Kolmenimemees: Islandile tahan ma ikka, XVI: Tomati-, kose- ja kringlielamustega sõit viimasele öömajale

Oleme niisiis jõudnud teekonnal Hrútafjörðuri ehk Jäärafjordi äärde ning aeg on võtta järgmine kaart; allikas sama, mis eelmiselgi: http://www.icelandreview.com/ Selle toel jõuame juba Reykjavíkini ja natuke edasigi.

Jäärafjordi lõunaotsa tagant algab tee nr. 596, mis viib lõpuks ookeani äärde Búðardalurisse. Aga umbes poolel teel on Eiríksstaðir, kus esimese aastatuhande lõpus pidas talu Eiríkr Þorvaldsson, keda tema punaste juuste ja habeme tõttu kutsuti Erik Punaseks (Eiríkr rauði). Veresüü pärast kuulutati mees lindpriiks; 982. aastal lahkus ta Islandilt läände, otsima asustamata maad, mida teised mehed olid seal näinud. Jõudnud kohale, pani Erik maale nime Grænland; Roheline maa: tema arvates pidi selline tore nimi rohkem inimesi kohale meelitama. Paar aastat hiljem tekkiski Gröönimaale koloonia, mis jäi sinna püsima 500 aastaks.

Eriku ilmselt just Eiríksstaðiris sündinud poega Leifur heppni Eiríkssoni ehk Leifur Õnnelikku peetakse esimeseks eurooplaseks, kes jõudis Põhja-Ameerikasse, arvatavasti nüüdsele Newfoundlandile. Maal, kuhu ta aasta 1000 paiku saabus, kasvasid ka viinapuud; seetõttu nimetas Leifur maa Vinlandiks. Põgusalt sai teda mainitud selle sarja teises postituses, kus ka foto Leifuri mälestussambast Reykjavíkis.

Eiríksstaðiris ma käinud pole, aga seal olevat päris põnev muuseum: 10. sajandi elamu ja Eriku kristlaseks hakanud kaasa Þjóðhilduri kirikukese koopiad.

Peagi pärast fjordi hakkab tee jälle ülespoole kerima: …

… jõuame Holtavörðuheiði lavamaale, mille kõrgeim punkt on 407 meetrit ümp.

Ala on soine ja veesilmarohke ning kuni lausa 20. sajandi alguseni viisid sellest üle vaid kitsukesed rajad. Ometi ületati lavamaad sageli, eriti talvel, kui oli vaja jõuda kalapüügikohtadesse. Viletsate riiete ja jalanõudega inimestele oli see ränk, kohati eluohtlik teekond. 1936. aastal oli siin käinud Taani kroonprints abikaasaga – ja veel toonagi peeti seda parajaks julgustükiks. Selle kohta olevat teeservas kusagil lausa mälestustahvel ja teadja oskavat märgata vanu radasid.

Veel 1978. aastal olevat sõiduks Akureyrist Borgarnessi kulunud kaheksa tundi; praegusel korralikul teel selleks üle viie tunni ei lähe. Siiski tulevat nüüdki talviti ette, et lumetuisk võib tee lavamaal mõneks päevaks läbimatuks muuta.

Tee ületab mitmeid jõgesid, eriti Norðurár-
daluris.

Sisuliselt esimene teeservaasula pärast Jäärafjordi on Hvammur, …

… lähemale suumitud pildil on näha kirik ja väike surnuaed. Segaduste vältimiseks olgu lisatud, et kohanimesid Norðurárdalur ja Hvammur tuleb jälle ette mitmel pool Islandil. Ja ma kaldun arvama, et see Hvammuri kirik siin pole mitte see kuulus, mille juurest on pärit Sturlungite klann: see peaks olema jupike maad põhja poole, aga mitte väga kaugel – enne korra mainitud Búðardaluri lähedal.

Kell on saanud veidi üle poole kahe.

Hvammur peaks tõlkes tähendama väikest metsastunud orgu. Veidi maad kirikust lõuna poole ongi jälle üks päris toredaks kasvanud istandik.

