on ilus, päike paistab ja +11 kraadi on korralik Islandi suvesoe. Lahkume linnast mööda Laugavegurit ja selle jätku, hoopis laiemat Suðurlandsbrauti. Selle ääres on hulk põnevaid kohti, kus ma küll käinud pole: loomaaed, kuhu Jón Gnarr lubas jääkaru hankida, botaanikaaed, hulk spordirajatisi, perepark. Suurem osa sest toredusest on koha leidnud Laugardaluris, kus – nagu eelmises postituses kirjas – kunagi naised pesu pesid. Rohketest hotellidest ja ametiasutustest suure tänava servas ärme parem räägime.

Täna läheme Kuldsele Ringile (kaart portaalist http://www.twouptravels.com), kus ei jää naljalt käimata ühelgi turistil, kes natuke rohkem kui paariks tunniks Islandile tuleb. Ja esimene paik on islandlaste kõige püham koht: Parlamendi või Tingide väli, kohalikus keeles Þingvellir. Iseasi muidugi, kas ja kui hästi eestlane seda nime kokku suudab lugeda, aga kes on Islandist väheke midagi kuulnud või lugenud, on seda nime kindlasti kohanud.

(Väike kõrvalepõige häälduse juurde; neid tuleb hiljem veel, sest ma olen suure ja parima tüki oma elust töötanud raadios ning teinud päris palju intervjuusid ka mitmest kandist pärit välismaalastega – ja alati olen ikka püüdnud intervjueeritava nime hääldada enamvähem nii nagu inimene ise. Ei salga: see on olnud raske ülesanne, eriti muide taanlastega, kes pole läbi ajaloo olnud pehmelt öeldes just islandlaste suurimad sõbrad... Just selle raadiotöö tõttu on mul see kiiks kõvasti küljes, et kui kuulen näiteks ringhäälingus kedagi rääkimas, kes pole näinud vähimatki vaeva nimede korrektse hääldusega, siis hakkan sügelema. Mis parata, hullusel on palju erivorme...

Islandi nimedega on ka päris raske. 2010. aastal sain küll lausa Vikerraadiost auhinna, kui suutsin enamvähem õigesti hääldada toona nii tähtsa vulkaani Eyjafjallajökulli nime. Aga ikka teen avastusi, mõne sellelgi reisil… Küll pole mulle avastus, et kaks võõrast tähte islandi tähestikus, þ/Þ ja ð – teises fondiga đ –, tuleb laias laastus hääldada vastavalt nagu inglise keele helitu ja heliline th.)

Muidugi räägib Ivi sõidul Þingvellirisse Islandi ajaloost ja eelkõige nende tegelikult ikka tõesti imepärasest parlamendist. Ma olen Islandi rahva imetleja, ehkki ei saa neist kohati kohe üldse aru. Ja see parlament üks selle imetluse tähtsaid osi. Et mitte umbes sama teksti uuesti leiutada, panen siia väikeste muutustega osunduse mu enda 2008/09 kirjutatud loost:

Millalgi asutusperioodi lõpul – tinglikult aastal 930 – tuli kokku Alþingi, mida peetakse maailma vanimaks parlamendiks. Sellel osales mõnikümmend pealikut ehk goðar’it, aga lisaks ka neid saatnud tavalised talumehed, reeglite kohaselt iga üheksas. Kuna kokku oli talumehi Islandil sel ajal 4500 ringis, siis oli kohal julgelt pooltuhat meest. Ja neilgi olid saatjad kaasas, nii et Alþingi polnud mitte ainult oluliste otsuste tegemise, seadusloome ja kohtupidamise koht, vaid üksiti ka suur üldrahvalik kokkutulek, kus näiteks mõnigi leidis endale elukaaslase.

Keskne tegelane Alþingi‘s oli kolmeks aastaks valitud lögsögumaður ehk seadusekõneleja, kelle üks ränkraskeid kohustusi enne kirjakeele teket oli seadusi peast teada ja suuta vajalikke kohti koheselt ette kanda.

