19. juuli ööl
Akureyri külaliskorteris
magan väheke paremini kui eelmisel, aga siiski mitte eriti hästi. Veidi pärast 6.30
tõusen.
Hommikuprotseduurid
tehtud, hommikusöök söödud (menüüs on täna ka eile ostetud Islandi
jogurtitaoline skyr, mida saarel valmistatakse väidetavasti juba
tuhat aastat; maitseb hää!) ja põrand pühitud, läheme 8.20 Erikaga jalutama.
Bussiaeg on täna
9.15, nii et pikemat ringi teha ei jõua. Suundume seepärast piki sadakond
meetrit öömajast eemal kulgevat Strandgatat kuni kruiisi-
sadamani ja
tagasi.
Esmalt jäävad
küll silma Akuyeri taksod ja nende juures hinnakiri. Näiteks
Goðafossi-tuur kuni neli inimest mahutavas autos maksab 170, kuni kaheksa
inimesega sõidukis 210 eurot, Mývatni-Goðafossi-ring vastavalt 360 ja 450 ning
Mývatni-Dettifossi-reis 515 ja 640 eurot; teeninduseks on lubatud saksa- või
ingliskeelne CD-giid. Võta või jäta!
Majad on ikka tillukesed,
nii Strandgatal ...
... kui ka
ristuvatel tänavatel – Lundargatal ...
... ja Norðurgatal
– ning kohati üsna erksalt värvitud.
Näha on
teistsugustki seinakattefaktuuri, ...
… toredaid
kardinaid …
... ja üks
isemoodi vahimees.
Teisel pool
tänavat, fjordi ääres, jääb silma kuju või skulptuur, mis meenutab mulle
esmapilgul sukelduva vaala sabauime, ...
... ja sillake
üle kitsukese kanali.
Pilk tuldud teed tegasi
Aga siis on
Strandgata otsas: oleme jõudnud sadama, Oddeyrarhöfni juurde.
Avara väljaku
tänavaga paralleelses kaugemas serva on maja, mis eemalt vaadates jätab
natuke kuuri mulje ja mille juures on paar mulle tõsist nuputamist ja otsimist
valmistanud objekti.
Veebist leitud
tutvustus kinnitab, et Akureyri ristlussadam olevat valitud 46 Euroopa
kruiisisadama seast headuselt kolmandaks. Nojah, eks nende edetabelitega
ole alati teatud küsimusi: et kes koostas ja kuidas. Aga küllap on õiged samas
kirjas arvud: et esimene Akureyrisse jõudnud ristluslaev – ja see juhtus juba
14. juulil 1906 – oli 142,75 meetrit pikk Oceana, millel ruumi 410
reisijale; et nüüd käib sadamas aastas üle 60 laeva kokku üle 60 000
reisijaga ning et ristluslaevade kaisid on praegu kolm: 100-meetrise
Torfunefsbryggja juurde saavad tulla kuni 100 meetri pikkused, 170-meetrise
Tangabryggja ja 200 meetri pikkuse Oddeyrarbryggja juurde aga vastavalt 300- ja
350-meetrised laevad. Meie nägime üht ristluslaeva lahkumas üleeile õhtul,
hiljem pole neid neil päevil sadamas olnud. Aga sadama kodulehel on fotosid,
kus fjordil korraga ka neli-viis suurt laeva.
Külastuskeskuse
üldpildil on paremas serva ka üks skulptuur,...
... seegi vajab
lähemalt uurimist. Siin teeb mõistatamise lihtsamaks ingliskeelne silt:
kunstnik Jóhann Ingímarssoni loodud kuju nimega Samstaða ehk Solidaarsus
avati 2006. aasta veebruaris meenutamaks 6. veebruari 1906, mil samal tänaval
Oddeyri hotellis asutati Akureyri tööliste ametiühing.
Sadama juures on
ka skeem: kus ja kui kaugel asuvad linna muuseumid, raamatukogu ja
botaanikaaed.
Tagasi
kesklinna läheme mööda
Strandgataga enamvähem rööbiti kulgevat kergliiklusteed, ...
... mida eraldab
tänavast väike fjordiga ühenduses olev veesilm (just neid ühendaval
kanalil on sillake, mida enne pildistasin) ...
... ning mis
rajatud soliidselt tugevale muulile. Ees paistab hall ümmargune hoone,
mida juba üleeile ja eile olen piielnud ja mida minu mäletamist mööda 2007.
aastal polnud. Kodus saan sellel oletusele kinnitust.
Selle foto juures
on üksiti viimane aeg öelda, et Akureyrit ümbritsevatest mägedest kõrgeim on 1213
meetri kõrgune Súlur, mis peaks olema selle pildi vasakus servas.
Otse linnast läänes kõrgub Hlíðarfjall kõrgeima tipuga 1116 meetrit.
Selle nõlval asub üks kahest Islandi tähtsaimast mäesuusakeskusest.
Suumin lähemale
ka vaate kesklinnale.
Seal, kus
kummaltki poolt ümber veesilma kulgevad teed üheks saavad, on veel üks
kompositsioon, mille sisu ma kõigile otsingutele vaatamata ei oskagi päriselt
lahti hammustada. Tundub, et nimi on tal Skari.
