Islandile tahan ma ikka, XIV: Matkad looduse skulptuuriaias ja põhjapealinnas

15.23 ületasime lõhe Euraasia ja Ameerika mandri vahel.

Veel paar minutit sõitu ja siis pöörame suurelt teelt paremale. ees on 14 kilomeetrit „hammaste põrutamise teed“ nr. 862 meie tänase viimase suurema sihtkoha Hljóðaklettari juurde.

Tee on tõesti ebatasane ja väga kitsas, nii et vastu tulevad sõiduautod tõmbuvad meie bussi nähes varakult aupaklikult teeserva rajatud taskutesse; kaks bussi võiksid siin vastamisi sattudes küll mõnevõrra hätta jääda. Maapind teeservas on ebatasane ja enamasti vist isegi mitte käidav, kindlasti mitte sõidetav. Ning üsna rohkesti on tihedat võsa, mis kohati on lausa metsa mõõtu.

15.50 laskume kurvilist teed mööda alla: oleme jälle jõudnud samasse Jökulsá á Fjöllumi orgu, kus eile Dettifossi vaatasime, ainult mõniteist kilomeetrit põhja pool. Kõik kokku – kuni Dettifossini välja – on 1973. aastal moodustatud Jökulsárgljúfuri rahvuspark. 1978. aastal liideti rahvuspargile põhjapoolne osa, mille kuulsaim paik Ásbyrgi org. 2008. aastal ühendati see kaitseala suure Vatnajökulli rahvuspargiga.

Looklev tee viib kummaliste basalt-

mürakatega üle puistatud künkliku maa keskele rajatud ...

... Vesturdaluri parklasse.

Bussist maha tulles saan lõplikult aru, kui suur viga oli jope hommikul öömajakohta maha jätta. Õnneks on Kunol (fotol vasakul servas musta baretiga) tagavarajakk kaasa ja lahke inimesena annab ta selle mulle selga.

Põgusa „sulesoputus“- ja kempsupeatuse jooksul on mahti skeemilt vaadata, kuhu me siis õigupoolest läheme.

Õnneks võtan skeemi ka üles: kodus aitab see mul tegelikku matkarada üles otsida. Millegipärast olin arvanud, et liikusime lõunakaarde, aga fotosid ritta pannes ei saanud kuidagi aru, miks asjad ei klapi. Sellelt suurenduselt on marsruut lihtsasti hoomatav: üsna pisike pruun ring punase täpiga esile tõstetud parklast kirdes. Selle sisse mahub kohanimelõik Hljóð ja kõrval on nimed Kirkjan ja Tröllið.

Viitadel on kaugused peal, meie kaugeimat punkti Kirkjanit siiski mitte, vast on sinna kilomeeter või poolteist. Rauðhólar ja eriti Ásbyrgi on natuke liiga kaugel, aga siiski panen ka neist siia pärast pildi-paar.

Matkakoha nimi on Hljóðaklettar, Kajakaljud (või mõnes allika kohaselt Sosistavad kaljud): see tulenevat Jökulsá veevulina erilisest vastukajast kummalise ehitusega kaljudelt.

 

Siinse hiiglasliku loodusliku „skulptuuriaia“ sünnilugu ulatub 8000 aasta taha, kui võimsa jõe all purskas vulkaan. Külma veega kokku puutunud laava on tahkudes omandanud väga kummalisi vorme; hiljem võtsid kujuripeitli enda kätte suur jõgi, tuuled ja üldse ilmastik: pehmemad osad on erodeerunud, vägevamad basaltmoodustised aga püsivad, ehkki on üsna amorfsed ja siin-seal ka pudenevad.

Kohati on kasevõsa ebaislandilikult kõrge ja juba on lehestikus rohkesti kollast.

Otsemaid hakkab silma tohutu seenerohkus.

Suurem osa matka kulgeb piki mõnusat siledat teed.

Veebist leitud fotodega võrreldes arvan, et just see kaljumürakas võiks olla Tröllið (tõlkida pole vist vaja??), aga võib-olla ka mitte. Loen reisikirjadest, et nimed on tegelikult vaid üksikutel siinsetel kaljuformatsioonidel – mis on islandlaste saaga- ehk jutuvestmislembust arvestades üsna üllatav.

Mõni meist tikub teelt hälbima; varsti saame teada, mis sihiga.

