Kolmenimemees: Islandile tahan ma ikka, IV: Kuum vesi ja hiigelharf

Jätkub teekond geisrite pool. Juhuvaateid bussiaknast: Islandi talud on reeglina kõik omaette, mitte küladesse koondunud.

Järjekordne kärestikuline jõgi päris lüheldasel, vaid mõne kilomeetri pikkusel sõidul.

Siis hakkab paistma Haukadalur, geisrite asupaik. Nagu Islandil üsna tavaline, kannab sedagi kohanime (tõlkes Haukaorg või Kulliorg) mitu eri paika, aga kuulsaim neist on muidugi see Kuldsel Ringil paiknev, kus mitukümmend kuumaveeallikat, mudavulkaani ja fumarooli. Tuntuimad kuumajad on muidugi kaks geisrit, Geysir ja Strokkur. Esimest korda on paika kirjalikus allikas mainitud 1294. aastal, 17. sajandil sai sellest Islandi külastatuim koht.

Haukadaluri umbes pool kilomeetrit pikk ja sada meetrit lai geisriala paikneb ...

... rüoliitkünka Laugarfjall jalamil; sõnaosa lauga- hakkab juba õige tuttavaks saama.

Astume 13.35 sisse geisriala tagumisest väravast, ...

... esimene geiser siitpoolt tulles ongi Geysir, maailmas üldse esimesena kirjeldatu omasuguste seas. Sestap ongi islandi verbist geysa („uhkama, purskama“) tuletatud üldnimetus perioodiliselt purkavatele kuumaveeallikate kohta nii laialt levinud.

Olen Haukadaluriski käinud nüüd neli korda, aga Geysirit purskamas pole näinud. Ausalt öeldes oli mul kinnistunud teadmine, et ega ta enam eriti tegutsegi – kui selleks mitte lugeda tasast auramist –, aga tuleb välja, et vahetevahel siiski.

Ümber purskeava sajandite jooksul ladestunud paksust, geiseriidi nime kandvast ränimineraalist kilbi uurimine kinnitavat, et Geysir on aktiivne olnud umbes 10 000 aastat, vahel rohkem, vahel vähem, suuresti sõltuvalt ala tektoonilisest aktiivsusest.

Esimese seletuse, kuidas geisrid toimivad, võlgneb maailm 1846. aastast Saksa keemikule Robert Bunsenile; tema kinnitusel pidi purske kõrgus olema 43–54 meetrit. Väidetavalt oli aga aasta varem fikseeritud lausa 170 meetri kõrgune purse.

Ajaloo jooksul kujunes reegliks, et maavärinad ergutasid Geysiri sagedamini ja kõrgemale purskama, hiljem aktiivsus jälle kahanes. 1916. aastal pursked lakkasid, kuni 1935. aastal aidati geisrit põhjavee taset muutnud augu puurimisega läbi ränikilbi; hiljem on seda korduvalt puhastatud. 1980. aastatel hakati geisrit „ergutama“ seebiga, aga keskkonnakaitsjate nõudel püüti seda teha võimalikult harva, ainult erilistel puhkudel, näiteks rahvuspühal. 1990. aastatel purskas Geysir harva, aga see-eest vägevalt, vahel kuni 70 meetrini. 2000. aasta maavärin olevat pannud Geysiri kaheks päevaks purskama lausa 122 meetrini üheksa korda päevas.

Selle kohta, kas ja kui sageli purskab Geysir praegu, ma andmeid ei leia. Küll on aga Vikipeedias jäädvustus ühest 2012. aasta purskest (foto: Papa November / Wikimedia).

Huvitav on veel lisada, et kuni 1894. aastani oli Geysiri piirkond kohaliku talumehe valduses, siis aga müüs ta selle Ulsteri viskipruulijale James Craigile, kellest hiljem sai lord Craigavon ja Põhja-Iiri peaminister. Craig pani kuumaveealale kõrge tara ümber ja üritas geisrihuvilistelt raha kasseerida. Lõpuks ta õnneks tüdines sest kasinast ärist ja mitme inimese kaudu jõudis ala lõpuks filmirežissöör Sigurður Jónassoni valdusesse, kes annetas maa igaveseks ajaks Islandi rahvale.

