Islandile tahan ma ikka, V: Viimased tunnid pealinnas

Teisel ööl Islandi pinnal, 15. augustil, on uni väheke hõredam, eriti vastu hommikut: pole veel kolmetunnise ajavahega harjunud; eks mul olegi sellega enamasti raskusi. Sestap tõusen juba 6.35 ja hommikusteks toimetusteks jääb rohkesti aega – läheme giiditud linnakäigule alles kell 9.

Ilm on täna paksult pilves ja varahommikul oli tänav märg – öösel on sadanud. Millegipärast stardin jalutuskäigule ometi igasuguse vihmavarustuseta, ehkki oleks võinud võtta keebi, jope või vihmavarju. Viimase kohta tean küll varasematest kogemustest, et see on Islandil üks üsna mõttetu riistapuu: sageli kaasneb siin vihmaga tugev tuul, mis näiteks 2000. aastal lõpetas ühe mu vihmavarju elutsükli just Reykjavíki raekoja juures...

Mineku tempo, mis seal salata, on minu jaoks natuke liiga kiire: tahan ju ka pilti teha ja tikun aina maha jääma. Aga eks giid Ivil ole vaja tiir niimoodi ära teha, et pärast õigel ajal linnast sõitu minna.

Liigume taas mööda Laugavegurit. Selgub, et sellisel hommikusel ajal on tänav liiklusvahenditele avatud: jalgrattakujulised väravad on lahti pööratud.

Aga autodele jäetakse siiski võimalikult vähe ruumi ...

... ning igasuguste nõksude ja jõnksudega püütakse neljarattaliste kiirust alla suruda.

Seevastu jalakäijate eest hoolitsetakse hoolega: näiteks on rohkesti istumis-

võimalusi.

Valdav osa Laugaveguri majade alumiste korruste ruume on hõivatud poodide ja igat sorti söögi-joogi-

asutustega: ...

... lunnikõrts hakkas juba eile silma, ...

... aga ei puudu ilmselt ka hasart-

mängukohad.

Rohkesti on Laugaveguril ka igasugu majutusasutusi, teiste seas näiteks seljakotiinimeste hostel, ...

... küllap linna üks odavamaid öömaju.

Tunnen ära hotelli nimega Centerhotel Skjaldbreið, kus olin paar ööd 2008. aasta sügisel.

Ma ei mäleta, kas juba siis oli sõidutee kirjulapiline nagu praegu, aga värvikust (täpsemalt helikust või lärmakust) jätkus toona rohkesti. Olime siin nimelt nädalavahetusel, kui käis traditsiooniline runtur: kõrtsist kõrtsi liikuvad inimesed ehk otse välja öeldes üldrahvalik padujooming. Mõned meist ööbisid tänavapoolsetes tubades ja nende ööd olid üsna unetud. Ära sõitsime esmaspäeva varahommikul ja siis oli bussijuhil tükk tegemist, et mitte mõnele tuigerdajale otsa sõita. Kusagilt lugesin just, et praegu oldavat joomise vastu sallimatumad. Ei tea, ei oska ei kinnitada ega ümber lükata.

Värvikust annavad juurde seinamaalingud, mõni neist vägagi praktiline.

Lisan siia ühe 2008. aastal tehtud vaateaknapildi ikka Laugavegurilt. Kohalikud giidid on alati rõhutanud, et Islandi naised on väga trenditeadlikud ja igasugused moeuudsused minevat siin käiku hoopis kärmemalt kui Mandri-Euroopas.

 

Jõuan piiluda mõnda kõrval-

tänavasse, …

... teiste seas Skólavörðustígurile, mille lõpus kõrgub Hallgrímskirkja.

Ja siis äkki olen seltskonna silmist kaotanud. Õnneks mitte kauaks. Pigem aiman, kui tean, kuhu nad võisid keerata. Jah, tõesti: Ingólfsstrætile.

Selle ja Hallveigar-

stiguri nurgal on põnev hoonerida, 

...

... millest otsmine advendikirik. 1925. aastal ehitatud pühakoda on riigi vanim seitsmenda päeva adventistide kirik.

Islandlased on ilmselt maailma raamatulembeseim rahvas: siin trükitavat ja loetavat tuhande elaniku kohta enim raamatuid. Seepärast on kirjanikud suure au sees ja kui mõnele pole ehk lausa ausammast püsti pandud, siis vähemalt tema elukoht on tähistatud. Selles majas siin on elanud Torfhildur Hólm, islandipäraselt Torfhildur Þorsteinsdóttir, (1845–1918), keda peetakse Islandi esimeseks naissoost romaanikirjanikuks.