Seesama Alþingi võttis esimesel aastatuhandevahetusel vastu ristiusu. Ja muidugi tekkis siis ka raamatuvajadus. Miks Island kaldus kõrvale tollasele kirikule tavapäraselt ladina keelelt, sellele on pakutud mitmeid seletusi. Minule meeldib neist enim see selgitus, et Islandi kirikumehed, ehkki muidugi “kultuurses Läänes” koolitatud, olid pigem talumehed kui elukauged skolaarid ning üsna tolerantsed ka traditsioonilise paganliku religiooni suhtes. Tegelikult olevat kristluse vastuvõtt olnudki üks suur konsensuslik kompromiss: ristikirik tuli küll saarele, aga koduseis oludes tohtis jätkata ka paganlikku praktikat.

Kindlasti tasub igal Islandi- ja Þingvelliri-huvilisel üle lugeda Halldór Laxnessi (loe: lahsnes) „Islandi kell“, kus Tingide väli on oluline tegevuspaik. Romaanis on üsna palju juttu ka sellest, kuidas toona seal kohut peeti ja kuidas otsuseid ellu viidi. Tänapäeva keeles öeldes toona täidesaatvat võimu polnud ja nii pidid iga kohtuotsuse puhul asjaosalised ise selle eest seisma, et otsus täidetud saaks. Praktikas tähendas see seda, et võimsa toetajata lihtinimesel oli raske, kui mitte võimatu saavutada kohtuotsuse täitmist, kui tema vastane oli mõjukas isik.

Ivi räägib, et sellest samast „Islandi kellast“ ehk nii hirmuäratavana tunduvas Þingvelliri uputusaugus leidis pika ajaloo jooksul oma otsa siiski ainult 17 naist, kelle patuks olid enamasti abielurikkumine või verepilastus; kõigi patuste või “patuste” nimed, muide, on teada. Põletatud nõiad olid tavaliselt mehed, ainult üks naine nende hulka oligi sattunud. Ent eks neid vargusega vahele jäänute sõrmekesi ja käekesi raiutud väljadel ikka tõesti omajagu, tihti ka üsna piinarikkalt, sest timukad olid sageli napsised amatöörid.

Þingvellir valiti parlamendi kohaks kindlasti ka tema asukoha tõttu muistsete teede ääres: ratsanik jõudis Lõuna- ja Lääne-Islandi põhiasulatest siia vabalt päeva jooksul. Kaugemalt tulijail oli muidugi keerulisem: nemad pidid tulema üle mägismaa ja teekond kusagilt idast või kirdest võis kesta kaks nädalat või kauemgi. Ent küllap mängis valikus oma rolli ka paikkonna loodus, mis isegi Islandi maastike niigi erilises reas täiesti isemoodi.

Ohohoo, milline pikk fotodeta heietus! Tasapisi olen teel püüdnud ka pilte klõpsida, aga kuna tänasest peale istume „seadusejärgses“ neljandas pingireas, mitte teises, nagu eile, on võimalused kehvapoolsed. Ühe pildi söandan siiski üles riputada: muidu ilusasse ja üsna klaari taevasse ilmub 9.45 paiku kummaline madal ja paks pilv. Läheb natuke aega, enne kui aru saan, et see on Þingvallavatni, Islandi suurima järve kohale tõusnud (või laskunud) udu. Mis tähendab, et hakkame kohale jõudma. Kuidagi ei suuda loobuda kiusatusest panna siis kirja ka maakonna nimi, kus parajasti oleme: Bláskógabyggð – kes soovib, võib proovida kokku lugeda!

Veidi enne 10 tuleme bussist maha ja buss sõidab meile vastu madalamasse parklasse, naljaga pooleks öeldes Euraasiasse, sest ülemine parkla on ju Ameerikas: just Þingvellirist jookseb läbi kaht mandrilaama lahutav lõhe, mis laienevat iga aasta paari sentimeetri jagu.