Kodused
veebiotsinguid kuhugi välja ei vii; seepärast püüan lihtsalt ümber panna teksti
Skari juures olevalt teabetahvlilt, millel peale islandi- ja ingliskeelse kirja
hulk mitmesuguste institutsioonide logosid:
Skari sündis
Põhja-Atlandi kuristikus 1013. aastal. Hirmuäratava Skari on loonud tuli ja
vesi ning ta ujus välja lõhest Rootsi ja Islandi vahel. Ta nägu on armiline,
seepärast on tema nimi Skari. Iga 500 aasta tagant tuleb tuldhingav Skari maa
seest välja, tuletades inimestele meelde, et sügavustes on palju ohtlikke
olendeid. Tema riik on ookean.
Ja tahvli teise
lõigus antakse teada, et 2006. aastal asutasid vaimselt haiged ja vaimsete
häiretega inimesed ühenduse Geðlist, mille siht on toetada oma liikmeid ja
üksiti teavitada üldsust vaimsetest haigustest. Soovitatakse vaadata ka ühingu
veebilehte www.gedlist.is, aga minu arvuti
annab tuttava teate This webpage is not available.
Sellegi tee ääres
on kenasid väikesi lillekompositsioone.
Siis jõuame ka
enne silmatud „vaalasaba“ juurde. Silt on küll vaid islandi keeles, aga kodus
leian allika, mis kinnitab, et see kompositsioon meenutab hoopis esimest
kommertslendu Islandil aastal 1937.
Vaated
kesklinnale ja mägedel on nii toredad, et lausa pean siia veel ühe pistma...
Aga siis oleme
jõudnud mulle üleeile õhtust peale huvi pakkunud ümmarguse ehitiseni,
mille seinaviimistlus on üpris sarnane krusiisituristide teeninduskeskuse omaga.
Kodus leian, et
mõlemad on valminud 2010. aasta suvel; see siin, kultuuri- ja
konverentsikeskus Hof, avati augustis 2010. Veebilehe kinnitusel on maja
kujundatud sobivaks muusika- ja muudeks etenduskunsti üritusteks, siin on igas
suhtes tipptasemel sisustatud ruumid konverentsideks, kohtumisteks,
vastuvõttudeks, pidudeks ja näitusteks. Hoones on kaks suurt konverentssaali ja
restoran.
Majas töötab ka Akureyri
turismiinfopunkt; paraku praegusel varasel tunnil on see veel kinni.
Pealegi poleks meil aegagi teda üle vaadata.
Kohe Hofi ees
fjordisopis on väike jahisadam ...
... ja selle
kõrval tore väike skulptuur, mille kohta ma taas mingit infot ei suuda
leida. Aga ju ta kalamees on, kes muu!
Kelle 9ks läheme
oma öömaja-
majja tagasi; ...
... aega jääb elamisest
ka mõned pildid klõpsida. Siia pistan kaks vaadet ...
... elutoast
...
... ja ühe
kööginurgast.
Ettenähtust mõne
minuti varem, 9.10, oleme kokkulepitud kohas – ja buss on juba seal.
Kõik kaaslasedki on õigel ajal õigetes kohtades, nii et viimane bussikeerutus
kitsastel tänavatel ja diagonaaltõus piki mäenõlva võtab vaid paarkümmend
minutit ning veidi pärast 9.30 oleme juba üsna äärelinnas.
Paar udust
läbiakna pilti ka siinsest uuemast linnaosast. 9.40: see kirik peaks
olema hoomatav ühelt eilselt teiselt poolt fjordi tehtud fotolt linna
loodeosas. Suure töö tulemusena leian ka Glerárkirkja veebi ingliskeelse
lehe, aga ega sealt kuigi palju mind huvitavat lugeda ole. Midagi siiski:
kiriku kantor on Valmar Väljaots, minu teada üks kõige kauem Islandil
elanud eestlasi.
Sama kirik on märgata ka sellelt kohaliku „Lasnamäe“
pildilt.
9.43: kaardi järgi peaks siin kusagil pakutama
ratsutamis-
teenust. Võib-olla just selles maja-
pidamises?
Sellelt väikeselt
kaardilt (ikka http://www.nat.is) on näha meie
pika päevatee algus: kümmekond kilomeetrit enamvähem rööbiti Eyjafjörðuriga
loodesse, siis pöörame edelasse, 30 kilomeetri pikkusesse orgu, mida
olen siiani pidanud tervenisti Öxnadaluriks, aga ilmselt on õige öelda,
et tema esimene, mõnekilomeetrine lõik on tegelikult Hörgárdaluris ja
siis juba edasi Öxnadaluris.
Eyjafjörðuri org
on muutunud tublisti laiemaks kui linnas, nii et mere ja mägede vahele mahub ka
heinamaid ...
... ja puistuid.
Sellel fotol on
juba ka Hörgá, 50 km pikk fjordi suubuv jõgi.
Jõe alamjooksul
on mitu majapidamist.
Pöörame kaarega vasakule ...
... ja 9.54
on viimane võimalus veel Eyjafjörðurit silmata.