Kagu-Islandilt kirikuõpetaja perest pärit Torfhildur sai perekonnanime oma abikaasalt Jakob Frederik Hólmilt, kes paraku suri vaid 34-aastaselt. Lesestunud Torfhildur rändas välja Kanadasse, kus elas 13 aastat ja töötas õpetajana. Just Kanadas, esimeses islandikeelses Põhja-Ameerika ajalehes, ilmus tema esimene novell; Reykjavíkis 1882. aastal avaldatud romaan oli aga esimene Islandil trükitud naiskirjaniku teos. 1889. aastal naasis Torfhildur kodumaale ja pälvis paari aasta pärast esimese naisena Alþingi kirjanikutoetuse.

Selles majas elas ta oma elu lõpuaastatel ja suri 1918. aastal hispaania grippi, haigusse, mis viis neil aegadel hauda väidetavasti mitukümmend miljonit inimest, mitu korda rohkem kui I maailmasõda.

Paar maja edasi on omapärase viiluharjaga teosoofiaühingu (silt ütleb küll The Thesosophical Society?!) maja. Internetist loen, et ühingu Islandi-haru asutati 1921. aastal, oli pärast viimase juhi surma 1985. aastal mõneti varjusurmas, aga tegutsevat nüüd jälle innukalt (www.gudspekifelagid.is/english/about/default.html). Nojah, see pole päris kindlasti mulle oluline valdkond.

Pildistan veel mitut rõdukeste ja kaunistustega isemoodi maja, ...

... mis arvatavasti on lihtsalt elamud.

Eriti omapärane on see vene kiriku moodi sibulkupliga hoone.

Siis jõuame Reykjavíki vabakirikuni (Fríkirkjan í Reykjavík). See iseseisev luteriusu kogudus on asutatud 1899. aastal; mingeid põhimõttelisi lahknevusi tal riigikirikuga polevat, küll aga eitatavat selle teatavaid organisatsioonilisi aspekte. Pühakoda on pühitsetud 1903. aastal ning hiljem ümber ehitatud ja laiendatud.

 Vabakiriku fassaad samanimelisel tänaval Fríkirkjuveguril on vastu tiiki, Tjörninit. Lähem maja üle vee, jalad vees, on raekoda. Just see on tiigi ääres meie põhiline sihtkoht.

 

 

Aga enne seda heidame pilgu veel mõnele Fríkirkjuveguri hoonele. Näiteks kohe vabakiriku kõrval, vanas külmhoones, on rahvusgalerii. Arhitekt Guðjón Samúelssoni kavandatud hoone on ehitatud 1916. aastal.

Islandi rahvusgalerii asutas 1884. aastal Taani pealinnas Kopenhaagen Björn Bjarnarson. 1885. aastal toodi kollektsioon Reykjavíkki, parlamendihoonesse, ja sinna jäi see aastani 1950. 1916. aastal muudeti rahvusgalerii rahvusmuuseumi (Þjóðminjasafn Íslands) osakonnaks ja 1928. aastal anti Alþingis vastu võetud seadusega riigi kultuurinõukogu hoole alla. 1951. aastast said kunstiteoseid vaadata ka huvilised: galerii viidi üle rahvusmuuseumisse Suðurgatal. 1961 muudeti galerii omaette asutuseks ja 1987 kolis praegusesse asukohta.

Mina galeriis käinud pole, küll kiitis kollektsiooni väga mu 2007. aasta reisikaaslane Tiina, kunagine kolleeg mu keemikuaastatest.

Galerii juures on ühtteist ka õues vaadata. See on Sigurjón Ólafssoni (1908–1982) „Jalgpallur“ (1936). Valmimise aegu peeti skulptuuri väga avangardistlikuks, aga samas heideti ette, et kuju pronksi valamine olevat olnud liiga kulukas.

Ja omakorda galerii kõrval, tänavast veidi eemal kena kibuvitsaheki taga, on Kvennaskólinn, 1909. aastal ehitatud koolimaja. Sellegi ees on skulptuur: Ólöf Pálsdóttiri „Soffía“.