Kohe seejärel on väike liiklustakistus: teed tehakse paremaks.

Ega Ringtee siin suurem asi ole tõesti: üsna kitsas, käänuline ja ebatasane. Vähemalt sellest viimasest hädast peaks nüüd üle saama.

Norðurárdaluri üks vaatamisväärsusi on Grábrók Bifrösti küla lähedal. Märkan väikest parklat viimasel hetkel, aga jõuan ta siiski pildile klõpsata, ...

... nagu ka tõusuraja mäele.

Grábrók on suurim kolmest toredast kraatrist, absoluutkõrgusega 173 m ümp; suhtelist kõrgust paraku ei tea, aga kui ma õigesti mäletan, siis andis ikka ronida. Seekord tuhiseme tast küll mööda, aga me käisime siin minu esimesel, 2000. aasta reisil. Siis mul veel digikaamerat polnud ja pilte sai tehtud palju-palju vähem.

Üks foto siiski on. See pole mitte Grábrók ise, vaid vaade temalt ühele kahest naaberkraatrist.

Need kolm kraatrit 600 m pikkusel vulkaanilisel lõhel on vaid väike osa suurest, lausa 90 kilomeetri pikkusest vulkaanilisest süsteemist nimega Ljósufjöll (Valgusmäed), mis ulatub välja Berserkjahrauni laavaväljani Snæfellsnesi poolsaare põhjaosas. Siinne laava ja kraatrid on pärit 3000 aasta tagusest purskest.

Tasapisi läheb liiklus elavamaks, teeserva ilmuvad suvemajad: Reykjavíkini on jäänud sadakond kilomeetrit. Aga meil on ees veel põige sisemaa poole: 13.52 pöörame vasakule, viit teavitab – „Reykholt 23 km“.

Sõidame paari minuti jooksul järjestikku üle kahe suure jõe: esmalt Þverá ...

... ja siis Hvitá.

Þverá tähendab tõlkes lisa- või kõrvaljõge. Tõepoolest: üsna siinsamas suubub Þverá Hvításse. Jõe lätted on Tvídægra lavamaa järvedes ja alul kannab ta nime Örnólfsdalsá (18 km), siis Kjarrá (32 km) ja ainult viimased 14 km Þverá. Jõgi olevat tuntud lõhejõgi. Sama nimega jõgi voolab ka Lõuna-Islandil.

Hvításid ehk Valgejõgesid on veel rohkem; sellise nime on nad saanud seetõttu, et on valkja veega liustikujõed. Siinne Hvítá lähtub nii Langjökulli liustikust kui ka allikatest. Jõgi on 117 km pikk; suvine vooluhulk on enamasti vahemikus 60–100, talvine 70–90 m³/sek, ent suurveega võib kündida ka 500 m³/sek. Hvítági olevat üks Islandi parimaid lõhejõgesid.

Reykholtsdaluris, orus, mida mööda ida poole sõidame, tõusevad mitmel pool aurupilved: oleme jälle jõudnud ühte geotermaalpiirkonda.

14.05–14.15 vaatame üle koha pika nimega Deildartunguhver, mis tõlkes võiks olla umbes Lõhenenud-maakeele-kuumaveeallikas.

Muidugi ruttame lähemalt vaatama ja pildistama, aga esiteks peab peale passima, et fotoka objektiiv uduseks ei tõmbuks, ...

... aga mis veelgi tähtsam: et ei jääks märgamata, kui allikamulin nii hoogsaks paisub, et kuuma vett ka üle madala piirdeaia pritsib. Sest see on peaaegu keev, 97-kraadine vesi. Teabetahvel uhkustab, et tegemist on maailma kõige produktiivsema kuumaveeallikaga; see on siiski ilmselge ülepakkumine: oma 180 liitriga sekundis on ta esimene „ainult“ Euroopas.