Igatahes meie käigu ajal Geysiri ümber purskeootajaid ei ole, küll on neid pidevalt teise geisri Strokkuri (tõlkes „võikirn“) ümber: see purskab kohusetruult iga mõne minuti järel 10–20, vahel isegi 40 meetri kõrgusele.

Allatuult võib Strokkuri auru sisse üsna ära kaduda.

Meie silma all purskab Strokkur vast ainult minuti-paari pikkuse vahega kaks korda, ...

... aga mõlemad pursked jäävad üsna madalaks.

Seepärast otsin välja ka oma 2007. aastal tehtud foto ühest hoopis kobedamast purskest.

Kohalolekuks antud tunni ja veerandi jooksul tuleb ka lõunat süüa, seepärast võtame suuna geisriala peavärava ja keskuse poole.

Möödume väidetavasti tähtsuselt kolmandast geisrist, Väikesest Geysirist ...

... ja igasugustest muudest aurajatest ja suitsejatest; õhus on tugev mädamuna- ehk vesiniksulfiidi lõhn.

Keskusemaja teab mis suur ei tundu, aga sinna mahub ära väga mitmekesise kaubavalikuga pood ja suur söögikoht.

Viimases võtame kjötsúpa ehk lambalihasupi hinnaga 1790 islandi krooni (mis võrdub umbes 12 euroga); supi juurde käib kaks tükki leiba ja või. Kallis muidugi, aga see on Island, ja kõhu saab täis küll. Oskaks keelt, oleks ehk aru saanud, et veidi odavamalt (1700 isk) võinuks saada plokkfiskuri ehk kalahautise, mis olnuks ehk veel toitvam.

Suure suveniiripoe ühest nurgast leian väljudes multimeedia-

keskuse, mida mäletasin 2000. aastast, aga 2007 ja 2008 ei suutnud ma seda üles leida; ju oli liiga kiire. Seal saab kena ülevaate tektoonikast ja vulkanoloogiast; ...

... üks interaktiivne eksponaat laseb proovida, mis tunne on maavärina puhul, mille magnituud on viis. Ausalt: üldse pole tore ...

Kui majast väljun ja veelkord aurava-suitseva atraktsiooni poole vaatan, ...

... märkan parkla servas üht iseäralikku skulptuuri. Huvitaval kombel näitas ka restoranis olnud teler sama maadlusliiki, kus meeste puusade ümber on köidetud ilmselt ala spetsiifika määravad rihmad. Kodus guugeldan välja, et see on Islandi rahvusmaadlus glima, mille suurim äss on praegu mees nimega Pétur Eyþórsson. Ta on võitnud kuus korda tähtsaima glima auhinna, grettisbelti – ehk saanud kuus korda tiitli glímukóngur ehk glima kuningas. Sama kõva mees oli 1980. aastatel tema isa Eyþór Pétursson.

14.45 asume taas teele. Bussi tabloo näitab õhusoojaks 15 kraadi, täitsa suvi!

Ivi laseb kuulata Islandi saagalaule ja räägib saagadest, sest järgmine suur käik on meil Reykjaviki saaga muuseumisse. Kunagi asus muuseum Perlanis, selles suurtele soojaveetünnidele ehitatud kultuuri- ja vabaajakeskuses, nüüd on aga kolinud all-linna, sadama lähedale.

Sõna „saaga“ tulevat islandi tegusõnast segja, rääkima. Saagad – see on mitukümmend üleskirjutatud lugu elust Islandil nn. saaga ajastul, mis algab Islandi asustamisega 870. aastal ja kestab umbes kuni esimese piiskopikiriku Skálaholti rajamiseni aastal 1056.