Üle selle silla läheme tiigi teisele kaldale. Täpselt silla kohal kõrgub taamal rahvusmuuseumi (Þjóðminjasafn Íslands) torn. Muuseum on asutatud 1893. aastal. 2008. aastal õnnestus mul sellega päris põhjalikult tutvust teha – oli huvitav. Muide, enne seda, kui muuseum 1950. aastal Suðurgatale kolis, asus ta Hverfisgatal uhkes muuseumimajas või rahvakultuurimajas (Þjóðmenningarhúsið), mille foto ja väike selgitus on eelmise postituse lõpuosas.

2008. aastal saime ka rahvusmuuseumi torni ja sealt avanes tiigile selline vaade. Nagu teises Islandi-postituses kirjutasin, oli linna kõrgeim, Hallgrímskirkja torn toona remondis.

Vaade sillalt lõunakaarde. Olen seda hoonet pidanud Põhjala majaks, aga kodus jõuan suure guugeldamisega selgusele, et see on hoopis Islandi ülikooli loodusteaduste maja, mis saanud Kesk-Islandil asuva vulkaani järgi nimeks Askja. 2003. aastal valminud hoone arhitekt on Maggi Jónsson.

Kuulsa soomlase Alvar Aalto projekteeritud Põhjala maja jääb sel fotol ilmselt puude varju.

Sel fotol näha isemoodi kandiline torn kuulub Islandi tähtsaimale katolikukirikule.

Aastaid ehitatud, 1929. aastal sisse pühitsetud katedraalil on mitu nime. Ametlikult Basilika Krists konungs (Kristuse Kuninga basiilika), lühidalt lihtsalt Kristskirkja (Kristuse kirik), sageli aga hoopis Landakotskirkja. Nimelt ostsid esimesed pärast reformatsiooni Islandile tulnud preestrid, alles 19. sajandi alguses saabunud prantslased Bernard Bernard ja Jean-Baptiste Baudoin siin asunud Landakoti talu maad. Esiotsa püstitati väike puust kabel, pärast I maailmasõda otsustati rajada neogooti pühakoda ja palgati nimekaim Islandi arhitekt Guðjón Samúelsson, keda mainisin juba seoses Hallgrímskirkjaga ja mainime edaspidi veel. Toona oli katedraal Islandi suurim pühakoda.

Käisin kirikut lähedalt vaatamas 2007. aasta reisi ajal.

Lisan ka kiriku sisevaate ...

... ja foto ühest kiriku aknast.

Vikipeediast leian huvitava statistika: 2014. aastal oli riigis 11 454 katoliiklast, kuus piiskopkonna- ja üheksa ordupreestrit ning 38 nunna. Mainitud üldarv on tervelt 3,5 protsenti Islandi rahvastikust. Oma esimese, 2000. aasta reisi ajal olen üles kirjutanud, et katoliiklasi on riigis alla ühe protsendi ja Landakotskirkja on Islandi ainus katoliku kirik. Nüüd on aga lugeda, et väiksemaid kirikuid ja kabeleid on veel mitmes linnas. Ilmselgelt mängivad siin suurt osa selle aastatuhande alguses saarele lausa voolanud Poola võõrtöölised (kellest masu ajal olid küll paljud ka lahkunud), aga katoliiklastest immigrantide hulgas olevat näiteks ka filipiinlasi.

Samal 2007. aasta reisil käisin veel suurel Suðurgata kalmistul ehk Hólavallagarðuris, mis laias laastus paikneb katoliku kiriku ja Tjörnini vahel. See on puuvaesel Islandil päris üllatav koht. Kahjuks pole mul ülevaatlikku fotot, aga selleltki pildilt peaks olema aimatav, et tegemist on vägeva puistuga. Kolm valdavat puuliiki on kask, pihlakas ja pooppuu, aga leidub ka papleid, sitka kuuski, lehiseid, pajusid ja mitmeid põõsaliike.

Kalmistu on vana, pühitsetud 1838. aastal ja juba 1932. aastal olnud kõik platsid hõivatud, nii et hiljem on saanud siia matta vaid neid, kellel koht olemas. Uuemal ajal lubatakse küll prekonnaplatsile juurde matta urne tuhastatud kadunukestega.

Kalmistu on väga põnev nii puude ja lindude kui ka hästi mitmekesiste hauatähiste poolest, millest mõnedki on kaunid ja küllap väärtuslikudki skulptuurid. Keegi Islandi kirjanik olevat Hólavallagarðuri kohta öelnud, et see on Reykjavíki suurim ja vanim muuseum.