Muidugi leiab see maapõue kingitus ka mitmel moel kasutust. Esiteks läheb siit teele torujuhe, mis kütab 34 kilomeetri kaugusel Borgarnesi and 64 kilomeetri taga Akranesi inimeste kodusid. Vett tuleb pumbaga tagant aidata, sest Deildartunguhver paikneb ainult 19 meetrit ümp. Pikal teel kaotavat küttevesi aasta keskmisena 36 kraadi, talvel mõistagi rohkem, suvel vähem. Keskküttekatlana on allikas inimesi orjanud juba 1925. aastast.

Teine prii soojuse kasutus on muidugi kasvumajad, ...

... mille toodangut saab siin samas parkla kõrval iseteenin-
duslikus korras osta: pane aga 200 krooni kasti ja võtta kotike kohalike tomatitega.

Parklas seirab meid pingsalt, aga rahumeelselt üks neljajalgne.

Võimalik, et olen ülekohtune, aga millegipärast arvan, et tema huvi on tingitud puhtmateriaalsetest lootustest. Tundub, et need jäävad küll täitumata...

Kõik infoallikad kinnitavad ka üksmeelselt, et Deildartunguhver olevat ühe sõnajala ainus kasvukoht Islandil. Taimel teadusnimega Blechnum spicant on nimetus ka eesti keeles: tähk-roodjalg.

Kümmekond minutit pärast Deildartunguhverist lahkumist avaneb vaade Islandi ajaloos olulist rolli mänginud Reykholtile. Praegu sõidame tast mööda: kahe kose juurde. Mingil hetkel on eemalt näha Langjökulli liustik.

Kokku on sõita paarkümmend minutit, siis saame juba parklas Hraunfossari ehk Laavakoskede ja Barnafossi ehk Lastekose skeemi uurida.

Esimesed voolavad Hvítá jõkke kaldanõlvast, teine laskub Hvítál endal.

Käisin siin ka 14 aastat tagasi ja eriti Hraunfossarist on mul mälupilt täitsa olemas. Küll tundub mulle nüüd saabudes, et 2000. aastal selliseid platvorme ...

... ja piirdeid koskede juures polnud – et kõik oli hoopis looduslikum. Kodus vaatan vanadelt fotodelt üle, et tegelikult olid mõlemad täitsa olemas; mälus püsib paremal juhul alles ikka vaid põnevam.

Hraunfossar on umbes 900, teise allika kinnitusel 700 meetri pikkune lõik jõe paremkallast, millest vahutab alla üle saja nire või kosekese.

Hvítá voolab siin läbi musta Hallmundarhrauni laavamaa, mis moodustus umbes 1100 aastat tagasi Langjökulli liustiku aluse vulkaani purke tagajärjel. Laavamaa on nime saanud troll Hallmundurilt, kellest kirjutatakse Grettiri saagas: Grettir oli lindpriina ühe talve Hallmunduri koopas varjul olnud ja tema tütardega mehkeldanud.

Hraunfossari olemusest saan mina aru nii, et Hallmundarhrauni ühe haru, Gráhrauni juures imbub üks jõe haruke poorsesse laavasse, voolab vettpidaval basaltkihil umbes kilomeetri maa all ning tuleb siis kümnete ja kümnete ojakestena jälle päevavalgele.

Sellelt fotolt on laava kihilisus väga hästi näha.

Värviline näide laavamaa taimestikust: kindlasti on siin leesikaid ja miniatuurseid sinikaid ning vist ka pohli.

Siis pisut mööda üpris sügava kuristiku kallast edasi ...

... ja ongi Barnafoss. Selle kose nime lugu on jälle kusagil saagas kirjas. Hraunsási talupere sõitnud jõululaadale ja jätnud oma kaks last omapäi koju. Kui tagasi tuldi, olid lapsed kadunud, aga jäljed viisid jõele, üle jõe kaardunud looduslikule kivisillale. Teisel pool jõge jälgi polnud, nii et ilmselgelt olid lapsed kukkunud Hvításse. Masenduses ema lasknud kivisilla lõhkuda, et midagi taolist enam edaspidi juhtuda ei saaks.