Sissejuhatuseks tasub üle vaadata Þingvelliri infopunkti juures olev ümbruskonna makett. Suurim veesilm on mõistagi Þingvallavatn, selles veidi põhja poole jääb Þingvellir ja lõuna poole Hengilli vulkaan, mis küll aktiivne ja varustab geotermaalenergiaga Edela-Islandilt, aga pole juba umbes 2000 aastat pursanud. Tagaplaanil olev valge mütakas on Langjökulli liustik, mida me varsti eemalt ka ise reaalselt näeme, ning suur jõgi maketi paremas servas Hvítá, millel asub meie tänane teine objekt Gullfoss. Punasega on tähistatud teadagi asulad. Suur punane laik vasakul mere ääres on muidugi Reykjavik, Hengilli jalamil on aiandusküla Hveragerði, kust õhtupoolikul läbi sõidame. Ölfusá jõe ääres, mis algab pärast Hvítá ühinemist Sogi jõega, on Selfoss, mere ääres lõunarannal Eyrarbakki ja Stokkseyri, millest esimeses on meil põgus peatus homme.

Þingvellir sai 1928. aastal rahvuspargiks nii oma ajaloolise tähtsuse kui ka riftioru erilise tektoonilise ja vulkaanilise maastiku tõttu. Muidugi on see Islandi vanim rahvuspark ja selle alla kuulub peale Tingide välja ja selle ümbruse ka Þingvallavatni järve põhjaosa. Oma 84-ruutkilomeetrise veepeegliga on Þingvallavatn Islandi suurim järv, millel sügavust kuni 114 m.

Udu hakkab järve kohalt tasapisi hajuma, aga on kohati veel ikka tõelise pilve nägu.

Fotol järve voolava jõe nimi on Öxará (tõlkes „kirvejõgi“). Sellega paralleelsest kahest järvesopist tagumine kannab nime Silfra; väidetavasti on see sukeldujate ja snorgeldajate lemmikkoht. Ainuke väljavool Þingvallavatnist on järve lõunaotsas: Sog – paar lõiku tagasi mainisin seda jõge:– seal, kus Sog ühineb Hvítága, algab Ölfusá.

Järve kuulsaim kala on mägihõrnas ehk arktika paalia.

Ameerika ja Euraasia lahknemisest tunnistust andvaid lõhesid on siin mitu ja suurim neist, Almannagjá („igamehekuristik“), annab välja tõelise kanjoni mõõdu. Maavärinad pole selles pühas paigas sugugi haruldased.

Vaade Almannagjá ülemiselt servalt üle Öxará jõe ja Tingide välja.

Kanjonisse saab vaatekohast laskuda mööda laia estakaadi.

Laskudes ei oska kõrguste vahet õieti adudagi, ...

... selleks on vaja üle õla tagasi vaadata.

Pole siin ühtigi ainult paljad kaljud: floora on madalake, aga kenasti värvikirev.

Kõnnime mööda kanjonit edasi, ...

... sein vasakul on kui plokkidest laotud: kihid annavad tunnistust hulgast järjestikkustest laavavooludest, mis maapinda aina paksemaks kasvatasid.

Üle väikeste lõhede viivad sillakesed, ...

... üle Öxará on ka autosildu.

Stendilt on näha, milline elu parlamendi tegutsemisajal Þingvelliris käis. Väli muutus tõeliseks Islandi (kultuuri)keskuseks, kuhu oli kokku tulnud tuhandeid inimesi. Nad rajasid eelmistest aastatest jäänud alustele onnid (búðir): kividest ja turbast seinte ning ajutiste katustega lühikeseks ajaks sobivad elupaigad. Onne oli nii kanjonis kui ka jõe mõlemal kaldal.