Aga tuleme Tjörnini äärde tagasi. Aega, nagu öeldud, on napilt ja eriti ringi vaadata ei jõua. Ent siiski tundub mulle, et linde on nii hulgalt kui ka liigiliselt hoopis vähem kui mu varasemate reiside aegu. Kodus loen Vikipeediast kurtmist, et tõepoolest on liigiline mitmekesisus (registreeritud on tiigil oma poolsada liiki linde) hakkanud alla käima.

Hoopis toredam fakt on see, et kuna Tjörninil on väga populaarne linde toita, olevat keegi pannud tiigile nimeks stærsta brauðsúpa í heimi – maailma suurim leivasupp. Hiljaaegu olevat küll linnavalitsus palunud inimestel sellest kombest loobuda, kuna leivapalukesed meelitavad kohale ka suuri kajakaid, kes eelismenüüsse kuuluvad teatavasti pardipojad...

Üheks põhjuseks, miks Tjörninit ümbritseva Vatnsmýrini kaitseala seisund halveneb, olevat peale röövloomade võimaliku mõju ka lokkavad invasiivsed taimed, mis võtavad lindudelt ära sobivad pesapaigad. Seda veel teadmata mõtlen juba tiigi ääres kõndides, et putkeliik – tegelikult ju väga dekoratiivne –, mis ennast veesilma ümber ilmselt tõesti väga hästi tunneb, ei pruugi olla Islandi kodumaine liik.

Üks vaade ka tiigi põhjaotsa poole, kus on vähemalt kaks tuttavat hoonet: parlament ja katedraal.

Idakaares kõrgub Hallgrímskirkja torn ...

... ja kagus Perlani kuppel.

Vaatame üle Tjörnini läänekalda skulptuurid ja mälestusmärgid. Esimese kuju nimega jään hätta ja jätan selle pigem tõlkimata: inglise The Spell Broken ja islandi Úr álögum.

Enamik mulle kätte sattunud turismitrükiseid tõlgendab kujutatut kui Püha Jüri kangelastegu: ta on päästnud draakoni hammaste vahelt printsessi. Einar Jónssoni muuseumi veebist ja mujaltki leiab ka hoopis keerulisemaid selgitusi, aga olgu pealegi nii. Einar modelleeris väikese kuju 1916. aastal ning täiendas ja suurendas seda 1927. Pargis asuv koopia avati 1986. aastal ja see oli mitme kompanii ühiskingitus Reykjavíki 200. aastapäevaks.

Järgmiste kujudega läheb lihtsamalt. Luuletaja Tómas Guðmundsson (1901–1983) oli tuntud kui Reykjavíkurskáldið või skáld Reykjavíkur – Reykjavíki skald. Mälestussamba on teinud Halla Gunnarsdóttir ja see avati 2010. aastal.

 Tómas Guðmundssoni luuleteksti võib Reykjavíkis leida koguni jäädvustatuna müürile (allikas: http://icelandreview.com).

Hiroshima rahukivi. 1991. aastal loodud Hiroshima rahukivi ühing annetab maailma rahvastele Hiroshima 6. augusti 1945 plahvatuse epitsentrist pärit tänavasillutiskive, millele on tahutud halastust sümboliseeriva jumalanna kujutis. Iga kivi on mõistagi ise nägu ja neid on praeguseks rohkem kui sajas riigis. Islandile anti kivi 6. augustil 1991. Eestile presidendile Toomas Hendrik Ilvesele 21. oktoobril 2011 üle antud mälestuskivi paigaldati Tallinnas Kadrioru pargi vastvalminud jaapani aeda.

Ólafur Tryggvason Thors (1892–1964) oli Islandi poliitik: aastast 1926 kuni surmani parlamendi liige ja 1934–1961 iseseisvuspartei juht, kes jõudis töötada mitmes ministriametis, seal hulgas viis korda peaministrina.

Kuju autor on Sigurjón Ólafsson (1908–1982).

Veel üks pilk üle tiigi – aina tuttavad majad: ees Fríkirkjan ehk vabakirik, Listasafn ehk rahvusgalerii ja koolimaja Kvennaskólinn, taga Hallgrímskirkja ehk Hallgrímuri kirik.

Oleme jõudnud raekoja juurde. Postmoderne Ráðhúsið ehitati 1992. aastal rahvusvahelise võistluse võitnud projekti põhjal, mille tegid Studio Granda arhitektid. Studio Granda on Reykjavíkis tegutsev büroo, mille asutas 1987. aastal abielupaar – islandlanna Margrét Hardardóttir ja britt Steve Christer. Peale meeri kontorite on hoones kohvik, vahel korraldatakse siin kunstinäitusi.