Ometi on praegugi looduslik sild veemöllu kohal täitsa olemas. Suurvee ajal Hvítá sellesse kitsasse sängi muidugi ära ei mahu, vaid tormleb laavamaale.

Selles kitsaimas kohas viib üle Hvítá jalakäijate sild, kus seda veevahutust kõige parem jälgida, ...

... ent tasub minna ka üle jõe...

... laavamaa põnevat pinda uurima: silma hakkab väikesi koopaid ja muid põnevaid vorme, ...

... teeraja äärde on laotud traditsioonilisi kivikuhjasid.

Sellist laavavormi kutsutakse vist köislaavaks.

Siis jälle üle silla tagasi, ...

... unustamata parimaid vaateid jõele ...

... ja koskedele. Siis aga tagasi parkla poole.

Iga kord, kui näen selliseid busse, tekib igatsus sisemaasõidu järele, olgu see pealegi üsna kurnavalt raputav.

Parkla naabruses on tõeliselt tähelepanu-

väärne kemps: mitte ainult sooja veega, vaid ka soojaks köetud. Nojah, soe vesi on ju naabruses otse maast võtta.

15.20 paiku läheme jälle sõitu, järgmine peatuskoht, enne juba bussiaknast nähtud Reykholt, on paarikümne kilomeetri kaugusel.

See kant on hoopis tihedamalt asustatud, kui olid maastikud, millel sõitsime ennelõunal.

Kohanimi Reykholt sisaldab jälle paljudest Islandi kohanimedest tuttavat silpi reyk-, mis teadagi tähistab suitsu või auru. Nagu enne oli jutuks, oleme ju järjekordses maasoojapiirkonnas; üks soojaveeallikas, nimega Skrifla, on ka lausa Reykholti tähtsate hoonete kõrval.

Aga meie tähelepanu köidab esimeses järjekorras hoonekompleks, millest meile lähem pool on kirik, kaugem Snorrastofa – Snorri Sturlusoni muuseum ja raamatukogu.

Käisin siin ka 2000. aastal ja siis oli kirik veel õige uus: sisse on ta pühitsetud 1996. aastal.

Uuemate majade varjus on vana puukirik aastaist 1886–1887, ümber väike kalmistu.

Ja mõni samm kirikust edasi on mälestussammas mehele, kellele paik on võlgu oma kuulsuse: Snorri Sturluson.

Snorri Sturlusoni (1179–1241) peetakse keskaegse Islandi suurimaks luuletajaks ja tähtsaimaks poliitikuks. Reykholtis elas ta suurema osa elust, aastail 1206–1241, ja siin ta ka tapeti. Mees oli küll lasknud ehitada maja ümber kindlustuse, aga see teda säästa ei suutnud.

Just Reykholtis kirjutas Snorri oma peateosed: Heimskringla (Maailmasõõr) ehk Norra kuningate ajaloo, Noorema Edda ehk Proosa-Edda ehk Snorri Edda – kuulsa raamatu poeesiast ja Põhjamaade mütoloogiast – ning võib-olla Egill Skallagrímssoni saaga.

Snorri samba autor on kuulus norralane Gustav Vigeland (1869–1943).

Kuskil umbes nende hoonete kohal, kus Snorri kuju kõrgub, oli omal ajal tema majapidamine. Hoones on Snorrastofa teine osa– arhiiv ja konverentsikeskus – ning sellega risti olev hoone on endine Reykholti kool (1930–1997), väidetavasti Islandi üks kuulsamaid. Arhiivi ehk Reykholtsmaldagi vanim teos on 12. sajandi lõpu – 13. alguse kirikuraamat.

Koolimaja tagumise nurga lähedal on Snorralaug, „Snorri saun“, pigem küll ümmargune sooja veega bassein. See on uuesti ülesehitatud keskaegne supluskoht, millesse Sorri juhtis enne mainitud soojaveeallika Skrifla vett. Snorralaug taastati siinse pastori Vernharður Þorkelssoni eestvõttel 1858. aastal.