Fotodelt on näha,
et ilm on endiselt väga ilus; bussitabloo kinnitusel olevat lausa 16 kraadi
sooja.
Pistan siia veel
ühe kaardi (seekord näpatud portaalist http://www.icelandreview.com/), kust
näha meie tee kuni umbes kell 13ni, mil oleme Hrútafjörðuri ehk Jäärafjordi
ääres. Kokku on täna sõita ligikaudu 430 kilomeetrit kuni Keflavíkini
pluss veel põige kahele kosele ja Reykholti. Kaardil on kirjas mitu huvitavat
fakti, millega seotud kohad jäävad enamasti küll meie teelt kõrvale.
Panen siia kirja
ka mõned nopped jutust, millest Ivi jõuab meile esimese sõidutunni jooksul
rääkida:
Bárðarbunga
vulkaani aktiivsus Vatnajökulli all tekitab Euroopas ärevust. Eilses Postimehes
oli olukorrast ja võimalikest stsenaariumidest olnud kena ülevaade, autor
muidugi Heidi Soosalu.
Islandi naisel
on keskmiselt 2,2 last. 64% lapsi sünnib väljapool abielu. Meeste oodatav
keskmine eluiga on 77, naistel 81,5 aastat.
Põhikoolis on
6–16-aastastel kohustuslik õppida. Kool algab 1. septembrile lähimal
esmaspäeval; koolinädal on viiepäevane. Erakoole – nagu ka erameditsiini – on,
aga vähe. Erakoolid saavad riigilt teatavat toetust. Esimene võõrkeel on koolis
enamasti inglise, vahel ka taani keel; teisena võib lisanduda mõni skandinaavia
keel. Lasteaia kuludest maksavad vanemad umbes kolmandiku. Õpetajate palk on
3500 euro kandis.
Töötus oli
enne masu 1–2, masu ajal 6–8%, nüüd jälle langeb. Maksud on kõrged,
iseenesestmõistetavalt maksatakse ka ametiühingumaksu, aga see on suhteliselt
väike, <2%.
Haigekassasüsteem
on sarnane Eesti omaga. Kindlustuse saamiseks peab olema olnud pool aastat
riigi resident. rasedus- ja sünnituskulud kaetakse täielikult, hambaravi
18–66-aastastel peaaegu üldse mitte. Emapalk on 80% palgast, aga mitte üle 3650
euro.
Elamisloaga
töötu saab kuus abiraha ca 1000 eurot. Täismahus pensioni saavad need, kes on vähemalt
40 aastat Islandil elanud. Toitjakaotuspension on 1800 eurot.
Kesklinnakorteri
üür Reykjavíkis on umbes 1000 eurot.
Mis muud, kui et
raha mastaabid on meist ootuspäraselt väga erinevad!
Panganduse
suhe enne masu oli SKP-ga olnud 900%; selline mull pidigi lõhkema.
Ainsad
härrad/prouad on saarel president ja peapiiskop; teiste inimestega suheldes
sellist vormi ei kasutata. Praegune president Ólafur Ragnar Grímsson on
71-aastane ja sel postil juba viiendat valimiskorda, alates 1996.
Tröllaskagi
poolsaare mägedest, enam kui kilomeetri kõrguselt algav Hörgá on
alamjooksul ...
... sellisel
aastaajal muidugi üsna madalake ja rahulik, aga jõesängi laius ja uhutud kaldad
lubavad oletada, et lume sulamise ajal möllavad siin hoopis suuremad veemassid.
Ei oska paraku
täpselt arvata, kas see koht on mul ka mõnel fotol, kus org hargneb, nii et
Hörgá org ehk Hörgárdalur kaob mägede vahele ...
... ja tee kulgeb
juba Öxnadaluris kõrvuti Hörgá lisajõega, mille nimi Öxnadalsá.
Kui ma tõlkega ei eksi, siis võiks see olla Veiseorujõgi. Veise ja
lambakasvatusega tegelevaid suuri talusid olevat orus viis ja ühes kasvatatakse
hobuseid.
Aga nimi nimeks,
org on mul kuidagi eriti ilusa ja mõjusana selgelt meeles juba 2007.
aasta reisist. Seepärast tikun ka liiga rohkelt pilte klõpsima ja neid pilte
siiagi riputama.
Tee kerib merepinnast
aina kõrgemale, oru kõrgeimas punktis juba 540 meetrini ümp. Kohati on org
kitsam ja õige kõrgete nõlvadega. Puudesalu pildil on üks siinsetest
istutusaladest.
Veel üks veidi
laiem koht ...
... ja taas kõrge
järsk nõlv üksildase majapidamise kohal.
Taas näide nõlva
metsastamisest. Paarkümmend aastat tagasi sattusin Soomes intervjueerima
Islandi toonast eakat looduskaitsekorüfeed Árni Waag Hjálmarssoni, kes
kinnitas, et saareriigi suurim keskkonnaprobleem on erosioon ja põhivõimalus
sellega võidelda just nimelt metsaistutus. Väga suuri edusamme, tundub, pole
selles vallas siiski tehtud.
Nõlva jalamil on
kirju loomakari; liiga pisike, et kinnitada, kas need on hobused või
hoopis veised: nii ühed kui teised on Islandil ka ühes karjas ikka erinevat
karva.