Tänapäeval kannab Skálaholt nime Skálholt ja see on samuti üks Kuldse Ringi huviväärsusi. Meie seekordne reis sinna ei vii, aga ma käisin seal nii 2000. kui ka 2008. aastal; just viimase sõidu aegu on tehtud need kaks siia lisatud pilti.

Läbi kaheksa aastasaja oli see üks Islandi tähtsamaid kohti: aastail 1056–1785 Hólari kõrval üks kahest Islandi piiskopkonnast, mis tegi tast olulise kultuuri- ja poliitilise keskuse. Just siin asutati ka Islandi esimene ametlik kool Skálholtsskóli, et koolitada kirikumehi.

Praegune katedraal, Islandi üks suuremaid pühakodasid, on ehitatud aastail 1956–1963, piiskopkonna asutamise juubeli puhul.

Sel ajal tegid mitmed teised kirikud Skálholtile kingitusi, näiteks taanlased rahastasid kiriku uhkeid vitraažaknaid, mille autor on Islandi klaasikunstnik Gerður Helgadóttir.

Saagad on kirjutatud juba pärast kristluse vastuvõttu, põhiliselt 13.–14. sajandil. Kui mujal Euroopas käis ristiusuga kaasas paganlike kommete karm väljajuurimine, siis Islandil need pigem tugevnesid. Sestap pole ka üllatav, et arenes selline kirikuideoloogiale täiesti võõras kirjandus, kus kristlike ideede mõju tühine või lausa olematu.

Saagasid on kümneid ja kümneid ning islandlased ise nimetavad saagaks ka lihtsalt muistendeid ja legende. Eks sõna ole leidnud mujalgi tänapäevase tähenduse: saagadeks nimetatakse mitmeid perekonnalugusid jutustavaid mahukaid proosateoseid. Islandi saagad on kirja pandud enamasti täiesti realistlikus stiilis; neis on tohutult palju nimesid: umbes 7000 – ehk sisuliselt kõik Islandi toonase kodanikud, aga mitte orjad. Aga reaalse maailma kõrval on tavaline ka teispoolsuse osa: suhtlus trollidega kuni nendega laste saamiseni, naasmine Toonelast jne.

Neid jutte kuulates olen püüdnud aknast veidi pilte klõpsida, mõni vähem udune ka siia, näiteks järjekordne talumaja-

pidamine. Aga näha on jälle ka rohkeid suvemaju: oleme ju endiselt linnastule küllalt lähedal.

Karja- ja heinamaid näeb pidevalt, hoopis haruldasemad on põllud.

Islandil on rohkesti lõhejõgesid, aga püük on õige kallis lõbu.

Selfossi lähedal näeme ära mitu korda jutust läbi käinud Hvítá ja Sogi jõe ühinemise Ölfusáks.

Selle paiga kohta olen üles kirjutanud, et siin võib olla ühe muistse kuulsa mehe matusepaik.

Siis sõidame üle Selfossi–Hveragerði teeristi ja pöörame viimase poole.

Teelt näha kõrgepinge-
liinid reedavad jõujaama lähedust.

Hveragerðigi on üks Kuldse Ringi vaatamisväärsusi. Seda paari tuhande elanikuga valdavalt madalate majadega asulat ...

... kustutakse ka kasvuhoonete külaks või koguni maailma soojaveeallikate pealinnaks. Sest seal on tõesti rohkesti kasvuhooneid, aga ka geotermaalala soojaveeallikate ja fumaroolidega. Kõike seda ikka tänu lähedusele 803 meetri kõrguse vulkaaniga, mis kannab nime Hengill.

Ivi räägib, et alguses oli püütud linnakeses käima panna termaalenergia toel töötav meierei, aga see ei vedanud välja ja siis tuli juba kasvuhoonete idee, kus kasvatatakse tõesti kõikvõimalikke taimseid saadusi – kuni banaanideni välja.

Silma hakkab mitu lillepoodi.