1908. aastal oli kohalik talumees Erlendur Gunnarsson hakanud esimesena kasutama maasooja majade kütteks; väljakaevamistel on küll nii Reykholtis kui ka Skálholtis leitud märke keskaegsest põrandaküttest.

Snorri elamisse viis basseini juurest tunnel, mis samuti on taastatud, küll mitte täies pikkuses. Tunnel avastati 1931. aastal, kui remonditi kooli spordisaali. Üle valli paistab vana kiriku torn.

Vist just siin tunnelis olevat Snorri ka tapetud. Oleks keeruline hakata kogu seda verist ja intriigiderohket vaenujuttu ümber jutustama – ja ega ma suudagi selles õieti orienteeruda, piirdun lihtsalt ühe lühida tõdemusega: võitlus võimu pärast. Pealikute omavaheline vaen viis Islandi paarkümmend aastat hiljem Norra alluvusse.

Veidi enne kella16 poeme taas bussi, et sõita mõni minut edasi – lõunasöögi-
paika. Siingi on valikus jälle kaht sorti suppi, võileib ja kohv juurde.

Teen võimalikult kärme lusikatöö, et jääks väheke uitamisaega: märkasin bussiaknast veidi enne söögikohta üht reklaami, mille tahan üle kontrollida. Jah, kõik on õige: ...

... siin müüakse tõesti nii maasikaid (reklaami järgi II sort, moosi jaoks, 1000 islandi krooni karp) ...

.. kui ka valmis moosi, purk maksab 800 krooni.

Meie söögikoha juures võib osta ka muud: kurki, ...

... paprikat ...

... või maitserohelist – ...

... kõik ikka siinsamas kasvuhoonetes kasvatatud.

Selle „linnaku“ tagant tõusev aur näib kinnitavat, on selgi majapidamisel on isiklik kuumavee-
allikas.

Hüvastijätuks Reykholtiga üks tore teenäitaja.

Veidi pärast 16.30 sõidame jälle edasi.

16.57: oleme Borgarnesi juures sõitnud üle silla – veekogu fotol on Borgarfjörður.

Veel veidi sõitu ja 17.18 sukeldume tunnelisse, mis aitab meid Hvalfjörðuri ehk Vaalafjordi alt läbi.

Hvalfjörðuri tunnel (islandi keeles Hvalfjarðargöng) on 5770 meetrit pikk ja laskub 165 meetrini allpool mere pinda. 11. juulil 1998 avatud tunnel lühendas teekonda Reykjavíkist saareriigi põhja- ja lääneossa 45 kilomeetrit ehk fjordist möödumine võtab nüüd varasema tunni asemel ainult seitse minutit. Tunnel oli esimene riikliku rahastuseta rajatud suur objekt Islandil, on eravalduses ja tasuline. Esialgsete plaanide järgi kavatseti tunnelimaksu võtta 2018. aastani – siis pidid kulud kaetud saama ja tunnel minema erafirma Spolur käest riigi valdusesse. Nüüd on aga päevakorda kerkinud uue tunneli ehitus, kuna tihenenud liikluse jaoks praegusest enam ei piisa: kui tegutsev tunnel on projekteeritud 5000 auto jaoks tunnis, siis vajadus oleks 10000 autot tunnis ja tee peaks olema eraldatud sõidusuundadega. Tunnel on pealegi saanud rahvusvahelises mastaabis kõvasti kriitikat, kuna ei vasta kõigile ohutusnõuetele.

17.23: oleme tunnelist väljas; üle Kollafjörðuri paistab Reykjavíki siluett.

17.35: ilm on läinud pilviseks ja uduseks, nii et Reykjavíki üht sümbolit Esja mägegi pole õieti näha.

Pealinnas on meil üks ülitähtis objekt seni külastamata: kell 17.50 seab buss end terveks tunniks seisma ...

... kvartalisuuruse kaubandus-
keskuse ette, ...

... mil nimeks Kringlan.

Vikipeediast loen, et Kringlan on oma 170 poega küll Reykjavíki, aga mitte enam Islandi suurim: naaberlinna Kópavoguri kaubanduskeskus Smáralind on veel pirakam.