Ometi üks koht,
millele oskan ka nime anda. Võib-olla on väikeselt fotolt raske näha, aga
keskmise valge maja katust ehib rist: see on 1843. aastal ehitatud Bakki
kirik, mille juures väike kalmistu.
Vasakut kätt
peaks peagi olema ka restoraniga külalistemaja (http://www.engimyri.is), mis ilmselt
külaliste vähesust hooajal ei tohiks kurta, sest piirkond on hinnatud
suurepärase matka- ja kalastuskohana.
Siis ilmub
vaatevälja kaitsealuse oru kuulsaim vaatamisväärsus, rohkesti
pildistatud Hraundrangi. Ja kas sellel ...
... või sellell
fotol näha talukoht peaks olema Hraun, Islandi ühe armastatuima
luuletaja, noorelt surnud Jónas Hallgrímsson (1807–1845) sünnikoht.
Jónasest kirjutasin väheke pikemalt selle postitusteseeria kolmandas järjes,
kui käisime Parlamendiväljal tema haual Þingvallakirkja väikesel kalmistul.
Siis sai kirjeldatud, millised segadused olid poeedi matustega. Nüüd loen
võrgupaigast https://guidetoiceland.is/connect-with-locals/regina/mt-hraundrangi-in-oxnadalur-valley,
et kusagil siin Öxnadaluris on ka Jónase mälestushiis (Jónasarlundur) ja
selle varjus mälestuskivi.
Õnneks on sobival
kohal org jälle mõneti laiem ja tee kõrval väike parkla – küllap rajatud
just pildistajate jaoks, kes muidu seaksid end ehk ohtlikult maanteele. Jõuame
siia 10.10 paiku.
Parkla juures on suur
plakat, mis annab teada, et oru inimesed sõdivad riigi energiaametiga,
mis tahab orgu rajada 30-meetriste tornmastidega kõrgepingeliini. Teen
tekstiosast vaba tõlke:
Island toodab
maailmas inimese kohta kõige rohkem elektrienergiat, seejuures lausa kaks korda
rohkem kui selles edetabelis teist kohta hoidev Norra. Ent 80% sellest
energiast müüakse käputäiele rahvusvahelistele kompaniidele, näiteks
alumiiniumitootjatele.
Me kinnitame,
et see on roheline energia, toodetud enamasti hüdrojõujaamades. Aga energia on
vaja üle kanda. Öxnadaluri rahva jaoks on seda tulevikus mõeldav teha vaid
maa-aluste kaablite kaudu. Islandi võrguameti plaan püstitada 30 meetri
kõrgused püloonid ja tõmmata neile läbi oru kaablid ei ole meile vastuvõetav.
Internetis on ka
veebileht http://www.oxnadalur.is/,
mille põhisiht näib olevat just korjata allkirju selle kõrgepingeõhuliini
vastu: kohe avalehel on suur kiri NO PYLONS – ENGAR LOFTLÍNUR!
Aga samast
võrgupaigast leiab lugemist nii oru, Hraundrangi ja Jónas Hallgrímssoni kui ka
Öxnadalurist inspireeritud muusika ja muude kunstiteoste kohta.
Muidugi oleme usinad
pildistama, nii ühele ...
... kui ka
teisele poole; ...
... esmajoones
aga ikka kuulsat tippu Hraundrangit.
Hraundrangi
tähendab tõlkes laavasammas; paremini sobiks ehk nimi laavaoda,
sest muust ahelikust 80 meetrit kõrgemale tõusva teraviku tipupind on vaid pool
ruutmeetrit. Tekkinud on ta ilmselt mäeharja erosiooni tulemusena. 1075 meetri
kõrgust tippu peeti vallutamatuks ja ammune legend pajatas sinna peidetud
kullast, mille esmavallutaja kätte võiks saada. 1956. aasta 5. augustil tõusid
esimestena tippu Finnur Eyjólfsson ja Sigurður Waage Islandi päästemeekonnast
ning USA õhujõudude leitnant Nicholas Clinch, aga kullaaaret paraku ei leidnud ...
On muide arvatud,
et Hraundrangi oli Reykjaviki Hallgrímskirkja projekteerija Guðjón Samúelssoni
põhiline inspiratsiooniallikas, mis innustas teda just sellist kirikut looma.
Jónas
Hallgrímssoni poeemis Ferðalok, Rännu lõpp, kõneldakse saagakangelasest
Grettir Tugevast, kes oli tippu roninud ja jätnud sinna tõestuseks maha oma noa
ja vöörihma. Ühtlasi oletatakse, et varem nimetasidki Öxnadaluri elanikud
mäetippu nimega Grettisnúpa, Grettiri kalju.
Islandi-sarja
esimest postitust alustasin pildiga Islandi 10000-kroonisest rahatähest, millel
Jónas Hallgrímssoni portree. Nüüd loen veebist, et portree taustal olevat ka
Hraundrangi. Vaatan, kuidas ma vaatan, aga ei leia: ju peab selle mõistmiseks
olema hoopis parem fantaasia kui minul ...