Nagu juba öeldud, ei tulnud kohale sugugi mitte ainult need, kel oli otseselt pistmist seaduste arutamise või kohtupidamisega: oma teenuseid ja kaupu pakkusid kaupmehed, mõõgateritajad, nahaparkalid, õllepruulijad. Vahetati uudiseid lähedalt ja kaugelt, mängiti, peeti pidu. Klounid andsid etendusi, rändtöölised otsisid talumeeste seast tööandjaid, hulkurid kerjasid. Siin kohtus kogu Island, just nii pandi alus islandi keelele ja kirjandusele, mis on elanud tänaseni.

See stendipilt näitab, kuidas onne ehitati.

Puitlava, mille kohal lehvib Islandi lipp, on rajatud Lögbergile („seaduste kaljule“), kust lögsögumaður ehk seadusekõneleja oma kõnesid pidas. Eiki Nestori elu on võrreldes oma kauge Islandi eelkäijaga ikka väga lihtne!

Esialgne Lögberg oli küll hoopis teisel pool jõge, aga pärast ristiusu vastuvõtmist otsustati see üle tuua Almannagjá jalamile, kus kaljusein töötas kui looduslik võimendi, nii et jutt jõudis kõigi asjasse pühendatute kõrvadesse. Otsuseid ja seadusi vastu võtnud seadusnõukogus (Lögrétta) oli 146 meest: 48 goðar’it ehk pealikut, 96 nõunikku ja kaks piiskoppi. Nemad pidasid nõu seaduste kalju all, Neðrivellir’il ehk Alumistel väljadel.

Keegi reisikaaslastest ütleb Lögbergi kohale kiviplokkide vahelise augu kohta, et see on aken Ameerikasse.

Vaatame eemalt üle Öxarál vahutava kose alumise otsa. Kose nimi on tuletatud jõe nimest: Öxarárfoss ehk kirvekosk. Olen joa kohta lugenud, et see võib olla inimtekkeline: jõesängi muudeti, et tuua Tingide väljale rohkem joogivett.

Kose ees paikneb Drekkingahylur ehk uputusauk. Nagu enne mainitud, polnud neid süüdi mõistetud naisi siiski kuigi palju, kes selles veekogus oma otsa leidsid.

Siis on aeg laskuda mööda laudteid alla viimasest nõlvast ...

... ning minna sildu pidi teisele poole jõge ja üle lõhede.

Järve kohal on ikka veel madal udulaam.

Korraks pilk tagasi: Almannagjá kalju ja Lögberg.

Olen Þingvelliris neljandat korda, aga eelmistel käikudel pole jõudnud 1930. aastal, parlamendi 1000. aastapäevaks ehitatud talumaja ehk Þingvallabæri juurde, kus tänapäeval töötab rahvuspargi administratsioon, ega ka Þingvallakirkjat ehk Tingide välja kirikut lähedalt vaatama. Muidugi pole praegune kirik originaal ehk 11. sajandil pühitsetud pühakoda, vaid on ehitatud palju hiljem: 1859.

Kantsel olevat pärit 17. sajandist, altar aga aastast 1834.

Kiriku taha tillukesele kalmistule on maetud iseseisvus-
liikumise-aegsed poeedid Jón Hallgrímsson ...

... ja Einar Benediktsson.

Jónas Hallgrímsson (1807–45) on sama mees, keda sai mainitud eelmises osas: et ta on nüüd Islandi 10000-kroonisel rahatähel. Eks tegelikult juba seegi asjaolu näita, et tegemist on tõeliselt populaarse ja armastatud luuletajaga. Jónas suri tegelikult Kopenhaagenis ja oli ka sinna maetud, aga II maailmasõja järgses iseseisvumiseufoorias otsustati põrm ümber matta kodumaale, islandlaste kõige pühamasse paika. Sellega oli hulk sekeldusi, mis viisid vaata et lausa Islandi ühiskonna rahvuslikku lõhenemiseni. Jónase suur austaja Sigurjón Pétursson nõudis, et poeet tuleb matta sünnikohta Öxnadalurisse, selle vastu oli riigi eliit eesotsas peaminister Ólafur Thorsiga, kes kuulutas, et luuletaja põrm on riiklik omand ja tuleb matta Einar Benediktssoni kõrvale Þingvallakirkja taha.