Ei hakka samast kaljust suuremat fotot panema, loodetavasti on selleltki näha üks siinsete moodustiste erikujusid: basaltrosetid. Kui tavapärased kuusnurksed basaltsambad on kalju välispinnal otstega, näeb teist iseloomulikku vormi: mesilaskärje taolist.

Alul arvasin, et Tröllið on pigem see jõeäärekalju. Aga küllap oleks nimi siis mitmuses.

Pildilt on ka hästi näha. millist basaltkillustikku on ilm ja vesi kaldakaljudest jahvatanud.

Kohati jäävad kaljud ka astumise alla.

Järjekordne näide igatpidi väänatud kuuskant-

kogumitest.

Mõni basaltdetail on omaette pudenenud, ...

... suveniiriks õnneks liiga kopsakas.

Mis võiks sobida selle müraka nimeks?

Või sellele?

Või sellele? Kohati on jalgealune must, peenike ja pehme: ei saagi aru, kas liiv või tuhk. Umbes sellise liivaga on täidetud Akureyri lasteaedade liivakastid.

Mõne kalju sees on ka koopaid ja usinamad meist käivad neid uurimas.

See tundub olevat magav hiiglane: silmade ja lömmis ninaga pea paremal.

Siia on aga nagu lohakalt halge riita laotud.

Olulisse lohku laskumiseks on lausa korralik trepp kujundatud.

Lohus on üks väheseid nimega moodustisi: Kirkjan ehk Kirik.

 

Annab pühakoja mõõdu välja küll!

Siis saabub teelt hälbinu: siiasõidul laevakajuti- ja pealinna apartemendis korterikaaslane Mall ...

... korraliku seenesaagiga. Jäi küsimata, kas nende toas oli pärast õhtul seenesöögipidu.

Jälle edasi, ...

... üsna Jökulsá ääres ...

... mäest üles, ...

 ... ikka Ivi teejuhina ees.

Siis küllaltki tülikast nõvast alla ...

... jälle ühe omanägu basaltroseti juurde, millel meekärg keskel. Ivi ütleb: „Pliiatsid“.

Tõepoolest – igal isemoodi hieroglüüf otsal.

Ja ongi ring täis: seda kaljut oleme juba näinud.

Lisan siia panoraamfoto Vikipeediast (Pjt56/Wikimedia): vasakul jõe kaldal seesama kaljuformatsioon, paremal aga kivistunud trollipaar, Karl og Kerling ehk Mees ja naine. Jah, karl on islandi keeles mees, kempsugi uksel on silt Karlar.

Tunni ja viie minuti pärast oleme parklas tagasi. Seni, kuni kaaslased taamal näha pisikese kemmergu juures sabatavad, jõuame piltidelt üle vaadata kaks kohta, mis täna päriselus vaatamata jäävad.

Ásbyrgi kanjonis käisime 2007. aasta reisil. Meelde jäi esmajoones väga vilets, tiheda seenevihmaga udune õhtu ja kõrged püstloodis seinad ning kanjoni tagumise sopi tiigis solberdanud poegadega pardiema, kelle liik jäi mul paraku määramata, ...

 

... samuti see, et teerada selle veekogu juurde lookles tiheda ja Islandi kohta üllatavalt kõrge segametsa vahel.

 

Et sellelaadsetest loodusobjektidest õiget ettekujutust saada, tuleks hoopis õhku tõusta. Vikipeediast leian õhufoto, mis tehtud 2008. aasta mais (foto: Hansueli Krapf/Wikimedia). Pole tegelikult seegi eriti hea, sest kanjoni põhi ei paista ju peaaegu üldse. Üle metsase serva aimatav kumerjoon on kanjoni põhjas, lohu suudmes asuva 25 meetri kõrguse kalju Eyjani ehk Saare ülemine ots.

Rahvatarkuse kohaselt on Ásbyrgi Odini kaheksajalgse hobuse Sleipniri kabja jälg. Ja vähe sellest: Ásbyrgi on ka Islandi „nähtamatu rahva“ ehk haldjate pealinn, kus paikneb nende tähtsaim kultuuri- ja teaduskeskus. Sellest teatab turistidele kuristikku paigaldatud teabetahvel. Paiga erilisust näib rõhutavat ka see, et kased on siin hõbehalli koorega.