Mis mul seekord
pildistamata jääb, on vaade piki orgu, piki Ringteed. Ent just selline foto
annab parema ettekujutuse koha mastaapsest suursugususest. Sestap panen siia 2007.
aastal samas kohas tehtud pildi, ...
... tegelikult
isegi kaks, erinevate aparaatidega tehtud fotot: ei oska kumbagi eelistada...
Mõlema pildi vasakus serva on sinine viit; see näitab Hrauni, Jónas
Hallgrímssoni sünnitalu poole.
Aga siis ikka
edasi. Jälle on raske öelda, kus kohas me ühel või teisel hetkel oleme ning
millal ühe nimega org või jõgi lõpeb ja teine algab. Mäed on mõlemal pool teed
veel tubli kolmveerand tundi, kuni jõuame väga suure jõe oruni. See vaade siin
on läbi bussiakna tehtud 10.17.
10.19: tundub, et jõekäärus on järjekordsed laululuiged.
Neid linde kohtame sel reisil korduvalt.
Kui kõrval mingit
mõõdupuud pole, ei saa kõrgustest ju aru. Mäed on tegelikult soliidsed: tipud
ulatuvad 1100–1200 meetrini. Kui hoolega vaadata, näeb ühes uhteorus juga
(10.20).
10.27: kiire peatus – katse pildistada
lambaid. Aga ega lammas pole mingi palgatud modell, kes kannatlikult
poseerib, kuni fotosessioon edukalt läbi; tema tikub otsemaid rettu.
Vaat siin on
mõõdupuud olemas: heledad tikukesed nõlva all on kõrgepingeliini mastid.
Teede ääres on kollased
pikad vaia: kui külmemal aastaajal äkitselt lumetorm tuleb, juhatavad need
sahajuhtidele teetammi kätte.
10.28: mäed on jäänud madalamaks ja ka
tee on mõneti laskunud.
Veidike tehnoloogiat
teeperves.
10.34: järjekordne liiklus-
eeskirju eirav lambapaar.
10.36: see nõlvast üles roniv elektriliin
on hoopis tagasi-
hoidlikumatel kandjatel kui Öxnadalurisse kavandatud ja
energilise vastuseisu leidnud püloonid.
10.40: maanteekaar piki orgu vägevate mägede
vahel on lõppenud, oleme jõudnud orgu, kus voolab suur jõgi
nimega Héraðsvötn. Hérað peaks olema piirkond või provints, vötn
mitmus sõnast vatn – vesi või veekogu, nii et kokku saab päris veidra
nime: Piirkonnaveed! Jõgi on suur: pikkus 130 km ja valgla lausa 3650
km². Keskmine vooluhulk on 111 m³/s, aga veevoolu piirid seejuures miinimumina
40 ja maksimumina 800 m³/s; praegu oleme, arvan, pigem selle esimese arvu
lähedal (heledad laigud sellel ja järgmisel ja küllap veel mõnelgi fotol ei ole
UFOd, vaid istmekatete peegeldused bussiaknal).
Jõgi algab kahe
vägeva liustikujõe, Austari-Jökulsá ja Vestari-Jökulsá ehk
Ida-Liustikujõe ja Lääne-Liustikujõe ühinemisel; neid jõgesid omakorda
toidab liustik nimega Hofsjökull (mitte segi ajada: sama nime kannab ka
üks Vatnajökulli keel!).
Laias orus
jaguneb Héraðsvötn kaheks haruks nimedega Austurkvísl und Vesturkvísl, merre,
Skagafjörðurisse suubudes Austurós und Vesturós. Nii et üks päris keeruline
veestik.
Kunagi ulatus
fjord siin hoopis pikemalt maasse, aga liustikujõed kannavad teatavasti endaga
kaasa tohutul hulgal setteid ja niimoodi sai see fjord tasapisi nii täis, et
muutus osaliselt tasandikuks.
Paistab, et sel
viisil kokku kantud pinnas on viljakas: kuidas muidu saab kallastel olla nii
palju heinapalle.
Fotole on jäänud lambad,
aga eelkõige tuntakse seda orgu kui hobusekasvatuspiirkonda.
Nõlvad vajavad
tõepoolest taimestikuga kinnistamist, ...
... see on rohketest
uhteorgudest hästi märgatav.
Heina annab maa ilmselt tõesti vägevalt ...
... ja näha on ka
mingit põldu; paadunud linlane ei oska paraku eemalt aru saada, mida
talumees kasvatab.
Jões olevat ka
lõhet ja forelli ning hämmastaval kombel siin püüdmise eest raha ei küsitavat;
mõnel pool Islandil on see lõbu väga kallis.
Surmkindel ma
muidugi pole, aga veebist leitud fotode põhjal julgen oletada, et torniga
ehitis sel fotol on Flugumýri kirik. Flugumýri on vana
hobusekasvatustalu, mis saanud oma nimegi ühe eriti välejalgse mära Fluga
järgi: ta olnud asustusaja kiireim ratsu.
See on üks neist
kohtadest, mille juures on selles postituses leiduval kaardil seletusmull.