Mõni meie seast oli Kringlanisse jõudnud juba ka Reykjavíki-päevadel: hotellist olnud siia pooletunnine jalutuskäik.

1987. aastal valminud keskus sisaldab Vikipeedia sõnul „kõike, alates raamatukogust, teatrist ja kinost kuni viinapoe, kommipoe ja kõrtsini“. Ka saab lugeda, et Kringlan on suur oht kesklinna poodidele. Tuleb tuttav ette...

Nime olevat keskus saanud Kringla soolt ehk Kringlumýrilt. Täht-tähelt võiks selle nime tõlkida ka ringiks või kringliks, aga „miski pole siin ümmargune ja mingit pistmist pole tal ka kringliga“ (vaba tõlge ingliskeelsest Vikipeediast).

Kuidagi ei saa ma jätta tõdemata, et viinapood ehk Vínbúðin on muidugi kinni: ...

... tabelist saab avamis-sulgemisajad üle vaadata.

Pistan siia nüüd siis jälle ühe kaardi (ikka portaalist http://www.icelandreview.com/), sest natuke on meil ju veel sellel maal sõita. Reisi seisukohalt viimased olulised kohanimed sel kaardil on Garðabær, Hafnarfjörður ja muidugi Keflavík.

Teeme mõni minut pärast Kringlanist lahkumist veel ühe peatuse ja see on Garðabæri piirkonnas, aga linnast eemal mere ääres, Álftanesi neemel. Sel kell 19.10 tehtud fotol ta juba paistab: see on riigi presidendi residents Bessastaðir.

Ilmselt asustati see kant kohe pärast esimeste asunike saabumist saarele. On muide arvatud, et siin võis elada nö ametlik Islandi asustaja Ingólfur Arnarson. 13. sajandil kuulus talu Snorri Sturlusonile, kelle põhikodu oli täna külastatud Reykholtis. Pärast Snorri hukkumist 1241. aastal jäi majapidamine Norra kuninga valdusesse kui tema esindaja elukoht. Kui võim läks üle taanlastele, sai Bessastaðirist Taani kuninga esindaja asupaik. Nii kestis see 18. sajandi lõpuni. 1805 pandi Hólaris kinni sealne kool, Hólavallarskóli, ja selle asemele loodi toona ainus Islandi keskkool Lærði Skólinn just siia. Kool oli neemel umbes 40 aastat, 1846 asutati Reykjavíkis selle asemele siiani tegutsev Menntaskólinn í Reykjavík.

Edasi oli majapidamine järjestikku mitme suguvõsa käes, kuni lõpuks kinkis Sigurður Jónasson selle riigile ning 1944. aastal muudeti Bessastaðir Islandi presidendi residentsiks. Esimene president Sveinn Björnsson (1881–1952, president 1944–1952) kolis siia tegelikult juba 1941, aga siis polnud ta veel president, vaid toona veel Taaniga personaalunioonis olnud riigi ministerpresident.

Kuna Islandil on selle ajaga olnud ainult viis presidenti, siis ei võta kuigi palju ruumi ka ülejäänud neli siin üles lugeda: Ásgeir Ásgeirsson (1894–1972, president 1952–1968), Kristján Eldjárn (1916–1982, president 1968–1980), Vigdís Finnbogadóttir (1930, president 1980–1996) ja Ólafur Ragnar Grímsson (1943, president alates 1996).

Siia juurde sobib hästi Wikimediast leitud illustratsioon: Bessastaðir aastal 1834.

Ega üldpilt 180 aastaga väga palju muutunud olegi: ikka kirik ja selle taga peahoone.

Peahoone ehitati aastail 1761–1766 ametnik Magnús Gíslasoni jaoks. Kuni 1989. aastani oli see nii elu- kui ka kontorimaja. Siis laskis Vigdís Finnbogadóttir maja põhjalikult ümber ehitada ning pärast 1990. aastat on see lihtsalt presidendi töö-, mitte enam elukoht.