2008. aasta sügisel oli võimalus käia ühes kasvuhoones, mis oli täis õitsevaid gerberaid. Islandlased olevat – sellest oli toona juttu – sagedased lillekinkijad.

Sellises aktiivse maapõuega paigas elades võib juhtuda tõsiseid ootamatusi. 2000. aasta reisi ajal rääkis giid, kuidas kunagi kasutatud üht vana auku või lõhet prügilana – kuni lõpuks virutanud ootamatult purskama hakanud geisrike kogu prahi üle küla laiali. Seekord aga näidatakse meile paika, kus maapõuejõud on purustanud terve väikese maja.

Kodus loen internetist, et Hveragerðis on maavärinanäitus, mis meenutab 29. mail 2008 aset leidnud maavärinat magnituudiga 6,3; epitsenter olnud Hveragerðist paar kilomeetrit kagu pool. Väljapanek esitlevat toonaseid purustusi mitte ainult videote ja fotodena, vaid ka näiteks reaalset toonast korterisisustust pärast tõukeid. Ning simulaatoril saab proovida, mis tunne on selline tõuge üle elada.

See foto on mälestus aastast 2000, mil käisime suures kõikvõimalike troopiliste kultuuride, restorani ja poodidega kompleksis Eden. Leian nüüd internetist, et keskus läinud 2008. aasta lõpus pankrotti, 2011. aasta suvel põlenud ära

ja üles pole teda enam ehitatud. Oli päris iseäralik koht.

Pärast Hveragerðit pöörame selle reisi vist kõige mägisemale mägiteele; nõlva nimi peaks olema Kambar.

Siit on hea vaade kogu linnakesele; paraku küll läbi bussikana klõpsatud.

Kohati on vaated päris uhked.

Ja ära näeme ka veel ühe Kuldse Ringi vaatamisväärsuse, maailma suurima geotermaaljaama Hellisheiði ehk Hellisheidarvirkjuni. Jaama võimsus on 303 MW elektri ja 400 MW kuuma veena. Kuldsel Ringil on teinegi geotermaaljaam: Nesjavellir Þingvallavatni lähedal.

Rajatis näeb mujalt tulnu jaoks välja kui ulmefilmi dekoratsioon. Sõidame tast küll päris külje alt mööda, aga teha õnnestub vaid paar udust kaugfoto. Seepärast võtan ühe võrguavarustelt juurde (foto: ThinkGeoEnergy/Wikimedia).

95% Reykjavíki küttest tuleb maapõuest; pole siis imestada, et on nii suurtest maailma linnadest kõige puhtama õhuga.

Aga siis jõuame jälle suurele teele ja mida edasi, seda tihedamaks liiklus läheb. Sõidame linna sisse mööda kõige suuremat ida-läänesuunalist magistraali, kohati vist lausa kaheksarealist Miklabrauti ning edasi piki Hringbrauti ja Ánanausti Grandagardi tänavale sadama piirkonnas. Saagamuuseum asub üsna väheldases majas, ...

... pigem hakkab uhkete seinamaalingutega silma üle tänava asuv hoone, mille sisu ja otstarve jääb sel õhtul paraku teada saamata.

Kodus avastan guugeldades, et kolme hiigelseinamaalingu autor on Austraaliast pärit just sellisele seinakunstile pühendunud kunstnik Guido van Helten ja et maja nimi on Loftkastalinn. Kunagi on siin olnud teater, nüüd aga filmi- ja kunstistuudiod ning vägev sise-skeitpark. Maalingute eeskujuks olnud fotod on pärit Reykjavíki fotomuuseumist (käisin seal 2008. aastal ja julgen kõigile soovitada!) ja neil on stseenid ühest Jean Paul Satre’i näidendi 1961. aasta lavastusest Reykjavíki teatris.

16.45 läheme muuseumisse ja juba vestibüülis on mõndagi vaatamisväärset.