Geoloogid seletavad kuristiku teket siiski mütoloogiata. Kuristiku olla välja voolinud kolm eriti vägevat jökulhlaup’i, mille tekitasid Vatnajökulli all paiknevate vulkaanide Kverkfjölli ja nüüd jälle aktiivse Bárðarbunga pursked umbes 4000, 3000 ja 2500 aastat tagasi. Viimase vooluhulk olnud hindamisi 200 000 m³/sek ehk umbes neli korda suurem kui kurikuulsal Skeiðarál 1996. aastal.

Ja üks Vikipeediast pärit foto veel. See koha nimi oli enne viidal näha: siit kaks ja pool kilomeetrit põhja pool asuv Rauðhólar (foto: Mickaël Delcey / Wikimedia).

Liide rauð- on nende päevadega juba meelde jäänud, seepärast oli pilti nägemata, ainult nimest selge, et tegemist peab olema millegi punasega. Tõepoolest – Rauðhólar ehk Punamäed (Red Hills) on kooniline punasest vulkaaniliselt räbust mägi, mis koos eriti tipus näha valge lumega mõjub muidu mustades ja hallides toonides laavamaastiku taustal lausa ehmatava kontrastina. 220 meetrini kõrguv Rauðhólar on ikka olnud populaarne matkasihtkoht; tegelikult liigagi populaarne, nii et nüüd ei lubata tema otsa enam ronida. Aga eemalt ongi vaade ju uhkem.

17.22 asume tagasiteele; ennustan, et sõit Akureyrisse võtab kolm tundi, tegelikult kulub kaks ja pool vaatamata rannikul tehtavale pildistuspeatusele.

Esmalt siis jälle loksumine sel kitsal ja konarlikul teel nr. 862. 17.40 olen pildistanud sellist mäge, aga paraku ei mäleta, läbi millise akna... Ammugi pole siis mõtet hakata pakkuma mäe nime ja mind korduvalt aidanud guugeldus seekord sihile ei vii. Aga hästi on näha, kui künklik ja ebatasane on maa tee kõrval.

17.52 jõuame suurele teele, nr.85-le. 18.02 jälle üks pilt, seekord üsna linnurohke. See, mis taustal paistab, peaks olema Tjörnesi idanaaber, hoopis suurem poolsaar nimega Melrakkaslétta.

Veel mõni minut hiljem näen kohta, mida siiasõidul pigem aimasin kui nägin: vanast, hüljatud koolimajast ümber ehitatud Skúlagarðuri hotelli. Saan teha ka mitu fotot, ...

... millele on hea kõrvale panna seitse aastat tagasi tehtu. Nagu siiasõidul mainisin, olime siin 2007. aastal öömajal ja siis olid olud ikka väga spartalikud. Vahepeal on peale fassaadi muutunud ka sisu. Hotelli veebilehelt on lugeda, et seal on nüüd 17 oma duširuumiga tuba ja eraldi majas, Jõe külalistemajas veel 30 ühiste kõrvalruumidega magamiskohta. Koht on turismistrateegiliselt muidugi ülimalt hea, sest Ásbyrgini on vaid 8 kilomeetrit ning ka Mývatn, Húsavík ja Dettifoss on üsna lähedal. Meie käisime tookord õhtul just Ásbyrgi hobuserauajäljes ning hommikul suundusime Detifossile.

Tookord tundus kant ülimalt üksildasena; seekord märkan – ja pildistan – vaid neli minutit hiljem, 18.10, üht päris kobedat talukohta.

18.14 sõidame üle siiasõidul mainitud abaja, Lónsósi. Tasandik on moodustunud liustikujõe Jökulsá á Fjöllumi läbi ajaloo toodud mustast liivast. Ees paistab Tjörnesi poolsaar.

Ka rannad on siin süsimustad ja paksult täis ajupuitu, siinset põlist väga olulist ehitusmaterjali.

Paar minuti hiljem saame Tjörnesi kagunurga pankkaldal (kaardil märgitud sinise noolega) pisikese pildistus-

peatuse.

Infotahvlid annavad muu hulgas teada, et meie ees oleva fjordi Öxarfjörðuri piirkond on üks Islandi suurima vulkaanilise aktiivsuse alasid. Eriti rahutu oli maapind siin Krafla 1975.–76. aasta purske ajal, kui maavärinais purunesid teed ja veidi maad ida pool tekkis liivatasandikule uus järv, mis sai nimeks Skjálftavatn ehk Maavärinajärv.