Mul on hästi meeles meie 2000. aasta reis. Kui eemalt residentsile lähenesime, oli näha, et lipp on lipuvardas, järelikult on president kohal. Giid Dóróthea Siglaugsdóttir palus seda nähes: „Kui president peaks juhuslikult uksest välja astuma, siis palun ärge tormake teda lausa nina alla pildistama!“. Jutt tundus meile üsna naljakas, sest kes siis ei teadnud, kui raske on ligi pääseda Eesti presidendi elukohale...

See, et jõukal majapidamisel oli oma kirik, on Islandil olnud ikka üpris tavapärane. Praegune Bessastaðiri kivikirik pärineb 1777. aastast, põhiplaani joonistas Taani arhitekt G.D. Anthon, kes on ka Reykjavíkist põhja pool asuva Viðey saare kiriku kavandaja. Hiljem on kirikut muidugi korduvalt edasi ehitatud, viimati 1940ndatel. Kirikut kasutab Garðabæri kogudus.

Aastal 2000 saime kirikusse ka sisse, nii et saan siia panna kaks sellest ajast pärit foto. Altarimaali autor on kunstnik Guðmundur Thorsteinsson. ...

... vitraažaknad, mille installeerisid 1956. aastal Guðmundar Einarsson ja Finnur Jónsson, kujutavad suuremalt jaolt stseene Islandi kiriku ajaloost – just nagu ka Akureyri kirikus. Kui ma õigesti mäletan, siis sellel aknal on viimane Islandi katoliiklik piiskop Jón Arason, kes reformatsiooni ajal koos poegadega hukati.

Bessastaðiri ümbrus lausa kubiseb hanedest, ...

... kes on riigipea elupaika oma võimaluste piires ka usinasti kaunistanud.

Lahesopil hakkavad silma luiged ...

... ja kaugemal köidab pilku Reykjavíki ja ta naaberlinnade siluett. Pole raske ära tunda Hallgrímskirkjat, paremal kõrguv torn peaks olema kogu linnastu ja riigi kõrgeim ehitis, Kópavoguri Smáratorg.

19.20 sõidame edasi ja hirmutame haned lendu.

Üks jumalakoda on Álftanesil veel: Garðari kirik ehk Garðakirkja.

Järgmine, reisi viimane põige: sõidame läbi Islandi suuruselt kolmanda linna (Reykjavík ja Kópavoguri järel) – üle 27000 elanikuga Hafnarfjörðuri.

Tegelikult on mulle väike pettumus, et me siin peatust ei tee, aga eks ma saa aru, et päev on olnud pikk ja õhtu käes. Püüan vähemalt läbi bussiakna midagi pildistada, aga valdav osa pilte on päris kõlbmatud; mõne üksiku enamvähem talutava pane ka siia.

On mitu põhjust, miks see linn mind huvitab. Esiteks on Hafnarfjörður ju ikkagi mu sünni- ja kodulinna Tartu sõpruslinn. Ent olulisemad on mitu linna iseärajoont.

Näiteks see, mis sellelt linnaservas klõpsatud pildilt üsna hästi silma hakkab ja mis on andnud linnale õiguse nimetada ennast „Linnaks laaval“.

Ka sellelt pildilt on näha, kuidas majad ja aiad on väga ebatasasel, kohati paljaste lavakaljudega pinnal.

Kui hoolikalt vaadata, siis hakkab ehk pildi keskel silma üks pisike majake, mida võiks pidada nukumajaks. Võib-olla ta ongi nukumaja, aga pigem on see siiski „varjatud inimeste“ maja. Seda, et Island on „varjatud inimeste“ – igasuguste haldjate, kääbuste ja jumal teab kelle veel maa, on ennegi juttu olnud. Statistika järgi väitvat pooled islandlased tõemeeli, et nad usuvad haldjate olemasolusse. Ja Hafnarfjörður on haldjate pealinn, kus lapsemeelsemate või esoteerikakalduvusega turistide jaoks korraldatakse isegi giidiga ekskursioone haldjate juurde – viimastega saab ka juttu ajada, muidugi ikka giidi Sigurbjörg Karlsdóttiri vahendusel.