Siis astume sisse pigem tööstushoonet meenutavast rauduksest ja leiame selle tagant üllatavalt väheldase ruumi, kuhu on osavalt paigutatud 17 olulist episoodi Islandi ajaloost. Alustuseks värvikas pilt Islandi loomisest, edasi esmaasukad iiri mungad ja kaarnate abil navigeerinud Hrafna-Flóki ning neljandana esimese norralasena Islandile pidama jäänud Ingólfur Arnarson. Ingólfuri ja tema naise Hallveig Fróðadóttiri jalge ees lebab muide just taas üles leitud rannale uhutud auvai ehk öndvegissúla – veel üks võimalus võrrelda, kui erinevalt eri kunstnikud auvaia kujutavad.

Üldiselt rõhutab muuseum oma veebis ja trükistes suurt tõetruudusetaotlust. Silikoonist elusuurused figuurid on loonud muuseumi omaniku ja asutaja ning kujude tehnoloogia väljatöötaja Ernst Backmani firma Saga Design. „Tähtsad on detailid ja realism,“ on rõhutatud: rõivad, tööriistad, ehted, relvad ja olustik on võimalikult lähedased sellele, mida ainsast algallikast, saagadest on saanud põhjaliku uurimistööga välja lugeda. Kõik on püütud valmistada traditsiooniliste meetoditega: relvad ja ehted on käsitöö ning villased ja linased kangad käsitsi värvitud.

Iga stseeni juures on kahes, islandi ja inglise keeles lühikese seletusega infotahvel, aga muidugi on võimalik kasutada audiogiidi. Meie “audiogiid” on Ivi. Ja kodulehel on lausa üleskutse: võtke kaamera kaasa ning pildistage ja filmige!

Eks siis pildistangi mõned näited veel. Meenutus esimesest aastatuhandevahetusest, kui Tingide väljal käis vaidlus ristiusu pooldajate ja paganate vahel: kas nõustuda uue usuga või mitte. Paganate eestkõneleja Þorgeir Ljósvetningagoði lebanud terve ööpäeva nahkade all oma onnis ning teinud lõpuks väljudes kompromissettepaneku: jah, nime poolest me nõustume uue usuga, aga iga soovija võib vanu jumalaid edasi paluda tingimusel, et ta teeb seda eraviisiliselt.

Talumehest tunnustatud poliitikuks ja majandusmeheks tõusnud Snorri Sturluson oli ka silmapaistev luuletaja ja kirjamees, keda peetaks mitme kõige olulisema saaga kirjapanijaks.

Islandi esimene märter, Kirkjubæri kloostri nunn õde Katrín, kes põletati 1343. aastal vast ametisse määratud Skálholti piiskopi Jón Sigurðssoni korraldusel, kuna Katrín olevat müünud hinge saatanale, laimanud paavsti, elanud hooraelu ja levitanud kuulujutte.

Reformatsiooniaegne veretöö: 7. novembril 1550 raiuti Hólari piiskopil Jón Arasonil ja ta poegadel Aril ja Björnil pead maha. Jón polevat olnud mitte ainult populaarne usujuht, vaid ka võimekas majandusmees ja poeet ning pani 1530. aasta kandis tööle Islandi esimese trükipressi.

Eriti verise värvingu annab loole asjaolu, et timukas, kriminaal Jón Ólafsson, oli ilmselt oskamatu või ka väsinud, nii et kui ta suutis Ari pea maha raiuda ühe korraga, siis Björnile kulus neli ja piiskopile lausa seitse kirvehoopi. Timuka enda surm polnud kuigivõrd kergem: aasta pärast veretööd püüdsid tapetud piiskopi pooldajad mehe kinni ja valasid talle sulatina suhu. Karm keskaeg, mis muud.