Paraku polnud valitsusest asja ei ümbermatmist korraldama ega isegi mitte rahastama, nii et suurema osa kulusid kattis ikkagi Sigurjón Pétursson. Just tema ajas ka Kopenhaagenis asju, et Jónase põrm saaks välja kaevatud. Sellegagi oli rohkesti sekeldusi, sest haud oli jõutud kaks korda üle matta. Lõpuks jõudis Sigurjón poeedi maiste jäänustega Islandile ja viis need trotslikult Öxnadalurisse, ent sealsed vaimulikud keeldusid matuseriitust läbi viimast. Kirst seisis nädala kirikus, siis viidi ta lõunasse tagasi ja maeti 16. novembril 1946, Jonase 139. sünni-aastapäeval, valitsuse valitud kohta. Kogu seda epopöad on üsna irooniliselt kirjeldanud Halldór Laxness oma 1948. aastal ilmunud ja eesti keeldegi tõlgitud romaanis Aatomijaam.

1996. aastast alates tähistatakse Jónas Hallgrímssoni sünnipäeva kui islandi keele päeva. Nii et ta on nagu Islandi Kristjan Jaak Peterson.

Einar Benediktsson elas tüki aega hiljem, 1864–1940, ja tema puhul selliseid seiklusi polnud. Öeldakse, et tema luulel oli tähtis koht islandlaste rahvuslikus ärkamises. Einar oli 1902.–12. aasta Taani-vastase poliitilise liikumise Landvarnarflokkurinn üks asutajaid ja 1896–98 ilmunud esimese Islandi päevalehe Dagskrá toimetaja ning sõdis kõvasti selle vastu, et välisettevõtjad ei teeniks Islandi loodusvarade arvel. Just Einar tõlkis islandi keelde Henrik Ibseni Peer Gynti. Tasub lisada, et aastaid elas Einar Põhja-Reykjavíki kuulsas majas Höfðis, mille juures teeme peatuse täna õhtul.

Üks väike detail loodusest. Kuulen reisikaaslasi arutamas, kelle junnid on kalmistul haudadel ja teedel. Olen päris kindel, et see on hanede „toode“. Tundub, et mind ei usuta: „Siin pole ju mingeid hanesid.“ Aga vastuseks läheb peagi lähikonnast salgake kaagutajaid lendu.

Ka siinpool jõge on mitu tektoonilisi muutusi kinnitavat lõhet, suuremad neist on Brennugjá ehk põletuskuristik (seal põletati surma mõistetud nõidu), Flosagjá (nimetatud orja järgi, kes läks lõhes vabasurma) ning Nikulásargjá (uppununa veest leitud purjus šerifi järgi). Mõneski riftis on väga puhas ja selge vesi.

Kui 1907. aastal ehitati üle Nikulásargjá Taani kuninga Frederick VIII visiidi puhul sild, tekkis mitmetest Euroopa legendidest indu saanud komme hakata vette münte viskama ja lõhe lõunaots hakkas sageli kandma nime Peningagjá („mündilõhe“).

Avastan sillalt rahaloopimist keelava märgi, ...

... aga mündid säravad veest endiselt vastu.

Ärasõit peaks olema kell 11, aga Ivi ja bussijuht on parkla suhtes teineteisest ilmselgelt mööda rääkinud. Pole ka ime, sest ülalt vaadates tunduski, et parklaid on väljal eri kohtades õige mitu. Nii on meil aega ilusat ilma nautida, ...

... aga ka Tingide välja skeemi uurida ...

... ja püüda käidud kohad selle järgi looduses pilguga üles leida.