Paremal on kenasti näha tasandik, kust äsja tulime, Lónsósi abajas ja sild üle selle, millel meiegi sõitsime. Kusagil pildi vasakus serva või selle taga võiks olla ka Skjálftavatn.

Vasakul avaneb vaade järsule kaldapangale.

Lisan siia kaks pilti 2007. aastast, ...

 

... mis tehtud ilmselt pigem Tjörnesi põhjarannal. 

Sõidame edasi; 18.27 paistavad taas Háey ehk Kõrgesaar ja Lágey ehk Madalsaar.

18.30: Voladalstorfa on Tjörnesi põhjapoolseim „sarv“. Tuletorniga neemel on arvukas lunnikoloonia.

Veelkord Háey ja Lágey – hoopis teise nurga alt.

18.37: Oleme jõudnud üsna Húsavíki külje alla. Üle fjordi ja pilvede paistavad jälle Í Fjörðumi mäed.

18.38: üks siinsetest rohketest jõgedest on õõnestanud vägeva oru. Taamal paistab Lundey saar.

Lundey ehk Lunnisaar on üks kahest Skjálfandi lahes Húsavíki lähedal asuvast saarest. Nagu nime põhjal pole raske arvata, pesitseb järsunõlvalisel maalapil suur lunnikoloonia; on ka teisi linnalaatadele iseloomulikke arktilisi linnuliike. Teine, pindalalt suurem, aga hoopis madalam saar on Flatey ehk Lamesaar. Sellel on mõne majaga küla, kus küll isegi kool ja kirik, aga elanikke enam pole ja muidugi pole siis enam ka laevaühendust.

18.42–18.45 sõidame läbi Húsavíki. Teen siingi pilte, aga ükski ei tule küllalt hea välja.

Küll on koduteest veel kaks suhteliselt normaalset pilti, ...

 

... kui 19.06 ületame suure, Islandi pikkuselt neljanda jõe Skjálfandafljóti, millel asub ka hommikul vaadatud Goðafoss.

Enne kaheksat oleme juba „õigel pool“ Eyjafjörðurit. Oma suureks rõõmuks saan 19.50 läbi bussiakna üsna selgelt fotole nii üle fjordi toova tee kui ka lennujaama tõusu-maandumisraja.

Ja veel üks udune, aga oluline tabamus: need majakesed on meie algselt planeeritud öömaja.

Linna vahel on jälle tükk bussislaalomit. Veidi pärast kella 20 oleme „kodus“.

Pildistan läbi akna ja ...

... rõdult halle kitsaid pilvi, mis takerdunud fjordi vastaskalda mägedesse.

Umbes veerand tunniga laskuvad nad peaaegu fjordini.

Pärast kerget õhtusööki läheme 20.30 koos korterikaaslastega neljakesi välja. Minul on oma kindel eesmärk, mille ma – paraku teisi eriti kuulamata – ka välja ütlen: mul on nägemata linna esmaasuka Helgi magri Eyvindarsoni mälestussammas. Mõtlen omaette vabanduseks, et ega kedagi pole ju sunnitud kaasa kõndima...

Igatahes läheme esmalt ümber nurga Rádhústorgile ehk Raekoja platsile ning siis mööda diagonaalis nõlva pidi tõusvat Brekkugatat mäkke. Tänava tõusunurk on sellelt ja ühelt hilisemalt fotolt hästi näha: mitte liiga suur, aga minu jaoks siiski mõneti väsitav.

Majas sellel fotol tegutseb 1989. aastal asutatud ning põhiliselt Islandi, Fääride ja Gröönimaa reise korraldav Nonni Traveli reisibüroo.

Nonniga Islandi postmark

Nonni, kodanikunimega Jón Stefán Sveinsson (1857–1944) on Akureyris – ja kaugeltki mitte ainult siin – väga populaarne kosmopoliitsest kirikumehest (laste)kirjanik, kes mujal maailmas on tuntud nimega Jón Svensson. Eriti populaarsed on Jóni raamatud Saksamaal.