Aga üks noor reisikaaslane küsib Ivilt just sama küsimuse, mille mina küsisin 2000. aastal meie toonaselt toredalt giidilt Dóróthea Siglaugsdóttirilt: et kuidas-kuidas, katoliku piiskopil olid pojad?! Õige vastus on: „Islandil oli/on kõik võimalik!“. Siiski – mitte päris kõik: täpselt sellise kirjapildiga nime nagu Dóróthea Islandil sündinud tüdrukule enam panna ei saa…

Enne sõitu hotelli on Ivil veel üks vaatamisväärsus varuks. Seegi on linna põhjaservas mere ääres, aga saaga muuseumist tubli tüki ida pool, üsna meie elukoha lähedal.

Maja nimega Höfði on ehitatud aastal 1909 Prantsuse konsuli Jean-Paul Brillouini jaoks, aga nagu Þingvallakirkja kalmistust kirjutades sai mainitud, on selles tükk aega elanud poeet ja majandusmees Einar Benediktsson (1864–1940). 1905. aastal sai just sellest majast teoks Islandi esimene raadioside välismaaga, kui kontakt saadi Ühendkuningriigis Cornwallis asuva Poldhu piirkonnaga.

1958. aastal ostis maja Reykjavíki linn ja taastas selle kunagise hiilguse, et luua niiviisi koht ametlikeks vastuvõttudeks ja muudeks pidulikeks sündmusteks. Maja kuulsushetk saabus aastal 1986, mil just seal kohtusid Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov. Gorbatšovi ujuvbaas oli toona eestlastele hästi tuntud laev „Georg Ots“.

Majas on olnud ka Inglise konsulaat ja konsul John Greenway olla 1950. aastatel kaevanud, et teda ahistab majas kunagi seal elanud noore naise vaim. Kuna välisministeerium oli kaebusele vastanud, et nad ei kinnita ega lükka ümber vaimu olemasolu Höfðis, sai legend otsekui ametliku kinnituse.

Mind, tunnistan ausalt, huvitavad vaimudest hoopis rohkem Höfði juures muruplatsil end üsna mõnusalt tundvad metshaned.

Kella 18 paiku jõuame hotelli ja siis on juba oma asi, kuidas õhtu sisustada. Meie Erikaga teeme kerge eine ja läheme 18.50 hulkuma: minu ettepanekul esmalt mere äärde ja sealt piki rannapromenaadi Reykjavíki vist uhkeima ehitise – kontserdimajani, kuna viimast oleme seni näinud ainult eemalt.

Enne merd jääb teele Laugaveguri ja meie „kodutänava“ Rauðarárstíguri nurgal seisev kuju, linnast tulles hea orientiir, et on aeg paremale pöörata. Skulptor Sigurjón Ólafsson 1963. aastal valminud Klyfjahestur meenutab, kui tähtis roll oli vanasti islandi hobusel veo- ja ratsaloomana (hestur on islandi keeles hobune).

Aga siis oleme rannapromenaadil. Autoteest eraldi teed on nii jalgrattureile kui ka jalakäijatele. Hoonetest parempoolseim, tume tahukas, on meie esimene sihtmärk kontserdimaja Harpa.

Selle tänava ääres on küllap Reykjavíki kõrgeimad majad. Paistab, et pärast pangakrahhi peatunud ehitustegevus on taas hoo üles võtnud.

Teeservas on ka natuke kunsti. Mul on kusagilt loetud mälestus, et 1986. aastal, linna 200. aastapäeva eel, korraldas linnavalitsus skulptuurivõistluse. Sellel pildil oleva figuuri kohta ma andmeid pole leidnud, ...

... küll vaatab Jón Gunnar Árnasoni (1931–1989) Solfar („Päikeserändur“), selle võistluse võidutöö, vastu peaaegu igalt Reykjavíkki tutvustavalt trükiselt. Graniitplaadil seisev kuju meenutab kindlasti laeva ja sageli seostatakse teda viikingitega, aga kunstniku idee oli üldisem: tema unistustelaev, ood päikesele, mis sümboliseerib avastamata paiku, edulootust, arengut ja vabadust. Kuju avati 1990. aastal, juba pärast rängalt leukeemiat põdenud kunstniku surma.