Rõõmus saialillepeenar raekoja kõrval.

Raekoja sissepääsu-

poolne sein.

Raekoja suurim vaatamisväärsus on hiiglaslik Islandi 3D-kaart.

Muidugi ei saa ma jätta kasutamata võimalust pildistada kurikuulsat Eyjafjallajökullit (vasakpoolne, väiksem liustik; parempoolne on Mýrdalsjökull).

Ivi näitab kätte, mis on kus ja kus on mis.

Ei jõua me veel ära minna, kui juba sädistab maketi kõrval rühm Aasia inimesi, vist hiinlasi, keda reisivat Islandile üha rohkem ja rohkem.

 

Ühe haagi teeme veel: linna kõige vanemasse ossa. Esmalt jääb teele üks suur puu, mille juures on ka teabetahvel, aga paraku ainult islandi keeles. Puu liik on siiski õnneks kirjas ka ladina keeles, seepärast saab öelda, et see on mägivaher (Acer pseudoplatanus).

 

Veidi maad edasi tuleb järgmine suur puu, mille kohta ma tean, et see pooppuu (Sorbus intermedia) on Reykjavíki vanim puu: istutatud 1884. aastal.

Samal väikesel väljakul Aðalstræti lõpus on sõrestiku taha ära peidetud üks oluline kuju, ...

... nii et pean välja otsima 2007. aastal tehtud foto. See on Skúli Fogeti (Magnússon), Reykjavíki isa, nagu teda sageli kutsutakse. Esimeses postituses sai teda mainitud: Skúli Magnússon (1711–1794) oli esimene ametnik, keda huvitas ka Islandi majanduslik areng. Ta andis hoogu esimestele manufaktuuridele, korraldas tänavate, sildade ja majade ehitust. Keegi ei tea, milline Skúli välja nägi. Sestap on ka see 1953. aastal valminud skulptuur lihtsalt skulptor Guðmundur Einarssoni vaba fantaasia.

 

Väljaku teises küljes tunnen ära päästearmee hosteli, kus olime öömajal 2007. aasta reisi ajal. Minu toonase toakese aken on neljanda korruse nurkmine. Oli üpris spartalik paik.

Jätkame mööda Aðalstrætit (peatänavat). See on linna vanim. Arvatakse, et Ingólfur Arnarsoni talu oli kusagil selle lõunaotsas ja mööda praegust tänavat kulges tema rada mereni. Aga Aðalstræti 10 on linna vanim maja: ehitatud 1762, veel Skúli Magnússoni aegadel. On teine küll nii ontlikult restaureeritud, et näeb liiga uus välja...

Kindlasti soovitan vaadata Aðalstræti ja Suðurgata nurgamajas avatud näitust „Reykjavík 871±2“, kus päris hästi säilinud viikingite maja varemed 10. sajandist ning arvatavasti 9. sajandist pärit pudi-padi. Selle kõrval saab selgitusi igati kaasaegselt käed-külge-multimeedialt.

  

Korra jääb aparaadi ette ka paar pirakat autot. Terve reisi vältel tundub mulle, et maastureid liigub ringi hoopis vähem kui mu varasemate reiside aegu ehk teisisõnu enne rahanduskrahhi..

Vesturgata 2: linnaga sama nime kandev restoran.

Selle 1863. aastal ehitatud maja juurest, mille alt viis kunagi käik dokkidesse (toona oli kohe maja taga ookean...), algab Reykjavíki majade numeratsioon: mistahes suunas sealt lähete, jäävad paremat kätt paaris- ja vasakut paaritute numbritega majad.

Aðalstræti 2: turismi infopunkt – väljast väike, seest üllatavalt avar. 2008. aastal tehti meile seal põhjalik tutvustus.

Mõni minut pärast kümmet asume tagasiteele hotelli poole. Kümmekond minutit tagasi alanud vihm läheb tasapisi aina tihedamaks.

Üle Lækjargata.

Kusagil hotelliteel olen pildistanud veel üht mälestustahvlit. Üllatus-üllatus: Gunnlaugur Claessen (1881–1948) polegi kirjanik, vaid arst, kes tõi Islandile radioloogia – röntgeniaparaadi.

Lidun, kuis jõuan, aga hotelli naastes olen märg mis märg. Kogu riietus tuleb välja vahetada; jõuan ka duši all käia.