Nimelt pandi siin vägeva pealiku, hiljem Islandi jarl’i tiitli saanud Gissur
Þorvaldssoni majapidamine 22. oktoobril 1253 mehe vanade pattude või
lihtsalt suguvõsadevahelise vaenu ja veritasu tõttu põlema. Lugu on nii kuulus,
et jõudis isegi Njálli saagasse. Hukkus 25 inimest, teiste seas Gissuri naine
Gróa ja pojad. Gissur olevat aga pääsenud sel moel, et puges Islandi jogurti skyr’iga
täidetud tünni.
11.02 sõidame silda mööda üle jõe.
Sellised laiad
jääkülma vee ja tugeva vooluga jõed olid omal ajal muidugi suured
liiklustakistused. Mingeid koolmekohti ju oli, aga ükski polnud neist kindel,
nii et kohalikele talumeestele pakkus rändurite üle jõe vedu teatavat
teenistust. 19. sajandil tekkisid jõele esimesed hädised mehaanilised köisteed.
Alles 20. sajandil hakati tasapisi sildu ehitama. Praegune Ringtee sild
valmis 1981. aastal ja on 188 meetrit pikk.
Esimene vaade Varmahlíðile.
Varmahlíð on üks neid kohti, mis mul hästi meeles
2007. aasta reisilt: tegime ka siis siin väikese kohvi- ja kempsupeatuse. Nii
et eemalt hotellimaja näha on jälle väike rõõmus taaskohtumine. 11.03
olema asula parklas.
Kohanimi on ikka
jälle tõlgitav: varmur on soe ja hlíð nõlv, nii et kokku tuleb Soenõlv,
tore nimi! Nimeseletusi on kaks. Esiteks olevat see tõesti siinse kandi üks
kõige soojemaid paiku; ju on küla orus suhteliselt hästi külmade tuulte eest
kaitstud. Aga nimi pärinevat siiski sellest, et siin on üks järjekordne
geotermaalala, kus maasooja toel majandatakse nüüd ka kasvuhooneid, kus
kasvatatavat isegi subtroopilisi ja troopilisi vilju.
Väike, alla 150
elanikuga küla asub teeristil: Ringteega kohtub siin tee nr. 75,
mis viib 24 km põhja pool asuvasse rannikulinna Sauðárkrókurisse.
Varmahlíð asub
kesk edukat põllumajanduspiirkonda ja tuntud on see kant esmajoones enne
juba mainitud hobusekasvatuse ja -aretuse poolest; turistide rõõmuks
saab siin üürida matkahobuseid. Siingi leiab igal sammul kinnitusi heast heinasaagist.
Meie üks
sihtmärke külakeses on muidugi avara poe ja kohvikuga maja. Minu meelest
oli see 2007. aastal tublisti väiksem ja jäi mulle esmajoones meelde üsna
laiskade ja kõrgivõitu teenindajannade poolest; ilmselgelt oli tegemist
verinoorte kooliplikadega, kes suvel veidi raha tahtsid teenida.
Seekord on
teenindus lausa vastupidine: kiire, viisakas ja naeratusterohke. Mul on väga
hästi meeles, et ostsin siit 2007. aastal kohvi; esimese toonasel reisil. 250
krooni oli ootuspärane, aga siiski veidi masendust tekitanud hind. Üllataval
kombel pole hind seitsme aastaga muutunud – ja tundub nüüd Islandi olude kohta
pigem odav.
Kaaslased
ründavad agaralt ka naabermaja, väikest galeriid ja suveniiripoodi; Ivi
näiteks näitab pärast bussis pisikest toredat maali, mille ta poest ostis ja
mis olevat siinse kokatädi looming.
Kaup pannakse
poes säästvalt vanadest ajakirjadest valmistatud kotti; üht sellist
demonstreerib sõber Indrek.
Ilm on ilus ja nagu näiteks Hedvigi riietusest võib
näha, ka kohanimele sobivalt soe: bussitabloo andmeil 19 kraadi!
Vikipeediast
leian veel, et Varmahliðis on kontserdisaal nimega Miðgarður, kus tegutseb
riigi üks kuulsamaid meeskoore Karlakórinn Heimir.
Ja üksiti on
sobiv koht lisada, et kiire linnastumise aegadel läheb Islandil paremini neil
küladel, mis asuvad Hringveguril – Ringtee ehk maantee nr. 1 ääres; teised
tikuvad üsna tempokalt hääbuma.
11.28 läheme taas edasi ja siin on paras moment
jälle teha üks põige aastasse 2007, mil käisime kohe naabruses, paar-kolm
kilomeetrit eemal oleva Víðimýri kiriku juures.
Kirik oli siin
olnud juba 12. sajandil; praegu säilinu, ehkki keskaegses stiilis, on ehitatud
siiski „alles“ 1834. Värava katuse all on peidus kaks kirikukella.
Kirik on puidust
otsaseintega, aga seinad turbaplokkidest ja katus kaetud
mätastega. See on üldse esimene ajalooline hoone, mille Islandi
rahvusmuuseum oma hoole alla võttis. Juhtus see aastal 1936, mil pühakoda
muuseumi abiga ennistati. Lugesin toona teabetahvlilt, et selles stiilis
kirikukesi ja kabeleid olevat Islandil kokku kuus ja kolm neist, Víðimýrarkirkja
kaasa arvatud, teenivad praegugi kogudust.