11.25 läheme jälle liikuma. Teed laavaväljal on üsna kitsad ja käänulised.

Tüüpiline Islandi maastik: vaadet piiravad vaid mäed, väljad on täis heinapalle. Tundub, et heinamaad on saagirohked, ehkki Ivi räägib parajasti just sellest, et umbes 40% Islandi mullast arvatakse olevat viimase 1100 aastaga ookeani uhutud. On tõendeid, et viikingite tuleku eel polnud saar sugugi nii metsatu nagu nüüd. Aga puit kulus laeva- ja elamute ehituseks, uute puude kasvu pärssis rohke karjatamine. Mõne sajandiga saadi sel moel metsast lahti ning otsemaid tuli oma võimu näitama vee- ja tuuleerosioon. Erosioonilõhesid on tõesti täis suurem osa Islandi mägesid.

Liigume laias laastus idakaarde. Þingvallavatni ümber on rohkesti linlaste suvemaju: siia on ju häid ja küllalt rohkeid teid pidi vaid paarkümmend minutit autosõitu.

2007. aasta reisi ajal kutsus meid sõidutanud bussijuht terve bussirahva oma suvilat kaema. Need väikesed majakesed on meie mõistes keset võsa. Hoonete juurde viisid vähemalt seal küll ikka erkpunased pinnaseteed.

Olen geoloogia alal paraku tume kui öö, aga söandan arvata, et küllap on see punane ka mingi purskekivim. Kohe tuleb meelde 3000 aastat vana ja 55 meetrit sügav kraater Kerið, millel käisime 2000. aasta reisi ajal. Punaste järskude nõlvade ja rohelise läbipaistmatu veega loodusime on samuti üks Kuldse Ringi n.ö teise suurusjärgu vaatamisväärsusi, aga ka näiteks kontserdipaik: olen lugenud, et järvele paigutatud parvel on üles astunud Björk (kuulsa lauljatari nimi on tõlgitav: björk on kask).

Bussiaknast paistab kätte Islandi üks tuntuim ja vist kõige sagedamini purskav, 1488, teistel andmetel 1491 meetri kõrgune vulkaan Hekla. Pärast Islandi asustamist on Hekla pursanud üle 20 korra, viimati 2000. aasta veebruaris-märtsis. Nii minu 2007. kui ka 2008. aasta reisi ajal räägiti, et kohe-kohe purskab Hekla jälle. Ja näiteks mullu märtsiski hoiatati matkade eest suure koonuse piirkonda. Ent vulkaanid paraku ei käitu kuigi arusaadavate reeglite järgi ...

11.45 sõidame mööda Laugarvatni järvest. Nimi viitab millelegi soojale – ja tõepoolest on järves soojaveeallikaid, nii et siin saab mõnes kohas ka talvel supelda. 2007. aasta reisil olime järve ääres öömajal.

Ivi räägib meile hobustest. Keegi on eile õhtul söönud hobusepraadi ja see annab põhjust seletada, et lõunarannikul hobuseliha enamasti ei sööda („sõpru me ei söö!“), põhjas aga küll. Eri andmetel on hobuseid Islandil 70–100 000 ja kõik need on puhtatõulised islandi hobuseid: mingeid teisi hobusetõuge saarele ei lubata ja kui mõni islandi hobune saarelt ära viiakse, siis igaveseks, tagasi ta enam ei saa.

Raudruunade kohta teab Ivi öelda, et esimene auto jõudis saarele 1904. aastal.

Nende vaadete ja juttude saatel jõuame Kuldse Ringi teise põhivaatamisväärsuse juurde: 12.15 oleme Gullfossi (loe: kütlfoss, tõlkes „kuldkosk”) parklas. Kosk laskub sügavasse kanjoni ja isegi üsna lähedalt pole temast muud märki kui tihe veetilgapilv.