Sündinud siit natuke põhja pool Hörgárdaluris Möðruvelliris, elas poisipõlves Akureyris – väikeses mustas puust majas linna lõunapoolses osas, mis nüüd kannab nime Nonnahús ehk Nonni maja ja kus on kirjaniku muuseum. Kaotas juba 11-aastaselt isa, aga sai tänu ühele prantsuse aadlimehele Taanis ja Prantsusmaal hea katoliikliku hariduse. Astus jesuiitide ordusse ja õppis veel mitu aastat Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi ülikoolides ning töötas 1883. aastast 20 aastat õpetajana Taanis Ordrupi katolikukoolis. Oli pärast reformatsiooni esimene katolikupreestriks pühitsetud islandlane. 1912. aastal pidi tervislikel põhjustel õpetajatööst loobuma ning hakkas oma elust raamatuid kirjutama, reisis maailma palju ringi ja pidas loenguid – kokku 5000! Raamatuid on Nonni kirjutanud 13 ja need on tõlgitud umbes 40 keelde. Islandile sattus mees pärast lapsepõlve ainult kaks korda; suri 86-aastaselt Saksamaal Kölnis.

Veel paar foto Brekkugata ääres klõpsitutest. Järjekordne näide islandlaste raamatu-

lembusest.

Viinapoe parkla on üsna tühi: muidugi, sel kellaajal on pood loomulikult kinni.

Eriti tänava alllinnapoolses osas on majad enamasti väikesed. Ja tundub, et lausa iga teine pakub kodumajutust. Akureyri on mitut moodi populaarne turismisihtkoht, näiteks ka golfarite ja mäesuusahuviliste seas, küllap toob kodumajutus siis peremeestele kenasti sisse.

 

Tosinkonna minutiga oleme minu ihaldatud vaatamisväärsuse juures: 1957. aastal loodud esmaasukate mälestussammas, Landnemar. Tahvli põhjal otsustades on autor Höfundur Jónas Jakobsson, kelle kohta ma küll kusagilt mingit infot ei leia.

Eyjafjörðuri kallaste esmaseks asustajaks peetakse norra-iiri viikingit Helgi magri Eyvindarsoni, kelle hüüdnimi magri ehk Kõhn oli tulenenud mingist kasina lapsepõlve tõttu Orkney saarel saadud tervisehädast, mis tänapäeval kuulub ehk anoreksia valdkonda. Naine Helgi kõrval on Þórunn Hyrna.

Helgi oli muidugi Þóri usku ja temagi heitis meritsi tulles elukoha otsinguil auvaia üle parda; küllap sümboliseerib auvaia asjandus ausamba postamendi küljel. Vool tõi vaia kaldale praeguse Akureyri asupaigast seitse kilomeetrit lõuna pool. Sinna rajatud talu nimetas Helgi Kristnesiks ehk Kristuse neemeks.

Pealt üsna siledat kaljut, millel ausammas seisab, nimetatakse ka vaate-

platvormiks ...

... ja eks siis tule muidugi jälle vaaterida üles võtta – ...

... põhjast kaarega ...

...kuni kaguni, edasi tulevad juba majad ette.

Ja üks väheke suumitult veel juurde.

 

Landnemar vaadatud, pakun järgmiseks sihtkohaks botaanikaaia; kõige otsem tundub kaardi järgi olema minna mööda ausambamehe nimelist tänavat, Helgamagrasrætit. See on väheldasemate elumajade piirkond, on nii eramuid kui ka väikemaid mitme korteriga maju. Ja nende vahel üks lasteaed: ikka musta liivakastiliivaga.

 

 

Näeme ka mitmeid spordibaase, seal hulgas muidugi suurt ujulat: iga endast lugupidav islandlane käib iga päev, tublimad lausa kaks korda päevas ujumas. Ja üks pisike loomaaed või linnuaed on ka pargis.

Mu laiatarbekaart pole siiski suurem asi, tänavaid see eriti täpselt ei näita ja ammugi mitte linna üsna muutlikku pinnaprofiili. Nii et enne kui botaanikaaiani jõuame, läheb liiga palju aega ning Mari-Indrek siirduvad peagi all-linna: vaja veel Eymundssoni raamatupood üle tudeerida, et lastelastele midagi kaasa osta.

Meie jõuame öömajapaika tagasi 21.30, pilved on vajunud fjordile. Õhtu venib tasapisi toimetades üle kesköö.