Omaette vaatamisväärsus on kindlasti võimas kaldakindlustus.

Hakkame sihile jõudma. Vaadet 43 meetri kõrgusele Harpale katab siitpoolt tulles peagi kontserdile saabuva Toronto sümfooniaorkestri reklaam.

Harpa (tõlkes Harf) kavandas koostöös Taani-Islandi kunstniku Ólafur Elíassoniga Taani firma Henning Larsen Architects. Mullu surnud Taani arhitekti asutatud firma küllap (kuri)kuulsaim varasem töö on Kopenhaageni ooperiteater, aga töötanud on nad paarikümnes riigis.

2008. aasta oktoobris oli ehitusplats selline ja keegi ei osanud veel kindel olla, kas ja millal külmutatud projekt taas ellu ärkab: olid ju just üksteise järel pankrotti läinud riigi kolm suurimat panka ja kogu maa tulevik segane. Esialgu oli Austurhöfni, tõlkes Idasadama piirkonda plaanis ehitada hoopis rohkem: 400 kohaga hotell, suur ärikeskus, luksuskorterid, restoranid, parkimismaja, Landsbanki uus hoone.

Kontserdisaal ja konverentsikeskus Harpa suudeti siiski valmis ehitada; avakontsert peeti 4. mail 2011. Ja see on tõesti tore. Selsamal 2008. aasta sügisel käisime ka suurepärase Reykjavíki sümfooniaorkestri väga heal kontserdil, millest ometi jäi poolik mulje: hiilgavad muusikud olid tookord sunnitud esinema ülikooli olematu akustikaga kinosaalis (kino on islandi keeles ühe võimalusena bíó; see võib kirjapildis olla muulase jaoks üsnagi eksitav...).

Nimi Harpa anti ehitisele 11. detsembril 2009 Islandi muusika päeval. Eemalt tumeda tahukana näiv hoone paistab lähivaates hoopis õhulisem. Terasraamistikule ...

... on kinnitatud eri värvi klaasist mitmelaadse geomeetriaga paneelid.

Natuke saame hiigelmajas ka ringi kolada. Käimas on džässifestival ja parajasti saab ruumikas vestibüülis kuulda suurepäraseid improvisatsioone. Nii palju, kui rohke publiku vahelt piiluda õnnestub, on kõik bändi muusikud noored naised.

Vikipeediast leian, et peasaal Eldborg mahutab 1600–1800 kuulajat-vaatajat, peale selle on kolm eri mõõdus saali: Silfurberg võtab vastu 750, Norðurljós 450 ja Kaldalón 195 inimest. Harpa kodulehe (http://en.harpa.is/) kinnitusel tehakse majja ka 45 minutit vältavaid giidiga ekskursioone: juunist augustini iga päev neli korda (kell 9, 11, 13.30 ja 15.30), muul ajal tööpäevadel kell 15.30 ning nädalavahetusel 11 ja 15.30; osalus maksab 1750 krooni ehk umbes 11 eurot.

Kolame veidi ka sadama kaldapealsel. Laevu siin teab mis palju pole, silma hakkab suur rannavalvealus, ...

... mille juurde sobib hästi see 1997. aastal sadama 80. asutamispäeval ja 60. Islandi meremeestepäeval avatud Ingi Þ. Gíslasoni skulptuur.

Kaldast eemal seisab veel midagi, mida silm päris täpselt ei seletagi. Vaid suumitud pilt ja kodus välja otsitud teave annavad teada, et see on maastikuskulptuur, Ólöf Nordali Þúfan („Künkake“). „Ökoskulptuur“ olevat 8 meetrit kõrge; selle tippu viib kitsas spiraaltee ja sealt avanevat hingemattev vaade Faxaflói lahele. Vaja oleks ikka kunagi veel Islandile minna!