Jõgi, millel juga asub, kannab nime Hvítá ehk „valgejõgi“. Samanimelisi jõgesid on Islandil mitu ja nende kõigi nimi tuleneb asjaolust, et nad on liustikujõed ja liustikuvesi ongi sellist kummalist heledat värvi. Teine tuntum Hvítá on Lääne-Islandil ja reisi lõpul käime sellel vaatamas Hraunfossari nimega joastikku.

Aga see Hvítá siin algab 40 km kaugusel asuvast Hvítárvatni liustikujärvest Langjökulli liustikul. Pärast Gullfossi saab jõgi kolmest lisajõest, Tungufljótist, Brúarást ja Stóra-Laxást, sama palju vett juurde, kui voolab alla Gullfossist. Ja nagu juba kaks korda kirja pandud, ühineb Hvítá Selfossi linna lähedal Sogi jõega ja muutub Ölfusáks, mis suubub Atlandi ookeani. Üleujutusohu tõttu, eriti talvel, peetakse Hvítát üheks kõige ohtlikumaks Islandi jõeks, aga paadiseiklejad pidavat sellest jõest vägagi lugu.

Et uhket koske täies ilus näha, tuleb kõndida kanjoni servale või laskuda 110 trepiastet allapoole.

Gullfossi nime päritolu kohta võib teabetahvlilt lugeda mitut seletust: võibolla seepärast, et õhtupäike teda kenasti kuldab, või seepärast, et ilusa ilmaga moodustavad kuldsed päikesekiired kose kohale uhke vikerkaare, või hoopis seetõttu, et kunagi elanud siinmail jõukas talupoeg Gýgur, kes polevat suutnud taluda mõtet, et tema rohke kuld jääb pärast ta surma kellelegi teisele – ja visanud kullakoti koske...

Kanjon on 2,5 km pikk, umbes 20 meetrit lai ja 32 m sügavune. Kosk laskub kanjonisse kahe astmena, mis teineteise suhtes umbes täisnurga alla; ülemine on 11, alumine 21 m kõrge. Keskmine vooluhulk on suvel 140 ja talvel 80 kuupmeetrit sekundis, aga suurvee ajal võib veehulk küündida nii hirmutavalt suure arvuni kui 2000 m³/s. See vesi muidugi enam jõesängi ära ei mahu.

Nii uhkes kohas tuleb lasta teha fotomälestis.

1907. aastal tahtnud üks inglane panna Gullfossi veejõuelektrit jahvatama. Toonane maaomanik Tómas Tómasson öelnud küll, et tema oma sõpra ei müü, aga siiski sattus kosk võõramaiste rentnike kätte. Edasi sai eestvõitlejaks kose säilimise eest Tómase tütar Sigríður Tómasdóttir (1871–1957), kes olevat kõikjal selgitusi jaganud, veennud valitsusametnike ning ähvardanud lausa koske hüpata, kui jõujaamaplaanidest ei loobuta. Vahel on Sigríðuri nimetatud Islandi esimeseks keskkonnakaitsjaks. Tõde on siiski see, et pigem nurjas koseehituse avantüristide rahapuudus kui Sigríðuri võitlused. On aga teada, et koos oma nooremate õdedega oli Sigríður kosel giidiks ja rajas vaatamisvääruse juurde toonud raja. Esimesed turistid olid koske uudistama jõudnud juba 1875. aasta paiku, aga esialgu olnud ligipääs üsna keeruline. Nii või teisiti – kose juurde viivat teed kutsutakse Sigríðarstíguriks ja 1979. aastal pandi raja serva mälestuskivi, millele bareljeefi kujundas skulptor Rikarður Jónsson.

See vast siis ongi Sigríðarstígur. Otsustame alt kose esimese astmeni mitte kõndida: seal saaksime ilmselgelt märjaks, sest keebid jäid bussi. (Ja mina olen sel kaljunukil tegelikult käinud ja lasknud endast seal fotogi teha – siis oli ilm hoopis sõbralikum).