Tõsisemalt poolelt on Hafnarfjörður tähtis sadamalinn. Linna ja samanimelise fjordi nimigi on tõlkes ju sadamafjord: siin on tõesti suurepärane looduslik sadam..

Linna on mainitud juba Landnámabók’is, „Maa asutamise raamatus“. Esimeste Hafnarfjörðurisse tehtud merereiside kohta on ülestähendusi 14. sajandist. 15. sajandil hakkasid siin äri ajama inglased, peagi tõrjusid saksa kaupmehed nad välja. 1533. aasta kerkis linna esimene luteri kirik ja sellest ajast alates domineerisid linnas Hansa kaupmehed – kuni taanlased kehtestasid 1602. aastal Islandile rohkesti viletsust toonud ja 18. sajandi lõpuni väldanud kaubandusmonopoli. Aga Hafnarfjörður oli ka sel perioodil maa tähtsaim kaubanduskeskus.

1793. aastal tuli linna Bjarni Sívertsen, keda peagi hakati kutsuma Hafnarfjörðuri isaks ja Sir Bjarniks. Tema eestvõttel arenes kiirelt kohalik majandus, väliskaubandus ja töönduslik kalapüük. Viimasele andis erilise hoo 1870. aastate paiku toimunud suur muutus, kui moodsamad laevad tõrjusid aerupaadid välja. Rikkus kogunes ja 1908. aastal anti Hafnarfjörðurile linna õigused.1898. aastal sai valmis esimene tee Reykjavíki ja Hafnarfjörður vahel. 1912. aastal rajati suuri kaubalaevu vastu võtta suutnud sadam, esimene auto jõudis linna 1913.

Linn on praegugi riigi suurim kalanduskeskus, aga sadama tegevuses on nüüd mõnda aega esikohal olnud kaubavedu: Hafnarfjörður on tähtsuselt teine Islandi impordi-ekspordisadam.

Sellel pildil tõestab Hafnarfjörðuri merelinna staatust rohke ajupuit – ehkki ma ei tea, mis otstarbel see siin lausa tänava ääres kividel vedeleb.

Ja veel on Hafnarfjörður Islandi viikingipealinn, kus igal suvel peetakse viikingifestivale kõikvõimaliku asjakohase atribuutika ja tegevustega.

Pole mõtet salata: tegelikult olen ma korra Hafnarfjörðuris ikka ka jala maha saanud. 2000. aasta reisil käisime siin nn viikingite õhtusöögil just selles toona pildile võetud restoranis Fjörukráin. Ära sai proovitud ka vahest üks tuntuim Islandi rahvustoit, mädandatud hailiha. Minule meeldis, ainult et nina oli mõistlik kinni pigistada.

Veel olevat Hafnarfjörður nüüd Keflavíkilt üle võtnud Islandi rock 'n' rolli pealinna tiitli. Just siin on tekkinud või tegutseb siiani terve hulk seda muusikastiili viljelevaid populaarseid bände. Näiteid tooma ma ei hakka, sest mulle pole neist paraku ükski tuttav.

Kaks kilomeetrit linnast eemal on siiasõidul juba nähtud Alcani alumiiniumitehas. Muidugi on firma avamisest, 1969. aastast alates tehast tublisti ohutumaks muutnud, eriti võimalike fluorilekete asjus, ometi pole linnarahvas sellise naabri üle sugugi õnnelik. Alcan tahab tootmist laiendada; linnavõimud on selleks isegi maad müünud ja valitsus korra loagi andnud, aga kohalik rahvas on resoluutselt sellise arenduse vastu, nii et eks näe, kumb peale jääb.

Veidi enne kella 20 oleme seal, kuhu õhtuks jõudma pidime: Keflavíki lennujaama lähedal hotellis, mis nimetab ennast küll tagasihoidlikult Bed & Breakfast.