Mälumängureilt sobiks küsida, kas Islandil on raudteid. Õige vastus: ei ole, aga on olnud lausa kolm kitserööpmelise raudtee juppi. Üks neist on seotud palju meelepaha põhjustanud hiiglasliku Kárahnjúkari hüdroelektrijaama ehitusega Ida-Islandil, mis rikkus suure tüki puutumatut loodust ja pakkus tööd suurele hulgale võõrtöölistele, esmajoones poolakatele; 2004. aastal oli seal juhtunud ka ainus rongide kokkupõrge Islandil. Teine rajati 1930. aastatel Korpúlfsstaðiri suures talus Reykjaviki külje all; praeguseks pole isegi enam seda talu. Ja kolmas raudtee tegutses siin Reykjaviki sadamas, kui 1913–28 ehitati lainemurdjaid. Neid aegu meenutab üks toonastest auruveduritest nimega Minør. Raudteelase tütar nõuab, et temast tuleb selle juures pilt teha.

Ja veel on sadamas näitus, mida tasuks põhjalikumalt uurida: ...

... kaartidele on kantud eri aegadel Islandi randadel ette tulnud laevahukud.

Iga natukese aja tagant lendab üle meie ...

... mõni Reykjaviki lennuväljale maanduv lennuk. Ilmselt on käes raudtibude õhtuse kojulennu aeg.

Aeg on hakata hotelli poole vantsima. Esmalt vaatame sadama kohal Arnarhóll künkal kõrguvat Ingólfur Arnarsoni mälestussammast, mida eile seirasime eemalt. See on järjekordne Islandi küllap silmapaistvaima skulptori Einar Jónsson (1874–1954) teos; neid on mitte ainult Islandil, vaid ka USA-s, kus kujur mõnda aega elas. Eile nägime veel kolme tema tehtud mälestussammast: Hannes Hafsteini, Christian IX ja Jón Sigurðssoni.

Õhtusel ajal pilvise taeva all on valgust pildistamiseks juba vähevõitu, aga siiski peaks näha olema, millisena kujutas Einar Jónsson 1923. aastast pärit kujul mitu korda juba jutuks olnud auvaia, mis Ingólfuri just sellele rannale juhatas.

Infotahvlil samba kõrval on üles loetud terve hulk auvaia detaile. Päris kõike väikselt fotolt üles ei leiagi.

Edasi hotelli poole läheme minu ettepanekul mitte jälle mööda Laugavegurit, vaid sellega rööbiti kulgevat Hverfishgatat. Mäletan varasematest käikudest, et siingi on mõndagi vaadata.

Kasvõi kohe esimene vasakut kätt maja, Safnahúsið („muuseumimaja“) ehk Þjóðmenningarhúsið („kultuurimaja“). Reykjavíki küllap üks kõige väärikam maja ehitati 1906–08 Taani arhitekti Johannes Magdahl Nielseni projekti järgi rahvusraamatukogu ja rahvusarhiivi jaoks. Esialgsete plaanide kohaselt pidi maja tulema doleriidist nagu parlamendihoone, aga see osutus vaesele riigil üle jõu käivalt kalliks ja maja tehti betoonist.

Majas on avatud Árni Magnússoni Islandi uuringute instituudi pärgamentkäsikirjade näitus, mida õnnestus 2008. aastal vaadata.

Tookord oli ajutise näitusena põnev väljapanek 1963.–1965. aastast, mil vulkaanipurskel moodustus Surtsey saar. Kirjutasin sellest inspireerituna veel loo, mille mu n.ö koduajakiri Horisont ära põlgas, kaubale sain aga nüüd juba paraku ilmumise lõpetanud Tarkade Klubiga.

Veel oli toona majas vaadata meenutus Boriss Spasski ja Robert Fisheri 1972. aastal Reykjavikis toimunud male maailmameistrimatšist, mille võitis ülekaalukalt ameeriklane.

Ajutisi näitusi on majas pidevalt, aga siin on juhtunud muudki. Näiteks pidi siin riigikohtu ehk Landsdómuri ees 2012. aastal seletusi andma endine peaminister Geir Haarde.