Meelde on jäänud
kalmistu kaunid hauakivid, ...
... aga ka see,
et meie käigu ajal oli kirikus parajasti rühm laulvaid saksa turiste, keda üks härra
harmooniumil saatis.
Ja olgu kirjas
seegi, et kümmekond või paarteist kilomeetrit Varmahliðist maanteed nr. 75
põhja poole on vaatamisväärne kirikuküla Glaumbær. Seal on näiteks
turvasmajadega muuseum ja mälestussammas esimesele Põhja-Ameerikas,
„Vinlandis“, praegusel Newfoundlandil sündinud Euroopa juurtega lapsele Snorri
Þórfinnssonile (sündis millalgi vahemikus 1005–1013, suri 1090. paiku) ja tema
emale Guðríður Þorbjarnardóttirile. Paraku pole ma ise Glaumbærisse sattunud ja
ei hakka seepärast siia Vikipeediast pilte lisama.
Tee kulgeb ikka mööda
orgu; osa sellest peaks kandma nime Langidalur (Islandil pole üllatav, et
sama nime võib leida mujalgi), siis tuleb Blöndudalur. Igatahes umbes 30
km pärast Varmahliði on tee servas just Blanda jõgi, millelt Blöndudalur ongi
oma nime saanud. Kandi kuulsus hobusekasvatuspiirkonnana saab korduvalt
kinnitust (11.48).
11.53: küllap on seegi hobusekas-
vatustalu.
Keskpäeva paiku
sõidame läbi Blönduósi. Saan udusevõitu läbi-bussiakna-pildile linna
uuema, moodsa joonega kiriku (valminud 1982–1993, arhitekt Maggi
Jónsson). Kirik olevat väga hea akustikaga ja seetõttu korraldatakse seal
sageli kontserte.
Veidi üle 800
elanikuga linnake on nime saanud Blanda jõelt, nime teine osa ós
tähendab jõesuuet, sest asub just seal, kus Blanda suubub Húnaflói lahe soppi,
Húnafjörðurisse. Húni on islandi keeles noor jääkaru, flói aga
laht, nii et need veekogud on siis vastavalt Jääkarupojalaht ja
Jääkarupojafjord. Eks nimede põhjus ole see, et siia kanti saabub põhjast
aegajalt toiduotsingul näljaseid jääkarunoorukeid.
Ehkki Blönduós on
mere lähedal, pole see üllatuslikult ometi kaluriasula; põhjuseks see, et
sadamaolud on kehvad ja merelepääs raskendatud. Pigem on linlased saanud oma
sissetuleku põllumajandussaadusi töödeldes: siin on olnud nii tapamaja, meierei
kui ka villavabrik. Tänapäeval annab järjest rohkem tulu teenindus, seal hulgas
turism: piirkonnas on mitu head lõhejõge.
Ja teine foto
Blönduósist: sõidame üle Blanda jõe. Esimene terassild ehitati jõele
1897, suur betoonsild 1963. Fotole on jäänud üle Húnaflói paistvad kauged mäed.
Need on Läänefjordid, Islandi üks raskemini ligipääsetavaid, aga väga
põnevaid ja kauneid piirkondi. Kui mõni turismifirma peaks sinna mulle jõukohase
reisi korraldama, siis üritaksin kindlasti osaleda.
Blönduósi servas
tuleb 12.05–12.15 ka ammu soovitud hobusepildistuspeatus: sobiv
koppel on otse tee servas ja uudishimulikud suksud kappavad bussist väljuvaid
inimesi nähes otsemaid poseerima. Klõpsin minagi hulga pilte sest mitut karva
salgast, aga arvatavasti mõneti väiksema entusiasmiga kui enamik kaaslasi:
näen, et siin pole selliseid iludusi, nagu sain 2007. aastal fotole
Landmannalaugari „hobusteparklas“, kus kogusid jõudu matkahobused. Järgnevad neli
fotot on kõik siiski tänavused.
Igatahes on see
paras koht natuke islandi hobusest kirjutada, sest kenad suksud on
kindlasti üks saareriigi tunnusjooni. Omal ajal tikuti rääkima islandlaste
auväärsest põlisest päritolust ja vaata et „tõupuhtusest. Selle legendi lükkas
armutult ümber Islandil väga põhjalikult ette võetud geneetiline uuring: meilgi
tuntud geenipanga täiuslikum versioon tõestas selgelt, et islandlased on vägagi
segaverelised.
Aga islandi
hobused on tõesti puhast tõugu. Tegelikult ka lambad, aga nende puhul
tuleb teha siiski teatud mööndusi. Seevastu uute hobuste riiki toomise keelas
Alþingi juba 982. aastal. Niiviisi on saanud tõugu juba üle tuhande aasta
täielikus eraldatuses aretada. Hobuseid ei tohi ka tänapäeval riiki tuua, ka
mitte korra siit välja viidud loomi tagasi tuua; isegi ratsavarustuse sisseveol
on väga suured ja ranged piirangud: see peab olema kas tuttuus või siis
ülihoolikalt desinfitseeritud.
Peale tõuaretuse
on islandi hobust karmides oludes kujundanud muidugi ka looduslik valik. Kõige
karmim oli neilegi kurikuulus Laki purse 1783. aastal: toona oli hukkunud ligi
kolmveerand saare hobustest.
Islandi hobune on
väheldane: turja kõrgus alla poolteise meetri, nii et vahel on neid
tikutud ekslikult ka ponideks pidama või nimetama. Tähelepanuväärne on nende
värvuse varieeruvus, kusjuures väidetavasti olevat islandi keeles olemas sõnad
enamvähem iga võimaliku värvi või värvikombinatsiooni kohta. Karvkate on soe ja
paks, nii et lubab aasta ringi väljas elada. Lakk ja saba on jämedajõhvised,
enamasti väga uhked ja pikad. Minule, mis seal salata, meeldivad ka suksude
seas kõige rohkem ikka „blondiinid“ ...
Väga põnev on islandi
hobuse käikude või peenemalt öeldes allüüride hulk: peale sammu,
traavi ja galopi valdavad nad ka tölti (vähemalt üks jalg alati maas) ja
paremad hobused küliskäiku.
Muidugi on hobune
olnud läbi ajaloo islandlastele ülioluline abiline: pikka aega ainuke
liiklusvahend raskes maastikus ja tähtsaim tööloom. Ikka on kasvatatud ka
lihaloomi. Tänapäeval on hobusele jäänud pigem roll inimese vabaajategevustes
ja turismis, küllap ka lihtsalt lemmikloomana. 2000. aasta reisi aegu olime
öömajal külalistemajas päris pealinna servas, kus naabruses laius tohutu
hobusetallilinnak linlaste suksudega.
19. sajandi
keskelt on ratsusid välja veetud, praegu hinnatavat islandi hobuste arvu
Islandil ca 80 000, mujal maailmas, esmajoones Saksamaal ja Skandinaavias
üle 100 000 isendile.
Üks oluline töö,
mille juures inimestel on hobuste abi vaja, on midagi eht-islandipärast:
sügisel lambaid kokku ajades. Ja tahes-tahtmata tuleb mulle seda kirjutades
meelde suurepärane, väga naljakas ja samas väga hariv Islandi film „Hobustest
ja inimestest“ (2013, režissöör Benedikt Erlingsson), mida on näidatud ka
Eestis.
Vikipeediast
leian veel, et Islandi hobusega hakatakse ratsutama tavaliselt alates looma
neljandast eluaastast. Nende kõige viljakamad eluaastad on 8 kuni 18, kuigi oma
jõu ja vastupidavuse säilitavad nad 20ndate eluaastateni. Loomulik eluiga on
25–30 aastat, kuid on hobuseid, kes on elanud ka kauem. Islandi mära, kes elas
Taanis, suri 56-aastasena, üks teine Suurbritannias elanud hobune suri
42-aastasena. Islandi hobused on üldiselt sõbralikud, sõnakuulelikud, kergesti
käsitletavad, samas entusiastlikud ja eneseteadlikud. Tänu eraldatusele
teistest liigikaaslastest on haigused islandi hobuste seas praktiliselt
tundmatud.
„Kõrval-
saadusena“
saan mingi foto ka lammastest (aga ikka pigem tagumikest) ...
... ja maitsta maitsetuid kukemarju.
Pärast Blönduósi
kulgeb tee paarkümmend kilomeetrit enamvähem otse lõunasse ja pöörab siis
Vatnsdaluri oru põhjaotsa juures edelasse, Víðidalurisse. Sellest teelõigust
mul seekord ühtegi vähegi mõistlikku foto ei ole, aga 2007. aastal käisime
Víðidaluris Ringteelt veidi kõrval Kolugili talu maadel vaatamas 40–50 meetri
sügavust Kolugljúfuri kuristikku, kus Víðidalsá jõgi sööstab alla Kolufossari
nimelisest kosest. Kõik need kolu’d on nimetatud kurja naistrolli
Kola järgi, ...
... kes olevat
koos varandusega maetud Kolugili talu heinmaa taha mäele, kus aaret kaitseb
Kola loits.
Sõidame üle
Vatsnesi poolsaare lõunaotsa ja mitmel pool hakkavad silma sildid kirjaga Hülgemaa:
Vatsnesi poolsaart peetakse väga heaks hülgevaatluspiirkonnaks ja Hvammstangi
külas ...
... Miðfjörðuri ääres on Islandi hülgekeskus.
Veel mõniteist kilomeetrit
ja oleme järgmise fjordi, Hrútafjörðuri ehk Jäärafjordi ääres. Sellega
oleme jõudnud päeva sissejuhatuseks pandud kaardi servani.
6–7 kilomeetrit
lai fjord on üks Islandi pikimaid: 36-kilomeetrine. Jäärafjordi läänekaldal
kulgeb üks kahest Läänefjordidesse viivast teest: maantee nr. 61 hakkab peagi
käänlema mööda Läänefjordide neeme- ja poolsaarerohket idaranda ning pöörab
lõpuks Hólmavíki juures suure poolsaare sisemusse.
No comments:
Post a Comment